Tere eetris on portaal, tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Tänase kommentaari teema on natukene keeruline, ütlen seda provokatiivseks hoiatuseks. Juttu tuleb patentidest, õigemini patenteerimise mõtlekusest ettevõtluse edendamisel. Põhjus taoliseks teema arenduseks on personaalne huvi ja New York Timesi värske artikkel samal teemal. Nimetatud artikkel ise refereerib järgmisel aastal ilmavalgust nägeva raamatu sisu, mille kallal selle autoritseinsbeeessen Jamaica mootor hetkel veel toimetavad. Raamatu pealkiri on lühike ja selge, kas patendid töötavad ning paistab, et nende kahe mehe uuringu tulemusel võib öelda, et ega ikka ei tööta pesseni ja Maurer. Argumentatsioon kasutab tõenditena 1976.-st kuni 1999. aastani Ameerika Ühendriikides välja antud patente kuna nende aastate kohta on saadaval hetkeseisuga kõige põhjalikumad andmed. Lisaks võtsid nad vaatluse alla avalikud börsifirmad milledele. Patente on väljastatud, sest nende firmade kohta on saadaval piisavalt täpsed majandusandmed. Üheks lihtsamaks järelduseks patentide, mitte toimimise kohta leidsid raamatu koostajad, et näiteks 1997. aastal teenisid nimetatud USA ettevõtted patentide pealt umbes 8,4 miljardit dollarit tulu. Paar aastat hiljem mõtled, et tulu suurenes koguni üheksa koma kolmele miljardile. Neist dollaritest kaks kolmandikku kuuluvad ravimitööstuste esindajatele ettevõtetele. Paraku vaadates kohtukulusid, mida firmad on pidanud tegema seoses patentide kaitsmisega siis 97. aastal olid need kulud 8,4 miljardi tulu juures kokku kaheksa miljardit kohtukulusid. Kuid juba 1999. aastal olid kohtukulud 16 miljardit ja tuletan meelde, et tulupoolele kogunes ainult 9,4 miljardit dollarit. Tõenäoliselt on asjaolud veelgi halvenenud, sest kui 99. aastal oli kokku 2318 kohtu-case-i siis 2006. aastal kasvas nende arv tsirka 18 protsenti ja samal ajal on kasvanud ka kahjunõuete suurused. Kuigi viimased võiksid kompenseerida kohtukulusid, on oluline ära märkida, et kõige rohkem rünnati patendihoidjate poolt kõige aktiivsemaid arendustega tegelevaid ettevõtteid. See viitab agressiivsusele, mida põhjustab pelgalt patenteerimise kui instrumendi olemasolu mille tagajärg on ju innovatsioonil oodatust vastupidine. Kõige enam rünnatakse ja püütakse kahjustada aktiivsemaid innovaatoreid. Olgu öeldud, et see käib peamiselt ravimifirmade kohta kuid vähemalt sama oluline on ära märkida eestimaise tärkava innovatsioonivektori sidumine olulisel määral ravimite arendamisega. Lisaks ravimitele osutavad autorid pesen ja Molor patenteerimise ohtlikkusele infotehnoloogiasektoris. Mõnede ekspertide arvates jätavad raamatu autorid tähelepanuta patentide mitterahalised väärtused nagu sotsiaalne mõju. Viimase alla kuuluvad näiteks majandust ergutav efekt, kuna tänu patentide le hinnatakse ettevõttet kõrgemalt. Sotsiaalse tulupoolele kuuluvad ka emotsionaalsed ja muud patendiomaniku staatusega psühholoogiliselt seletatavad fenomenid, tänu millele kasvab üleüldine heaolu. Kuid samas tunnistavad ka kriitikud, et absoluutne enamus patente on väärtusetud. Ühe varasema uuringu järgi on keskmise patendiväärtus potentsiaalset alla 10000 dollari. Võttes arvesse patenteerimise kaasuvaid kulutusi, on see majanduslikult täiesti mõttetu tegevus. Kuid suur hulk ettevõtjaid jätkavad siiski patendeerimist. Sadade ja tuhandete patentide omanikest. Suurfirmad asuvad omapärases külma sõjajõudude tasakaalus, andes teineteisele välja ristkasutamisega litsentse. Peaasi, et vältida suuremaid kulukaid kohtu kakluseid. Selle mängu tulemusele suretatakse arenevad ettevõtete tegevust, sest nendel pole midagi vastu pakkuda, kuid samal ajal iga nende väikest ideed võidakse mõne olemasoleva patendivalguses hakata kohtu kaudu, nagu öeldakse, analüüsima see on tärkaval arendajale tapvalt kulukas alternatiiv. Järgmisel aastal trükivalgust nägeva raamatu, kas patendid töötavad autorid on pessimistlikud? Nad ennustavad, et enne kui midagi hakkab paranema, läheb olukord veel hulga halvemaks. See tähendab, et horisondil on näha suuri kohtukonflikte avalikke proteste ja innovatsiooniskandaale ning tõenäoliselt arendajate tragöödiaid. Võib-olla alles siis hakatakse tajuma, et paari sajandi vanune paradigma on elust maha jäänud.