Kahe orkaan ja Kristjan Port tere. Eetris on portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. USA on maailma rikkaim riik ja ameeriklased töötavad rohkem kui kunagi varem. Nendele kahele järgnev lause peaks sisaldama midagi kadedaks, tegevalt positiivset. Aga kadestamiseks ei ole põhjust, sest ameeriklaste enamuste majanduslik olukord ei ole kiita. Võrreldes poole sajandi taguse ajaga on töötaja tunnitasu kasvanud vaid 9,2 protsenti, kui tunni jooksul tehtava tõuseb. Palun, see tootlikkus on kasvanud 74 protsenti. 75 aasta eest endiseid tööikka jõudnud lapsed peaaegu et garanteeritult ehk 90 protsendilise tõenäosusega vanematest suuremat sissetulekut. Tööstuse areng ja tootlikkuse kasv. Garanteeris pealekasvavale põlvkonnale sissetulekute kasvu kuni 70.-te aastateni. Aga siis tänasest umbes 40 aastat tagasi muutus parema palga saaja tõenäosus mündiviskamiseks ja sealt alates olid vanemad teeninud 50 protsendilise tõenäosusega hallastest paremat palka. Tehnoloogiale rajatud töösiirdeprotsessis juhtus midagi tasustamisega ning nõndanimetatud Ameerika unistuste täituda. Ütleme, see tõenäosus osutus USA asemel suuremaks hoopiski Hiinas, Brasiilias, isegi Lõuna-Aafrikas. USA-s avaldatud avaliku poliitika mõttekeskuse rand värskest raportist selgub, et vähemalt paari viimast põlvkonda on tabanud märgatav ülekohus sest tootlikkuse sissetulekute varasema trendi jätkumisel peaks tänane ameeriklane teenima keskmiselt 102000 USA dollarit aastas. Ameti 90 protsenti töötajatest seda raha ei näe. Sealne mediaanpalk on umbes 50000 dollarit aastas, kusjuures kaks viiendikku tööealistest toot aastas. Koju alla 20000 USA dollari üks protsent inimestest peaks siiski olema ülimalt rõõmus, sest nende sissetulek kasvas tootlikkusest koguni 300 protsenti kiiremini. Osa mõistatusest seletab tehnoloogia rakendamisega loodud uute, senisest paremate ning suhteliselt odavate toodete. Teenustega kujundatud elujärje parandamise efektiga varjates aga paralleelselt siis tootmisvõimsuste koondumist vähemate omanike kätte. Kes investeerisid Kasoorikuse uutesse tehnoloogiatesse, suurendades sissetulekute lõhet. Sissetulekute suur ebavõrdsus ei ole riigi arengule hea. Rahvavõimu ideaali puhul. Oleks elanikkond rikastunud, ühtlasemalt kodanikke esindavad poliitikud oleks kaitsnud valijate huve. Paraku pole valijatel peale hääle suurt midagi anda. Kindlasti mitte raha. Aga raha kulub poliitikutel igapäevaselt. Hääli on vaja vaid kord umbes 1000 päevad hakata. Sedapsi jätkates polegi riigi juhtimisel paranemist loota, pigem vastupidi. Ja oodata on ajaloos korduvat traditsioonilist kriisi kriisidega sisaldavat lahendite otsimise energiat. Uudne võimalus vaatab vastu ammuses sõna- kõlksus, riigiaparaat või. Kimasin oleme püüdnud riiki mõista inimestest koosneva masinana. Kuigi see metafoor on petlik. Inimesed ei sobi masina osadeks. Nad on efektsed, ebastabiilsed, tujukat, korrumpeerunud, politiseeritud ja nii edasi. Tehnoloogiline arengutase võimaldaks mõtelda riigile kui päriselt toimivale masinavärgile. Andmeid, kogudes kõike nägevale kõikenägevat, analüüsides kõike teadvale ja kõike teades õigelt otsustavale riigimasinale. Algoritmiliselt sammud on objektiivsed, vabane inimlikkuse mürast esindavat puhast ja korrumpeerumatut loogikat. Algoritm, millistest sammudest koosnevad tarkvara lihtsalt ei saa valetada. Maailma kirjeldavad andmed on ehtsad. Ja tulemuseks on õiglane, kalutamatu, osavõtmatu ja objektiivselt arukas valitseja miski, mille otsused hoiavad riigi toimimisel heal kursil. Politsei oleks tehisintellekt riigitüüri juures. Puuduks patus ja Lombake inimese risk ning kõik elaks rahus. Aga ärge. Te lootkegi takistuseks ei ole masinaid inimesed. Nutikas valitseja peab esmalt valitsemist õppima. Tänane. Intellekt sarnaneb lapsele, kes õpib eristama kassikoerast õiget valesti ja nii edasi. Lapsevanemad püüdlevad mõjuvõimu ja halastuse tasakaalu poole mõned kaldu rohkem ühele, teised teisele poole. Aga soovib kõigile ühine leida olukordadele hea lahendusi õpetada. Sama järgmisele põlvele, sest inimesed ei ole masinad ja nende tegutsemise äraarvamise asemel tuleks õppida jooksvalt reageerima. Lapsest täiskasvanuks siirdumine on üpris lühike ning tormiline hüpet Tuues esile põlvkondade erinevused. Kui endised täiskasvanud jäävad vanamoodsat, eks, et mitte öelda Tseeneelsemateks. Kuni lõpuks loodavad nii vastutuse kui koha järgmisele põlvkonnale. Tehisintellektiga, nii ei juhtuks, see areneks lapse perioodist täiskasvanuks, jääks seejärel igavesti samaks. Debananevaks lapsevanemaks. Isegi kui politsei oleks lapsevanemana igavesti heatahtlik triibiks ühiskond, stagnatsiooni. Probleem oleks inimestes, kellest ei saaks enam kunagi täiskasvanuid. Kuula varasemaid portaale R2 L2.