Kas südametunnistust ja kõlblust saab ikka kasvatada? Vilja kasvab iseenesest. Iseenesest igatseda kindlasti, kui me räägime nüüd klassikalisest pedagoogikast, siis see ongi olnud kasvatuse siht ja ülesanne tähendab kõlbluse kasvatamine. Aga meie tänapäeva arusaamad on muidugi selle vana tarkus nagu kõrvale heitnud ja ja sõidetud, too isegi see mõiste kõlblus on muutunud väga ebamääraseks ja südametunnistus näiteks teaduslikus kirjanduses ja keeles üle pea ei kasutata. See on jäänud igapäevaellu ja religioonisõnaks, aga tegelikult on nad üks tähendab kui selliseid sarnaseid mõist nagu eetika ja moraal, tavakeeles ka me neid ei eralda ja me kasutame neid sünonüümidena, siis teatas, et eristavad neid kindlalt, nii et kui me räägime kõlblusest, siis räägime nagu ühest osast inimesest enesest. Samal ajal kui moraal on midagi inimesest väljaspool olevat ühiskonna poolt nõutavad reeglid, normid ja eetika on jälle selline teoreetiline-teaduslik aru võitlusmoraalimõistetest, siis ma veel kord rõhutan, kõlbuseks südametunnistus on üks osa inimesest ja võib veel öelda, et ta on kõige olulisem osa. Ja kui siin oli jutt, et teaduskeeles, nagu seda sõna ei ole, siis võib-olla see ei ole päris täpne, sest tegelikult kõik psühholoogia teooriad Martin arengupsühholoogiat räägivad, et nagu kolmest inimese alast või sfäärist või arenguosast see on siis füüsiline või psühhomotoorne areng. Selline või mõisteline intellektuaalne areng. Ja nüüd see, mida mina siin nimetada tan kõlbluseks südametunnistuseks on psühholoogiateooriate järgi katsisse väärtu selline osa inimeses või väärtuseline areng või sotsiaalne või inglisekeelses kirjanduses on ka nimetatud personaalne areng või emotsionaalne-hinnanguline, tähendab siin on väga palju erinevaid termineid, aga sisuliselt mõeldakse seda osa, mida need meie siin käsitleme kõlbluse või südametunnistusena. Nii et tegelikult see küsimus on üsna õige, kui vahetevahel no eriti viimastel aegadel ja eriti praeguses Eesti vabariigis küsitakse, et no kus on ometi see südametunnistus, kuskil ta siis asub? Ja, ja keda võib ka mitte, võib-olla ma nüüd alles hiljaaegu lugesin Dostojevski märkmeid surnud majast ja ja seal Dostojevski, kes jälgis oma sunnide aastate jooksul seal olevaid inimesi kirjutab, et ta on veendunud, et et selline tundetus ja selline noh, igasuguste piinade puudumine, südametunnistus, piinade puudumine, see ei saa olla lihtsalt niisama, et see peab olema mingi tõsine hälve, kas orgaaniline psüühiline hälve ja seetõttu arvata, et, et kõik inimesed, kes noh, väliselt nagu sarnased, et meil on kõigil olemas pea, jagaks kätt ja kaks jalga. Me sisemuselt või selle nähtamatu osapoolest oleme väga erinevad ja, ja see, et südametunnistus võib olemata olla või, või defarmeerunud või mingis sellises veel algelisesse asendis või staadiumis, see on täiesti seaduspärane, nii et see ei ole see osa inimesest, mis allu bioloogia seadustele, mis nii-öelda iseenesest inimese elu jooksul kadeki vait kui nii võiks öelda, et ka südametunnistus vajab toitu ja paraku kui seda talle ei ole, sest läbi aegade on olnud, et südametunnistusele kõlbluse noh, nii-öelda juurteks või pinnaseks, kus ta saab elujõudu, religioon ja samuti kunstid ja kui me näiteks vaatame nende osatähtsus meie elus tänapäeval ja ka näiteks kooliõpetusest sisse, on ju peaaegu et olematu Ometi on ju niimoodi, et need inimesed, kelle kohta vahel öeldakse, et sul ei ole südametunnistust, väidavad vastupidist, nad on täiesti kindlad, et nad käituvad õigesti. Artiinet tulebki välja see, et et igalühel on nagu oma selline isekusest ja oma egost lähtuv õigustes kõigele, mida ta teeb ja ja, ja see on just see, mida noh, ütleme, et antiigist alates on targad mehed manitsevad meid nagu alla suruma ja, ja kasvatama endast siis seda, mis on tõeliselt inimlikku. Noh, kui nii võib öelda piltlikult, et inimene on nagu kahepaikne olen selles mõttes, et ühtepidi elatoloogilise silmas ja allub nende seadustele ja areneb nende järgi, aga teisipidi ta inimesena on kutsutud olema hoopiski midagi enamat. Ja et see enam on see, mis elu jooksul peab tekkima ja see on siis see, mida kooliõpetuses me anname nagu teadused õpetavad või annavad nagu toitume mõistusele, aga südametunnistus või kõlbluse osa, nagu ma juba ütlesin, jääb nälgib Britame nii, ja, ja seetõttu siis iseenesest teda ei teki, et ta on noh, inimese elu jooksul tekkiv nähtamatu, aga samal ajal kõige olulisem osa inimeses. No ma olen ikkagi toonud illustreerimaks näiteks selle, et kui me võrdleme ennast muu loodu, ütleme, loomadega või masinatega et mõistust on nii ühtede kui ka teistel, kuigi masinatel on inimese poolt antud ja ka füüsilist jõudu ja liikumist ja, ja seda on nii ühtedel kui ka teistel, aga mida ei ole ei masinatele ka loomadel sama kõlblus või südametunnistus see osa, mis tõstab meid kõrgemale muust loodust, aga mille noh, tekkimiseks peab inimene vaeva nägema kui nii mõelda. On üllatav, et me ei tea noh, kõige lihtsamaid asju. No näiteks me ei tea, et antiigist peale on arvatud, et noh, südametunnistusele kõlbluse näitajad näiteks on noh, niinimetatud kardinaal, voorused, neligardinaal voorust. No ma olen peaaegu no ütleme, et 90 protsenti kindel, et meie koolilõpetajad ei ole neist kuulnudki. Aga antiigist alates on neid nelja väärtust, ütleme, inimese kvaliteedinäitajat peetud sellisteks, mille sihis noh, esialgu väljastpoolt aidatakse inimest perekonna ja kooli ja kasvatuse poolt, aga missis peab nagu muutuma selliseks enesekasvatuse sihiks või või noh, kindlaks suundumuseks. Aga kui me neid isegi teha, et siis on ju selge, et me ei oska ka nende poole püüelda, mis need on, need neli voorust, voorust ütleme väärtust meile arusaadava masinaga. Need on mõõduk, kus, mis peab näitama seda, kuidas me endas olevaid instinkt himusid, ihasid öösnaks tumedamalt poolt, mis meil on ühine loomadega, et kuidas me seda peame suutma või peaksime suutma vaos hoida. Noh, et me ei taha näiteks teisi asju või me lepime sellega, mis meil on. See tähendab, et me ei lähe liiale, et ükski meis olev kirg või himu instinkt ei muutuks meie deemoniks, et me suudaksime iseennast valitseda, ütleme niimoodi. Siis on meelekindlus või julgus, tähendab, et jääda iseendaks ja jääda oma põhimõtete juurde, ükskõik mis toimub väljas, et mitte nii, et me süüdistame olukord ja süüdistame ühiskonda, süüdistame vanemaid süüdistama oma päritolu ujuma sündimist ei tea mida veel, aga ise ennast ei näe, et meie oleme need, kes kas oleme või oskame jääda selleks kellelegi me nagu tahaksime olla või kuhu poole me püüdleme, võime seda ei ole. Kas teile tundub, et praegu väga massiliselt just nimelt selle vastu meie siin ühiselt Eestimaa leksime ja ja süüdistatakse kogu aeg, mitte iseennast, vaid koga keegi teine on süüdi meie hädades? Ja, ja, ja tegelikult on öeldud, et muutusse tähendab kõlblisest plaanis inimese sisemise muutumise plaanis saab toimuda alles sellest hetkest, kui me tunnistame, et meie oleme süüdi, et meie oleksime võinud teisiti, et viga, mees, aga niikaua kui Me ise oleme õiged ja head ja, ja toredad, nii kaua mitte mingit muutust olla ei saa, kolmas on aru kus või tarkus, aga mitte teoreetiliselt Taanis saite hakkama saada ja toime tulla oma eluka ja teha õigeid otsustusi ja juhtida oma tegusid siis mõistuspäraselt, nii nagu on inimesele kohane, sest kui ma rääkisin südametunnistuse, kõlbluse naguks, inimese erilise kvaliteedi näitaja, siis ma ei taha sugugi öelda, et seda ei ole ka mitte tarkus ja arukus, sest inimene on mõistusega olendiga, see on siis see tase, mis teda muust loodust kõrgemale tõstab ja, ja peaks eraldama. Ja neljas kardinaal voorus on õiglus, see on siis nagu kokkuvõte, et kõigist neist kolmest selline noh, kriteeriumi kvaliteeti, teed, mis lubab meil või sunnib meid käituma siis nii nagu on õiglane. Ja kui ma nüüd rääkisin, et et me neid isegi mitte ei tea, siis me ka ei oska neid hinnata. Seda me oleme teinud uurimust meie keskkooli või gümnaasiumi lõpetanute hulgas ja ja ühte ühelt poolt ja teiselt poolt ka nende eakaaslaste või alaealiste õigusrikkujate hulgas ja üllatav on see, et need, et noh, kvaliteedid või need mõisted on küllaltki madala väärtusega noorte juures, aga muidugi mitte et sedavõrd madal, aga nagu on, et ütleme, et veel ühed mõisted, mis iseloomustavad või mis käivad koos kõlblusega ja noh, mis on meil lausa negatiivse märgiga meie noorte hulgas, need on siis vastutuskohustus, kuuletumine, distsipliin tähendab. No see on teatud mõttes isegi nagu meie ajale iseloomulik märk, aga samal ajal ta on noh, väga selge ohumärk, et kui me noh, noorte hulgas need mõisted, mis ütleme, et sajandi alguses elanud aate inimest de puhul olid nende elu praktilise elujuhisteks ja, ja ja määrajateks suuna öeldakse, et kui meie noorte arvates need asjad on puhtalt negatiivse märgiga negatiivse märgiga selles mõttes, et meil oli hinnangu skaala pluss kahest miinus kaheni ja eriti siis noorte õigusrikkujate puhul Mõisteid kategooriad läksid kindlalt negatiivsetesse skaalasse. See tähendab vastutus ja millelegi allumine. Ja ja kohust tähendab kohustus või siis või siis teed. Et noh, peale minu ja minu õiguste on olemas teised minu kõrval jätta et teatud asjad, mida ma olen enda peale võtnud, ükskõik, on siis see töö või perekond või, või mingi muu, et mul on kohustus vastu teda nende eest ja ja, ja noh, tee, Noh, eriti just see vastutuse mõiste on siis selline, mis näitab, mida me siis teeme ja, ja, ja kuidas me teeme Et siis südametunnistus neil ei ole, jäi maksagi loota nende. Ei, ma nii karmilt ei ütleks, ma tahaksin öelda seda, et meil on need arusaamad nähmastanud, et meil on see südametunnistuse mõiste. Ta on nagu selliseks ebamääraseks läinud, meie ütleme teoreetilises plaanis, kuigi kui me nendesamade noorte käest küsisin, et kas südametunnistus on sõnakõlks või on ta meid kohustas, ise hääl, siis väga väike protsent ütles, et see on sõnakõlks. No see oli tõesti kaduvväike protsent. Nii et tähendab ta praktilises elus nagu on olemas, aga, aga me ei tea, et noh, kuidas seda südametunnistust nagu kasvatada või kuidas. Teda kujundada, et, et see on siis, mis need need ütleme, et need need kvaliteedis või need näit, et nagu antiikajal selge oli, et, et need on, me ei oska, neid tähendab seostada südametunnistusega, et me peame ütlema, et tõepoolest nagu te ütlesite, minu õigust teha nii, nagu ma tahan, aga ma tahan öelda, et väga huvitavalt on sellest probleemist kirjutanud. No ütleme, et meie, kaasaja kõige tun humanitaarOxfordi professor Clive Lewis, kelle mitmed lausa vapustavalt head raamatud on kanali eesti keeles saada näiteks pahareti, kirjapaun ja mõtteid, salmidest ja lihtsalt kristlus, ta ei ole nüüd ütleme teoloog või, või siis selline õppinud usuteadlane, vaid taan kirjandusprofessor, kes siis noh, kes kuulub 10 kõige enam tsiteeritud autori hulka humanitaarias. Ja ta on oma raamatutesse ET püüdnud selgitada, et loomuse seaduse südametunnistus on midagi sellist, mis inimest kohustab mis on täiesti teine, kui on loodusseadused ja ta väga ilusti ütleb, et et suur erinevus loodusseaduse ja südametunnistuse vahel on seed, loodusseadused kehtivad alati ükskõik, kas meile meeldib või ei meeldi. Nad on olemas ja me võime neid vaid järk-järgult nii-öelda avastada. Ja allume, kas tahame või ei, neile ka alati aga südametunnistuste loomuse seadust. Me võime ignoreerida, tähendab, meil on siin valikas sellele kuule toda või mitte, et just siin ilm, need meie vaba tahe ja et kui loodusseadused räägivad sellest, et, et mis on siis see loomuse seadus räägib, et mis peaks olema enne, tekibki niisugune omapärane küsimus, et aga kust tuleb see, mis nad peaks olema, et ei ole võimalik, et et onnist või mingitest faktidest oleneks see, mis peaks olema, et see on filosoofias tuntud Juumi Tiina, kes siis esimesena ehk selle probleemi sellisena üles tõstis. Ja kui ma nüüd võiksin tsiteerida lõvist, siis ta kirjutab, et see südametunnistus või inimloomuse seadus pole üldistus inimese käitumisest, nagu gravitatsiooniseadus on üldistus sellest, kuidas käituvad materiaalsed kehad. Teisalt pole see ka lihtsalt meie ettekujutus, samuti Pole tegu sooviga näha inimest käitumas meie endi huvides. Tihtipeale ide käidud ütlemine, mida ma halvaks nimetan, mul üldse tüli otse vastupidi sõjas preeturist palju kasu olla, aga ehki, teda kasutatakse ära ja makstakse talle suhtutakse temasse kui viimasesse looriusesse ja ta jätkab siis niimoodi, et tundub, nagu oleks olemas rohkem kui üks realiteet ja et eksisteerib midagi, mis on üle ja teispool inimese faktilist käitumist. Ja et see peaks, või see teadmine, mis on hea ja mis on halb, ehk kuidas inimene kuidas ta peaks käituma, et salleti ajal olnud kas, et vanad egiptlased, babüloonlased, hindud, hiinlased, kreeklased, roomlased on üllatavalt sarnased ja et see, mis meid eristab meie erinevaid ajastuid ja see on välist, kombestikku puudud. Ta on aga, et see sisuline arusaamine on sama ja levisse oma raamatusse huvitavalt nagu iseendaga väitleb. Ta küsib, et aga kas ei ole need meie instinktid ja ihad, mida ma praegu räägin südametunnistusena. Ja, ja siis toob näiteks, et mitte ühtegi instinkti meis, kaasa arvatud ka emaarmastuse patriotism ei saa pidada heaks või teisi, näiteks sugutung või võitlusinstinkt halvaks, et et me niimoodi arvama on vaid sellest, et, et olukorrad, kus on vaja maha suruda näiteks võitlusinstinktide sugu, tungen, sagedasemad, kui see tuleb alla suruda emaarmastust. Et see on midagi muud, mis ütleb meile, mida me peame valima ühe neist tungidest või instinktist. Ja veel küsita, et, et aga kas see pole ühiskondlik kokkulepped, mida me õpime, et koolis ja saame teada vanematelt ja toob ka näiteid, et tõepoolest, et palju on silt kokkuleppelised noh, näiteks vasakpoolne liiklus Inglismaal või üha vahelduvriidemood ja nii edasi. Aga et on asju, mis on alati nii, no lihtne on neil aru saada matemaatika seadustest, näiteks korrutustabelit. Et kas saanuks seda kokkuleppel teisiti teha. Ja täpselt samamoodi on siis ka südametunnistus Julisel arutlustesse selline reaalne seadus sest ta on olnud kõigil aegadel sama ja et ta eksisteerib sama reaalselt kui New York või mingi muu konkreetne koht ja et meie arusaamine sellest võib olla erinev. Meie suhtumine võib olla erinev, aga et me ei saa eitada, et selline reaalne seadus on olemas ja Ta järeldabki, et kui see seadus ei ole üldistes meie käitumises, sest inimesed tegelikult käituvad teisiti ja kui ta ei ole lihtsalt meie ettekujutus, sest muidu ei oleks nii, et läbi aegade see arusaamine heast ja halvast ühte langeb. Ja et ta ei ole ka meile kasulik käik, suhtumine, et et siis saame järeldada, et on tõepoolest selline reaalne loomusundinimese seest, mida ei saa väljastpoolt uurida. Jälle ma tooksin väga iseloomulikud tsitaadi liuiselt kes kirjutab nii, et Meil on olemas nõndanimetatud sisemine informatsioon, seetõttu me teame ka, et inimesed alluvad kõlblusseadusele, mida nad ise pole loonud ja mida nad ei saa täielikult tunnustada, isegi siis, kui nad seda tahaksid. Ja millele nende loomus sunnib neid. Kuule tema, pange tähele järgmist asjaolu, mitte kellelgi, kes suuriks inimest väljastpoolt, kes ei tunneks meie keelt ega saaks järelikult mingeid teateid meie siseelu kohta. Kvaikesse ainult jälgiks meie tegevust. Mitte kellelgi poleks õrna aimugi sellise moraaliseaduse olemasoluks. Ja kuidas ta saakski olla, kuid tema vaatasid, näitaksid vaid seda, mida me teeme. Kõlblusseadus, aga ütled meile, mida me peaksime tegema ja nüüd, kui küsida nakkuljuiski, küsib, kus seadus pärit on ja ütleb, et me võime jagada inimesed siin laias laastus kahte lehte. Kõigepealt need, kes näevad selles seaduses jumala käsku meile ja siis teised, kes eitavad, kes näevad kõiges siis mateeria ise korrastatust. Ehk teisiti, ma tahan öelda, ja siit tuleb välja siis see, et et see südametunnistus on seotud väga tugevalt religiooniga ja mitte, sest selles plaanis, et igal religioonil on oma eetika, oma kindlad reeglid, hoidet, et südametunnistus on otsekui jumala hääl või käsk inimeses. Mis siis noh, elu jooksul peab saama puhkeda õitsele, noh kui niimoodi väljendada või mis siis muutub olematuks, kui kui me tegutseme, noh, selle vastu, noh veel mulle meeldisin tsitaate öelda tuntud piibli lauseid, mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks. Ja oma hingega tahaks. Kui me nüüd siin pedagoogika juurde tuleneb, et ma olen pidevalt rõhutanud seda, et nagu ise ei teki, et see vajab sellist välist aitamist kodu ja perekonna ja ja kooli poolt, siis meil on need asjad praegu läinud noh, nagu segaseks ja ülepea oleme selle osa tunnistanud õpetusest kooliõpetaja, sest ma mõtlen nagu välja muidugi kuuleksid välised tingimused, sellised, mis soosivad noh, inimesel iseenda leidmise tähendab kõll pluss või südametunnistus tähendabki tegelikult, et inimene on iseennast leidnud, et ta on jõudnud, et noh, enesetunnet nagu kõrgemale astmele, aga aga nende väliste olude tahame muidugi pugeda ei saa sest jälle meelde tuletama, et kas on olnud aega, kui pole öeldud, et kuigi on ja kui paha kõik on, tähendab, et see on olnud alati ja ta jääb ilmselt olema alati ja aga noh, hea on, et meil on olemas ikkagi eeskujusid ja inimesi, kes on läbi aegade säilitanud selle kõrgemas inimeses on ja kes saavad järgnevatele põlvedele ka siis, kui need enam ennast ei ole olla suureks eeskujuks. Ma tahan siinkohal öelda. Pedagoogikas on minule selliseks meheks Peeter põld, kuigi meid lahutas 50 aastat tühjust ja pimedast vaikimist, aga see, mida ta on kirjutanud, on olla need nii selge ja nii hea, et, et noh, ta sellise suure eeskuju õpetajana täiesti olemas kasvatusteadus, kasvatus ilma selleta. Noh, ei oleks ka ühiskonda võib lausa niimoodi öelda. Ja see, et põlvkonnalt põlvkonnale neid väärtusi edasi antakse jätta. Et me ikkagi ka noh, oleme midagi enamat, see tähendab, et me saame nagu edasi minna, toetudes sellele, tähendab võib-olla. Ja kui kõlblusest räägime, et meie noh, tänapäevakasvatuse suur viga on ka see, et meie lastel ei ole nagu pühaduse ja neil ei ole nagu ideaale ja jälle selles samas küsitluseski tuli välja, et ideaal ei ole 21-l protsendil meie noh, keskkooli lõpetanute hulgas ja kui siia juurde tuua need alaealiste õigusrikkujast tähendab nende eakaaslased siis neil 54 protsenti, aga see on ju lausa katastroof, tal ei olegi millelegi toetuda. Ta tõepoolest, et ise on ise endale siis see kõige parem ja muidugi mis, kus me need nagu ajastust räägime, mis meile meie ajale praegu iseloomulik, annan ilmselt tunde vaesus ja vaegus ja, ja me küsisime laste käest või noorte käest lausa sellise küsimuse, et kuidas sa tunned, et kas kodused armastavad sind ja kui nende, noh, meil on 12 klassi andmed, siis viis protsenti ainult vastas, et et arvab, et ei siis õigusrikkujate puhul oli see protsent üle 48 tähendab, et noh, üle pea. Ma olen aru saanud, et on ilmselt vähe, kui ma nüüd olen uurinud vanu filosoofe ja teoreetiliselt sain aru, mis on mis, et et ta on vaja ilmselt, ega neid, sellist, et appi või, või suunamist ja, ja sellise mõttega. Me olemegi asunud uurima alaealise õigusrikkujaid, mitte selles plaanis, et on ta lahutatud perest või on tal vanemad rikkad või on tal vanemad, haritud vanemad joodikud. Sest arvukad sotsioloogilised uurimused on näidanud, et mingeid seoseid tähendab usaldatavaid seoseid ei tule. Aga võib-olla just selles plaanis, et et tal ei ole õigeid arusaamu, tall puudub. Armastus, mis anna inimese kõige vajalikum noh, võib-olla, et isegi vajalikum, kui toit talle või näiteks ka noh, mis nüüd ikkagi küllaltki hämmastas. Üks küsimus oli meil ka, et kas olete kuulnud jumalast ja tema 10-st käsust siis kui üks protsent, et neid no ütleme, et tavalisi lapsi või noorukeid vastas ainult, et ei ole kuulnud üks protsent ainet, siis õigusrikkujate hulgas oli see protsent jälle üle 33 protsendi. Tähendab, et kes ei tea, ei ole iial kuulnud. Et on olemas käsud või reeglid inimestele selleks, et inimesed saaksid inimestena elada ja, ja ka, et, et võib-olla on selliseid kõrgemaid jõude ja, ja me ei meie elu, suunavaid vägesid mida me ka peaksime teadma, aga millest nad kuulnud ei ole. Ja kas lõpetuseks võiks ikkagi nii-öelda, et see ei ole nii lootusetu, miski siiski inimese sees, vähemalt osade inimeste sees alati kasvab? Ja, ja võib-olla ongi niimoodi, et, et need teised on alati häälekamad ja lärmakam, adi esitavad oma aateid, aga aga need näete mett. Südametunnistusega inimesel kinnine. Et jah, on, nad teavad, kes nad on, neil ei ole vaja ennast propageerida ja oma vaateid propageerida ja ja, ja mulle tundub, et noh, nii on alati olnud ka.