Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Tänast kommentaari võiks alustada mõttega, et tõde on anonüümne. See tähendab tõelausuja isik või näete, pole oluline selle eksisteerimiseks. Soovin selle algusega soojendada mõttetegevust meelgi viimased paar aastat populaarse anonüümsuse teemavaldkonna jaoks eriti aga anonüümsusest internetikommentaarides. Küllaltki selgelt on näha, et kodanikud kasutaksid anonüümsust, kaasa arvatud tänased kodanikud, kes veel ei tea, et neist võivad saada kunagi poliitikud. Üllatavalt hakkavad aga võimukandjad huvituma allutatud kodanike anonüümsuse maha kiiskumisest. Nende oletusel baseeruvaks argumendiks. Kuid siin peaks vahepalaks argumenteerimiseks rääkima, et korralik argument koosneb väitest tõenditest ning järeldus protsessist. Kuid antud juhul piirdutakse vaid väitega, et kodanike ja sealhulgas poliitik pote kaitseks tuleks kommentaariruumis sõnavõtjatelt anonüümsust vähendada, kasutades vajadusel jälitamismeetodeid. Nagu näha, jäetakse esitamata tõendid, mis seda käiku toetaksid, kõnelemata järeldamise protsessist, mis seoks tõendeid kuid jätkamise argumenteerimise teooria ning rakendage dialektiliselt materialismi kriitikat, mille järgi peab kritiseerija olema paremal positsioonil kui kritiseeritav. Teiste sõnadega püüan esitada tõendid, mis ei kinnita, et anonüümsuse asendamine tegeliku nimega vähendaks kommentaariruumides lennudatavaid solvanguid. Sedasama teemat käsitleb Markus eelses Guardianis. Esmalt paar sõna anonüümsuse kasulikkusest. Anonüümsuse Tööriista olemasolu tänases kõike ja kõiki ühendavas suhtluskeskkonnas võiks pidada sama oluliseks kui hügieenivahendeid urbaniseerunud kontaktses elukeskkonnas, kus päevas peab füüsiliselt puudutama otse või kaudu tuhandeid inimesi. Kaudse puudutamis alla käivad asjad, mida paljud inimesed ühiselt kasutavad nagu raha, ukselingid, poekärud, telefonid ja nii edasi. Käsi pesemata, ei ole mõistlik linnas elada. Anonüümsust saab käsitleda kui isiku või identiteedi info hügieeniseepi, võikumi kinnast. Järgnevalt esitan kaks näidet. Üks pärineb Stanfordi ülikoolist ja teine pool vähemalt on ju ülikoolist. Mõlemad asuvad Suurbritannias esimese sooriti samade inimeste käitumist vestlustubades vastavalt oma nime all või siis anonüümselt. Üllatavalt läksid oma nime all tehtud sõnavõtud peagi teravaks, sest inimesed teadsid teineteist ning ärritusid oluliselt rohkem. Üks katseks loodud vestlusruum tuli koguni sulgeda tänu erakordselt eskaleeruma teravustele ja tagakiusamisele. Anthony uuring näitas, et interneti kommentaariruumid meelitavad ligi palju selliseid inimesi, kes tavaelus ei saa ennast nii väljendada, nagu seda võimaldab taoline kaugelt kommenteerimine ehk juba pelgalt kommenteerimise vorm toob kokku teatud kallutatusega käitumisi enne kui ühtegi sõna vahetatud. Anonüümsuse kõrvaldamine avaldab näiteks 1000 taolised vaba väljendusvajadust otsiva kodaniku puhul mõju vaid vähestele. See tähendab, et mõju on mitteoluline. Psühholoogid nimetavad seda onlain enesekontrollile tutvumiseks, kuna teistest kaugel olek sisaldab palju elemente ja neid on palju rohkem kui pelgalt anonüümsus. Anonüümsuse kõrvaldamine jätab alles enamuse nõndanimetatud online olekut tunnustest ja, nagu viidav ülikooli näide provotseerib teineteise tegelik tundmine isegi rohkem teravusi, kui seda juhtub Anonüümsete kodanike vahel. Seda enne kõige nõndanimetatud kaugelt olles. Guardianis tsiteeritakse emotsionaalse intelligentsuse eksperdi Daniel hõlmani, kes osutab, et probleem on suurem kui pelgalt kommenteerimistest võib järeldada. Ta nimetab seda sotsiaalsete piirangute puudumise epideemiaga, mille üheks märgiks on enesepiiramatu väljendamise käsitlemine voorusena. Vanasti peeti vooruseks vaikimist ja sõnadevalikut. Seega on tegemist sotsiaalse probleemiga, täpsemalt sotsiaalsete piirangute puudumisega. Ehk inimesed ei ole omavahel jõudnud uues infokeskkonnas käitumisnormides kokkuleppele. Mine tea, kas mõttelaiskusest või valimisperioodi lühidusest tingitud kiirustamisest, kuid poliitikud kipuvad normide kujundamisel lahenduseks pakkuma keelustamise ja jälitustegevusega politsei metoodikat. Ajalugu on paraku täis näiteid taolise valiku kurbadest ja vastassuunalisest tagajärgedest. Tõde on anonüümne ja ütleja sõltumatu. Anonüümsus ei ole aga automaatselt tõegarantii ja pakub seetõttu solvujale päästeventiili. Küll aga on tõe kuulmine konkreetse isiku käest valus ja tekitab viha ning vihased kommentaari. Ruumid peletavad inimesi ja seda ju keegi ei soovi.