Algavas vikerraadio saates külastame homset juubilari. Pühapäeval, viiendal novembril saab 75 aastaseks professor Vello Salo. Kuidas esitleda nii mitmekülgset inimest? Jah, ma mäletan, et metsaülikoolis oli kombeks et tudengid esitlesid lektoreid ja selleks muidugi, et nad eesti keelt õpiksid ja avalikult rääkima. Ja ma vaatasin oma esitlejale siis kaastundliku näoga otsa ja ütlesin, et tead ütle niimoodi, et kirju minevikuga kindla elukohata, tumeda tulevikuga isik, siis on kõik seal sees. Ja tõepoolest nendest 50-st aastast, mis ma olen ära olnud kodumaal, olen ma kümneskonnas maas elanud. 10-l konnal Maal elanud eesti keelt enam ei oska. Ja see algas 43. aastal, kui tuli minna sõtta, siis ma olin Soomes pärast seda 30 aastat kokku seitsmel maal. Midagi 10 aastat Itaalias, 10 Saksamaal, neli aastat Iraagis ja üks aasta Šveitsis, Hollandis, Rootsis, Jordaanias. Pärast aasta 1975 kuni 94, nii et umbes 20 olin juba siis nagu kindlas kohas Kanadas. Ja need on nüüd nagu need maad ja kohad, kus ma olen jah, elu sunnil pidanud rändama. Öeldakse ju, et veereva kivi peale ei, ei kasva sammal. Ja kui Eesti jälle iseseisvaks saia tagasitulek osutus võimalikuks siis läks kolimisega veel natukene aega, aga ma tulin nii ruttu, kui ma sain. Teatmeteosest soomepoiste lühielulood loeme. Salo Vello Soomes Vaher Endel Ali Kersanti siis nooremseersant. Sündinud viiendal novembril 1925 Järvamaal õisiku vallas õpilasena Soome armeesse 28. novembril 1943 väljaõppel poro külas, Taavetist allohvitserikoolis ja jalaväerügemendi 200 kaheksandas kompaniis tõrjelahinguis Viiburi lahel juu Aksel tagasi Eestisse 19. augustil 1944 Kehra õppelaagris. Sõja lõpus viidi vangistatuna Saksamaale. Ja juhtus nii, et mina olin niinimetatud Pitka poistega ühenduses Maardu juures positsioonil. Ja seal me kavatsesime saabuvat võitmatut punaarmeed kuumade tervitustega vastu võtta, selleks kogusime sakslaste käest. Rell võtsime, tähendab ära need relvad sellises septembris 44 Tallinna langemist. Päev enne Tallinna langemist olime äkki ümber piiratud hambuni relvastatud sakslastest ja üllatuslikult meid võeti umbes 30 meest vangi, viidi sadamasse ja laeti järgmisel hommikul laevale. Ilus hommik oli, me nägime, kuidas sadamat õhiti. Jätsime niimoodi kodumaaga jumalaga. Tegelikult nad päästsid sellega, mu elu, paistab. Nii. Tähendab, kui soomlased tegid eraldi rahu, siis nad oleksid olnud kohustatud meid välja andma Nõukogude võimudele, sest need pretendeeris, et me oleme Nõukogude kodanikud. Ja ma olin siis 18 alles. Ja selleealiste kohta ma imetlen, kui selgesti mõtlesime, et järgmise 10 aasta jooksul ei ole Eestil mitte midagi loota. Ta läheme Eestisse tagasi ja nottima Niil palju tiblasid maha, kui jõuame. Ja ise takkajärgi, nii et mingeid ideaale või ilusaid ette kujutasime. Sellest asjast ei olnud. Ja ma tahaks kohe öelda, et ma ei ole mingisugune venelaste või kellegi muu vihkaja praegu, aga see oli nii, nagu me tollal mõtlesime. Ja muud võimalust ju ei olnud, kui minna Saksa sõjaväkke, see on lugu omaette. Tähendab, kui meid viidi vangidena minema Tallinnas, siis laeva peal valitses kohutav segadus ja keegi ei teadnud meist mitte midagi. Ja meie läksime siis omapead vägede kogunemispunkti, et vähemalt seal venelasi nottida. Ja olime rindel. Mina jõudsin rindele sõja lõpul Sileesias ja sealt algas siis niinimetatud Kablutamine lääne suunas. Ja kui tšehhi politsei mu peatas, siis mul oli juba välja mõeldud üks üks lugu, et ma olen ikka pool itaallaste, olin organisatsioon, toodi juures autojuhiks ja mis iganes. Ja siis sa ütlesid, et kas tahad Itaaliasse minna. Vot see muidugi. Ja ta viis mind siis Itaalia sõjavangide juurde, kelle abiga ma õppisin ära itaalia keele paari nädalaga, sest ladina keel oli mul õpitud. Ja sealt me siis sõitsime alguses ühe veoautoga kuni Poloniani, ma arvan, kus me saime rongi peale ja selles sõjajärgses melus ei olnud nagu mingeid niisuguseid kontrolle, kus me oleks läbi pääsenud. Mul ei olnud mingit dokumenti ka. 1948. aasta esimesel jõulupühal alustas Vatikani raadio eestikeelseid saateid. Laudeetur Jeesus Kristus. Kiidetud olgu Jeesus Kristus siin Vatikani raadiolainepikkusel 25,55 31,10 41,38 ja 196 meetrit. Tänases saates kuulete jõulupõimiku praegusest Petlemast. Hääl Vatikani raadiost kuulus Vello salule nimi, mis tol ajal oli veel tundmatu eesti kuulajale ega öelnud midagi neile, kes võisid hakata jälitama selle kandjat või tema sugulasi Eestis. Kõneleja oli lahkunud Eestist. Endel Vaherina. Professor Salo eestikeelsete saadete edastamine Vatikani raadio kaudu oli teie mõte leid. Kas teil on meeles, kuidas ja millistel asjaoludel te tulite sellele mõttele? Sõda, õieti teine maailmasõda paiskas mind Rooma, kuhu ma jõudsin jaanipäevaks 1945 ja minul oli tollal kui üheksateistkümneaastasele selge, et sõda on lõppenud, aga võitlus Eesti vabaduse eest ei ole mitte lõppenud ja et mina kindlasti seda võitlust nende vahenditega, mis mina leian, kuidagimoodi jätkan. Ja selles joones oligi siis, kui ma kolm aastat hiljem kasin vaimulikuks valmistuma. Olin järele mõtelnud, mis oleks Eestile kõige rohkem vajavad ja ma arvasin just seda lootust, mida ristiusk annab ja jõudsin Rooma siis novembris 1948. Ma õppisin Šveitsis ja Hollandis vahepeal, aga see oli siis matemaatika füüsika. Ja kuna ma teadsin, et läti ja leedukeelsed saated käisid ja meie kodumaa oli nagu raudeesriide taga, nagu öeldi ja keegi läänes ei rääkinud siis ma võtsin kätte lihtsalt ja helistasin Vatikani raadiodirektorile. Et teil on nagu läti ja leedukeelsed saated juba olemas, et kas ehk võib-olla kuidagimoodi saaks teha ka eestikeelseid. Ja ma nagu väikselt ehmatasin, kui ta ütles, et aga muidugi, et me oleme tahtnud juba ammugi teha, aga ei ole kedagi, kes keelt oskaks. Millal te saate peale hakata. Ja siis oli muidugi kivi minu kapsaaias ja ma ei osanud talle ütelda. Aga kuidas see siis nüüd tuli? Esimesena anti mulle tõlkida paavsti jõululäkitus 1948. Esimesel jõulupühal lugesin ma selle Vatikani raadios ette ja me rääkisime otse mikrofoni, tollase salvestamist ei tuntud ja meil oli isegi veel nii vaikne seal Vatikani linnaaias, kust uudi oli vanas tähetornis. Et aken oli lahti ja mõnikord suveajal laulsid ööbikud sinna vahele. Ja meie saateinsenerid naljatasin, et me oleme vist ainuke ja maailmas, kus ööbikutel on sõnaõigus. Aga igatahes sellega oli nagu minu üks siht saavutatud, et kodumaale sai sellega lootust antud. Ja ma olen kuskil kirja pannud, et 1951. aastani kolm aastat olin mina nagu pioneer, kes ainsana niisugust tööd tegi. Siis tuli Ameerika hääl ja teised. Ameerika hääl alustas eesti keeles, kolmandal juunil 1951. Lüli, kahe aastane edumaa. Kaks puulambale siduja. Jah, igatahes noh, nad ei tahtnud oma kallite liitlaste vastu vist rääkida. Kuna Vatikani raadio põhimõtteks oli jällegi, et igal pool, kus on katoliiklasi, sinna tuleb ka anda informatsiooni. See oli teatud mõttes ka siis proportsionaalne, et kui palju kuskil katoliiklasi oli, nii, läti keeles oli kaks nädala saadet, seal oli pool miljonit katoliiklaste ja Eestis oli alla 3000. Nii et kui meil ainult üks nädala saade, siis see oli suhteliselt väga hea. Venekeelseid oli ainult neli Nädalas ukrainakeelseid ka samuti kaks, aga seal midagi viis miljonilt NATO liitlast. Kui suur organisatsioon oli Vatikani raadio? Vatikani raadioajalugu ei ole nii hirmus pikk ja keeruline. Aga tuletagem meelde, et alles aastal 1901 sai Markooni hakkama esimese ülekandega Inglismaalt Ameerikasse süül õiget primitiivne. Aga see oli see sama Markooni, kes avas koos paavst pius, 11. ka esimese Vatikani raadiosaatja ja nimelt Markooni nimeline 10 kilovatine lühilainesaatja kõige moodsam maailmas tollal see oli 12. veebruaril 1931. Ja see sama saatja oli ikka veel käimas siis kui Pius XIII järgmine paavst pühitses sisse 50 kilovatise uue saatja, kes oli alles 1951 samuti 12. veebruaril. Ja noh, siis olin mina juba seal rääkinud kolm aastat ja ma olin selle pühitsemise talituse juures. Ja tollal oli meil saateid 27. keeles, sealhulgas ka ladina keeles. No aasta 1950 oli juubeliaasta või püha aasta ja seal rikkamate maade piiskopil ütles, et oi-oi kui vilets saatejaamu meie kirikule paavstile tuleb nüüd midagi annetada. Ja 10 aastat hiljem ümmarguselt 1962 paavst Johannes, 23. avas siis sajakilovatise lühilainesaatja. Ja tollal oli meil siis 30. keeles. Ma arvan, et praegu on, aga juba üle 40 keele kuu saadetakse. Muidugi tollal oli üks prioriteete, kui mina alustasin just need raudeesriidetagused maad, kes ei saanud kas üldse mingit informatsiooni katoliku kirikus või siis Vassitud ja, ja moonutatud informatsiooni. Vatikani raadio tolleaegsetel salvestustel on jääv väärtus nii mõnelgi öeldu kinnituseks Vello Salo intervjuu algusminutid Rootsis elanud kirjanik Karl Ristikiviga 1964. aasta viiendal jaanuaril. Olgu lisatud, et Eesti raadio heliarhiivis puudub Karl Ristikivi nimi ja hääl hoopiski tänaseni. Ära Ristikivi kas jutustaksite meie kuulajatele oma romaani viimne linn sündimisloost kus tuli näiteks mõte kirjutada just templiordu üle? Esialgu ei olnud mul üldse kavatsust kirjutada templiordust, küll aga oli mul juba pikemat aega meeles mõlkunud kirjutada viimsest linnast. Viimne linn või viimne kindlus. Sõna linn on ju meie vanemas keelepruugis Kahekordne tähendus. Mu silmade ees oli pilt sellisest kindlusest, mis viimseni vastu paneb ka siis, kui kõik võitlus tundub juba mõttetu. Võib-olla oli see mõte sisendatud Heiti Talviku luulest, kus ta ütleb, meie kohus on püsida tüüril kõigi lootuste avariiski. Kas see tähendab, et seda viimset linna tuleb võtta? Poolselt aga me ei tohi siiski liiga kaugele minna sümboolika otsimisel. See linn, millest mu raamatus juttu on täiesti konkreetne linn ja sündmustik põhineb ajaloolisel sündmuslikud. See esialgne viimne kindlus ei olnud aga seotud mingi kindla aja ja kohaga. Võiks ütelda, et ma seda esialgu kavatsesin, umbes samas stiilis kui hingede öö. Alles hiljem sai see endale konkreetse kuju. Oleks huvitav kuulda, millal ja kuidas see sündis. See sündis ühenduses sellega, et hakkasin kirjutama ajalooliste romaanide seeriat suurest murrangu ajas Euroopa poliitilises jaga vaimses ajaloos. Siis sattus mu pilk Atconi langemisele, mis lõpetas ristisõdade ajajärgu. Kindlama kuju sai see kavatsus alles kolm aastat tagasi, kui ma viibisin Rhodose saarel. See saar on geograafiliselt, aga ka ajalooliselt Euroopa äärmine eelpost lõuna idas. Väike-Aasia ranniku lähedal kuulub praegu Kreekale aga 14 10. ja 15. sajandil kuulusse Johan niitide ehk hospidali ordule. Sealsed võimsad keskaegsed linnamüürid ja muud mälestusmärgid Johan niitide ajast jätsid mulle sügava mulje. Samuti ka jutustused linna kaitsmisest ja lõpuks selle langemisest sultan solimani kätte. Aga roodus ei sobinud minu plaaniga juba sellepärast, et langes alles aastal 1522. Pöördusin selle pärast tagasi Aconi juure, mille langemine oli ka palju suurema üldpoliitilise tähtsusega. Nende paljude intervjuude hulgas ma nimetaksin mõned nimed, seal ta oli Karl Ristikivi siis doktorid Almaja, Nicolaus Sarred, Tallinnast, kes aga samuti läände sattusid. Nemad pidid neljakümnendatel aastatel ehitama katoliikliku haigla Tallinnasse ja juttu, siis sellest siis. Hollandi eestlaste organisatsiooni esinaine Evelyn fante said Low siis Eesti vabariigi saadik August Torma, Kaarel Pusta ja veel suur hulk isikuid, kelles niimoodi kodurahvas sai teada, kus nad on, mis nad teevad või et näiteks New Yorgis ja Stockholmis on eesti meeskoorid, kes minu palvel salvestasid laule, mida siis esitlesin garaadios. Vatikani raadio eestikeelsed saated tähendasid sõna silda üle raudeesriide. Vello Salo sõnul oli sellega üks siht saavutatud kodumaale lootust antud. Tegevusvälja avardumise võtab mõnel real kokku Eesti kirjarahva leksikon märksõna alt Salo Vello loeme. Korraldanud Vatikani raadio eestikeelseid saateid 1948 kuni 53 ja 1961 kuni 65 rajas roomas ühe mehe kirjastuse maarjamaa 1962 avaldades üle 30 teose. Toimetanud kultuuri kirja ajakiri 1976 kuni 87 ja Eesti katoliiklaste ringkirja maarjamaa 1961 kuni 76. Tegevussihiks neil aastatel oli siis. No ikka see üldine eesti rahva vabadus ja vaba areng sest see oli mingisugune kontakt läänemaailmaga ja, ja neile öeldud, et teid ei ole kuidagimoodi unustatud. Hiljuti mul üks klassivend jutustas, et tema oli Siberis ja tal oli võimalus mingit lühilaineaparaati tarvitada ja äkki kuuleb sulaselget eesti keelt Vatikanist. Tema ei teadnud muidugi, et see oli tema klassivend, kes seal kõneles, aga ütles, et see oli nagu tohutu lootuse süsti, et me oleme ikka olemas ja meie peale mõeldakse ja, ja ja meie heaks tehakse midagi. Nii, et see oli üks osa ja teine osa oli siis kirjastustegevus, mis osutus võimalikuks pärastpoole ja ka just taskuraamatusarja näol, mida oli hea taskus, Eestisse tuua ja toodigi kirjastusena tegelikult asutasin 62. aastal alles. Te jõudsite välja anda vist umbes 30 trükist. Kuidas nüüd võtta trükiseid ehk 50 ümber, mis nüüd raamatu mõõdu välja annavad, see on jälle teine asi. Taskuraamatusarjas on ilmunud nüüd 20 osa ja see oleks nagu üks kopsakamaid osi. Aga siis ma juhtusin ka Uku Masingu kirjastajaks välismaal ja olen trükki toimetanud ka teisi luuletajaid. Ja see on nüüd möödanik, nagu öeldakse tol ajal eriti see parim või kõige produktiivsem periood oli seitsmekümnendad aastad siis käisid need raamatut siin Eestis käest kätte. Paljud inimesed on mulle siin aegade jooksul ütelnud jah, et mina ka paljundasin või andsin edasi, levitasin ja paistab, et sellest oli suur moraalne tugi, et ikkagi ilmuvad asjad esimene üllitis, taskuraamatusarjas oligi bleeds Pascally mõtted, valimik, mis oli esimest korda, et eesti keeles seda üldse üritati. Mis olite kirjastamise põhimõtteid, valiku põhimõtted? No ma kuskil vist ikka kuulutasin tollal välja ka see üldnimetaja oli kristlik kultuur. Tähendab need asjad, mida kodumaal ei saanud välja anda ja kristlik kultuur minu arust on õige lai sõna, nii et seal võis ilmuda ka mõne atesti teos minu poolest. Sest meie võimendas seda endale lihtsalt lubada. Aga muidu põhimõtted põhimõteteks ei olnud ju vahendeid enne, kui ma hakkasin ühte stipendiumi saama mille ma siis kokkuhoidlikult kasutades tegin raamatuteks. Tollal oli ju ka trükkimine märksa odavam kui praegu. Ja üldse, see oli niisugune omamoodi kirjastus, millel ei ole kunagi olnud korteritega omi ruume ega, ega ametnike peamine asi, mis oli, olid aadressid. Et kuskil kuskile võis kirjutada. Mäletan, ükskord kirjutas keegi inimene mulle, et kas ma ei saaks temale muretseda kirjastus maarjamaa aadressi. Kirjutasin talle vastu, et et see olen mina isiklikult, kirjastus maarjaminu, aadress on see, aga kas too inimene ei teadnud. Ja võib-olla ei teata seda praegugi veel? Kui me kodumaale tagasi tulin, mind küsitleti, et kestel ikkagi retsenseeris ja kes oli keeleline korrektor ja kõike seda ei olnud üldse olemas. Ei suudetud uskuda, lihtsalt kas inimene lihtsalt teeb raamatuid, trükib ja levitab. Loeb kargu, muud lugejaid ei ole, aga tegelikult need tiraažid olid umbes 400 eksemplari, kuna vähem ei trükitud, trügivad keeldusid trükkimast vähem. Ja nüüd on nüüdseks on needki nii hästi kui läbi, nii et mõnest numbrist ei ole mul endal arhiivieksemplari säilinud. Te avaldasite Uku Masingut. Kuidas te temaga ühenduse lõite? Mina ei loonud temaga ühendust, vaid proua Fanny Siivers saatis mulle ükskord kaks käsikirja, mis tema oli esitanud Bernard Kangro-le Lundis ära. Kuna Kangro oli väga halb kogemus luuleraamatute minekuga siis tema ütleb, et ma ei jõua neid kirjastada ja proua Siivers küsis minu käest, kas mina ei kirjastaks, saad ära. Ja ma ei hakanud Masingule selles asjas kirjutama. Sest ma ei tahtnud talle mingit pahandust valmistada ja mõtlesin, et see oleks siis temale nagu sünnipäeva kingituseks ja üllatuseks. Ja pärast selguslikuma 77 tohtisin esse tulla. Ja Inturisti auto tõi mu Tartusse. Siis me ajasime juttu Uku Masinguga ja tema ütles, et ei, et mind ei kutsutud kuskile vestlema nende raamatute pärast. Tuntud nimede kõrval tahaksin saati vahendajana nimetada üht varem tundmatut autorit, kelle avastas maarjamaa Henno Tammart. Tema luulevihik öö enne teed on ehk eriskummalisi luuleridade teekond kirjutelt kirjastajani. Tähtraamis hiilib täheke Siretav klaasile helkiale viskub valgusvihk veretav raamile, mõlkijale veereb kaarduva kurvega alläärest keskele, vajub sujuva survega taasservale rõskele. Meenutab saatust lummuvat tõusus ja languses sündi, karjääri kummuvat surmad Aranguses elu raamisse. Väiksena siseneb sündides kaare, lookia teeb väiksena eluteed, kõndides ei saa sammugi astuda saatusest kõrvale. Sammu väsiides kustuda võib vaide vastasservale. Ja pole avarus tähiseid ruutraamis tumedas ainult piiravaid mähiseid ringlemas pimedas. Luuletajana ta astus esile nagu alles vanglas ja huvitav oli, et nendel oli siis juhuslikult selle tavalise kubermangu maisi ehk Pravda asemel antud päris Plotski paberit, valget kellelgi oli ka mingisugune pliiatsi südamik ja ta kirjutas siis need luuletused, nende lehed, kes te peale neid hoiti kuskil kuue voodri vahel. Ja üks vahva mees võttis nad Eestist kaasa tõi nad Kanadasse. Õieti ta Mart suri laagris. Ta Mart oli siis juba ammu surnud, seda olid tema kaasvangid olid selle eest hoolitsenud, et see käsikiri pääses kodumaale. Ja siis ma plaanisin selle välja anda vabariigi aastapäevaks, mida me pühitsesime väga pidulikult Toronto suures kontserdimajas. Ja nii saigi tehtud ja see sai üks väga esinduslik väljale. Mul on praegugi veel 100 köitmata eksemplaris, tahtsin natukene paremini köita, aga ei ole jõudnud. Kas maarjamaa tegutses ka eesti tutvustaja näitaalias? Kindlasti, kui jõudsid vabasse maailma vastupanuliikumise dokumendid, neli tükki oli mul, kui need tulid siis piiskopeemi vahendusel minuni, mis tagasi, et nad ei olnud provokatsioon siis mina tõlkisin itaalia keelde, paljundasin ja saatsin viisi või õigupoolest isiklikult Itaalia parlamenti ja iga parlamendi liige sai siis nimelises ümbrikus selle dokumentatsiooni, et ainult kaks parlamendiliiget vaevusid tänama selle eest. Aga ma mõtlen, et silma laskis igaüks sellest üle käia. Nii mida te peaksite oma elu elu tähtsamateks tegemisteks, oma elutööks? Oi taevas, see on raske küsimus, tegelikult ma olen end ette valmistanud piibli tõlkimiseks ja ei oles selles asjas fragmentidest kaugemale jõudnud. Just enne Itaaliast Kanadasse kolimist 1009 75 oli mul valmis Markuse evangeelium proovi tõlkena ja ma ei oska praeguseni ütelda, mispärast ma seda ära ei trükkinud. Ja kodumaale tagasi tulles oli siin äkki nii palju tegemist. Et ei ole kuskile jõudnud, välja arvatud siis raadiosaadete jaoks ja jumalateesse jaoks pühapäevased lugemised järele vaadata ja, ja kus vaja uuesti tõlkida. Aga tegelikult ma hakkasin ka teadma, Me teostega tegelema ja neid on nüüd mitu tükki välja tulnud. Nagu väliseesti kunstnike biograafiline leksikon. See oli üldse esimene eesti kunstnike leksika, mida iial on, on tehtud siis suur rõõm oli mul, kui sai, tuli trükist. Alo Rauna Eesti keele etümoloogiline teatmik ja kahjuks meil ei ole tänase päevani päris etümoloogilist sõnastikku ilmunud ja minu teada isegi mitte teoksil. Ja see oli nüüd raamat, mida mina oleksin tahtnud omada siis kui ma tudeng olin. Aga teda ei olnud lihtsalt olemas. Nii et sel päeval rõõmustasin küll väga, et niisugune asi valmis sai. Siis sama liini pidi sai välja antud ka saak pakku sünonüümisõnastik ja see nagu poolkogemata, kuna me ei teadnud, et Eestis oli ka teoksil üks samalaadne see oli väga suur projektsest saapad tegi 10 korda suurema käsikirja kui see, mis mina oleksin jõukohaseks pidanud, see oli noh, äärmine, ma arvan, üks inimene jõuaks teha ja see võttis minult kaks aastat ja andis mulle järgmise numbri prillid. Aga valmis ta sai. Ja siis mis oli ehk eesti rahva seisukohast ka väga huvitav, oli küüditatute nimesid. Kui see toodi 89. aastal Eestisse ja pandi ühe ajakirja toimetuses välja, siis seal oli käinud üle 1000 inimese. Seda konsulteerimas. See oli esimene kätte saada Eestis kättesaadav nime tegelikult olla. Ja ka mujal olgugi, et selle originaal oli läinud juba 43. aastal Helsingi kaudu Ühendriikide riigiarhiivi, kust mina, tema sain mikrofilmile. Seal puudus vist kaks lehte, kui ma ei eksi, need said täiendatud ja see oli esialgne nimesid. Ja pärast ma tegin seda edasi sest kodumaal ei olnud ikkagi veel võimalik teda avaldada, öeldi mulle. Ja siis 93. aastal ma sain siis valmis täiendatud imesiku. Kahjuks ei ole seda edasi tehtud. Ma väga loodan, et tuleval aastal, mil saab 60 aastat juuniküüditamisest ilmub meil üks väärikas raamat, aga kes seda teeb ja kas see valmis saab õigeks ajaks? Ma ei tea, sest näib, et see huvi meie lähiajaloo vastu on õige väikeseks jäänud. Aastal 1996 kirjutab Vello Salo ringkirjas aatekaaslastele ringkirja saade. Nii-öelda eraelus tegin suure prohmaka 12. jaanuaril. Mind esitati ainsaks esimehe kandidaadiks ja ma ei märganud keelduda. Jutt on okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni esimehe kohast. No tarbetu see töö just tule. Kui ikkagi üle poole kogu Eesti rahvast on kannatanud otseselt või kaudselt repressioonide all peaks riik selle asja uurimise eest hoolitsema, mitte aga mingisuguseid komisjoni kätte andma, kus tööd tehakse siis, kui aega jääb. Sest uurijate palkamiseks pole Eesti vabariik siiani vahendeid andnud. Muidugi on ka minu töö auamet. Klik kas sooviksite kuidagi kommenteerida selle selle komisjoni tööd, tegemisi ja tehtut mille esimeeste olete? Ja see on nüüd pikem jutt, kui see komisjon loodi, ei olnud mina veel Eestis. Ja temale lubati anda vahendeid ülesande täitmiseks, mis oli valge raamat, jutu koostamine. Nii et teaduslikult põhjendatud ülevaade kõigist kaotustest, mis Eesti riik ja rahvas okupatsioonide kestel kandnud. Ja siis, kui ma teie tsitaadi kirjutasin, siis ei olnud meile tõesti mingeid vahendeid eraldatud. Pärast seda tehti mingis ulatuses, aga see on nüüd kaugel sellest, mis oleks vajalik, et ülevaadet saada. Ja see valge raamat on, on praegugi minu südametunnistusel üks raske koorem. Ma loodan, et me tuleval aastal mingisuguse valge raamatu välja anname ja siis ka selle komisjoni võime kinni panna. Nüüd just hiljuti, leedulased esitasid oma arve Moskvale ja minu arvates peaksime ka meie Eesti ja Läti sellega ühinema. Aga see ei ole muidugimõista minu teha. Ilus oleks, kui meil oleks vähemalt samade samade kriteeriumide järgi koostatud ülevaated. Nii et seda võiks võrrelda ja kokkuvõtteid teha. Sest paljudes asjades oli meie saatus kui mitte täpselt samas ikkagi lähedalt võrreldav, näiteks juuniküüditatud. Nüüd see reportaaž, mille koostas Leedu ja nimelt riiklik reportaaž on üle 400 lehekülje. Et see on ikkagi suur töö ja, ja seda võiks teha mõni ministeerium või Teaduste Akadeemia või vastav vastav preemium. Nii et see on üks väga suur ja raske töö ja ta on ainult osaliselt tehtud ja lähiajaloo uurimist jätkub meil veel aastateks kui uurijaid ja vahendeid leidub, sest nagu ma juba ütlesin kui ma tagasi tulin, Eestisse oli palju suurem huvi lähiajaloo vastu kui nüüd. Ja ma arvan, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta nagu Juhan Liiv omal ajal. Juba tsiteeritud 90-ga. Kuuenda aasta orientiiri Aade algab pöördumisega kallide aatekaaslased kõigil kontinentidel. Olge tervitatud taaralinnast, kus asun nüüd juba neljandat aastat, see oli siis aastal 96 ja võitlen Nõukogude lohe sabaga ikka veel ja küllap elu lõpuni. On see saba. Nüüd lühemaks võideldud või on selle kõrval tekkinud uusi sabasid. See on jällegi üks raske küsimus. Praegu on olemas täiesti tõsiseltvõetav teaduse haru Victymoloogia mis ütleb, et raskete repressioonide piinamise käes kannatanud isikute tervisekahjustus ulatub kolmandasse generatsiooni umbes 50 aastat. See tähendab, et kuna meil see nõukogude rahvaste vangla lõppes 91 tuleb meil aastani 2040 veel kindlasti arvestada. Sellest johtuvalt tervisekahjustustega mentaliteediga, saame ehk rutem hakkama, aga et keegi kuskil üleöö ümber ei mõtle, noh, niisuguseid konversiooni juhtumeid on täiesti olemas üksikult. Ja need võivad olla ka väga siirad, aga siiski kõik see koolitus näiteks ametlik ateism. Et religioon on paha läbini selle eest ei saa inimene teadlikus tsoonis lahti. Meil praegugi veel isegi nooremad tegelased räägivad mingisugust üle vabariiklikust konkursist. No mulle on see täiesti hiina keel. Arvatavasti mõeldakse üle-eestilist või üleriiklikku ja mittekonkurssi vaid võistlust meil minu ajal läksid ettevõted konkurssi mis on praegu pankrot, aga niimoodi nihkuvad need mõisted ja elavad edasi need, mis meile on koolis sisse tuubitud. Ja välismaalt tulles mulle torkab see väga teravalt silma ja kõrva mis on ilmselt nõukogude dressuurist pärit ja mille üle nagu eesti asjadega. Tegemist. Tohib küsida, kust te olete oma juubelipäeval? Saksamaal kuna ma õppisin Müncheri linnas siis vest Eilish, Wilhelm University teid ja minu klassikaaslasi on veel, kes lõpetasid koos minuga on midagi 25 elus ja ametis ja täiesti olenemata minu sünnipäevast. Nad olid kuulutanud välja ühe klassikokkutuleku viiendal novembril, mis juhtub olema minu sünnipäev ja muidugi, kas te oskate midagi kenamat ette kujutada, kui nendega koos olla, kellega on neli aastat eksameid, tehtide professoreid kirutud ja, ja nii edasi, mis üliõpilastele ikka juhtub? Siinkohal oleks sobiv öelda õnnitlusi homseks juubelipäevaks reisile kaasa. Aga Vello Salo leiab saatele meelepärase lõpetuse. Ja ma loeksin teile, igaks juhuks võib olla ühe luuletuse, veel lindid hõrenemist meelde tuli ja mõtlesin, et see võib-olla sobiks. Kaheksandal septembril 1969 ma istusin Helsingis malmi kalmistul kus on Eesti Vabatahtlike hauad ja paljude ristide seas oli üks tundmatu sõduri haud, kus oli Soome ja, ja rootsi keeles pealetaan tundma. Ja siis ma kirjutasin selle luuletuse pealkiri ongi siis malmi kalmistul. Ma istun pingil. Sina lamad mullas. Su põrmu kohal kerkib kivikivil on nimi, mis üksi ei tähenda ühtegi. Tundemado Užend. Kuid kogu see rivi, mis nüüd on kivi, mis koos meid veetakse võttise viis. See müürib su kivi ja keegi ei lõhu. Kas raiutakse maha? See hiis? Ma tundsin sind, tundmatu tuttav, me koos käinud lõputuid radu koos põletanud punkareid ja puskarit, koostrotsenud pakasse kadu. Ei tundnud sind keegi. Ei keegi mind marssalihallis rivis, vaid ühe, viis kalmu kuuli lend. Ja nüüd on su nimi kivis. Üksi sinu mõlema nimi. Malaman mullas, mina. Ja sina istud pingil. Mu põrmu kohal kerkib kivi, Kivila nimi ja nimes, sest keegi ei küsi. Ja ma olen põrm ja sina müür, müür, milleta priius ei püsi. Kuuldud saates külastasime homset juubilari professor Vello Salo.