Niisiis, täna seisab oma elujärjekordse verstaposti juures mees kelle nimele pole seni vaja olnud lisada ühtki kõlavat fraasi ega nimetust vaid lihtsalt Arno Kallikorm. Ja ei olegi vist Eestimaal koorilauljad, kes ei teaks kohe lisada mõnda koori, mida juubilar juhatab. Jah, kui iga koolijuht võiks olla väga õnnelik, kui ta oma elu jooksul on suutnud organiseerida vähemalt ühe koori oma koori siis tänasel juubi taril annab neid kohe lugeda. Nimetagem siinjuures kasvõi Tallinna polütehnilise instituudi meeskoor sama instituudi naiskoor, segakoor, laulik, kelle dirigent ta praegu on ja kooperatsiooni kultuuribaasi mees, kord tänane runo. Pealegi ei ole Arno Kallikorm leppinud ainult uue koori kokku ajamisega. Vaid suurema osa neist seisab tänapäeval vabariigi parimate kooride Karl leenus parandas agama dirigendikepi segakoori rauda juures Arno Kallikorm. See kõik kokku võiks ju olla mitme inimese elutöö. Ja kui siinjuures pöörduvagi tänase juubilari enda poole. Kas meenuka vahel teile, teie esimene õpetaja? D esimene koor, pidade juhatasite ja teie esimene laulupidu, millest te võtsite osa oma kooriga? Mulle tundub, et muusika on S10 pisik. Kui see lapsel saab niimoodi sisse süstitud, siis see võib olla püsib kogu eluaja. Minul oli kodus juba niimoodi, et meil olid kõikvõimalikud pillid klaverist ja viiulist alates mõningat puhkpillid ja nii, et meie tihtipeale kodus musitseerisime ja mängisime. Kui ma kooli läksin, siis me kool oli üldse see alkohol oli niisugune kangesti Lutsu kevade moodi või paunvere moodi kool kus oli ainult üks õpetaja ja kolm klassi ja kõige suuremat rõhku pani kooliõpetaja Villem Nurk muusika peale. Näiteks meil iga hommikul koolipäev algas mingisuguse ühislauluga nurgas oli niisugune väikene orel, seda tuli ise tallata ja mängida tihtipeale, kui ma juba natuke suurem poiss olin, siis Villem pani mind sinna oreli juurde mängima ja siis laulsime paar laulu hommikul läbi ja siis hakkasime kas lugema või matemaatikat tegema. Ja eks sealt siis see pisik võib-olla niimoodi hakkas. On meeles üks seik, ma ei tea, kui vana ma võisin siis olla ja kuidas ma siia Tallinna sattusin. Ja millegipärast mina läksin siis sümfooniaorkestri kontserdile. Hästi on meeles, istusin seal rõdul kusagil viimase sõjas ja siis ma esimest korda elus kuulsin professionaalset muusikat, sümfooniat vist mängiti Tšaikovski kuuendale sümfooniad ja minu arust oli see niivõrd ilus, et kui ma sealt ära tulin, ega ma vist ei näinudki ja võib-olla ida kuulnud midagi. Ja võib-olla sellest tekkis niisugune soov hakata ikka tõsiselt muusikat õppima. Juhtus niisugune asi, et see kool likvideeriti ja kõik need kooride orkestrid, mis sealmaal olid, need ilma juhita. Ja rahvas arvas, et noh, kui see poiss oskab klaverit mängida ja, ja tunneb nooti, oskab teisi pilli ka, et siis ta oskab ka kindlasti koori juhatada ja pandi mind koorite seisma, öeldi, et hakkad juhatama. Muidugi õppisime laulud ära, nii et ma mõtlesin juba esimest korda oma kooriga üldlaulupeost osa 1900 38. aastal. Muidugi tagant järel on natuke imelik mõelda, mismoodi see laul siis võis olla. Kui ma hiljem konservatooriumis õppisin, nägin alles, kui palju peab üks koorijuht teadma ja oskama ette kooriga tööd teha. Konservatooriumisse ma alguses hakkasin trompetit õppima, kuna sellega olen kõige rohkem tegelenud. Õppisin professor Vacci juures, siis millegipärast mõtlesin, et trump on ikka liiga väikene pill. Ja sattusin professor Stockmanni juurde ja tema kutsesed Ako orelit õppima. Siis õppisin orelit, kui ma olen juba nii palju orelt õppinud, et võisin vabalt mängida. Juhtus niisugune asi, et oli üks matus ja ei olnud seal organisti, kes oleks mänginud ja professor saatis mind sinna mängima. Ja see oli minu esimene niisugune avalik esinemine. Ja see jättis minule väga kurva ja masendava mulje. Mul jäigi niimoodi niisugune imelik tunne, et kas minu terve elu peaks olema nii kurb ja masendav. Ja siis ma otsustasin, et, et vist tuleks veel eriala vahetada, hakkasin professor vetika juures koorijuhtimist õppima. Ja selleks ma olen siis jäänud nüüd, et koorijuht olla, seal peab olema väga palju niisugusi, muid ameteid juures peab olema administraator, peab olema rahvamees, pead oskama rahvaga hästi läbi saada. Pead oskama tööd teha ja võib-olla kõige viimases järjekorras ka siis pead oskab natukene takti lüüa. Nii on tulnud minul mitmeid koori asutada. Ja võib-olla see on juhus olnud, et momendil ei ole kedagi teist leitud. Aga nii olema jah, töötanud tipi naiskooriga tipi meeskooriga Türnpu meeskoor ja nagu juba varem öeldi, nii et terves elu on läinud ainult kooride peale ja mul on väga hea meel, mulle meeldib see töö ja ma olen seda püüdnud teha suure armastusega. Ja kui see töö ja hobi lähevad kokku ja minule tundub, et see niimoodi on siis on see töö väga tore ja südamele lähedane. Mikrofoni ees on Tallinna Polütehnilise Instituudi meeskoori asutajaliige ja kauaaegne kroonik arhitekt Kaarli. Pedak kõik, kes on tudeerinud TPI kopli peahoones mäletavad neid pikki koridore, kus sai loengute vaheajal jalutatud. Nagu iseenesest tekkis vajadus liikumisel laulovimisemiseks, alun vaikselt, hiljem julgemalt, nii kuidas parajasti meeleolu oli. Ümber kogunes ikka rohkem rohkem lauluhuvilisi, paljud neist olid kusagil varem juba koori tegevusest osa võtnud. Ma mäletan, et eriti agaralt olid tegevuses arhitektuuriteaduskonna esimese kursuse üliõpilased nagu Arvo Ratassepp, Ants meil liik, Ants Kivilo, Paula armann ja paljud teised. Kui siis meid oli kogunenud umbes 16 meest, tundsime, et on vaja ka ühte meest, kes nii-ütelda laulu lahti lööks. See mees pidi olema meie arvates noor ja energiline ja juhuslikult sattuski valik siis Arno Kallikorm lapsele. Ta nõustuski ja oli meile kaua aastat. Laulu tuli hingeks ja eestvedajaks. Nii oligi asutatud Tallinna Polütehnilise instituudi meeskoor. Kui oli olemas juba koor, oli ka repertuaari. Siis oli tung ka esinemiseks. Me korraldasime mitmeid väljasõite ma keskustesse kodumajanduskoolidesse ja kui me tundsime, et meie tiibade all on juba küllalt tuult, siis julgesime esineda avaliku kontserdiga ka meie nõudlikuma publiku ees Estonia kontserdisaalis. Aga peale seda ka juba Tartu Ülikooli aulas, Riia Ülikooli aulas ja teistes linnades. Noorsoo kultuuripalee direktori asetäitja Veronika Hindre on ühtlasi segakoori laudan koorivanem. Palun siis. Aba põlvkol sega korrauda. Arno Kallikorm on meie dirigent juba 1965.-st aastast ja selle eest, et ta üldse meie dirigent on, võlgneme me tänu kadunud dirigendile Karl Leinusele Arno Kallikorm Sairautomi kollektiivile väga kiiresti omaseks ja väga kiiresti harjusime temaga. Ilmselt see tuli tema iseloomust, et ta oskas ennast uuele kollektiivile nii kiiresti omaseks muuta ja et me nii kiiresti harjusime tema dirigeerimis maneeriga. Selle aja jooksul on kooril olnud mitmeid saavutusi. Nagu oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevale pühendatud isetegevuslikul ülevaatusel. Saime vabariiklikuks laureaadiks. Laulupidude 100 aasta juubeli puhul korraldatud võistulaulmisel saavutas koor kolmanda koha. Muidugi võiks ära märkida ka mitmed aukirjad, tänukirjad üldlaulupeokomisjonilt, rahvaloomingu mujalt, Eesti NSV ametiühingu nõukogult, Balti raudteeülemalt, Ametiühingukomiteelt, Moskva raudteekollektiividelt, Riia raudteekollektiividelt. Sest raud on on siiski eelkõige raudteekoor, teenindab raudteelasi ja sellega seoses ka meie spetsiifika ja, ja meie esinemised. Igal aastal on toimunud aruandluskontsert Estonia kontserdisaalis ja kindlasti üks teine suurem kontsert kas mõne sõpruskooriga või mõnes teises kohas lihtsalt ka mingisugune kontsert. Kindlasti on sinna kutsutud raudteelasi. See kontsert ei ole toimunud alati ainult Tallinnas on olnud Moskvas, kontserte Riias, Tartus, Haapsalus igal võimalikul kohal, kus on rohkem raudteelasi ja võimaluse esineda. Ja Arno Kallikorm on selles suhtes üks väga meeldiva iseloomuga dirigent. Tema ei ütle ära ühestki kohast. Olgu see halb või hea, kus saaks kooriga laulma minna. Pikematel kontsertreisidel me oleme väga palju sõitnud selle aja jooksul kud, elan Meie koori kunstiline juht olnud mitu korda Musta mere ääres külastanud Eesti kolhoose. Kõige põhjapoolsem koht on Murmansk. Oleme käinud suure isamaasõja ajal Eesti laskurkorpuse võitlusteid mööda Velikije Lukis ja Volgogradis Lätis, Leedus. Neid kohti on hästi palju. Viimane pikem sõit toimus Krimmi ja kontsert EPatoorias Musta mere kauni kuldse liivaga. Raudteelaste puhkekodus oli erakordselt suure auditooriumi ees ja vastuvõtt oli ääretult soe. Ega need esinemised ja kontserdid ei saa muidugi teoks ilma tööta. Ja tööd armastab Arno Kallikorm teha. Ta on väga musikaalne, mõtestab lahti ka kõik laulus peituvad alltekstid ja nõuab ka kogu koorilt hingestatud esinemist, mitte lihtsalt maha laulmist. Tema harjutused ei ole kunagi igavad. Ta on väga suure huumorimeelega. Kui tunneb, et koor väsib, siis on tal kindlasti varuks. Kas mõni anekdoot, et koorsaks lõdveneda või kasutab mingisuguseid teravaid humoorikaid ütlemisi, kui koor näiteks valet häält teeb, valetooni laulab, et noh, ega siin palju vahet ei ole, misse üks toon ikka loeb siis ühes laulus ei osanud bassid ilusasti laulda neiut. Siis ütles dirigent passite rikute selle neiu ära. Ühes teises laulus oli sõna surmsali nimelt külm. Siis ütles Kallikorm, et tenorid, ärge surnupeal liugu laske. Kooris tekkis väga lõbus meeleolu, enam seda viga ei toimunud, need sõnad jäid meelde, et seal libistada ei tohi. Oli väike lõdvestus saavutatud kooriproovis edasi minna ja töö tulemused olid kindlasti paremad kui ilmasele huumorit. Kontserdil. Kui Arno Kallikorm meid juhatab, siis on vahel niisugune tunne, et koor on tühjakspigistatud nagu sidrun. Aga see on füüsiline väsimus, mitte vaimne. Veel kord me oleme õnnelikud, et Arno Kallikorm on nii kaua Meie juurde püsima jäänud ja loodame, et ta veel ei lahku meie juurest, et me saaksime koostööd teha, me oleme nii harjunud temaga ja ilmselt ka tema meiega. Soovime talle õnne ja jõudu ja jaksu edaspidi ikkagi raudamiga veel töötada. Stuudios on ka ETK Velli koondise Agro vanemökonomist segakoorilaulik, 15 aastase staažiga koorivanem Liidja kikkajoon. Esimest korda astus Arno Kallikorm meie kooriate maikuus 1948 seega on temal meiega koos töötada. Praegu 28. hooaeg. Mida võiks tema kohta öelda? Väga raske on midagi öelda, sellepärast et laulikule on Arno Kallikorm oma inimene ja oma inimene on nagu liiga lähedane teda õieti iseloomustada, iseloomustamiseks on vaja teatud distantsi. Meie oleme temaga väga palju läbi elanud. Lõbusaid ja tõsiseid aegu on olnud kergemaid ja raskemaid perioode. Ainult ühte asja ei ole veel jõudnud teha, riidu minna. Selleks on saed liiga lühike olnud. Edaspidisest ma peaksin rääkima niimoodi, ma arvan, et nii kaua, kui Arno Kallikorm meid ikka edasi juhatab püsib laulika ja senisel veidi usal tasemel. Kui tema näiteks lahkuks, siis ma üldse ei oska ette kujutada, mis laulikust saaks. Üks huvitavamaid üritusi laulikul oli 1973. aasta kevadel kontsertreis Kesk-Aasiasse. See kestis kolm nädalat. Me käisime Taskendis, Samar kandis ja puharas. Meie jaoks oli see reis muidugi väga eksootiline, täis ootamatusi ja ka sellel reisil juhtus nii mõndagi, muuhulgas ka naljakat. Viimane peatuskoht oli meil puhara lähistel asuv väike Kaagani raudteejaam. Seal viibisime vagunitega. Viis päeva. Elasime vagunites. Meile tekkis seal neljajalgne sõber, väike Kesk-Aasia lambakoera kutsikas. See oli kodutu kutsikas, meie inimesed hakkasid seda kutsikat nagu hooldama, andsid talle süüa. Ja kui me hakkasime ära sõitma, see oli veel õhtul pime oli juba siis see vaene väike kutsikas ronis mitmest raudteeharust üle meie vaguni juurde. Kuna kutsikas Arno Kallikorm meile väga meeldis siis me võtsime lihtsalt selle kutsika kaasa. Vagunist selgus, et kutsikas ei olnudki tuhkhall, nagu ta algul paistis, vaid ilus valge sõidu ajal viie päeva jooksul muutus kutsika ise on täielikult alandlikuste kartlikust. Koerakesest sai väga nõudlik koer, kes ei talunud üksiolekut ja nõudis ka endale kõik paremad palad. Koori ühisotsusega ristiti, koerpu haaraks. Praegu on puhara juba täiskasvanud suur koer, turjakõrgusega vähemalt üks meeter. Tema aadress on Tallinn, Meriväljad, võra tee 28. Arno Kallikorm ei majas. Iseloomult on ta päris meeldiv ja omandanud palju häid kombeid. Kuna ma olin juba lõpuks viimase kursuse üliõpilane ja Arno tahtis perekonda soetama hakata, oli tal vaja hakata ka maja ehitama, koostasin siis talle oma elus esimese elamu projekti ja Arno oli sellega rahul. Teadsime, et ta on hea muusikamees, ei teadnud seda, aga etamaga, jah, ehitaja on. Sest ise haka raame ja uksi ehitada ei ole igamehele jõukohane. No kõneldakse ka, et Arno abikaasa oli olnud sealjuures hea töödejuhataja. Noh, ma elan meriväljal, kus tuleb ka oma koduümbruse eest hoolt kanda. Ja kui sa oled ise ehitanud ja istutanud sinna puid, siis tekib suur armastus looduse vastu. Mina olen oma aeda istutanud kõikvõimalikke puid ja kasvatan kuldkalu ja vesiroose ja ja nii kõikvõimalikud asjad, mis nii aeda sobivad. Ja see on võib-olla üks niisugune hääe vaheldus just nihukesele vaimsele tööle. Et kui tuled jälle meriväljale, siis oled nii, kui sellest linna kiirusest väsinud ja seal võid täiesti puhata, aias nokitseda, kas seal mõnda puud hoolitseda või muru niita või seal kalu toita. Ja see on minu arust väga suur vaheldus ja kellele niisugune võimalus on olemas. Ma pean seda väga toredaks hobiks juba palju aastaid tagasi, umbes 54. aastal mul õnnestus osta auto ja mina oma abikaasaga olen väga palju ringi sõitnud ja see on minul, nii kui vajadus iga suvel kusagil välja sõita ja vaadata teise maid. Meil on käinud kõik Baltikumi viimseni läbi oma autoga muidugi Karpaatid, Karjala ja kõik eestimaanurgad. See on mitte mittesõit sõidu pärast, vaid just mida metsikum ja üksildasena loodus on, seda toredam. Mulle ei meeldi kunagi lesida Pärnu rannas või Narva-Jõesuus. Võid just niiskuses metsikus looduses täiesti metsiku turistina kusagil nautida seda ümbrust on mitu korda toredam minu jaoks kui kui kusagil noh, hästi korraldatud plasel.