Tere eetris on portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Ängija hirmud valitsevad ning haaravad üha tugevamalt inimkonnaga riist. Selline tunne võib vabalt kedagi haarata, tajudes näiteks uudised 20-st 1000-st maade ja merede tagant saabunud külalisest, kes olid nädalavahetusel kahtlusalustena Los Angelese rahvusvahelises lennujaamas vangistuses. Põhjuseid on ju tegelikult palju rohkem kui ametlikuks seletuses esitatud kõiki inimesi kahtlustav arvuti, une isu. Vahest põikab kellelgi peast läbi võrdlus George Orwelli nägemusega tänasest päevast. Holvually kirjeldus algab ühel aprillikuu külmal hommikul. Aasta siis oli 1984, kuid kõik edasised sündmused leidsid aset pärast seda kuupäeva. Seega on täiesti võimalik, et pealkirja 1984 kandev lugu kajastab ka meie tänapäeva sest nõndanimetatud mõtte politseile on ju alles nüüd tööle vastav varustus valmis saamas. Orwelli mõte politsei vajab oma tegevuse õnnestumiseks kõikjal inimesi salamahti jälgijaid, kaameraid, mikrofone, pealekaebajaid ning kõikjalt leiduvaid teleekraane. Arvutit ei osanud 1949. aastal valminud raamatu kirjutaja veel ette näha. Aga teatud asjad on lihtsalt arengu orgaaniline osa ega pea olema eraldi välja joonistatud. Ühendriikidest valla pääsenud terrorismi tondi jälitamise viiruse varjus hargneb orberilik mõttelaad jõuab kõikjale maailmas. Oma teel võtab jälitis maania erinevaid varjundeid sõltuvalt kogeja peakujust ja selles liikuvatest parteilisest mõtetest. Nii näiteks on Lõuna-Hiinas käivitumas veel üks nõndanimetatud kodanike turvalisust parandav projekt, mille käigus paigutatakse tänavatele 20000 kaamerat. Need kaamerad hakkavad jälgima Hongkongi naabruses asuva sentseeni linnainimesi ning ühe USA ette võtta finantseeritud tarkvara abil püütakse ära tunda kodanike nägusid. Näod seostatakse seejärel andmebaasiga, kuhu talletub kodaniku liikumismarsruut. Nagu öeldud, on tarkvaraarendus seotud USA-ga ja see link väärib siinkohal eraldi rõhutamist. Sellest hoolimata, et riik teeb etteheiteid Hiinale kodanikuvabaduste puudumise pärast pakub Hiina riik suurepärase katsepolügooni taolise tarkvaraarendustööks. USA-s oleks taolise arenduste vead lihtsalt liiga kallid, kuna seal on liiga palju raha lõhna suhtes. Tundlike advokaate aga Hiinas, see on hetkel lauset perfektne polügoon sadade miljonite sõnakuulelik katsealustega tsentraliseeritud rahakotiga. Kuid tulge tagasi senseni juurde, kus elab 12,4 miljonit inimest. Kõik need kodanikud saavad endale mikrokiibiga ID-kaardi. Koos näopillitunnustega, mida siis kaamerad jälgivad, on kaardil kirjas omaniku nimi, aadress, senine töö, karjäär, hariduslugu, usu kinnitus, rahvuskaristuste register, ravikindlustuse andmed ning sissekirjutus aadressil asuva kinnistu omaniku telefoninumber. Lisaks leiab mikrokiibi mälust andmeid kodaniku senise sugupuu ja viljakuse kohta, mis on Hiina nõndanimetatud ühe lapse poliitika valgusest täiesti arusaadav aga mitte mõistetav. Tulevikus plaanitakse kaart varustada kodaniku pangaandmete ja krediidi ajalooga. Sisuliselt on tegemist maailma Titmise üritusega ühildada edusammud infotehnoloogias politseiriigi tagurlik sammudega. Tegemist on alles esimese linnaga Hiina riigi suuremas plaanis teha taoline tehnoloogia kohustuslikuks kõikides suurlinnades. Taoliste uudistega seoses tunneb arvatavalt hulk kodanikke alguseks mainitud õnge ja hirme või koguni kõri ümber pitsitavad tunnet. Kahju, et meil puuduvad andurid registreerimaks vaikselt muutuvat reaalsust, mis aitaks lollil arengule Tarmokalti õigel ajal vastu seista. Seetõttu pole ühel päeval enam millegi üle imestada, see tähendab, et keegi ei imesta, kui salapolitseid mängiv arvuti kapriis jätab 20000 või enam reisijat hätta või kusagil kiusab riik taga oma alamaid, sest see kõik on ju nii tavapärane. Näiteks juba täna vaatab Suurbritannia tänava või parginurgas kodanike tegevusi 4,2 miljonit turvakaamerat ehk 20 protsenti kogu maailma turvakaamera pargist. See teeb ühe kaamera 14 inimese kohta. Ja iga mõne nädala tagant võib lugeda ka uudiseid uutest kodanike identifitseerimisprogrammidest ning jälitamissüsteemide püstipanemisest kuskil maailma nurgas. Taolise arenguproduktiks ongi kodanike vabaduste, õlise võimu kontsentreerumine kohta, kus sõnavaras on keskmiselt sagedasemat mõistet nagu võim ja nõndanimetatud õige poliitiline liin. Siia juurde käivad ka veel künism, omakasutürannia rumalus ja inimlikud vead. Lõpetuseks peab kurvalt tõdema, et Orbelil oleks olnud mõistlikum kirjutada siiski mõni helgema tulevikuga lugu.