Tere eetris on portaal tehnoloog, kommentaari esitab Kristjan Port. Mõned harvad inimesed saavad omalaadse heaolu doosi vihastamisest. Olgu tänane kommentaar siis nende meeleheaks ja ülejäänutele lihtsalt tuju rikkumiseks. Soojenduseks siiski midagi, mille kohta ei oska kohe öelda, kas tegemist on hea või halva uudisega. Mäletan mõne aasta tagust tindiprinteri tindihinna analüüsi, milles jõuti järeldusele, et selle vedeliku hind on umbes 13 korda kallim kui aastakäigu šampanja tomperynioonil. See ei tähenda aga, et peenes seltskonnas oleks sobilik mustavad huultega ringi jalutada ning jutlustada Epsoni läksmargi kannani võisule Bacardi aastakäikude maitsenüanssidest. Pigem tähendab see, et kui julmalt tarbijat Annitatakse, sest tindiomahind on murdosa murdosa sellest, mida selle eest küsitakse. Tänu taolisele magusale kasumimarginaali-le tuli omal ajal turule hulk tindivalmistajaid ja tindi hind hakkas tänu mitte originaalvalmistaja tindipeadel või siis koguni tindi trükib ja täitmisele järsult langema. Kuna printerivalmistajad saavad oma tegeliku kasumikulumaterjalide müügist, siis tekkisid esimesed mikrokiibiga tindipead, mis ei lasknud enam ennast täita. Lisaks muutusid printerid pirtsakaks, mitte originaal tindipeade suhtes. Sellel teemal võeti kõvasti ametlikke ja printeri tootjaid hoiatavaid seisukohti, kuid vastuseis on olnud piisavalt tugev ja praktika kehtib tänaseni. Mõned printeritootjad võtsid näiteks kasutusele patendi, kaitsen keelates teistel sarnaste tindi, peate tootmise, kuna intellektuaalomand on tänapäeval tundlik teema ja hoolimata, et selle varjus tehakse tihti hämaraid asju, on sepakkunud printeri tootjatele, ajab aru ja. Tulles nüüd lubatud vihastamise teema juurde, siis väärib äramärkimist värske Saksamaal sealse standardite valvekorrad Rein Lang läbi viidud tindipeade teemaline uuring. Vaatluse alla võeti kõik tuntumad tindiprinterite tootjad. Test oli imelihtne, tindipea kaaluti esmalt ära ja pandi seejärel tindiprinteris omand trükitööd tegema. Ühel hetkel sai tühjaks jäänud printer, hakkas piiksuma, et aeg on minna poodi uue tindipoti järele. Seejärel mõõdeti tindipott uuesti ära. Teades tõeliselt tühja tindipea kaalu, oli kerge järeldada, kui tühise tühjaks väidetud tindipott siis on tegelikult saanud. Võib-olla on tegemist sakslastele iseloomuliku pedantsusega ja kokkuhoiukultuuriga või ütleme siis, et täpse raha lugemise kultuuriga, et taoliste uuringute üleüldse alustati. Kuid vaevalt, et keegi uurijatest, kes oskas aimata, et keskmise nõndanimetatud tünga suuruseks on vähemalt 20 protsenti. See tähendab, et kõige efektiivsem tindikogust raporteerib printer, jäätis käte samatusse, potisügavusse alles 20 protsenti tinti ehk paarisaja lehe jagu aastakäigu šampusest kallimat vedelikku. Tüüpilises kontoris lendab selline jutumärkides tühi tindipea prügikasti. Teiste sõnadega vähemalt iga viies tindipeost on raha raiskamine, kuid see ei ole veel kõik. 20 protsenti oli vaid parim tulemus. Kõige valelikum printer jättis alles natukene enam kui kolmandiku tindist ja ülejäänud tuntud kaubamärgid asusid nende kahe äärmuse vahel. Teine peidetud petuskeem on seotud värvi printeritega, milles kogu tindipea tuleb minema visata, kui ainult üks mitmest värvist on otsa saanud. Eriti tihti juhtub seda looduspiltidega, kui pildil on rohkem sinist taevast. Kõik printerivalmistajad ei ole siin sama patused, sest osad on lahendanud värvi trükkimise eraldi värvide reservaaridega. Kuid ka nende puhul kehtib endiselt valelik tühja staatuse raporteerimine. Seega kokkuvõtteks võib tõdeda, et pered, kes ostavad endale raha kokkuhoiu nimel koju odava müügihinnaga tindiprinteri saavad tegelikult tünga.