Tere eetris on portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Vahest hingab mõni kodanik nüüd kergendatult, sest talvist suve lõpuks asendamas päris suve meenutavad palavad päevad ning mis eriti oluline Ameerikas hakati varasemast tõsisemalt tegelema terroristide otsimisega. Selle viimase teemaga tegeledki tänases kommentaaris natukene pikemalt algab. Arutelu tulemusel püüaks vastata küsimusele, kas inimeste tegevuse põhjalikum jälgimine ja analüüs aitab rohkem terroriste kinni püüda ja selle kaudu kõigi turvalisust suurendada. Või siis järsku omab kõik see hoopiski vastupidist efekti. Tollele arutelule aitab järje peale ennast turvalisuse küsimustele pühendanud Brush Nayer, keda peetakse selles tegevusvaldkonnas märkimisväärseks eksperdiks. Äsja kinnitas USA president oma allkirjaga seaduse, mis lubab ilmakohtult luba küsimata alustada riigi territooriumil ja ka mujal asuvate inimeste suhtes jälitustegevust. See viimane klausel tähendab seda, et lubatakse analüüsida infot, mis läbib selle riigi territooriumit. Ja internetitorusid arvestades läheb sealt läbi ikka päris palju pilte, aitäh. Kuid ausalt öeldes oleme selle jutuga natukene valel teel. Tegelik põhjus on vaid kaudselt seotud värskeima jälitustegevuse seadustamisega USA-s ning on oma olemuselt pigem ajatum. Täpsemalt käib jutt sellest, kas andmed üleüldse uurides ja analüüsides on võimalik püüda terroriste ja lühikene vastus kõlab, et ei ole. Kes on nüüd veel raadiote juures, siis püüan järgnevalt Brush Naieri abil seletada miks see nii on. Nimelt nõuab statistiline andmete analüüs, milles püütakse ära tunda muidu lükkamatuid trende ja signaali väärtust omavaid andmevorme. Seega nõuab statistiline analüüs terrorismiohu piisavat esinemissagedust. Teiseks on vaja selget terroristi kirjeldavat profiili, mille abil saab andmetest otsinguid sooritada. Ning kolmandaks on hädavajalik, et võimalikud vead oleksid odavad. Alustame sellest viimasest. Kujutage ette korraldate heale sõbrale ida kultuuriteemalise üllatuspeo ning satute ootamatult idahuvi tõttu terroristi püüdjate radarile. Peale teie üllatuspeo ära rikkumise, kui kohale lendab helikopter kooga mandoga tehakse suuri kulutusi riiklikus maksumaksja poolt kinnimakstava süsteemis. Või kujutage ette viga, mis tekib, kui terroristi ei avastata ja ta laseb kedagi õhku. Statistilises analüüsis on mõlemad vead olemas. Üks on tuntud kui vale, positiivne ja teine kui valenegatiivne. Mida tundlikum maksan, süsteem timmitud, seda rohkem on valesid positiivseid ehk terroristiks tembeldatakse sünni, päevalisi ning tundlikkust. Maha reguleerides kasvab jällegi valede negatiivsete juhtumite esinemissagedus, kuna suureneb päris terroristi läbilipsamise tõenäosus. Mõlemad vead on paratamatud seni, kuni ei ole olemas ülitäpset terroristi või tema plaani kirjeldust ehk äsja mainitud teise tingimuse olemasolu. Ilmselt on paljud segaduses näiteks kuuldes naisterahvastest enesetaputerroristidest, kuna see kuvand ei sobi kuidagi kokku islamiriikides allasurutud naise kuvandiga. Pange siia juurde kolumbainis koolilapsi tapnud teismelised, valged või nõukogude režiim, õnnestunud vabadusvõitlejad ja me seisame täpse terroristi kirjeldamise ülitõsise probleemi ees. Ning siit jõuame esimesena mainitud tingimuse juurde ehk olemasoleva reaalse terrorismi juurde. Jättes Iraagi hetkeks mängust välja ja keskendudes USA-le, siis kreaalseid riiki, ohustavaid terrorismijuhtumeid esineb seal ükskord paari aasta kohta või veelgi harvemini. Seda on liiga vähe. Terrorism oleks üleüldse detekteeritav. Ehk teiste sõnadega, kas olete kuulnud arstlikku diagnostikameetodid haiguse kohta, mida esineb kord mõne aasta tagant ühele inimesele umbes poole miljardi seast? Seda võib-olla küll ülikiirelt tapati ohtlikku haigust on siiski liiga vähem olemaks kindel oma diagnostiliste meetodi tõesuses kellele tööpäeva lõpuks kogu taoline seletus käib üle pea siis. Brush naer toob lihtsa arvulise näite. Oletame, et meil on kasutada 99 protsendilise täpsusega tavainimeste terroristist eristav ja 90 9,9 protsendilise täpsusega terroristi kinni pidav andmete analüüsimise meetod siis pelgalt USA elanikkonna peal tekiks 10 miljonit valehäiret ühe tegeliku terrorijuhtumi kohta ja iga päev peaks analüüsima läbi umbes 270000 kahtlast juhtumit avastamaks ühe kuu kohta ühe päris juhtumi. Lisaks tuhandete ja tuhandete süütute kodanike kannatustele muudaks raisatud julgeolekuressurss riigi haavatavaks selja tagant. Ja seda ju keegi ei taha. Isegi kui esialgu võiks tunduda loogilisena, et inimeste tegevust analüüsides võiks kodanike turvalisus kasvada. Kordan äsja öeldud, tegelikult turvalisus ei parane, vaid hoopiski halveneb.