Tere õhtust, lugupeetud kuulajad täna saates. Täna on pühapäev ja sellepärast nagu ikka meie külalistest entonoometi pisut teisiti kui eelmise aasta pühapäeviti. Ja teisiti selles mõttes, et täna me oleme ka külaliste osa suutnud oma saates meenutuste päeva. Läinud aasta 1975 tõi kodumaale rohkem kui kunagi varem kuulajat kaasmaalast võõrsilt. Miks mullune? Aga lihtsalt sellepärast, et nii ajaratas ringi käib ja need kaunid mälestused, mis hinges elavad vaevad rohkem kui mälestuste leiba. Ja kuulamegi, siis, milliste muljetega kodumaalt taas kord elementi? Kultuurivahenduse tõhustamiseks kalade ja Eesti vahel. Ja see huvi on üsna vana juba, aga muidugi said oma erilise innu ja hoosiis, kui ma seitsme teisel aastal külastasin Eestit esimest korda, mis sul omamoodi ju päris, päris tore, sellepärast et inimene peale kolmekümneaastane tuleb esimest korda kodumaale ja näeb kõike seda mis vahepeal on tehtud ja kord saadud päeva oma ihusilmaga öelda. Mina õidunud võrdlema, mis oli ja mis on, vaid ma tulin lihtsalt foto, mis on. Ja selles mõttes oli, oli ta väga tore ja ja võib-olla ehk keegi kõrvalt vaataks, et ma tulin lihtsa meeli. Tulin ehk tugevasti sentimentaalse asi ja see on õigus, seda Batuma, tunnistan. Oma kodumaast ja oma rahvast pole ma kunagi lahti saanud neid sooje tundeid üle ja me ei ole miski kõigutanud ega muutnud. Niiet minu tulemine oli siia nii piltlikult öelda, armastus süles. Tulin ja käetaval ja pakkusin oma hingesoojust nii palju, kui keegi tahtis. Ja vastu sain ka vastu sain tegelikult rohkem, kui ma ootasin. Jäi niisugune mulje, et kõik, kellega kokku saan, vaatavad edasi ja huvitavamaid aegu ja kõik teevad midagi, mis nendel on huvitav teha ja nad leiavad, et võimalused on neid asju teha, mida nad tahavad. Ka inimestega, kelle Me oleme pikemad jutud rääkinud ja kes on rohkem minu ala professionaalselt. Nende ei saagi aru, et olen Eestis ainult eesti keelt, räägin inimestega, kes töölised on või vabrikutes ja ei paista tallides suguselt, kui ükstapuha Euroopas vaatad. Olen teiste, eriti Skandinaavia linnades viibinud aega ja leian, et need inimesed tänava peal vähemalt rohkem lõbusamad Tallinnas ja Tartus, kui ma kuskil Skandinaavia linnades olen ise näinud. Paistab, et Tallinna linnas inimestele kõige moodsamaks ja moodsamaks, et esimene kord, kui ma käisin siin see oli 72, siis ma tundsin ennast rohkem välismaalasena. Siis kui ma käisin siin kahe aasta eest, siis ma märkasin, et meil oli rohkem seesama riietest tahest, mõnede arvates ma olen isegi eestlannaga, nad kuulsid, ma murran, et ma räägi kanget eesti keelde, siis küsisid, kas ma lätlane või midagi veel. Aga ei, see oli minu arust tore, et kohe ei vaata, ma olen turist, ei tahtnud olla. Ja seekord ma tunnen ennast veel roht. Ei, muidugi, et ma arvan, et need, kes ei ole käinud Eestis on ikka, kui nad 30 aasta eest nad arva, et see on täpselt samasugune. Arvad kaetult siin vaesemad kui tegelikult olete, aga need, kes on käinud väga palju eestlasi käivad Eestis ja nüüd on rohkem ja rohkem ikka aru saadud, et et siin on teil ikka ka oma elu ja teil midagi erilist tarvis ei ole, et vanasti saadeti pakki arvastid kangist. Vaesed siia ei ole, ma mäletan, et mul väikene siis räägid ikka tsekki pole üldse olemas, aga nüüd enamus eestlased saavad aru, et ikka, et see on ja muud ka. Minu arvates seal väliseestlane näeb mingit omapärast kolli, mille nimi on muidugi kommunism. Aga ta teeb seal vähe liiga, kes külla tuleb sellega, et ta paneb kõik asjad, kõik mõisted, kõik arvamused ja eelarmsad, kõik ühte robinal ühte patta. Ta inimlikkusest ta sel juhul enam ei hooli. Ja tuleb lagedale mingisuguse niisuguse kartusega, mis hoiab teda eemale klastavast kodumaalasest ja siis tekib kummaline õhkkond, milles nii mõnigi kodumaalt tule ja tunneb ennast üksi, aga ma peaksin siia juurde kohe lisama, et see olukord on tublisti muutunud, on saadud teatud niisugusest üleliigsetest vesi võsudest lahti ja on jõutud arusaamisele, vähemalt tugeva grupi osas. Omavaheline kontakt on väga oluline. Me ei tohi ära unustada, et vastaspool nõndanimetatud äärmuslik parempoolne element on tegelikult selle poolest ainult ehk tuntav, et ta on väga vokaalne ja et selle elemendi käes on kaks kohalikku nädalalehte. Sellepärast tundub meile niimoodi nagu see Mul oleks väga suur, ütleme et seal on siis nii nagu kolm gruppi Ühed, kes on risti vastu ühed, kes on siis väga Sujalt poolt. Ja vahepeal on jah, üks üks niisugune väliseestlased grupp, kes nii nagu põhiline eestlane ka võtab, asja moderaatselt jaotab noh, nii et kui on filmiõhtu, siis tuleb ikka minna ja vaadata, mis Eestimaa rahvas on teinud. EKN on kasutanud suhteliselt nisust omavolilist tehnikat seal ja püüdnud moraalselt rahvale peale suruda seda kodumaaga tegelemise põlgamist. Ja see on muidugi väga tugevalt nende teene, et teatud osa väliseestlasi hoidub tegelemisest kodumaaga, kuna ei taheta lihtsalt seltskondlikult tekitada mingisuguseid ebameeldivusi enese mõningate tuttavate vahel ja siis hoidutakse sellest, aga tundub, et keskmine eestlane ei tee sellest suurt numbrit. Seal ikkagi ühe, ühe kildkonna väike erisport ja tal suurt kannet praegult väliseestlaste hulgas Torontos vaeva. Kas see oli nüüd esimene külastus peale pikka? Palju vahetunud, Kons parasjagu ja on väga muutunud einele tuulitor olete juhtu, kes niimoodi ütleme? Ma mäletan, käisin, olin 11 aastane, käisime Tartumaalt ekskursioonide Tallinnas. Raekoja teete, kui läheksin, tuli kohe meelde, Kadriorus käisin, tulin kohe meel. Ahah, seal ma olen käinud. Nii, et lapsepõlve mälestusi taas elust tuleb, tuleb ja, ja näiteks praegu õde tuli, käis külas, tuli niisugune tunne nagu kogu aeg oleks koosund. Kunsti. Eks järgmisel korral rohkem siis on juba seenel, siis teame, kuidas asja siin on ja oskame kohed. Esimene moment laeva väetwormaasi sidemes ütelda. Nüüd me teame, et tuleme tagasi. Me pole muidugi ennem Eestit näinud olles valima, välismaal sündinud, aga tundus ikka väga tuttav ja väga liigutav näha jälle oma kodumaad. Ja ma olen imestanud isegi nimetada nii julgesti oma kodumaaks 100, kui isegi siin sündinud ei ala. Kust on see tunne siis nüüd teie hinge nüüd sattunud hinges elama hakanud ette niimoodi julgete öelda, kodune? Ega see, see vist on sellest, et, et Eesti on ikka meie keeleallikas tänapäevani välja. Välismaal meid on tihtipeale pähe koos ja on raske kultuuri üritusi generatsioonide viisi edasi kanda, sellepärast et keel kipub kaduma ja muidugi segaabielud võtavad ka sellest tugevasti maha, need. Võib-olla väljaspool Stockholmi neid rektor fotod, ei olegi suurt võimalust eesti noorele eestlaseks jääda. Nii et kultuur on ikka kõige tähtsam moment, mis paneb mind Eestit kodumaaks nimetama. Vabandage, palun peo mulje, sellised. Väga ilusasti organiseeritud ka muusika ja ja siis rahvatants, ma leian, et see on moodsama, Eesti võimlemise või sellega seotud. See on midagi, mis võib-olla meie, eestlased Kanadas ei ole, teil on seal noh, niikaua kui te viite mulje ja meie samuti mulle tundub, et vist rohkem pidamise prantslastele. Mill teadjad olen vaadanud, olen Kanadast internet, tulin siia, vaatame, sellepärast näen vahet, see on siiski parem, olen kunagi siis käisin rahvatantsuteine eesti rühmas, muidugi. Teil on neid moodsamaks tehtud ja meil nad hoiavad veel väga sellest vanast stiilist kinni mõnda tantsu. Ma ei tunne õieti äragi. Aga see on meeldivam, võib-olla vaadata niimoodi, see on rohkem nagu suur liiklus suurel laval. Meie rühmad on väiksemad ja siis rahvarõivad, meil on ka vähemas valikus, kui siin on, ei tunne paljusid, mõnda me ei tunnegi ära, on ju väga huvitava. Aga no ega neid pole nii kerge. Võõrsil teha ei ole tõstoni muidugi muidugi. No nii suur aitäh, ega ma rohkemgi võtke ära. Nutu suurepäraselt organiseeritud ajaliselt sünkroniseeritud haruldased tatrad haruldaselt hästi. Kes seda on teinud, ma ei tea. Mina mina täna kellegagi, ma ütlesin, et inimeste tahtmine seda teha, muidu ei oleks läbi viidud meest. Oleks ainult üks küsimus, millised on biomuljet väga head, isegi minul vana inseni meeldis. Miks te arvate, et isegi vanainimesel? Sellepärast Tallinna siin enamikus kõik neid vanu oli väga vähe käsi imetnik, vana inimene tuleb ka seda noorini vahetab, aga mina olin väga vaimustatud, jalad valutasid küll, aga selle unustasin ära ja olen nii reibas. Eks noorte tantsu vaadata. Seda ütlen, et tõlked palju, üle 70 turieselle käsitsi pilt oli neil rõõmupidu ise tantsija ei ole olnud kunagi, ma mõtlesin. Ah, soolooma lähel kyll. Pärast olen maha jätnud selleametil noorte jaoks. Meeldiv kuulda, kuid pole teada, kas midagi suured kevadel ees ja selle olukorra veel kindlasti mina ei hakanud. Iga, kui viimse veretilgani käin, ikka peavad kõik läbi. Ja suur aitäh. Andke andeks, prouad valges ja Akaste vaatasite terve laulu ega terved, me ei saanud kahjuks vaadata minenud algust, aga me räägime enamuses. Ja väga meeldiv oli seda, et üksikult nimetati näiteks seal mõnda tuttavat laulu veterani ja üldine hula iie. Üldiselt publik sulas selle rongikäiguga ühte. Ainult selles, et laulupeod on igav. Aga tahtsime minna publikuga kaasa, praegu lihtsalt kollasele sistes massis Silk suur purikas. MS hädalast keelelgitega, rongile ja mitmesse olete rehve pidanud, tuleb meelde? Ei, ma ei tea. Kolm aastat tagasi oli viimane, ei seda küll, aga, aga loba ainult. Ei mäleta. Paljudel aastaid juba turjal omalan. Sündiks unustan ära ja pisut vähem kui laulu sajandit ennast. Ja asi sai küll väga midagi head, jõudu ei jätkunud ja asulaid isase rõõmuga. Aga niimoodi kohiseb suveõhtuses tuules kaskede allee, mida mööda varsti-varsti sama, kas laulukaare alla? Mäletan 65. aastal suure peo eel, kui ma tudengina aitasin lauluväljakut piduriidesse panna kolinat Kasekülas käevara jämedused. Praegu ei ulata nelja kämblaga tüve ümbert kinni võtma. Nii hoogsalt, On ajaratas ringi käinud, aga laulu sõprust on aeg üksnes kinnitanud. Sest laulud nüüd lähevad jälle. Tänased kõva mulje, millised nad on väga kenad, iseäranis väga ilus oli see rongikäik käsib ise kaasaga lee jälgisime, siis olime tee ääres ja siis me tulime rutta, hakkasin kohe sättima, nüüd läheme laulupeole ja tulime hotelli tagasi ja siis vuta ruttu joostes pojale laulupeole. Kuidas Koit meeldis? Oi, see oli nii südamelähedane, see oli väga, ei loomet tingimata jälle minna tagasi saanud, ise ise tantsupidu, eila käisime tantsupeol, see oli väga huvitav, oli jah, väga kena levinud seal väga kena ja saavad kellan. Väga kenad inimesed on ju väga hea toit, Rujad toitu, luga nii rahul, kui vähegi veel olla saab seda leiba kaasa Karelvatele. Kas seal musta lõiguse siis? Noh, see on jälle teistpidi Ameerika moodi tehtud ja midagi muud, ma mõtlesin, et võib-olla osale. Ei, seda, ei seal vist ei kasvagi Kanadas, niisugune nisu ei pidanud kasvama nagu siin haridus, koduma. Ema, igal areng ka, kas talle isegi tantsuga? Ma ehmatasin, tantsu need enam teinud? Ma olen tantsinud, eelmine laul on veel siiski tegid, ühedam, haaras soo ja see oli moetants. Ja kuidas nüüd see tulek oli, no see oli, ma ei oska, see oli ikka midagi suurepärast suurepärast mass ja me ei ole kunagi nii suurena, ei meeldinud minule mitte niimoodi tol ajal, kui mina veel noor olin, meil ei olnud ka niisuguseid isoli efekt, eks laulupidusid palju üle elanud ja millal ma tahtsingi küsida, millal viimane loosung tuli, tuli, mida ta räägib ja kas sul on 39 vä? Siis on jupp aega vahet, mina käisin siin Eestis oli, oli lasteteater tantsu ja mina käisin siin ja siis ma nägin juba esimest korda, tähendab, mulle väga meeldis. See muide ei ole täiesti uus, mina olen siin juba viiendat korda, ma olin esimest korda poeg, elab siinmail. Nii et ühesõnaga sõidu sisse juhtusest looja kasutada kohe ära nii-öelda siseühtlasi kodumaad näha, poega näha ja ta peost osa võtta. Muidugi ei ole, kui selle rahadollarise kähku, võib-olla, kui teil see suurolümpiaad tuleb, siis kindlasti tütar Mölder, jah, just just just nüüd hakkame raha korjama, jälle. Vaja, liidan koiott, lähen tööle, kraade korjan tihti, olen jälle. Ja väga liigutav oli nagu minul 30 aastat mööda, siis ma jõudsin, siis ma olin küll väga liigub. Ja ka paljud muutud, kõik hoidsime ja kõik. Juhtusin kõrval seismas ja tõsise giidi soomlane laevaehitaja käima või seepeale, aga see on juba omaette nii hull tähendaval mina midagi huvitavat läbielamisi. Ja seda peab tundma, seda ei oska rääkida. Ma arvan, see liigutas mind väga vaadata neid naisi ja lapsi kõik rahvarõivastes see mulle väga meeldis, see kõik kassid seda kaasa elavad nii tundlikult me olime nii palju pilte näinud ja plaati muidugi kuulatanud, et oli tore, et saime ise osa võtta neid tundeid siin samasel tunda. Ma ei oskakski praegu rohkem midagi öelda, sellepärast ma ei arva, et meil kodus inimesed aru saaksid momendi. Ja momendi tähtsusest just tema tõttu. Ma võin olla ise kohal vahetult. Ja see tule-le küll seda ma ei oska lihtsalt sõnadesse panna. Pilte oleme näinud küll, aga pildi peale ikkagi. Et see on ainulaadne maailmas niisugune rahvas tuleb kokku vist peaaegu pool Eestit koos ja sallas kooli kindlasti mainimisega. Meil puudutas see on juba pinda. Mul on kuidagi rahulikum tunne, eelmine kord oli väga palju on niisugust hingeliste üleelamiste ja lahkumine oli eriti raske. Ma loodan nii, et nüüd läheb kuidagi loomulikumalt, mõtlen nii, et tuled jälle tagasi. Nagu tee on lahti saanud, milliste mõtete-soovidega jätate Lostiivistimaga? Ma soovin kõike head taks tulla tagasi ikka ikka jälle. Sellega me oma tänase saate lõpetame. Meie aadress on Tallinn, Eesti Raadio välissaadete toimetus või veelgi lihtsamalt. Kohtumiseni sünnimaa pinnal. Tänaseks head ööd.