Kui kogu rahvas 28. august 1943 oli suure isamaasõja 798. päev. Endise ägedusega käisid lahingud Nõukogude saksa rinde keskedela ja lõunaosas. Viiendal juulil alanud hiiglaslik Kurski lahing, millele vaenlase väe Tartus oli suuri lootusi pannud jõudis lõpule masendava kaotusega hitlerlikule armeele. Augustis 1943 teostus punaarmee pealetungi viimane etapp selles lahingus nõndanimetatud operatsioon väejuht Rumiancer. Selle eesmärgiks oli pealetungil saavutatud edu edasi arendades anda fašistlikele vägedele hävitav löök Harkovis põhja pool ning seejärel kihutada vaenlane sellest linnast välja. Selle plaani elluviimisele allutati Nõukogude vägede tegevus ka kõigis teistes suundades, et vaenlasel ei õnnestuks mujalt jõude Harkovi alla paisata. Punaarmee vabastas teatavasti viiendal augustil Belgorodi. Sealt Harkovini oli otsejoones 80 kilomeetrit. Selle vahemaa läbimiseks. Ägedate lahingutega kulus punaarmeel 18 päeva. Vaenlane püüdis korduvate vasturünnakutega pealetungivate vägede ridu segamini lüüa, seepärast nõudis iga kilomeeter sellest lahinguteekonnast Nõukogude sõjameestelt tohutuid pingutusi ja rohket verd. Ent vaenlasel ei õnnestunud kuskil luua pidevat kaitsejoont, mis kasvõi lühikeseks ajaks oleks pidurdanud punaarmee pealetungi. 23. augustil 1943 teatas. Nõukogude informbüroo ägedate lahingute tulemusena vabastasid Nõukogude väed Harkovi linna Vorošilovgradist edela pool tungisid punaarmee väed kolm päeva kestnud lahingute tulemusena edasi 30 kuni 35 kilomeetrit ja vabastasid tonietsko Amorossirka linna. Sama päeva õhtul luges hiljuti meie hulgast jäädavalt lahkunud diktor Juri Levitan raadios ette kõrgema ülemjuhataja käskkirja, mille sunnitaks võidu puhul Harkovi vabastamiseks osalenud väeosi. Üheksale eriti silma paistnud väeosale või väekoondisele anti Harkovi nimetus Meie kodumaa pealinn Moskva saluteeris 23. augusti õhtul Harkovi vabastajatele vabastatud linnas endas aga toimus samal õhtul rahvarohke rõõmu miiting. Säilinud heliülesvõtte tõi teieni Harkovlaste miitingul toonase stepirinde juhataja armee kindral Ivan Koonjevi tervituse vabastatud linna elanik kele. Senini fašistlikest okupantidest vabastatud Nõukogude linnadest oli Harkov suurim. Ajavahemikul 1917 kuni 1934 oli ta olnud Ukraina NSV pealinn. Muide, juba 16. veebruaril 1943 oli punaarmee Harkovi vabastanud kuid rinde selles lõigus välja kujunenud keerulise olukorra tõttu oli ta sunnitud 15. märtsil linna taas maha jätma. Nüüd aga juba lõplikult vabastatud linn oli rusudes suur osa elanikkonnast minema küüditatud fašistide ja nende käsilaste roimade kindlaksmääramise erakorraline riiklik komisjon asus viivitamatult kahjusid välja selgitama. Selle komisjoni tööst võttis osa ka kirjanik Aleksei Tolstoi, kellelt me kuuleme arhiivilindi vahendusel lühikest kokkuvõtet. Veebruaris ja augustis 1943 riisusid fašistid paljaks ja purustasid Harkovis ja selle lähikonnas 40 suurt ettevõtet. Kahe okupatsiooniaasta jooksul ei töötanud linnas veevärk, kanalisatsioon, elektri ja gaasivõrk, tramm, saunad ja pesumajad. Kahe aasta jooksul ei olnud elanikel seepi, neil puudus võimalus ennast ja pesu pesta. Kahe aasta jooksul ei saanud elanikkond leiba, liha, soola ega suhkrut. Elajaliku režiimi tõttu hukkus aastatel 41 142 üle 100000 Harkovlasel. Linna 34 kõrgkooli olid suletud, lahkudes aga hävitasid sakslased kõigi nende 34 õppeasutuse hooned. Nad põletasid maha peaaegu kõik koolimajad, kõik võõrastemajad, kaubamajad, ühiskondlikud hooned, teiste hulgas suurepärase ja imetlusväärse projektide maja. Kogu Harkovi südalinn on muudetud varemeteväljaks. Kuna oli pilt Harkovis, kuid niisamasugune oli ta kõigis vabastatud linnades ja asulates. Vaenlane püüdis igale poole endast maha jätta põletatud surnud maa. Harkovi vabastamisega loetakse lõppenuks 50 päeva kestnud ajalooline Kurski lahing millest peale ei jätkunud fašistlikul armeel enam jõudu suuremateks peale tungideks. Kuni sõja lõpuni oli initsiatiiv punaarmee käes kes rikastatuna senise sõjakäigu kogemustest ning järjest tugevnev ana viis samm-sammult lõpule fašismi purustamise üllamissiooni. Lisage siia juurde, et 1943. aasta augustipäevil said fašistid kaotuse osaliseks ka Läänes. Liitlased hõivasid Sitsiilia saare 19. augustil avaldasi. Lisaagentuur Reuter kokkuvõte. Liitlasvägede staabi andmeil saadi Sitsiilias 135000 vangi, hävitati või saadi sõjasaagiks 260 tanki, 502 suurt tüki tulistati alla või vallutati maa peal 1013 lennukit. Pärast Sitsiilia hõivamist ületasid inglise ja Kanada väed kolmandal septembril Messina väina ja maabusid Lõuna-Itaalias. Üheksandal septembril maabusid Ühendriikide väed Napoli piirkonnas kuid juba kaheksandal septembril kapituleerus Itaalia valitsus tingimusteta ja teatas sõjategevuse lõpetamisest liitlaste vastu. Itaaliasse tungisid saksa väed, kes 10. septembril okupeerisid Rooma ja teised suuremad Itaalia linnad. Itaalia kuningas ja marssal Padolio valitsus palusid liitlastelt kaitset. Nii algas pikka aega kestnud sõda Itaalias, millel polnud aga mingit olulist mõju sündmustele Nõukogude Saksa rindel. Seal ootasid Saksa väejuhid pikisilmi, millal hakkab toimima sõjateaduse klassiku Klausevici kuldne reegel. Iga pealetung saavutab varem või hiljem oma haripunkti ja seejärel raugeb. Kuid punaarmee pealetung ei raugenud. Silmas pidades saksa meelitaristide röövsõja doktriini kirjutas Friedrich Engels juba rohkem kui 100 aastat tagasi. Et ükskõik kuhu astub saksa sõdur kõikjal, võetakse teda vastu viha ja põlgusega. Eriti ilmnes möödunud sõjas ning mitte ainult meie maal, vaid kogu okupeeritud Euroopas. Muidugi poleks õige neid miljoneid välihalli rõivastatud saksa mehi mõõta ühesuguse mõõdupuuga. Et kõik nad olid välja kujunenud röövlid ja mõrtsukad. Kahtlemata oli nende hulgas igasuguste vaadetega inimesi. Kaugeltki kõik polnud paadunud fašistid, kuid tegelikkuses ei lugenud vaadete erinevus midagi. Nende inimeste kätega viidi ellu Hitleri kuritegelikke plaane. Üsnagi veenvalt näitab Ilja Ehrenburg oma romaanis torn seda, kuidas vägagi intelligentsete sti inimestest, Heidelbergi Ülikooli dotsendid, kellerist ja tuntud arhitektist rihterist said fašistide käske täites. Kõige tavalisemad mõrtsukad. Saatetegijal oli hiljaaegu jutuajamine endise Wehrmachti sõduri Berliinlase Harrytroyfeldiga. Praegu on ta Saksa demokraatliku vabariigi suurima kunstitoodete kombinaadi pressise. Tema sõduri saatus oli küll mõneti eriline, kuid siiski oli selles ka väga palju tüüpilist. Tahaksin tutvustada mõnda lõiku meievahelisest jutuajamisest nišis Harri Treufeldt. No teate, mina ise sedda kunagi ei tahtnud. Abiellusin 41. aastal, tahtsin naisega ja pärast lastega rahus elada. Ja nii ma ei läinud, vabatahtlikult. Läksin, kuna sain ainult Änbirufunkspersi kutse, jah, ja siis? Ikka arvestasin. No ja Saksamaal pead kaks aastat teenima. Teised naersid, aga kaks aastat, niikaua kui, kui meil on sõda, sa ei saa koju. Seletasin töö jäi kaks aastat, üks seadus kaks aastat, peaaegu neljaks aastaks. Saksamaal oli sel ajal nisukene regulatsioon, et abituriendid ja tudengid neid korjati välja. Et lühikesel ajal ohvitseriks saada. Mind korjati ka välja sellepärast, et olin abiturient, olin tudeng. Minu mõttes oli, kui sakslased sõda võidavad. Ohvitseriks sai isa koduses sa pead elama ei tea kus, kui nad sõra kaotavad. Ohvitserid muidugi ei lase kodusest, püsivad vangis, mida sa tahad? Sa tahad koju? Sellepärast, et sa ei saa ohvitseriks. Nii läksin õppusele ja siis, kui kui küsiti, et loo nüüd joonista tahvlis Hispaania ja kus on Matrix ja kus on e-projõgi. Kui te oleks näinud, kuidas Hispaania minu meelest välja nägi ja kus kus Madrid oli seal normaalselt, Lissabon ja. Väga väga loll, paigi sakslane ohvitseriks ei saa Tauks pihta, siis ma olin sõdu ja siis kübraeda oobergi pritse. Mitte rohkem, mitte üht ordenit ei saanud, ei tahtnud ja tahtsin koju ja teen, ma ikka ütlesin. Kui Hitleril oleks sara 1000 nisukesed sõdurid olnud. Kui mina olin pool aastat sõda, oleks kaator. Kuulajat muidugi hämmastas Harri Troyfeldi eesti keel. Jah, taan baltisakslane, pärit Eestist, lõpetanud Tartus Saksa Gümnaasiumi ja õppinud paar aastat Tartu ülikooliski, kuni ta perekond 1939. aasta oktoobris füüreri kutsel nahvaaterland sõitis. Meie jutuajamisel pruukis ta pärast ligemale 40 nelja-aastast vaheaega eesti keelt esmakordselt. Vahepeal pole lihtsalt juhust olnud. Ta nimetas siin arvu 100000. Seda muidugi naljatamisi. Isegi miljon kaks miljonit poleks midagi muutnud, sest jäädi ju kuulekateks käsutäitjateks. Harri Treufeldtil muidugi vedas. Tal tuli teenida okupatsioonivägedes Prantsusmaal ja Hollandis, kus tal ei tulnud paukugi teha. Sõja lõpulaga teenis Kreutzwaldi linna garnisonis, kes oma ülema Ooberst Peters haageniga eesotsas kapituleerus lahinguteta punaarmeele. Kuid mida sõda ikkagi Harri Treufeldtil õpetas? Pariisis kui kuulsime, mis juhtus Stalingradis, meie ütlesime. Kes, kes tundsid teist. Et nüüd on seda kaotatud ja nüüd oleks aeg sõda lõpetada. Aga muidugi ei julgenud niisugust juttu ajada, kui kuulsid, teised kera, meie ei tundnud saksa rahvas. Seda ma ütlen, mina, suurem osa ei julgenud soja vastu midagi rääkida. Ei julgenud väljaspool perekonda mõtteid vahetada. Najaga sõjameeste vahel olid muidugi ka vääga fanaatilised. Väga paljud teised ei julgenud, ei julgenud midagi rääkida fashi fašistide vastu. Prantslased nägid meid nagu fänne. Nagu vaenlased. Minu mulje oli, oli suur ja oli organiseeritud. Minul isiklikult oli, et Nemad näevad sinus vaenlast, muidugi sa oled nende vaenlane, kuigi isegi sina kedagi ei. Aga sa jalutad siin selles Uniformis ja sa oled nende vaenlane. Niisiis, passiivne sõjaaitamine, lihtsalt tunne, et sind omaks ei peeta ega võidagi pidada. No muidugi, te võiksite nüüd öelda, aga palju inimest surid sellepärast, et nad julgesid võidelda fašistide vastu. Aga mina olen üles kasvanud perekonnas, kus isa oli raamatupidaja, ei olnud töömees, kommunistlik partei oli keelatud. Mul ei olnud mingisuguseid pindume töömeeste klassiga. Missuguseid sidemed ma sain pärast sõda? Aga enne ei olnud. Nii et see oli päris normaalne. Et, et ma ei olnud võitleja fašismi vastu täna oleksid, aga sel ajal? Ei olnud, ise ei olnud meeles fašistiks saada, palju baltisakslased olid kaks nädalat. Saksa territooriumile juba jalutasid SS vormis. Ma arvan, et siin mõtleb kuulaja ise edasi ja teeb järeldused. Ütleksin veel vaid niipalju, et äsjane vestluskaaslane on pikka aega olnud Saksamaa Sotsialistliku ühtsuspartei liige ning kommunistina võitleb demokraate ja sotsialismi ja rahu eest nagu paljud sakslased, kes sõja ajal olid sunnitud kandma kõikjal põlatud välihalli mundrit. Küllap kuulajal on veel ka pärast vahemuusikat mõtlemist kuuldud jutuajamise üle kuid meil on taas aeg minna Eesti sõjameeste juurde. Möödunud saates me rääkisime kaheksanda Eesti laskurkorpuse sõjameeste õppuste ja töörohkest suvest aastal 1943. Ajasime juttu just nimelt meestega, kuid korpuses oli ka naisi ja sugugi mitte vähe. Olemegi nende ees võlglased, sest nende sõjaväeelust pole me siiamaani saanud mahti rääkida. Seepärast pakumegi täna võimalust esimesena oma meenutusi pajatada Paula Sõrmusele, kes 40 aastat tagasi oli 920 viiendas laskurpolgus veterinaarvelsker tema enda mäletamist mööda ainuke naine selles ametis. Küllap oli siis ka raske. Ma sain väga hästi postiga läbi, nüüd valesti söövad, et hommiku ära tulin kontrollima, ei lasknud magada. Aga no muidugi, see oli kõik nali ja nad täitsa korralikult liikmesmannil rääkis. No muidugi saavad aru, et mul raske Nõukogude sügilise haiged hobused tuli gaasitata. Hobune ei taha gaasikambrisse kuidagi minna, pea tuleb ajada sealt väiksest august siis kott kaelas jõuta, loomad ei ole sellega rahul. Seitsmeses kliimaaugud olid siin Eveli tee ääres. Seal sakslane tihtipeale pommitas ja nagu aru saada oli, et vist oli Talle oma mehed sinna jäetud, sellepärast et kuidas selline jama sisse tuli ju iga kord tuli pommistuma sinna peale. Hobuste ravi, kus Sõõrutud, kus väänatud meie omad hobused enam-vähem olid korras, olid neist ajutised vead, aga vot sakslaste käes trofeed, mis võeti, need olid hik härnas, paljad ja kondised. Vot nendega oli tegemist. Oli üks täknomoropone, 33 aastane. Ta oli tega võrdlemisi kuri peale seda, kui ta meil laatsaretis läbi käis. Ta kartis hirmsasti, autost, oli saanud autu käest tonksata kunagi. Siis ta iga korda vajutas nii kõvasti kaelad põgesija veeta vajutas nii kõvasti peale, et kasvõi põlvili maha inimesi hirmutada hoida. Aga tema leidis seal humalaid. Lohutust. Oli niisugune ihust tulivad meeleartistid. Piletid olid juba võetud. Järsku helistatakse Luki külje alt? Üks sõber on jala välja väänanud. Kontsertidel ka tahaks minna, aga siiani on tükk maad. 50 kilomeetri ümber oli, toodi mulle üks õige kärmas hobune, väle ja antis jahune Marin. Päris hea ratsutaja. Anti sisse hobune, öeldi, et ma pean tagasi olema seks ajaks. No ja siis muidugi kihutasin, hobune oli harjunud raske sõitjaga. Mina olin kergemate niisugune nagu praegu. Ja siis sõitsin sinna seisis kui ma sain selle esmaabi antud seal. Ja istusin siis, kui selga istusin, hobune nii lendas. Tema noh, muidugi ruttas oma tallikuma sõprade juurde ja minu kaal oli niivõrd väike, et nagu ei oleks mind seal seljas olnud. Poisid kärisevad järele küll, kaotab ära, et ega ega ta kohale ei jõua, aga muidu kõik lõppes õnnelikult, kontsert vajatud ja abi sai antud. Nii pisut võlga korpuse Nasty sai vähemaks. Aga nüüd mõni sõna nendest, keda 1943. aasta suvi viis eemale sõjaseltsimeestest. Nimelt suunati paarsada eesti noormeest ohvitseriks piima. Üks neid oli praegune Harju KEKi töötaja Osfalt toto. Miks just teda saadeti? Tingimata keskharidus peab olema seakooli liivanevas Ivanova sõja päevalisamud, peamine õppeteemadel oli lahingute pidamine metsades ja 15 tingimustes. Ma võtan korra kaamera ette, nähtud kaheaastane siis meid kiirel korras valmistatud ette üksuaal maikuu 44. aastani. Õppus käib vene keeles muidugi eesti poistele, mõnedel oli raskusi seal tulijaile tõlkide ajal. Kuna ma valvasin mõlemaid keeli, aitasin teisi ka, nii et meie, meie irood, vähemalt esimene rood oli neid 140 inimest. Meie lõpetasime enam-vähem, kõik päevad olid tihedalt tööd täis, mil isegi puhkepäevi olnud. Sest et programm oli tihe, lahingud käisid 43. 44. aastal. Nii et saad selle puhkus vajada. Mõelda ei tulnud, tuli ikkagi seda sõja tarkust õppida, eriti taktikalised õppused. Sest et meile räägiti niimoodi, et teil tuleb ju juhtida vähemalt rühmas oli sõja ajal kuni 40 inimest. Vala siis natukese aja pärast roodukomandörid, eks. Nii et siis peamine suund oli jah, kiiludelt programmiga omandada terve see komplekt, mis oli ette nähtud jalaväe ohvitseril, et ta oleks ikka suuteline lahingut juhtima ja oskad ka inimestega läbi käia ja neid õpetada ja suunata vähemate kadudega saadavad saavutada suuremat tagajärge. Nagu toona ohvitseri tarkusi õppides oli kiire, oli kiire ja napisõnaline meenutuski. Kuid suvel 1943 oli eesti sõjamehi, kellel näiliselt oli aega küll. Ärge võtke seda ette heitena sõjaaeg, aga nendel aega küll. See oli paljudele sõna otseses mõttes valus aeg. Jutt on nendest, kes veel ravisid Velikije Lukis saadud sõjahaavu. Üks nendest oli praegune pensionär, Velikije Lukis 249. diviisi 65. üksiku raskekuulipildujapataljoni nooremseersant Boriss Telve. 29. detsembril 1942 sai ta nii raskelt haavata, et ravimiseks kulus veel ka terve 1943. aasta suvi. Tema jätkabki. Orki linnast natuke eemale, 10 kilomeetrit oli tsaariaegne suvituskoht väga ilus looduslikult. Ja sattus niisugusele ajala kui Volgal akas jääminek. Peale seda Volgalluvad läksid õitsele, lihtsalt haruldane ja mina imetlen seda haigla personali vastutulelikud ja hoolitsust ja mind tiriti Volgale jääd vaatama, kelgu peal muretseti kelk külast. Juba hiljemalt olin juba käimadele alguses karkudega kepiga. Ja siis, kui need vol kaalu hakkaksid õitsema. Selle ümbruses oli väga tore, muide seal väga ilusad suured pargid ja väga ilus ümbrus oli. Sealsamas ligidal oli ka klaasivabrik, oli, seal käisid paljud noored tütarlapsed põhimiselt, sel ajal käisid meil ikka vaatamas seal ja ja seal pargis oli tantsuplats ja meil oli isetegevus ka selles väga paljude haavatud olid ju. Vend tema väga armastas laulda ja seal oli teisigi, nii et ja ka ümbruskonna rahvas käis. Ma mäletan kas 25 kilomeetrit eemal oliks mustlaste kolhoos mustlaste kolhoosist, käisk, paar tüdrukut seal tantsinud, sealkandis käia seal 25 kilomeetrit, tule siin-seal harjutused esinemist jälle tagasi minna ja siis mind ükskord huvitas see asi jah, et kuidas nende rändamise lusika on. Ütles, et ei, meil on kolhoosi poolt korraldatud ka seda võimaldatakse. Aga mitte nii, et korraga töö tuleb teha ja. Väga tore rahvas oli see haigla personal ja mis kõige rohkem vist juulikuus jäi meelde, oli seal korki linnale. Sakslane tegi pommirünnaku Sormova Need korki autotehastele ja see oli täpselt 10. juulil. Ja siis need viimased katsed punnitada näidata, kui see läbimurde alguses nad saavutasid, edu. Korki on küllaltki kaugel sealt ütlemiks, noh, linnulennult üks 700 kilomeetrit, linnas oli pimendamine meil justkui seal ümbrus nii pimendamist eriti on. Ja esimene kord nendel õnnestus ikka mõned pommid sinna. Õhtu õel oli just mõned pommid sinna tehasesse suurt kannatada ei saanud, aga järgmine hommik oli marssal Timošenko oli kohal. Ja korraldas õhukaitse ümber. Sakslane tegi mitu katset tulla, siis juba tõusid hävituslennukeid ja siis juba enne korki või neid autotehaseid hajutati kõik laiali. Nii et isegi meie sinna haiglasse lendasid need lennukid, ükski jupikse käisime vahest vaatamas. Jah, eks seal sai vahest ka nalja ka ja ega siis noored mehed koos kõiki Taima naljalt ei saa. Ja ma mäletan, poisid tõid üks hommiku vara, seal olid sood, ka ligidalt olid konna toonud seitse, kaheksa konna ja. Poisid ma ikka nimetan niimoodi ekstis suremega postjale. Eks nad sidusid need konnad üksteise külge, panid kööki. Me jäime hommikusöögist ilma, vaat naised ei julenud kööki minna, toitu tegema, üks kolm hüppab nööriga üksteise küljest tõmmata, teise kaagi, teine hüppab, kolmas hüppab järk. Nadilkse naljakesi oli ja seal vahest juhtus muuti, noh nagu sõja ajal ikka, eks oma kitsaskohad on ja teinekord on ka mõningatest materjali stardikohtadest puudus, tekivad lüngad. Siis ma mäletan, kevadel aprill maikuu sees tervendajad saadeti metsa, korjasid põdrad algalt põdrasammal aurutatisteriliseeriti Gibati asemel. Sidemetega oli raskusi, sidet läheb väga palju. Neid pestiga ste realiseeriti, värviti Margensokaga pruunikaks, nii et võitsid. Niikaua kui Nende vastu pidas, oli raskusi ka, olid vee all, igatepidi oli, oli rindel omad raskuseid, tagalas omad raskused ja taoliseid asju tuleb ikka vahest nii meelde, teine korki, istud kodus ja kuiv. Võib-olla keegi kodustest rahul millegiga ei ole, siis mõtled, kuidas siis saia kõik sai. Ja häda midagi. Meie saadetes esinejad on korduvalt nimetanud sõjameeste isetegevust täna sellest veidi lähemalt ja rääkimas korpuse isetegevuse äss, arti tiidus. Ma olin suurtükipolgu siis 20 kolmandas polgus niinimetatud Suvoololaste polk. Ma olin esimeses divisjonis ja siis mainin komissari kassist, tol ajal minu peale oli see isetegevuse organiseerimine on alati, kui oli niisugune jõudehetk. Neid oli küll teisi vähe, sest pärast Luki lahinguid jalaväepolgud said nagu rohkem puhkusest kaugelt kõige rohkem ka elav elavjõudu. Aga meil oli kohe jällegi vaja ikkagi olla kindel selles, et meie torud toetasid juba nüüd teisi väeosi. Esimesed kuud olime tõesti lowatti jõe kaldal seal nägesisegavatud Nendes majades. Muldonnides pärast juba läksime Novose kolmigi poole. Siis oli jällegi vähem aega, nii et see suvi oli suurtükipolgule võrdlemisi tegevusrohke, aga ikkagi leidus momente, kus sai noh, ja siis iga laupäeval organiseerimine vähemalt omas polgus küll. Selle ürituse nimi oli kogupauk. See oli nii, inimesed ei ela, ajaleht. Siis. See oli ajalehe üks tähtsamaid agar toimetaja, oli Valdel kruustee. Tema oli meie polgu kroonikakirjutaja ja tema ei väsimatu mees selle kohvitada, käis kõigile osalistele peale nagu uni ja Chadeid, seda sa teed selle, selle, selle mina olin muidugi see Kubleede tegija ja siis meil oli väike Ransamblikene. Ansambli muusikaline juht oli Tomingas, kupuleeri olid tavalised asjad. Ja siis sketšid muidugi kõige suurem objekt, millele pihta panime, seal isiku muidugi vaenlane, see on selge. Aga me leidsime võimaluse, kuidas oma mehi arvustada. Nagu olite madalamad auastmed, siis oli lihtsam, võis ka niimoodi häält, on vaja tegevust viia kuskile mujale. Aga kui me tahtsime tõmmata ka mõnda mees, kes oli kõrgema auastmega, siis juba tegime nii, et tegevus toimus, mitte mehi, vaid Saksa sõjaväes, sõjaväes ja muidugi sündmus oli tava nagu meil, no näiteks kui mõni oli kirjutanud seal ära, haldas oma võimu ära virutanud, näiteks vei vaadini saadeti, pool kuulas, ta oli selle reserveerinud ainult, aga kitsale ringkonnale selle või see tuli hiljem nagunii välja, siis me tegime ja niimoodi, et muidugi selle mehe nimi oli ka muudetud vastavalt saksapäraseks tehtud passis tõlkisin ära lihtsalt või, või panime mõne niuksed saksa niukse üle ja siis, kui meie nimi oli Küüts, panime Fongits näiteks niimoodi olnud. Et aga mees jäi kohe aru, mis asi seisab ja naerab, muidugi palju. Ja keegi asjaosaline ei saanud ju hakata protestima, sellepärast et tegevus ei Saksa sõjaväe šveitslased, sakslased, kuidas nendel on seal asjad, need vead ja kuidas nad seal oma sõdureid märgivad ja niuksed asjad? No see oli üks võimalus seal ja siis oli kupli kurjalt vaatajaskond, laulis refrääni kaasa ja siis oli kõige tuttavad viisid või ei võetud lihtsalt oskasid laulda refrääni ja, ja siis oli salmid ja alati oli see väga aktuaalne, nii et isegi sageli oli nii, et kohapeal sai tehtud värsid valmis, muidugi eemaldasid. Ja siis kui juhtus midagi, need kohe olid ja keegi teada see asi juhtus ja kohe oli sall ja see oli muidugi lõi ühtsema aktuaalsusega, kolmas võimalus veel oli siin puhtakujuline muusika ja laul, kes seal olid, need nimed, mis mul meeles, Elon, kes agar kaasa lüüa seal muidugi, Paul Kilgas oli üks sketši peale meistri valmis sageli valmis kirjutada, lihtsalt leppisin kokku. See oli nagu Itaalia asi, komöödiat Elarke, tead küll. Tuli tuli improviseerida, koha peal, teadsin, mida me teame rääkima, millest rääkima ja no põhisageli, nii et et see läks lausa koomiliseks niimoodi, et kõik suured ühti, rõõmuga. Selliseid nalja kui palju. Komissar oli meil Teetsov, huvitav mees, oli. Tema ütles, nali on nali ja kuidagi mehed naerma ajab selline asi korras. Ihade selle, et ei ole midagi nihukest lollust suust välja aetud sellise tabelites ma tean, üks pahandus ei, küll väga suur, see oli siis, kui kui nad korraldasid seal, ma ei mäleta külanimed, kuidas korraldati siis nüüd eesti korpuse või diviisi kunstilise isetegevuse ülevaatus. Sügise poole suve. Meie pidime, tulime siis ära sealt noh, rindejoonel, sest meie olime polkoli meil rindel. Aga nemad olid kõik seal ikka veel puhkusel kodusid, nad vaatasid mehi tagasi. Ja siis, kui me läksime lavale, siis oligi ühe avamäng, signaal puhus ja, ja Guido tahte oli 80, see goriteesialiseljakest avalitsus kohe. Palav tervitus tantsivale diviiside võitlevalt polgurid, rull vagad. Aga siis oli küll diviisiülem, oli raud vihasest eestlasi, mis nalja te teete, ei pidanud väga hästi seda. Ta on ise ka aru, et läks liiale, aga ta ei soita, tegi samamoodi see siin muidugi. Mis te, poisid, ärge liiale minge. Siis oli see, see uljus oli nii suur, et kes küsi seda ja me muutsime teatud määral ka oma meeste lemmikuteks, need lülitisid rahva näitlejad. Me olimegi polgu rahwaneid. Olgu omad ja no muidugi, eks mõned panid väga pahaks, et sageli kliinilise pildi õppustel olema või kui avalikult lahingutegevus seotud, siis ikkagi leiti mehe jaoks aega. Saaksime natuke harjutada, pillimänguga vähemalt harjutada, laulu kokku harjutada. Ega siin väga kerge polnud eseme teha, võib-olla ainult paar tundi proovi ennem seda. Ja anti andeks, kui me eksisime. Me tegime kunagi ühe ühe filmilõigu sellest asjast. Kui seal meredes oli kaasata ka sekretäri Hinno pikk, oli Kaur Kilgas muidugi Guido takt. Sellele sketši nimi oli 11. tunnil. Seal mängisin kohaliku ports komandandi Ersats kov, tehispea see, see oli see India lugu ja siis tapmendis preili lammas, aga jääldasema nime, flayliend lamaasid ja Adama jumalamees, aga ta oli partisan, aga siis naise riides esines ja siis hakkas talle külge lööma see ersatsskoop. Ja siis lõpuks selgus partisani Nalja see mulle meelde jäänud, aga palju asju, mis ei ole meeles üksugulikus v itel läks hullumajja. Seal oli muidugi ühes kambris olid seal palju Hitlerit, kes tahtis öelda Hitlerile lõpuks läks sassi, nad ei teadnud. Ja säilise Preiskasin. Seal oli paras niisugune populaarne see. See oli ülevaade sellest Velikije Luki lahingus ja mul mõni salm, mees näiteks. Kätte jõudis. Jõulukuu. Tegid jõulukuu. Meie mehed, torud vinna, saatsid jõulukinki linna umbes niuksed laaniks, räsi oli. Keda sõjamehe elus ainult need, kes ise on rasket rinde teed käinud, teavad, mis väärtus nendel olid. Need ei olnud ainult suitsutunnid v pilguks silma looja lasta. Mine. Need olid ka hetked, mil Nõukogude sõjamees elas intensiivset vaimset elu ja sellest ammutati uut jõudu rasketeks lahingupäevadeks. Aga neid päevi oli ees veel tervenisti 620.