Enne maarjamäe Jüri Järvet algavas saates meenutame suurt näitlejat. Te saate kuulda katkendeid Jüri järveti esinemisest intervjuudest, mis on säilinud Eesti raadio heliarhiivis. Kommentaarid on teatri noolaselt reid Neymarilt. Armastan aga üldiselt see, kes ei armasta ja mul on meeles värss minu jaoks, mida vahel vahel endale kordan, son. Kuulsast rooma triloogiast, kus tseesar ütleb oma naisele, kes nägi halba unenägusi keelitada minemast senatisse, seal tabab teda õnnetus ja nii edasi ja nii edasi. Tseesar vastab talle. Kui palju kordi enne surma sureb pelgur. Kuid vapper maitseb surma ainult kord. Neist imedest, mis heal muld puutult kõrva on imelisem, inimeste hirm ja surm. Vältimatu tuleb, kui tulla suvatseb. Nüüd on see vältimatu siis tulnud ja selle lõplikkuse välkvalgusel mõtlen. Mis oli siis see suure näitleja, p. Lahkunud on eesti näitekunstikuningas. Kas tee oli kuninglik? Kuidas kujunes saatus? Jüri Järvet on mänginud metskaptenit ehk Kihnu jänni, kes ütles, mees peab olema suurem kui tema saatus. Järveti teed võib vaadelda mitme tuntud pealkirja all väikeste inimeste liigutavast kujutajast, kuninga rollide majasteetliku kandioni või siis koomikust, traagikuni või statistilist protokonistiks. Aga kõige hämmastavam on see, kui hästi sobib siia lugu ajalehepoisist miljonäriks või tuhkatriinut, kes pääses ballile. Mu varases lapsepõlves pole vast midagi nii eriti palju rõõmustavat rääkida, ma pean ütlema, et ma ei ole oma vanemaid kunagi näinud, ma olen lastekodulaps. Sattusin ühte perekonda. Kui ma olin viieaastane, kasuisa mind võttis, oli minust 50 aastat vanem. Ta väga hästi suhtus väga soojalt, mõtlen temale endale väga omapärane mees. Ta oli selles mõttes huvitav, ta oli lihtne mees, töötas vabrikus meistrina. Aga kuidagi nagu mulle ta oskas läheneda ja mulle tundub, et lastele üldse oskas. Lääne-Tal oli selline oskus noore inimesega rääkida, kui ma meenutan oma esimesi kooliaastaid, siis olin elavaloomuline poiss. Ja mul juhtus kuidagi nii, et iga aasta alates esimesest klassist, mina sain märkuse koju. Ma mäletan, esimeses klassis trimmeldasin klaverit. Teises klassis malasin märja pintsliga kellelegi vett vett näkku, seal. Ja kolmandas klassis juba kaklesin. Püüdsin enda ja, ja tõesti eest väljas olla. Ja pahanduste puhul nende märkuste puhul, kui ta päris minuga, aga kuidas või miks see asi toimus, siis esimene asi alati leidis, et see, mis ma tegin, oli õigus. Ja igal pool ta ütles, mina sinu asemel oleks täpselt samuti teinud. Aga kui me hakkame mõtlema, muidugi palju parem oleks teistmoodi teinud ja meil ei tule, ei tule selle peale, et hiljem muidugi hiljem pärast ongi targad ja mina alati tundsin, et midagi valesti. Tuline kahju, et hoopis teistmoodi oleks palju efektsem olnud, jätkuma hakkad, kaklesin ja kui ma ütlesin, et see poiss tuli minuga norima ja tal ei esimesena jälgi. Urases ütles muidugi mina sinu asemel oleks ka vastulaenudega. Aga muidugi, kui me hakkame mõtlema, tead, kui sa ei oleks väljagi teinud sellest ja kui ta ei oleks küljendus, kas sa kujutad ette, milline tunne tal oleks olnud sellest ja ja kuskil mees, kui sain aru, et ikkagi teistmoodi, nii nagu pärast arutasime, oli õigus ja siis ma pean ütlema, see on mulle väga sügavat muljet. Avaldas ja ma, aga kahjuks ma ei suuda sellisel kujul, nagu tema minuga ei ole nagu oma lastega suutnud seda nii läbi viia. Juurdleva analüüsiva loomuga, kuid väga püsimatu ja vilgas noormees tegi koolipoisipõlves palju sporti. Eriti edukalt võimlemist. Tulles muide, riistvõimlemises isegi Tallinna koolinoorte meistriks. Koolipoisina satustega draamateatrilavale massistseenides kaasa mängima vaatas, jälgis ja pani tähele. Kuid siit ei järgne veel mingit loogilist teeotsa teadlikku otsust ise ka teatrit teha või teatrisse pääseda. Pigem huvitas ikka liikumine. Spordist jõudis ta tantsu juurde, aga seegi oli vaid harrastus. Koolitee, mis oli viinud küll gümnaasiumi, katkes majanduslikel põhjustel Gustav Adolfi Gümnaasiumi kolmandas klassis. Edasi tuli õppimisvõimalusi otsida õhtukolledžis ja leiba teenida aktsiaselts Järvakandi tehased Tallinna peakontori käskjalale. Ja nüüd järgneb mingi kummaline juhuste ahel. Ühe juhusliku auahne idee ajel lähete töölisteatrisse endise tantsijaks pakkuma. Ta nägi ühte etendust, kus oli tantsusoolo ja ta arvas, et tema teeks seda küll paremini. Helmi Tohvelmani poolt tantsurühma vastu võetud tegi Järvet tõepoolest tantsijana kaasa paaris töölisteatri lavastuses hooajal 1940 41. Tohvelmani päästis ta elu, armastas ta ise hiljem öelda. Sest sõja alguses mopiga Venemaale sattunud suri tööpataljonis ta kõrvalmehi nagu kärbseid küll epideemiasse, küll nälga, küll läks hiljem rindele jäigi sinna. Aga järveti päästis tants, sest kui hakati Jaroslavli kunstiansambleid moodustama ja väeosadesse tuli ringkiri, et pangu nimed kirja, need, kes on kutselised kunstiinimesed pani järvedki kõheldes ja igaks juhuks kirja oma nime. Kutseline tantsija tõsi küll, ju polnud, aga otsene võltsing see ka ei olnud. Teater, mille laval ta oli paar korda rühmas tantsinud, oli olnud ju tõepoolest kutseline. Ta kutsutigi oma polgust ära, Jaroslavli rahvatantsurühma. Näitleja elukutse valik, tõeliselt kutseline teatritee sai alguse alles pärast sõda. Nii oli see alguses suhteliselt hiline. Sõda oli kulutanud vahepeal aastaid, teatriinstituuti astus ta 20 kuueselt ja instituudi lõpetamisel, 49. aastal oli Jüri Järvet juba kolmekümneaastane. Ma ei ütleks, et ma et ma ei oleks tahtnud näitlejaks saada, aga mul siiski kuidagi tundus see elukutse küllaltki raske mäe ja ma lihtsalt ei olnud kindel endas, kas ma suudan seda kutset omandada ja, ja kas ma suudan näidelda siis ka täiesti juhuslikult. Läksin ma teatrikooli juhuslikult selles mõttes, kui õige aeg, kui vastuvõtt oli, siis ma ei läinud. Mul olid tol perioodil niuksed tõsised kahtlused ikkagi enda üle, kas ma suudan, aga tänu ühele heale inimesele, kes ikkagi nagu hakkas mind õhutama ja, ja soovitama ja Ütlesin, et kas kuidagi oleks võimalik võimalik õppima tulla, ta kahtles, ta tundis mind natuke. Ta ütles mulle ka näkku, et teil ei ole annet. Ma sellega olen nõus, aga ma teadsin ka seda, et kõigis kas teatrikoolis õpivad kõigest ei tule ju näitlejad ja ja teatriharidusega inimesi on ju vajaga. Teatris teiste tööde peal ja või kusagil mujal või rahvaloomingu, keskmajasüsteemis ja nii edasi. Ja mis puudub andes noh. See on seda ehk õppida ei saada, teised ained on ju järel õpitavad. Järveti näitlejatee algus on olnud tegelikult hästi pikk, sest vähemalt pool sellest teest on olnud üks lõputu enesetõestamine. Vajadus end tõestada, kursusekaaslased teatrikoolis ei osanud kaua aega näha temas näitlejat. Etta neist kõigist esimeseks kõige kuulsamaks näitlejaks saab, ei tulnud kellelgi pähe, ei tulnud tõsiselt kõne allagi. Järvet oli nagu rohkem nuputaja, väljamõtleja arutleja. Kui üldse midagi, siis nähti temas pigem tulevast lavastajat. Ent suur pedagoog, põldroos, kes algul oli küll öelnud, teil pole annet. Muutis oma arvamust juba kooliajal ja instituudi lõpul. Siis juba tema arvates perspektiivikad noort näitlejat ära saates, ütles Põldroos uhkelt ja kohustavalt. Pidage meeles, Järvet, te olete minu õpilane. Samal ajal leidis riikliku eksamikomisjoni esimees Ants Lauter perlõpetajal. Järvetil pole siiski näitleja perspektiivi. Ja ta suunati tööle mitte teatrisse, vaid raadiosse kus pool aastat hiljem kursusekaaslastele Võrru Lõuna-Eesti teatrisse siiski järele kihutas. Intermuutis oma arvamust Järvetist kui näitlejast alles 50.-te teisel poolel, 60.-te alguseks. Aga muutma pidi temagi. Vahepeal Lõuna-Eesti teater surnult sündinud laps mis ei kestnud kaua. Jälle oli järved tööta. Vahepeal sõitis korraks Moskvasse koos Hansuga lavastajaks õppima aga ei, ei istunud. Panso jäi Kitisesse, järved tuli paari kuu pärast Tallinna tagasi. Draamateater teda näitlejaks ei võtnud. Meil on sinusuguseid kolm tükki, sanid ei kata ja direktor nimetas nimesid, keda näitlejatena ei mäleta täna küll enam keegi ja keda juba kaheksa aasta pärast teatris ei olnudki. Järvet töötas teatriühingus. Ja Ki külastas Järvetit taas suur juhus ja teda tabas muinasjutuline kuulsus ja populaarsus. Selle populaarsuse nimi on estraad. Estraadipaar Baskin-Järvet aastatel 52 kuni 56 on siiamaani legendaarne. Baskin oli see, kes kutsus Järvetit esinema. Eeskujuks oli Eestis Tralleerinud ukraina paardarad punkari stepsel. Oma aja naljad. Materjalid olid tegelikult kesised, seda ütles Järvet hiljem, kogu aeg. Ise tegid tekste, ise tõlkisid, kohandasid Eesti oludele. Järvet arvas, et me ei olnudki nii head. Me sattusime täitma mingit vaakumit. Ühiskonnas oli naljapuudus. Aga maksma pääses järveti, kui näitleja vahenditus loomulikus orgaanika, mingi napp, tagasihoidlik või tagasihoitud maneer, järveti, suur autoriteet Priit Põldroos olevat öelnud mitte estraadi rikku näitlejad ära, vaid halb näitleja rikub estraadi ära. Kui ütleme, et me oleme kusagil kaunil mererannal, ütleme näiteks Pirital Mind määrati kohakaasluse alusel uppujate päästmise osakonna ülema, oh nii, soovina merre randa rändele on, aga ma ei saa aru, kuidas ta suudab toime tulla niisuguse tohutu töö, kool ja eks ta raske ole, muidugi ei ole midagi teha, juhtivad kaadrit on vähe, nii tuli nõustuda. Midagi ei ole teha, ma saan aru. Aga ütle, Jüri, mida sa seal Hinnisti uurisid läbi pikksilma, kus. Mind määrati hommikul, aga minu arvates upub ta alles üsna lühikest aega näevatavat vaata vaata, näe. Näe, pea paistab. Jah, vot nii, on see kogu aeg kord vee all, kord vee peal küll huvitav vaadata, pean ma ütlema, kuulge Jüri, teda on vaja viivitamatult päästa. Aga miks sa arvad, et teda on vaja päästa? Sa ju ise ütlesid, et onupoja? Ei, ega ma nii väga kindel selles ei olegi, võib-olla upub, aga võib-olla üritab ujumisrekordi püstitamise kordades, seal võib veel juut olla, ma ei saa aru, mispärast ta siis kogu aeg möll ja vot mind huvitab ka see, mis asja seal pead seal vaadata olema, näe, vaata jälle. Jälle ilmus nähtavale ja nii kogu aeg närvi küll lase otsekohe päästab ta jobu. Ei, ma ei ole selles eriti kindel, igaks juhuks võlts ikkagi jube. Igaks juhuks ütles, aga sa tead, mille eest ning basseini direktori kohalt maha võeti. Külli kuule, tuleks igaks juhuks, kas võib pääseda. Siis sa teed, ma andsin sulle päästerõngaid allkirja ja kus sa selle ujub, teine veel minema selle päästa veel ka, mina muudkui vastuta. Ei, nii ei toida. Hüva, hüva, aga mida sa siis kavatsed ette võtta? Õige ta on, et midagi on vaja teha. Tuleb rahvale nõu pidada, missuguse rahvaga? Ülemustega loomuliku ülemusele udu ja püsib veel niisukese rahvaga. Andke kaheksa mulle seltsimees lõbuste tervist, see olen mina sellises nupuste. Mul on teile üks väike küsimus, vaat oletame, et inimene upub. Aga juba konkreetselt võib-olla upub, võib-olla õpib hoopis tuukriametit, vot kaugeltki ei saa aru, mina. Ei, ei, ta püsib veel vee peal, ma ju näen teda. Ei v mulje ei paista, ei paista, missugune on teie korraldusi lõbuste käest päästa või mitte, päästa, kuulen, sain aru, päästa kohe, saan aru, päästaja. Ja päästa ei toi päästa, kus sa päästa tohid, siin toon välja Aize, võin sisse kukkuda. Ta ei võinud mulle kirjalikku korraldust anda. Legendaarne kuulsus, mis ulatub rahva seas tänase päevani rahva lemmik. Mida oleks võinud veel soovida, kes oleks sellist nii kergesti loobunud. Ja nüüd tõmbab end pingule, Jüri järveti, talendid tahke vedrutundlik meel ja siseheli alati juurdlev vaim vajab midagi muud. Draamateatris, kuhu uus peanäitejuht Ilmar Tammur ta siiski tööle oli võtnud, mängis ta enamasti pisiosi peaaegu alati. Silmatorkavalt õnnestunult. Pikkalov Ljubov Hieron vajas räbalapundar kaotatud paradiisis advokaat põrgupõhjas, autojuht kohta ritsikas Alfredo Filumine Martunanos. Kohe hakata dubleerima oma suurt eeskuju Ants Eskola näiteks lavastustes mees hobuse kroonuga ja vaade sillalt. Maitse on suus. Järvet loobub estraadist. Mäng läheb ühele kaardile mitmekülgse, mitme žanrilise rikka teatrikaardile. Jüri vilgas ja välevaim, mis heidab paradokse siia-sinna, mis leiab eneseväljenduse kirjasõnas esimestes telelavastustes. Mitmetes filmides leiab endale paraja paarilise Voldemar Panso mosoorseselephivas vaimus. Sünnib töö, tandem ja sõprade paar ja selle koostööks ülimaid hetki võitynski Tammsaare, Panso inimeses ja jumalas. See on terve ühe seeria kroon. Traagi kuumiliste väikeste inimeste seeria liigutava abituse kvintessents. Poitynski tuules sihitult lendav sügisleht härmaniit tuules on paljude järveti sõprade ja austajate meelest roll, kus avanes ta ise kõige avalamalt kõige maski vabamalt. Kogu oma salajase sisemusega. Esimene maailma, kuulge, härra potivski, kas siis minul ka ei ole kultuuri, teie olete saks Teil olla ja ma olen Viinis käinud v Trat. Kas te olete poissmees või kuidas nii, minu naine armastas mind väga, sellepärast, jättis mu maha. Sellepärast, et armastan ja nii. Kuulge jutustage, palun, siis oli, ma mäletan viimast suve Gaucesuses Elbrus, kas pekk? Ja me istusime naisega järve kaldal? Käekesi mõista, et mees ja naine ja tema otis eneseriidest lahti ja suplema minna. Aga mina istusin ja mõtlesin ja eemal olid mäed ja mäed. Ja seda minu mõtet heitiski mulle laine hiljem ette. Sest naisel juures, kes on alasti, ei tohi ükski mees mõtelda. Aga hakkas ennast testima senikaua kui läks ja läks ja nii tänapäevani. Sest naised saate aru armastule. Neid mõistate alles siis, kui need ei ole ainult siis ja. Aga, aga, aga seda ma teile ütlen. Et midagi. Sest ega ei saa ka enneaegu targaks robotile. Ka mina olin tarekla parim matemaatik, pakuti professuuri, aurahad, kiitusekirjad, mürstidel, suur võõrtidel. Ööga käisin. Kuhu ma nüüd olen jõudnud maale, kus pole keelt ega kultuuri, nii nagu juudi sünagoogis? Need on kuuekümnendad aastad. Kui Järvet on tõepoolest üldrahvalikult tunnustatud mees võib-olla mingis mõttes isegi tema õitsenguaastad. Film teeb juba populaarseks. Tulevad filmid, näitleja Joller, kus ta tänagi veel on vaadatav kui imestamapanevalt orgaaniline, loomulik, tihti oma kolleegide kõrval. Peaosa, mäeküla piimamees. Huvitav proloog Peetrusega põrgupõhjafinnis. Arvukalt telelavastusi. Ja kui nüüd Nickroloogides on palju juttu olnud sellestki. Järvet on meie kõige rahvusvaheliselt tuntum ja tunnustatum näitleja. Ja selles pole mingit kahtlust, siis võib-olla sama tähtis, aga ehk siiski tähtsam on see, et Järvet oli mees, kes keda tundis kogu eesti rahvas. Ka need, kes peale järveti võib-olla teisi näitlejaid ei tundnudki. Kunagi kuuekümnendatel tehti tööliste seas üht sotsioloogilist küsitlust vaba aja veetmise kohta ja tuli jutuks ka teatrihuvi. Ja siis ütles üks töömees, äsja oli just televiisoris näidatud Grabbi viimset linti. Mõtleme järele kuuekümnendatel, esimene maha tükk üldse Eestis esimest korda niisugune autor nagu Becker. Ja selle koomilise estraadi järvetiga harjunud töömees oli jäänud seda algul väga imestunult vaatama aga ta ütles hiljem, et siiski huvitav oli. Ma jäin sellepärast vaatama, et midagi pidi seal ju ikka olema, kui järvet seda teenib. Võib-olla see on väga suur tunnustus näitleja kohta. Ja teistpidi ega juhtu ju alati konkreetsele näitlejale kirjutatakse näidendeid, rolle. Seda on Eesti teatris üldse harva juhtunud. Aga miinipostmargi Martin Roll on Liivese poolt kirjutatud spetsiaalselt Järvetile. Ja kui Smuuli kiino Jõnni kummaline süžeeväline tegelane ajalooline tõbe nii omapäraselt ja vahvalt välja tuli siis kirjutas muul ka Järvetile rolli, nimelt polkovniku lese tegelase nimega remark. See tal küll mängimata, sest prisse draamateatrisse jäi selle näidendi tekst, aga Panso Järvet olid juba teel noorsooteatri poole noorsooteatrit asutama. Järved läks pääsuga silmapilkselt kaasa. Ja seal sünnib kuningas Claudius. Suur roll. Väga üllatav senises Hamleti traditsioonis. Kuningas kinnine, alati kinnastatud, võimu külge klammerdunud, mitte kuninganna küljes kinni, vaid võimu küljes kahtlemata poliitik arvestav strateeg. Kuid samal ajal närune hing selle pärast nagu väike raamatupidaja troonil. See oli osa eksperi Hamletit, mängisin 67. kuuendal aastal sõda Panso lavastuses. Claudia, see kuju, see on mul nagu kõige-kõige, rohkem nad, kuigi Mikiveri lavastuses Samletas mängisin polooniust, ma ei tundnud ka seal ennast ennast halvasti mitte ja. Aga ma. Ma arvan, et ma oma elus kõige sügavamalt olen teinud tööd just just selle näidendiga cloud'is rollis ja kui te küsite, miks ma tean ka, miks pean ütlema väga osavalt ja uudselt ja minuga ei ole keegi teinud niimoodi proovi, nagu nagu tegid Panso ja ei ole ta kellegi teisega pint. Proovi. Ma ei ole kuulnud. Ilmselt sellepärast, et ta väga hästi mind tundis, rollis oli üks kolm-neli. Või võiks öelda isegi viis rasket monoloogi, kui proov oli lauataguse perioodi lõpetanud ja märkasime laval liikuma. Siis kui tuli minu monoloogi koht, siis Panso küsis, tahad sa teha joriseda? Ma ütlesin, ei. Ahah, lähme edasi. Näitleja, see andke märkusena. Pea. Nii jälle kui tuli jälle minu võtad teha, ei taha. Ja nii läks umbes 12 proovi järjestikku ja mina ei taha, tema ütles hästi, lähme edasi. Vaat see, et ta nii ütles, samal ajal ma tean, ma pean ühel päeval hakkama mängima, see tegi kuskil sellise tunde. Ma ei tea, et ma kodus oleks ühegi rulligma, üldiselt armastan tööd teha kodus, rolliga oleks nii palju teinud ka sellega, et kui ma näitama hakkasin, oli ees ainult kümmekond proovidel. Ja ma kui näitasin, siis ma olin tõesti hästi ette valmistatud ja ja võib-olla see aitas rollile kaasa. Ja see oli ikka hästi osav võte tantsupoolt, sest ta teadis, ma pean mängima ja ta teadis seda, pean tegema tööd kodu ja see nagu aktiviseeris ja, ja see igatpidi õigustas ennast. Me teame, üldiselt üldiselt näitlejad sageli palju veidi kodus tööd. Palju aega ja mul lihtsalt tuli, on see, et ma sattusin sellisesse kollektiivi nagu draamateatri kollektiiv, kuhu, mis oli ühendatud kolme teatri baasil, seal seisis meister meistri kõrval ja ja kui mina sinna kollektiivi peale instituudi lõpetamist sattusin, siis üllatav lihtsalt proovil viibida, kuidas järsku ühel proovil hakkab üks mängimas, teine mängima, kust tuleb, tähendab pidi kodust? Ma mõtlen aeg madalaks, et aga kuidas õpin teksti, tekst on peas. Aga kuidas Krulli kallal töötada, seda ma ei taha. Nüüd ma oskan ja ma ei ole Ühegi oma kolleegi käest küsinud, kuidas ta kodu töötab. Ja minu käest ei ole küsitud ka, kuidas ma kodutu. Aga mulle meeldib töötadema Ulan oma mõtetega siis, eriti sel perioodil, kui juba mingil määral skeem ülesanded on selged ja ma tean, kus üks kui teine partner laval on sel hetkel, kui mina oma monoloogi või teksti annan. Eriti monoloogide puhul on ju parem ette valmistada ja, ja, ja millega võiks teha mind abistada ja millega mina võiks tema repliiki abistada, sest mängida tuleb ju ainult partnerile. Dialoog on ju kahe inimese vahel, see on ju lava laval nagu eluski, sageli võitlus, üks tahab oma mõtet teisele peale suruda, et asi on nii, teine asi on nii või kui seal vaidlus tekkiv ja teatris on kõik ju palju-palju kontsentreeritum ja, ja, ja selles suhtes toimub seal kõik palju kiiremini ja, ja vot see töö mulle meeldib, ma näen kuskil rolli, kui ma näen. Aga ühelgi tunned ise, troll on ees, kord taga, kord kõrval, vot kuskil ei, ei saagi sisse ja nii juhtubki, et niuke lava ime jääb veidi jääd aga tabamata, sest te lööte entsüklopeedia lahti ja vaatate seal mõne nimeka näitleja rolli, sest näete seal kuskil viis, kuus, kuus nimena rohkem võib-olla ei saagi tuua, aga, aga ikkagi, sest kõik kõik tööd ja tegemised ei lähe nii, nagu nagu me tahame. Ja nii on igal elualal, et, et loomingu muretum kõige rollidega ja iga töö muretum kõigi ülesannetega. Ta natuke salapärast juttu töö tegemisest on järvelt palju rääkinud. Ta on terve legendide veel müüdi, ehitanud sellest töötegemisest oma ümber. Ja siiski asi on tõsine. Ta töötas tõesti tõsiselt ja vist ka tõepoolest teisiti kui paljuta kolleegid, olen näinud vihikut kräppi viimse lindi tekstiga, mis oli kirjatud juunitud läbi eri värvidega ja lõikude ees seisid numbrid. Mida tähendas šifreeritud tekst. Üks rida värvidega tähendavat. Mida ma selle koha peal mõtlen, tunnen teine, mida ma selle koha pealt been. Milline füüsiline tegevus saadab seda või teist teksti? Selline šifreeritud tekstiraamat peensusteni läbi mõeldud ratsionaalselt osa kolleeg hakkaks selle peale ilmselt naerma, teine osa saaks sellist peavalu. Aga Järvetil oli sellist asja vaja vähemalt monotüki puhul kindlasti. Ja kui mõelda sellele meeletule tööle, mis kaasnes kuningas fliriga tegelikult mida igale näitlejale tähendaks liiri mängimine juba meeletult tööd iseenesest. Aga rolli tuli mängida vene keeles. Järvita ka vene keelt ei vallanud, tõtt-öelda kuigi palju ei osanudki. Ja selle tõttu võibki talle dublant, kes oli järveti häälele suhteliselt lähedane väga hea näitleja, Moskvas sinovi Kert kes pidi sisse rääkima pärast kogu rulli ja sellegipoolest teda dubleeriti. Järvet õppis pähe kogu leeri teksti vene keeles. Et seda mänguplatsil ikkagi rääkida, ükskõik kui korralikus vene keeles. Mõelge, mis see tähendab, kui keelt ei valva. Ja tuligi nii välja, et osa selles filmis osa tekstist on siiski tooma sisse räägitud seal, kus tema intonatsioon oli niivõrd jäljendamatu, et seda ei suutnud teine meister, näitleja korrata. Need kohad on järveti vene keel lihvitud, nii kaugele, et võiks kasutada tema oma häält. Täna võib seda juba öelda, et Kozintsevil kuningas Liir ei ole tervikfilmina võib olla maailma tipptaseme film. Seal oli võib-olla natuke liiga palju massi, liiga palju jahikoeri olustikulisi detaile ja asju tema operaatorite salati koosid Shevile sinu filmides on Slovskab maagatav vaara. See natukene võib-olla kattis näitlejad, kuid järveti enda mängitud Liir seal kahtlemata maailmatase ja mängis juba ainuüksi tema välimus see kortsude maastik tema näol. Ja on väga selge, et just see oli see, mis tõmbas koosingtsevi venekeelse, proovib, tõtt-öelda ei õnnestunud ja kuulsin, see oli niivõrd huvitatud sellest näost, et andis proovivõttel väga lihtsa sõnatu ülesande. Vaadake küünalt, mõelge surmast ja siis puhuge küünal ära. Mida pidi sisaldama selle näitleja eluslepp? Et nii napp ülesanne nii väljendusrikkalt ja filosoofiliselt mõjus? Ma mäletan, et ma olin teatriga Leningradis ja minule helistas hotelli Hiinlane Grigorjev motsiaalova, kes oli näidki juhi assistendiks või režissööri assistendiks. Kuningas Leari filmi juures, mille trupp oli juba moodustatud ja ütles, et minuga tahab rääkida Aga ta ütles seda nime kuidagi nii ta ei maininud, et, et mingisuguse filmi ülesandel ja ja ma pean ütlema, et mul on nagu libistasin selle nimega kunstitasime nimi mööde. Minul oli mulje, et kuna ma olin just teinud filmi, kus ka sinna Grigori oli assistendiks vaikne hooaeg, et mõtlesin, et minul tuleb minna sinna raamatupidamisse ja mõtlesin, et võib-olla on mingisugune arvestus vaed. Et isegi ehk on oma raha saada. Aga samal ajal ma nagu seda kellaaega, millal mind kutsuti, ei pidanud nagu eriti tähtsaks, ma mõtlesin, et NUT raamatupidamine, see jutt töötab oma kindlad tunnid ja ma võin natuke hilineda. Jää iililisingi. Q7 ootab. Aga Grigori kuulsin, see võttis mind väga lahkelt vastu, ta üldse oli väga sõbralik, see oli mees, keda oli võimatu teretada, sest ükskõik, kus Aneti redelil ka keegi tööta ei olnud, tema jõudis alati kõiki ennem teretada, ta võis seda teha juba kaugel, 30 40 meetri pealt juba sind peretada. Ma ei teagi, et, et mul oleks kunagi õnnestunud teda teda ennem teretada vast siis, kui märkasin teda selja tagant. See oli meie esimene kohtumine, on ta natuke ähmi täis küll selgus järsku, kes olin jõudnudki kuskil nagu vabandada, ta kohe haarasinits dividende kätte pani mind istuma, kuidas, kuidas ma tunnen ennast, kas olen söönud või teeme peale eluiga on väga tähelepanelik, seda ta oli ka muuseas, kogu võttetajad. Et kui seda tundmiseks nimetada, siis ma võiks ehk öelda tunnel, ta küsis, et mis, ma arvan siis asfaldikujust siis ma pean ütlema, mul järsku ei tulnud meelde, kes on kuningas Leari Sosfalt ja ja mina talle ausalt ütlesin ka, et minul ei tule küll kuju meel, et küllap ta keegi oli, aga seal oli ju neid kõrvaltegelasi teenrit küll. No siis ta ütles, et võib olla tutvuks ja kui mul selle vastu midagi olekas, räägiksime selle, kui mis, mis mul selle vastu saab olla, rääkida siis ta tundis huvi, mida ma olen laval mänginud ja kuidas kinosse suhtun. Nii me läksime ikka lahku siis, et saame kokku. Mina jäin ootama seda kokkusaamist, aga seda kokkusaamist Ei tulnud ja möödus Ast kolm kuud ja ma olin juba peaaegu unustanud kogu selle episoodi. Ja kohtumisel kuni tuli kiri, et kas ma ei oleks nõus mängima tulla, katsetama proovivõttele narri rolli peale. Tallinnas sain kirja, ma filmisin parajasti hullumeelsus Tallinnfilmis kuna ma olin lugenud läbiga kuningas liri ja nüüd ma tundsin kõiki neid kujusid küllalt hästi tundub mulle, et ma narri kuju küline lihtsalt ei näe, mul ei tekkinud kujutluspilt ja ja mul ei olnud ka sellist tahet mooleks tahtnud seda mängida ja nii ma kirjutasingi vastu ja oma teada päris ausalt, et lihtsalt et muidugi meelitav on, ju, oleks vastu võtta ja tulla ja proovida, aga kui ma lihtsalt ei näe, siis, siis loominguline võib lihtsalt kujundada palgatööks ja möödus veel üks, kolm-neli kuud. Kui kuskil novembris. Tul sõitke Leningradi, proovime teid liiri peale. No seda kutset ma ausalt öeldes muidugi ei võtnud, tõsiselt, ma olin juba kuulnud sellest, et mitu inimest on seal proovinud ja läks, läksin sinna veel isegi naljatades, et selgelt. On, keegi on juba kindel, kes on valitud, aga võib-olla võrdluseks on vaja veel proovida mõnel näitlejad või mõni näitleja või näiteks mind, et näidata, kui suur vahe on. Minu ja. Läksin siis sinna ja ja mind tutvustati võrdlemisi lühike katkend oli, valmistasin seda ette, seal teksti oli vähe, väga vähe. Proovivõtteks oli selline stseen, kus, kus kuuldes nooremat tütre sõnu, kes midagi ei taha ja midagi ei oska soovida. Isalt ja mingeid meelitussõnu ei ütle. Raevunud Liir rebib riigikaardi puruks ja paiskunud tütrele näkku. No ma tegin nii nagu, nagu mulle tundus, Me tegime lühikese proovi ja. Hetk vaikust, järsku hakkas küsima, et miks miks ta nii plastil on liri selline kuju üldse kuskil vaevul ei ole kaalu, mina mõtlen. Kas ta sellest räägivad? Ma lõpetasin ära, nii, ma võiks ju ära sõita ja kõik Jakesin ikka njuuton ennast rohkem ukse poole. Tema ikkagi, kust te selle võtate? Piilunud sõdur ja, ja kasvanud hoopis teistmoodi juba 10 aastaselt mõõka peos hoidnud, aga kuidagi nagu tee. Muidugi see on hea, et mõtled kuskil ma tunnen ja et mõtlete ja millegi küljena, kui püüate juurelda, aga, aga kui jumala hästi, kuidas, kuidas te võisite nii sellest aru saada, näitama, nihkunud ukse poole ja mõtlen. Nii et kui ma kehvasti tegin, aga miks ta siis ikka sellel seda nii rõhutab, et siis lõpuks ütleb, mul ei ole midagi, me peame ikka teise proovi tegema, veel. Sõidate veel siia tagasi, aga siis me vahepeal tegime seal, ma ei mäleta, kuidas see täpselt oli, et et kustutasin küünla ära. Vot see talle meeldis, kuidas küünal kustutatud ära ja ja kuskil hiljem sellest on fotoga tehtud, muuseas filmis seda seeni ei olegi, seiskus, kustutab küünalt, aga see küünla kustutamine, nagu ta hiljem rääkis, oli nagu jätanutada mõtlema, et kas, kas siin kuskil Kuskil nagu mingi võti, kuidas võiks läheneda Liivile pisut nagunii volt Täärlikult kuskil nagu. Pal tekkis huvi minu vastu ja kui ma koju tagasi läksin siis ma ütlesin abikaasa küsis, et kuidas sul läks ja mina ütleksin, et piss läks vist kehvasti, et ma kardan, et tuleb teha seda rolli ja see oli päris siiralt öeldud, sest kuskil nägin väga-väga kõrget mäge enda ees ja ma väga kahtlesin, kas ma suudan kuidagi sellest mäest üle ronida ja nii et kasse, töö mulle öeldi hiljem, et mina olin Kaheksateistkümnes Liir, keda nad proovisid. Kuningas Leari järel oleks loogiliselt pidanud tulema terve suurfilmide rida. Tuli küll Tarkovski Solaris mujal maailmas isegi rohkem tähelepanu äratanud osa kui Liir, sest filmi see oli maailmatase. Ja jumal tänatud, et tulid vähemalt meie omad eesti filmid, hullumeelsus, metskapten ja Indrek, mis jäädvustasid selle meistrivormi. Kui suur rahvusvaheline tähelend jäi ära. Esiteks ja ise kinni oma aja stagna aja Nõukogude tavadesse ja piiri tõketesse. Teiseks järveti enda alati kahtleva iseloomu piiri tõketesse. Järvet oli võidelnud end välja kuninga rollideni tõestanud, et koomikust võis saada suur traagik ja episoodi näitlejast peaosatäitja. Aga kui mängitud olid juba kuningad Claudius kreoon ja Liir põrguvürst Mehhistoffelless ja keiser Romulus Suur siis hakkas inimene otsimagi seda mastaapi osi. Kui on töötatud juba nii tugevate lavastajatega nagu Panso koosilised ja Tarkovski siis hakkab inimene nõudma sama taset ka teistelt lavastajatelt. Enam polnud. Järvet ei taha end korrata, ei taha oma marki alla lasta. Järvet ütles palju palju osi ära ja otsis kaua seda üht ja õiget lugu, ühte õiget osa leidis seik spirienda. Kuju näidendis bingo mängis ja pettus, selles muutus taas ettevaatlikumaks. Järvet ise on öelnud. Kui ma sain 50 aastaseks. Liir oli juba põhiliselt tehtud, siis ma mäletan, andsin endale vande. Istusin üksi kamina ees ja ütlesin, vannun, et ma siitpeale kusagil ei laval, ei filmis ühtki osa ei tee, kui ei meeldi. Et loominguline töö ei muutuks palgatööks. See oli 50 aastaselt endale lubatud, kui palju ma seda vannet murdnud olen? Palju ma ei ole eksinud, aga siiski mõnikord olen mõelnud, et võib-olla ma ei oska näha näidendi stsenaariumi võimalusi, kõik on siiski suhteline. Palju olen ära öelnud väga palju. Veel perioodil oli hulgaliselt filmipakkumisi, aga ma olin väga valiv. Ei tea, tehes või tegemata jättes. Kumba pidi ma rohkem eksinud olen. Ja nii hakkab ta liikuma teistel radadel teatriliidu esimehena ja ülemnõukogu radadel nii-öelda sööma residendiga ühes lauas, mida ta nii mõnusalt olin naernud oma lemmikkuuldemängus, Rebala ranna Joosepist. Need nii ministrid ja diplomaadid võivad seal Helsingis Külpiinike seltsi ja nii maitsvalt pole presidendil, varaan ülissaha. Oled sa siis söönud presidendiga ühes lauas, mitte nüüd päris ühes lauas, kuid olen teda näinud söömas, seegi on juba midagi. Enne siia tulekut käisin siseministri juures, käisid kohvi, pakkus kohvi. See pagukovi isegi peaministrina liialt suursugune. Uhke Toiule, ülbe Ülbe ei paku alamale tassi kohvigi isal jõuakoviga Virtsofti pidada. Seal on rahvast nagu neli jutlusel ministril, see on niisugune kiirus peale, et pole aega süljatagi, kas see ministriportfell polegi siis mingi raamet? Polegi otsekui põlev tuli kogu aeg püks Toin sitasitikas tava Leost. Ja no kuid nüüd on minu meelest aeg toidualust tahklust. Proosid proosik, oled sina, vast mõnus Vallesemal. Tavaline vabariigi kodan. Nano. Kui ma juba siin juhtusin ninapidi targema kokku, mis õieti on see vabariik? Konstast vend, kes alati riidu norib, loriseb, et see ei olegi hullem kui kuningriik, no kuule, sina Joosepi ise sellest oled aru saanud. Mina arvan, et vabariigis on võim jagatud õe tasaselt kõikide kodanikude vahel. On siis sinu meelest võim siin maal? Võll päriselt veel ei ole. Kuid nii see on meeldud. Ja lõpuks tuleb selles olevat küll põhjalikult eksinud, kallis veli ei, vabariik tähendab võrdselt jaotatud või põrgusse siis tähendab. Jah, on hea, et ring sai lõpuks siiski täis. Järvetastus pjedestaal lilt alla. Mängis taas väikest inimest, ei väikest näitlejat, kuid liigutavat inimest, Keberlinskid, tema majesteeti komöödia ei. Ja veelkord kräppi. Ja seda nüüd juba õiges naturaalses ehtsalt raugalikus vanuses ja võimsaks kontrastiks sellele teine hääl noorelt sisse räägitud helilint. See oli juba puhas elufilosoofia inimeksistentsi kokkuvõte. Niisiis ikkagi lõpetatud, isegi filigraanselt lõpetatud näitleja saatus. Järveti lahkumise järel on mitut puhku lastud kõlada ühel väikesel laulu viisil. Filmist näitleja Joller. Nii Jüri järveti matusel kui teleekraanil on seda laulnud Panso Järvet, kunagine lahutamatu sõprade paar kuus. Jäägugi siis lauluke selle hüvastijätu leitmotiiviks. Kõlagu see ka meie juures, täna aga kuuleme, kuidas laulis seda laulu Jüri Järvet üksinda. Panidki pea 50 aastat aplausi äkkära, sina, sest miskit ei tea. Sina ei tea, kuidas Prometheus suri? Oidipus mõtte sull, sina ei tea veel, et jäägu, olid kuri. Et Hamlet ei olnudki hull. Tiina ja Margus ei saanudki baari. Kuigi neil arm oli. Vest mari raha eest osta võis kraami. Talent. See oli piibeli. Kus ta võib kõike peale andjassarmi? Noorusum, närbuv, kui õismärk otsa ees kukkumisarmi, see on vaid algus pois, tõuse ja kuku siis kasvatsasike, elu on keerukas murd. Siis sulle küsimus alla või mitte? Tundub, kui aegunud absurd. 50 aastat aplaus, jätke ära. Sina sest miskit ei tea. Jüri järveti näitlejateest rääkis teatriloolane Reet Neymar. Kuuldud intervjuukatked on pärit Helju Jüssi, Olav kerke ja Lembit Lauri omaaegsetest saadetest, mis säilinud Eesti raadio heliarhiivis.