Tere õhtust, hea vikerraadio kuulaja. Järgneva saatetunni seab omas tehtavast kokku Maie Viilup. Ja kuulame tänase viienda juuli õhtul eesti koorimuusikat mis ju tänu äsja selle kordaläinud noorte laulupeole ja just praegu Pärnus toimuvale koorifestivalile taas õnneks päevakorda tõusnud. Eks anna ju toimunu ise kinnitust sellele, et laulupidu on eesti rahvale vaja. Ja tore on näha rahvast, kes peab võimalikuks ja vajalikuks aeg-ajalt kokku tulla ja siis kas ise laulda või kuulata. See on omamoodi rituaal, millest kõrvalseisjad alati karu ei pruugigi saada. Mille väärtust aga sellest osa saanud, teavad ja hindavad. Seega Eesti koorilaulud, mis räägivad ise enda eest kõlakuga nüüd järgnevas saatetunnis. Ja just need ajaproovile vastu pidanud ja kullafondi kuuluvad mis ikka ka meie laulupidudel kostnud ja loodetavasti kõlavad ka tulevikus. Kõik järgneva saatetunni laulud on leida ka käesoleva aasta algul ilmunud kolmikplaadilt pealkirjaga läbilõige Eesti koorimuusikast mille on välja andnud Eesti kooriühing, Eesti laulu ja tantsupeo sihtasutus ning Eesti Raadio. Alustame kolme Karl August Hermanni lauluga. Karl August Hermann eluaastatega 1851 kuni 1909 oli doktorikraadiga filoloog, väsimatu eesti keele lektor Ülikoolis sõnavara rikastaja, esimese Eesti Päevalehe ja muusikaajakirja laulu ja mängu leht, väljaandja esimese Eestit, kirjandusajaloonoodiõpetuse ja muu taolise autor. Teise, neljanda, viienda ja kuuenda laulupeo korraldaja ja dirigent. Rahvalaulude koguja muusikas oli Karl August Hermann iseõppija ja kirjutas üle 300 laulu. Tema muretu ja optimistliku sisuga laulude oh laula ja hõiska ning lauljate tervitus hulgas on erandiks heroilise vaatusega Isamaa mälestus, mille tekst pärineb eeposest Kalevipoeg. Selle viimata niinimetatud lauluga, aga alustame ja kuuleme esitust Eesti filharmoonia kammerkoolilt. Nii kõlasid Karl August Hermanni laulud, viimase neist, lauljate tervituse esitas üle-eestiline neidudekoor, leelo. Edasi aga Miina härma. Eesti esimene naishelilooja eluaastatega 1864 kuni 1941. Miina härma sai muusikalise hariduse Peterburi konservatooriumi oreliklassis ja juba üliõpilasena iseseisvaid orelikontserte andnud Eestimaa. Nuttes äratas ta organistina tähelepanu hiljem ka Saksamaal ja Inglismaal. Laulude kirjutamist alustas härma juba enne konservatooriumisse astumist. Karl August Hermann trükkis laulu ja mängu lehes 10 aasta jooksul 36 Miina härma laulu. Tartus asutas 1894. aastal härma segakoor ja pani seda terrigeerides Eesti ühiskonna jahmuma. Kuna varem polnud naine organisti helilooja dirigendi rollis veel üles astunud ja oli seega väga ebaharilik nähtus 19. sajandi lõpul härmakogus ka rahvalaule ja tegi neist kooriseadeid. Nii sündis laul lauliku lapsepõli aastal 1895 ja rahvaviisid on aluseks ka lauludele. Ei saa mitte vaiki olla ja Tuljak. Ainult et viimastes kasutas helilooja kaasaegsete luuletajate tekste. Meestelaul on saanud eesti meeskooridel omamoodi hümniks. Pärast tosinat aastat kroonlinnas naases härma Tartusse, kus tegutses gümnaasiumi muusikaõpetajana, juhatas kooria, kirjutas laule. Kuulame meiegi nüüd kolme Miina härma loodud laulu. Nende esindajateks meie rahvusmeeskoor, Tallinna kammerkoor ja Eesti televisiooni tütarlastekoor. Need olid laulud, Miina Härmat aga läheme edasi Eesti koorimuusika kullafondi kuulamisega ja Konstantin Türnpu eluaastatega 1865 kuni 1927 oli neljas konservatooriumi diplomiga eestlastest keda peeti koorijuhiks sündinuks. Kui ta 1892. aastal Tallinna naasis, polnud Eestis tegutsemas ainsatki seda mõõtu muusikut. Erakordselt tulemusrikas töö, Niguliste lauluseltsi segakooriga ja saksa meeskooriga aga ka 1916. aastal asutatud Tallinna Eesti Meestelaulu Seltsi dirigendina viis need koorid tasemelt nii kõrgele, et nende päris esinemisi saatis menu nii Peterburis, Riias, Berliinis kui ka Skandinaavias. 1921. aastal loodi Türnpu algatusel Eesti lauljate liit koorimuusikaelu korraldav organisatsioon oma elu viimasel kümnendil tas tümpuma. Parimad meeskoorilaulud. Meil aiaäärne tänavas on üks nendest Lydia Koidula sõnadele mida meiegi nüüd kuulame. Eesti Teaduste Akadeemia meeskoori esituses. Rudolf Tobias eluaastatega 1873 kuni 1918 piss Peterburi konservatooriumis ja lõpetas seal oreli ja kompositsiooni eriala. Töötas organisti, koorijuhi ja pedagoogina Peterburis ja seejärel Tartus. Aastal 1908 siirdus välismaale, elas põhiliselt Saksamaal. 1912.-st aastast oli Berliini Kuningliku muusikaülikooliga jõud. Rudolf Tobias on eesti muusika rahvusliku koolkonna rajaja. Paljud ta teosed on omas žanris Eesti muusika esimesed avamäng, juulist tseesar kantaat Johannes Damaskusest klaverikontsert. Esimene keelpillikvartett oratoorium Joonase lähetamine. Rudolf Tobiase teostes on oluline koht vaimulikul temaatikal ja laul. Eks teie tea on üks nendest ja kuulame meiegi nüüd seda laulu, mille esitavad noorte filharmoonia Kaarli kiriku kammerkoor, raekoja kammerkoor ja Tallinna poistekoor. Ka helilooja Mart Saar eluaastatega 1882 kuni 1963 oli Peterburi konservatooriumi kasvandik, õppides seal orelil ja kompositsiooni ja töötades hiljem pedagoogina Tartus ja Tallinnas. Mart Saart peetakse Eesti üheks suurimaks miniatuuri meistriks, kes on loonud 350 koorilaul a cappella 180 soololaulu ja 120 klaveripala ja ohtralt kasutanud oma loomingus rahvaviise, neid variatsiooniliselt arendades ja üheks heaks. Näiteks selles vallas ongi tema tuntud koorilaul leelo mis seal ikka meie laulupidudel kõlanud ja mille praegu esitab vabariiklik koorijuhtide segakoor. Adolf vedro 1890 kuni 1944 õppis Petrogradi konservatooriumis kontrabassi ja töötas Tallinna konservatooriumis muusikateoreetiliste ainete ja kontrabassiga. Ka õunaheliloojana otsis vedro muusikas täiesti eestipärast väljenduslaadi, ühendades folkloori elemente mitmesuguste kompositsioonitehnikatega. Tema üks tuntumatest lauludest migri linnumäng kuulub ministeeriumisse jaanitulemine, mis põhineb vanadel tavanditel arhailistel viisidel ja rahvaluuletekstidel ja selle esitab nüüd Eesti koorijuhtide naiskoor. Gustav Ernesaks, meie koorimuusika suurkuju 1908 kuni 1993 õppis Tallinna Konserva tooriumis, tegutses gümnaasiumide muusikaõpetajana ja koorijuhina, asutas ta 1944. aastal riikliku akadeemilise meeskoori praeguse rahvusmeeskoori ja oli selle peadirigendiks 1975. aastani. Ernesaks muutis oma tegevusega rammi kultuurisaadikuks üks kogu maailmas. Ernesaks oli üldlaulupidude traditsiooni jätkaja laialdase kooriliikumise innustunud propageerija. Kui esimene üldlaulupidu äratas eestlaste rahvustunde, siis nõukogude okupatsiooni 50 aasta jooksul peetud laulupeod aitasid sel tundel püsida ideoloogilise surve kiuste ja ei lasknud eestlasi sulatada nõukogude rahva nimetusse massi. Ernesaksa Mu isamaa on minu arm Lydia Koidula sõnadele oli kirjutatud Moskvas aastal 44 ja see ootuslauluks, mida võim tollal karta disriiklikust iseseisvusest ja rahvuslikust sõltumatu, sellest ilma jäänud eestlaste hinge puudutas see laul nii, et seda hakati kuulama püsti seistes. Ja rahvas valis selle oma hingelaulule. Ernesaks ise seisis kogu rahva muusikalise hariduse eest, kirjutas laule suurtele ja väikestele, uskudes koos laulu võimu rahvustunde säilitamisel. Ernesaksa avaldavalt vokaalloomingus on kaalukam osa kooriteostel ja laulu Sireli kas mul õnne loodud aastal 1933 esitab nüüd Eesti raadio segakoor. Villem Kapp 1913 kuni 1964 lõpetas Tallinna konservatooriumi oreli ja kompositsiooni erialal ja tegutses koorijuhina ja organistina. Villem Kapi žanriliselt mitmekülgses loomingus on olulisel kohal vokaalteosed, sealhulgas poeem Põhjarannik, mis on loodud Kersti Merilaasi tekstile aastal 1958. Ja meie kuulame seda nüüd eesti sümfooniaorkestri ja Tallinna tehnikaülikooli meeskoori esituses. Veljo Tormis sünniaastaga 1930 on sõjajärgse eesti muusika üks suuremaid loovisiksusi õppinud Tallinnas ja Moskvas. Tema mahuka ja žanriliselt mitmekülgse loomingu kaalukaim osa kuulub koorimuusika valdkonda. Alates 60.-test aastatest toimub Tormise teadlik pöördumine rahvalaulu poole. Heliloojale saab printsiibiks tuletada folklooriainelistest teostes teose vorm rahvalaulust kui tervikust. Kasutades ostinaatset viisi kordust, taastab Veljo Tormis runolaulu loitsima toime rituaalsuse laul, mida meiegi nüüd kohe kuulame. Lauliku lapsepõli loodud 1966. aastal kuulub tsüklisse laulud laulust jah, laulikust naiskoorile. Ja selle laulab meile lastekoor ellerhein. Peep särapiku eluaastatega 1949 kuni 1994 loomingust on jäänud laulupidude kullafondi. Ta lendab mesipuu pooleaastast 1988 ja selle laulab Eesti kooriühingu kammerkoor. René Eespere sünniaastaga 1953 teoste hulgas on palju vokaalmuusikat. Ärkamisaeg aastast 84 muutus kiiresti üldtuntuks ja kuulame seda teost meiegi ja selle esitavad Eesti filharmoonia kammerkoor, Tallinna kammerorkester ja Tallinnbrass. Ja meie saadet, kus kõlas Eesti koorimuusika ja lõpetama 1967. aastal sündinud helilooja Mart Siimanni laul, homme selle esitavad Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester.