Tere eetris on portaal tehnoloogiakommentaar esitab Kristjan Port. Tükiks ajaks viimase kooli vaba esmaspäeva auks räägiks mõne sõnaga teismelistest ja nende ettevõtmistest infotehnoloogiamaailmas. Vahest leiab mõni lapsevanem viimasel hetkel ainest oma järeltuleva põlvega tegelemiseks või vähemalt nende ande konstruktiivsemaks suunamiseks. Lugu, millest juttu tuleb, leidis aset väljaspool meie riigipiir, aga need piirid antud juhul palju ei tähenda. Mitte et ma tahaks vihjata vanasõnale. Rumalus ei tunne piire, vaid jutt käib lapsevanematest poliitikutest põlvkonna sarnasusest igal pool maailmas. Tugemisega Melbourne'i, Austraaliasse, kus kohalik valitsus on mures nooruse kasvamisest keset julma ning ropu interneti kes veel mäletavad. Aga siin pole ju midagi mäletada, siis piisab ka ringivaatamisest. Kuid olgu siiski meelde tuletatud poolaasta tagune analüüs Suurbritanniast, milles joonistus selgelt välja tänaste lapsevanemate kehvake interneti käsitlemise oskus võrreldes tänaste lastega. Sama trend on universaalne ja kehtib kõikjal maailmas. Seetõttu pole alust eeldada, et lapsevanemad saavad laste vaimuhoidmise ja säästmisega internetikeskkonnas kama. Ning seetõttu tegi Austraalia valitsus kõigi huvides väikese kulutuse täpsemalt 188 miljonit Austraalia dollarit Netallelt projekti käivitamiseks, millest 84 miljonit Austraalia dollarit ehk umbes 800 miljonit Eesti krooni pidi kulutama riikliku filtersüsteemi väljaarendamisele. Ülejäänud raha kasutatakse koolitusteks ja nõuandeliini käivitamiseks. See koduarvutis käivitatud riiklik filter hoiab lapsi sattumast valedele internetiaadressidele, olgu näiteks siis vägivaldselt porno või midagi muud sobimatut. Filtri projekt käivitus eelmisel teisipäeval ajendatuna täiesti oma vanuselist turvalisusest otsustas aga üks kuueteistaastane Tom Wood uurida kui töökindel miljoneid maksma läinud filterkann ning selgus, et tal kulus vaid 30 minutit selle lahti muukimiseks. Pealegi tegi ta seda nii, et filtri töökorras olekut tunnistab ikooni muutumatuks ja kõik lapsevanemad oleksid elanud sinisilmselt rahus, kuna pealtpoolt vaadates olid kõik tipp-topp korras. Tom oma noorusest hoolimata, aga võib-olla just selle tõttu on aktiivne ühiskonnaliige ja ta asus kritiseerima valitsust saamatus asjade korraldamises ning raha raiskamiseks ja isegi ebaisa maalisuses sest laste kaitsmiseks mõeldud programmi valmistamise raha läinud riigist välja võõramaise firma kätte. Valitsus kuulas üllatavalt noore alama kriitikat ja lisas olemasoleva filtri allalaadimise kõrvale Austraaliast pärit ettevõtte arendatud filtri. See osutus eelmisest palju asisemaks vähemalt Tom Woodi vaeva ühikutes mõõdetuna, sest võrreldes eelmise lahtimukimisele kulunud 30 minutiga kulus nüüd kolmandiku võrra rohkem aega kokku 40 minutit. Mis on selle loo moraaliks? Esiteks on sinisilmne eeldada, et tänases digitaalses keskkonnas õnnestuks midagi luku taha panna. Muusikafilmitööstus on kulutanud miljardeid meedia lukustamiseks ning see pole tänaseni neil õnnestunud. Miks peaks sama õnnestuma väiksema rahakotiga poliitikutel? Teiseks, lapsevanemate ja poliitikute põlvkond on natukene rabe suhtumises uude tehnoloogiasse ja isegi kui mõni neist võtaks kätte vaeva ja teeks endale uusi asju põhjalikumalt selgeks jääks ta ikkagi hätta, kui teda motiveerib keelamist või piiramist ja varjamiste paradigma. Kolmas järeldus on aga positiivne. Lapsevanemaks olemine on olulisem kui kunagi varem, sest lapsed lähevad nagunii julma ning ropu internetti põnevaid kogemusi otsima ning hea oleks, kui halbade ja ebameeldivate juhtumite puhul oleks, kelle süles haavu lakkuda ja elust kõneleda. Ilmselt on varem lastelt teatud valusaid kogemusi kogeda, sest tänased lapsevanemad juuri ela nende tulevikus.