Ainult et iga aastaga ikka vähemaks hakkab neid jääma, sest aeg teeb oma tööd halastamatult. Feliks Pärtel pojaga rääkisime juba eelmisel päeval telefonidel kokku, et kohtume kell 11. Esimehe juures arst süda. Ma ei teadnudki, et all on üks infarkt juba seljataga. Sõdan jätnud meisse oma jäljed. Pealegi otsinud Feliks Pärtelpoeg kunagi kergemat teed. Ometi tulid aga seekord täpselt naljatleb elurõõmus hoogne. Võru rajooni inimesed on harjunud päevast päeva teda just niisugusena nägema oma kirjutuslaua taga peatse täiesti tavaliseks. Ega teagi, võib-olla kui pikk ja keeruline oliteesele ametikohani. Palusin kunagist Torma valla poissi meenutada mõningaid tähiseid läbi käidud teel. Ta alustas sealt, kui oli veel 19 aastane. Revolutsiooniga kaasa tulemine sündis ääretu südame rõõmuga. Kõik see, millega meid haaras, komsomoliorganisatsioon, Ametiühingu organiseerimine tööliste koosolekutel viibimine, kõik see karastas ennast ja karastas ka teisi. Ja mul on nendest päevadest, kui tuli läbi viia mitmeid rahvakoosolekuid päevas jäänud ääretult mällu. Üks niisugune näide, kus ma esinesin Avinurme rahvamajas. Õhtutundidel oli kokku kogunenud palju talupoegi, sulaseid, töölisnoori. Kui tuli paljudele ja väga paljudele küsimustele vastata, mis siis oli inimestele veel uus meie nõukogude ühiskonna olemusest Meie partei võitlusest Meie oktoobrirevolutsiooni võitudest siis muidugi kõiki neid küsimusi väga ahnelt kuulati samaaegselt, aga küllalt oli mõtteid, millega taheti meile vastu vaielda ja mina kui noor inimene võisin ju tõesti kõnepuldis nendel aegadel ära ehmatada või, või isegi kogelema hakata. Võib-olla ei olekski osanud kõigile küsimustele vastata ja soov oli vastata õieti, aga küllap nii mõnigi asi ei läinud nii täppi, kui oleks pidanud. Sest ikkagi tuli ju teadmistest puudu ja kui oli lõppenud koosolek, viskasin sinna koosoleku saalis, noh siis olid ju pritsimaad ja seltsimajad ja sinna pingi peale pikali. Siis ootasin öösel rongi selleks et kitsa roopalisega jõuda, siis son tasse ja sealt uuesti tagasi siis Tartusse, siis ma mäletan ka valimiste eelset perioodi, siis ma sõitsin ringi ülemnõukogu saadikukandidaat Voldemar tellinguga ja olid koosolekud Ahjal Rosinal, Kambjas. Päeva jooksul me esinemise kahel kolmel korral ja ma siis nii kui noormees niisuguse vana revolutsioonilise töötaja kõrval kogesin ääretult palju ja ma ütlen, et nende päevade revolutsioon, karastus mulle andis väga palju julgust, jõudu selleks, et esineda talurahva ees ja anda nendel üle oma nooruslike mõtteid. Muidugi kõigile sellele tõmbas kriipsu suure isamaasõja algus. Me puhkasime Elva järve kaldal koos komsomoli maakonnakomitee teiste töötajatega saabus sõjateade ja sealt otse Tartu töölismajja, kus meie organisatsiooni komiteed asusid ning algas sõja esimeste päevade suur organiseeriv tegevus. Mäletan päevi, kui ma kommunistlikke noori kutsusin hävituspataljoni liikmeteks nii Otepäält, Rõngust, Aakrest, kui ma olin partei maakonnakomitee esindaja valdades, selleks, et tuua uusi rahvavõitlejaid vabatahtlike meie AIDS pataljoni ridadesse ja teiseks, et võidelda viienda kolonniga ja hoida korda valdades maal. Kuid kõige rohkem siiski kõigest sellest jääb meelde minule oma kodukohast lahkumine, see on Torma sovhoosist lahkumine. See oli juulikuu viimastel päevadel, kui hävituspataljoni liikmed olid, tormas ja ma oma moonamaja. Nii nimetati veel sellel ajal sovhoositööliste elamuid. Ukse eest. Tahtsin maha raiuda Ilusa noore toominga, selleks et maskeerida veoautot. Ma võtsin kirve, sain paar korda lüüa toomingasse ja tuli minek oma kodu õuest kus ma olin kasvanud, kus ma olin mõisatööd teinud, pidin minema ja läksin, aga toomingas jäi, aga toomingas jäi. Ja tagasiteel Se toomingas kasvas. Ja kasvab ka täna. Kuid haavaarmid, toomingad tüvesse jäid. Ja ma tean haavu, mida lõi Feliks Pärtel poja hinge kogu tema edasine elu, kuigi ta püüdis enamuses neist vaikides mööda minna. Võib-olla polegi need haavad veel armistunud? Nagu vanal toomingal Torma mõisa moonamaja akna all. Kuid vahepeal oli Feliks Pärtelpoeg saanud juba laskurpolgu politruk. Vorteerisime Emajõe ja sama päeva õhtuks jõudsime Alatskivi sovhoosi. Järgmised päevad viisid juba mind kodukanti ja murrumetsa vahel. Peatusime, kohtusin ühe vanainimesega. Istusin kännu otsa, võtsin blanketti vahelt paberitükikese ja kirjutasin sinna emale kirja, said vana veel teada, tema teada jah, et ema elab kirjas ma märkisin, et ma enne sind ei näe, kui Eestimaal vaba passistidest olete nii lähedal, kodule mõne kilomeetri kaugusel. Mull, see küll jääb eluks ajaks meelde, sellepärast et olla nii lähedal kodule ja kirjutada oma kallile emale kes on paljude aastate jooksul mõtelnud oma pojast. Kas ta tuleb tagasi või ei tule, sest järgmised sõjateed viisid mind ju koos oma polgukaaslastega, lahingukaaslastega laskurkorpusest, saarte vabastuse lahingutesse, kus tuli osa võtta mul dessantoperatsioonidest ja teise dessantoperatsioonis. See on Kuressaarest vindise küla alla. Pidin ma oma lahingukaaslastega 10 11 tundi lahingut merest. Ja meid jäi vähe järgi. Ja ema sai koduteate, et su poeg puhkab balti merepõhjas. Olla 11 tundi tule all, oktoobri külmas ja tormises meres ja ka sealt mitte rindemeestele nii armsaks saanud lõkketule äärde, vaid vaenlase kätte, vangilaagrisse, kus iga mees oli määratud surmale. Võidelda elu eest, see tähendab jääda truuks meie nõukogude ühiskonnale, kommunistlikule parteile. Ja ainukeseks mõtteks ju ka siis, kui juba sinu jõud raugeb. Kui sinaviisiliselt kaalud. Kui lahingut pidasin meres, kaalusime 90 kilogrammi aga viie-kuue kuu möödumisel ma kaalusin 46 kilogrammi. Siis võite ju mõtelda kõik, et mis siis söödi selle aja jooksul ja missugune võis olla selle inimese elu. Aprillikuu viimased päevad, kui meie laager oli teel meie alistunud, sest meie moraal oli palju kõrgem. Me ei ole kunagi alistunud. Aga kui enam jalad ei kanna ja kui essestlaste rivi on nii tihedalt su ümber ja kui vang kukkus, siis sellele järgnes surm. Niisuguses olukorras, kus mees laagrist tulime, 1200 Nõukogude ohvitseriga välja. Me ei taha, et umbes kuu aega magasime karjakoplites küll poolest kehast üle keha vees, sest oli ju kevad ja kui meist jäi 260 inimest järgi siis tundsin ma küll, et mul jätkub veel jõudu paariks päevaks kõndimiseks. Siis järgneb ka mulle sama saatus, mis minu sõpru tabas, aga ka meie nõukogude armee tankilöögid Rostocki lähistel olid niivõrd kiired, et Meid vabastati, võib igale inimesele olla selge, missugust rõõm me siis üle elasime. Ja see lehekülg minu elust küll kunagi ei kustu ja ääretult raske on teda sõnades väljendada. Nüüdki oleks Feliks Pärtelpoeg võinud valida edasisteks aastateks rahulikuma tee lõpetada näiteks enne sõda alustatud õigusteaduskond Tartu Ülikoolis kuid tema leidis, et midagi tähtsamat on jäänud pooleli. Et enne tuleb see lõpule viia. Muuseas, kõrgema hariduse sai ta mahti omale alles 47 aastaselt. 1946. aasta veebruaripäevad tõid mind Võrru kohver käes, komsomoli lähitus, kiri taskus. Ja ees ootas mind noorsooorganiseerimine Võrumaa mägede, metsade ja järvede vahel. Lootustandev enesekindel oli minu mõte selles, et Võrumaa komsomoliorganisatsioonile tahan ma pühendada kogu oma jõu kogu oma mõistuse. Ja tõesti esimestel kuudel ja aastatel. Seniga arenes 1940 70. aasta juunis tuli kokku meie komitee büroo kus otsustasime alustada leevaku hüdroelektrijaama ehitusega. Meie siis ei tundnud selle noorsoosuure algatuse suurt sisu ja mõtet. Meil oli ainult üks teadmine, et Võrumaa on pime, siin ei ole valgust. Ja sellel eesmärgil, et tuua külla valgus, et alustada uut elu elektrevitseerimisest Meie nooruse üles kutsusimegi, kuidagi sümboolne, väga sümboolne ja minu eaga kaheksate kommunistlike noorte mälestuses jäävad küll kõige rohkem meelde need pildid, kui saabus leevakule elektriliinide ehituse talgutele üle 200 ümbruskonna talupoja koos hobustega. Lõikasime metsa, vedasime välja elektriposte, kaevasime aukusid. Ja kui ükskord õhtuks olid meil mitmete kilomeetrite ulatuses liinid püsti aetud, siis meil küll tekkis kindel veendumus, et elektrijaam saab käiku antud. Oktoobrirevolutsiooni 30.-ks aastapäevaks saabub Liivaku küladele ja Räpina keskusele valgus ja see sai teoks. Ja teine lehekülg leevakust. See on miiting, see on elektrijaama avamiseni ning ligi 1000 talupoega noort tuli sellele miitingule. Ka minul tuli mõni sõna kõnelda, pöörduda miitlikust osavõtjate poole ja mul on nii selgesti meeles, kui elektrijaam sisse lülitati ja loosungid olid valgustatud ja, ja meie küladesse saabus valgus siis üle elamatu, rõõm valdas meid noori sest see rõõm ja võit oli niivõrd suur. Ega see kerge ei olnud, sest ma mäletan ühte büroo istungit selleks, et organiseerida uusi noortegruppe leevakule. Me pidasime õhtu hilja tundidel veel bürood ja otsustasime minna kohe laiali, aga meil ei olnud muud liiklusvahendit kui jalgrattad. Jalgratastega siis sellel suurel maakonna territooriumil. Võru, Põlva, Veriora, Räpina, Antsla ja teised piirkonnad haarata ja tuua järgmise päeva lõunaks uued noorte kontingendid kuni 200 noort ehitustandrile. Ja see ülesanne täideti büroo liikmete maakonnakomitee töötajate poolt. Sellel asjal on ka veel üks külgedest. Võrumaal on siin küllaltki sügavad ja suured metsade metsateedel nii väga hämarad. Meie ei võinud olla kindlad kunagi, kust valge bandiidi kuulmeid võis tabada noaga leevaku ise, need on ju tänapäeval öeldakse nende hiiglaslike elektrijaamade juures praegu käigus on ju lambikene. Aga selle aja leevaku noorsoole tähendas ääretult palju. See kõigepealt avaldas ääretut veendumust meie jõus. Teiseks suut organisatsioonilist meelekindlust äratas noorsoos ja uued ja uued noorterühmad astusid kommunistliku noorsooühingu liikmeks. Selles oli selles noorte karastuses noorte töö karastuses ja poliitilises karastuses oligi, ma arvan. Nii leevaku üks põhilisi võitusid meie maakonnas sellel perioodil, kui käis klassi lahing külas. Klassi lahing külas nõudis komsomoliorganisatsiooni palju jõudu. Kollektiviseerimise päevadel palju energiat, palju tuli korda saada ja muidugi palju ohvreid ka ja palju ohvreid. Mäletan. Valteri edastas kooraste valla komsorgi. Ta pidas kõnet 1949. aastal naistepäeval koolimajas ja teda bandiidid võtsid otsekõnepuldist, viisid kõrvaltuppa, lassid ahju kõrvale maha, Jedasse Audoneid Vastseliina kalmistul. Monumendi ka tähistatud ja edasi ema, vana. Ja meie suure lugupidamisega suhtume sellesse emasse. Me võime ütelda, et täna need ava klinkad. Nii Valterjedasse Õilme teedevi. Endise Rõuge valla com Zorgi Ans valli. Maakonnakomitee, instruktori ja paljude teiste hauad on pioneeride organisatsioonide hoole all ja viivad oma pidulikke koondusi. Nende hauaküngaste juures. Tõotavad olla meie ja kaaslaste väärilised, kes andsid oma elu nõukogude võimu kollektiviseerimise ja meie õnneliku elu nimel. Vaatasin teda ja mõtlesin Toomepuule Torma mõisa vanamoonamaja akna all mis haavarmidest hoolimata on igal kevadel jälle üleni õisi täis. Aga tänane elu läheb meil suure vaimustuse ja loomise rõõmu tähe all. Viisaastaku viimane aasta on kätte jõudnud. Ja kui vaadata täna Võru linna ja võrrelda teda peale sõjajärgsete aastatega siis lihtsalt suur uhkustunne on meil südameis. Möödunud aasta sügisest Võru linnas. Õpilased õpivad ühes vahetuses. Võru linna rajooni töötajad said moodsama polikliiniku enda käsutusse. Võru kultuurimaja juurdeehitus lõpetatakse käesoleval aastal. Me saame omama ääretult ilusa kultuuripalee. Ehitasime palju spordi asenoortele. Endise vana kultuurimaja baasile on kerkinud lastest spordikooli ilus võimla, sinna kõrvale saab püstitatud koduloomuuseum ja küllap selle koduloomuuseumi müüride vahelt kunagi. Meie järgnevad noored põlvkonnad näevad, mida Võrumaa noorus Võrumaa töölisnoored korda saatsid. Pärast sõjajärgsetel aastatel raskete katsumuste aastatel ja jõuliste ja energilist viis aastakute päevadel rahva hüvanguks.