Kui kogu rahvas Tänast saadet Meie alustame raadioreportaažiga aastakümnete tagant. 10. august 1940 Murmanski sadamakai ääres uhiuus allveelaev vööril, tema nimi Novosibirski komsomoli uue laevatekile ja Kaili on üles rivistatud põhjalaevastiku meremehed. Laev on ehitatud Siberi pealinna kommunistlike noorte ja noorte kogutud vahenditega ja nüüd toimub sellel laevastikule üleandmine. Enne pidulikku lipu heiskamist avaldab Siberlaste esindajat. Kindlat veendumust, et nende kingitud sõjalaev läheb mehiste võitlejate kätesse, kes armu andmata, hävitavad vaenlast nii mereavarustel kui ka Nõukogude maa rannavetes, kui nad peaksid julgema oma nina sinna pista. Meremehed on kingituse eest tänulikud ja tõotavad eeskujulikult võidelda vihatud vaenlase vastu. Alli Põhjamere kohal kaigub võitlejate võimas hurraa, hüüa. Arhiivilindile oli talletatud üks suure isamaasõja aastatele nii omaseid sündmusi, tagala, kingituse, üleandmine sõjameestele, milles väljendus Nõukogude inimeste mõõtma too kodumaa armastus. Kui palju tuli päev päeva kõrval endast ära anda, aga ikka leiti veel jõudu, midagi suurt korda saata. Meile tõelist tähtsust oskame hinnata vast alles nüüd, aastakümnete tagant. Jah, sõja aastatel mõõdeti iga inimese tegelikku väärtust täpsemalt ja nõudlikumalt kui kunagi varem või hiljem tema tegude järgi. Kõik, kes sõja ajal olid nõukogude tagalas mäletavad neid loendamatuid plakateid, millelt vaatas vastu karmi ilmega sõjamees, küsides mida sa oled teinud rinde heaks. Veelgi rangemalt kui plakati sõjamees küsis seda igaüks iseendalt. Mõte rindevõitlejatele nende vajadustele sundis inimesi pingutama lausa üliinimlikke raskusi mehiselt otsima. Rinde ja tagala ühtsus. See polnud pelk loosung, vaid tegelikkus. Määravaim tegur, võidu sepistamisel. Tagala võitles, võitles sõja esimesest päevast peale. Fašistide edastung 1941. aasta suvel ja sügisel oli ülimalt dramaatiline Nõukogude inimestele. Pole raske ette kujutada, mida see tähendas sõjamehele. Kuid mida see tähendas tagala inimestele? Vastake sellele ainult ühe faktiga. Sõja alguses see on 1941. aasta juulist novembrini evakueeriti ja ehitati Uuralis, Siberis, Volgamaal ja Kasahstanis üles 1523 ettevõtet nende hulgas 1360 suurt peamiselt sõjatehast. Veidi rohkem kui viie kuuga toimetati kohale ligikaudu poolteist miljonit vagunit evakueeritud veoseid. Läänest itta paisatud ettevõtted hakkasid sageli toodangut andma juba siis, kui müürsepad neile alles seinu ladusid ja seda isegi siberi käreda pakase käes. Kuid just tänu sellele valmistati 1942. aastal Uuralis sõjatööstuse toodangut üle viie korra, Lääne-Siberis 27 korda ja Volgamaal üle üheksa korra rohkem kui sõjaeelsel 1940. aastal. 1943. aastal suurenes sõjatööstuse toodang veelgi tunduvalt ja seda saatsid korda tööinimesed, kes oma pingutuste eest ei saanud mingit märkimisväärset hüvitust. Vastupidi, nad piid leppima selle minimaalsega, mis oli vaja elu säilitamiseks ja tööjõu hädapäraseks taastootmiseks. Kõik andsid nurisemata oma jõu ja võimete maksimumi nõukogude kodumaa kaitseks. Kuigi meie maa on mõõtmatult suur ning tema kaugeimat piirkonnad idas olid rindest läänes tuhandeid kilomeetreid eemal jätnud sõja hingus kedagi puudutamata. Kaugel rindest elas toona ka praegune vabariikliku psühhoneuroloogia haiglaõde perenaine Maria Bauman. Tema kodupaik oli Krasnojarski krais Korotovski rajoonis, kus kaks eesti küla ühise külanõukogu moodustasid. Temale ongi nüüd küsimus. Kas sõja puhkedes olud ka nii kauges paigas muutusid. No muutus ikka tunduvalt sellepärast, mehi võeti ära palju ja viljakoristus tuli just kõige rohkem naiste koormaks. See töö, väga sõbralik küla, meil oli eesotsas kolhoosi esimehe Aleksander Dixoniga hobused ka, võeti juba hiljem ära, nii et meil ei olnud autosid, ei olnud mingis transporti Saiga härgadega küntud ja ja puid veetud sõnaga raskusi oli küll ja küll. Esimene teine, see aasta ma olin siis külal nagu sekretäri, mina ikka olin, nagu öeldakse, vanajumala selja taga, ma mõtlesin külanõukogu esimees võetakse sõjaväkke ja korraga tuli kutse temale ka võeti ära, kiidad nüüd, et nüüd ma lähen. Ma siis sõitsin regiooni rajoon ja 35 kilomeetrit eemal muidugi hobustega sõitsin sinna täitevkomiteesse selle ümmarguse pitsati ära, mis oli küla nagu tempel või vapunis ta oli. Jah, eks, rajooni rajooni täitevkomitee esimees ütleb mulle kohe, et mehed võetakse kõik sõtta. Et hakkad tööle marja. No ma läksin nutuga tagasi, midagi vastuhakkamist ei tohtinud olla. Ega see kerge muidugi ei olnud inimesel igasuguseid, kellega tuli heaga rääkida, kellega tuliga kurjaga kõik elektiivitult külanõukogusse ja siis koos kolhoosi esimehed on muidugi niivõrd, kui tema oli ikka vanem mees ja ikka nagu juhtiv seal kolhoosiülem juba vot see meeste saatmine külast välja, see oli väga raske. Ma sain isegi lõi, et mikspärast just mind saadetakse. Aga no kategooria järgi kuulutsa ja väga raske oli vaadata, kui jäävad väiksed lapsed koju. Ja kõik see normide, käin meda külasi, käisin talud pidi, käisin kellelt vildi paar, kellelt sealt poolkasukad, no teadsin, et on inimestel ja endal läheb tarvis, seisavad agitatsioonitöö oli juba kole raske, siin ei oska, lihtsalt rääkides oli väga raske olukord meie tagalas vähemalt küll niukene. Ta oli igalt poolt transpordist ära lõigatud. Linn oli kaugele, rajoon oli kaugel, millele ma siin kolmes vahetuses oli jäätunud vili, siis kuivatasime ahjude peal ja ahju sees ja kudamoodi saime laternavalguses elektrit ei olnud muidugi nii, et ikka sai vili päästetud, mis päästa andis. Ja samuti kartuli misega käsitsi võtmine oli meil muidugi sel ajal külanõu kolhoosil norm oli suur, eratalude pealt ka normid, piimanormid ja munanormid ja need said kõik täidetud. Kõigepealt läks rindele pidi kõigepealt riiginormiks ja siis pandi seemnevili ära. Ja siis, kui jäi, siis muidugi saime ja ja kui ei jäänud, siis ei saanud ka, katsusime, saime läbi nälga, kui just niimoodi ära ei surnud, aga rohkem sa ikka oma aiamaa peal loodetud sai peedikooki tehtud ja ja nõgesesuppi ja niuksed asjad ikka on, meil oli väga palju niux, looduslikke kasvasid, mis olid magu, juurikad seal kihvlizzanib, öeldi ja siremessaa oli, seda panime del natuke piima hulka soolaga, nii et ühesõnaga loodus andis meile juba nii palju, et me nälga ei jäänud. Siis me tegime rindele pakkisi. Saime kusagilt väliposti numbrid kätte ja saatsime tundmatutele, saatsin väliposti aadresside, saatsin pakkisi. No siis oli kuivatatud, tuul oli seekord nõutanud, kuivatasin seda kartulit, koorisime õhta, kuivatasime ära, hommikuks olid juba pakid valmis, meil samuti oli viljadega Kraasisin, ühed Kraasivad, teised ketravad, kolmandat koovad, salli siia sokke ja kindaid ja ja need läksid samuti, kõik hommikuks olid valmis juba muidugi pooleks nutuga huumoriga lauluga nagu noored ikka, noored jätkasime, tegime Postimees tuli hobusega, muidugi, hommikul olime kõik posti vastaskub tuli, kirjade tuli ka surmasõnumeid, seal siis nutsime terve külaga, muidugi olime kaugel muidugi rindest, aga me tegime kõik selle selleks ikka võidakse ajakirjades, ajalehtedes saime igalt poolt, saad medaljoni, oma leht käis. Ja kõik need teated, mis tulid, need kuulasin, väga tähelepanelikud, kõik olime üheskoosseis. Kilk luges ette muidugi kõik teised kuulata, eks minul oligi see tõlgi osa rohkem me külas, noored ei osanud nii vene keelt rääkida, minul oli ta selga, saime kõik need informbürooteated omale teatud, nagu kuulsime, et linnad lähevad nagu viuh siis juba nii palju ja muidugi sakslane sissetunginud. Kes ikka loots läinud täitevkomiteest ja oblasti komiteest ja krahhist igalt poolt, et olge tugevad ja sakslane kunagi ei tungi meie piiridesse, ta lähed tagasi, hakkas taganema, muidugi, siis läks meeleolu rõõmsamaks ja ja kui võit oli, siis oli päris hea. Muidugi ei Maria Bauman ega keegi teine suuda praegu meenutada, missugune ajalehe sõnum või missugune sündmus 40 aastat tagasi inimesi sügavas tagalas mingil päeval. Ratas. Oli ju sündmusterohke aeg, mil igas päevas oli midagi, mis arutlusainet pakkus. Võtkem näiteks päev 40 aastat tagasi, 11. september 1943 mida teatas Nõukogude informbüroo. Lääne pool Bryanskist põhja ja lõuna pool vabastasid Nõukogude väed üle 200 asula. Ööl vastu üheteistkümnendat septembrit pommitas Nõukogude lennuvägi koomili neezini Krasnov gradi. Versnietok Maci raudteesõlme. Ja mida teatas TASS? 11. septembril vallutasid Ameerika viienda armee väed Itaalias Salerno sadama. Saksa väed vallutasid Milano, Torino jaapadova, tungisid Albaaniasse, vallutasid Buratsofraguuzaya, Valonas sadam. Itaalia väed Albaanias alistusid sakslastele vastupanuta. Itaalia kuningas ja marssal Padolju avaldasid läkituse Itaalia rahvale. Kuningas teatas, et ta on koos valitsusega Roomast lahkunud. Padolium meenutas Itaalia vägedele ja rahvale, et ta andis käsu liitlasvägedele mitte vastupanu avaldada. Võid astuda vastu kallale tungidele mis tahes muult poolt. Nagu kuulsime, oli rahvusvaheliste sündmuste koondpunktiks, siis Itaalia. See on ka loomulik, sest Hitleri esimese ja peamise liitlase kokkuvarisemine pidi paratamatult maailma üldsuses lainetust tekitama. Sündmused Nõukogude Saksa rindel pluss Itaalia kokkuvarisemine kinnitasid ka Nõukogude inimestes veendumust, et peatselt jõuab järka fašistliku Saksamaa enda kätte. Olukord Itaalias oli aga keeruline. Õige peatselt tuli meie lääneliitlastel seal asuda silm silma vastu saksa fašistlike diviisidega. Enne kui jätkame vestlust Nõukogude inimeste tööst tagalas. Tahaks veel kord Itaaliasse pöörduda ja peatuda sündmusel, mis leidis aset 14. septembril 1943. Nimelt sel päeval vabastati vanglast Itaalia endine diktaator Benito Mussolini. Teatavasti kukutati Tuutse 25. juulil kuningliku õukonna eestvõttel ja paigutati vanglasse tema viimaseks türmiczai turismihotell Campo imperatoore, mis Asusa Brutsides Gransasso mäemassiivis. Teda oli pandud valvama 200 karabinjeeride, keda juhtis salapolitsei endine inspektor poliito Hitler. Muidugi ei saanud leppida Itaalia sõjast väljaastumisega sest see ohustas tema seljatagust. Üheaegselt oma diviiside paiskamisega Itaaliasse otsustas taga Mussolini vabastada. Selle ülesande pani ta SS diversantidel pealikule fotoskordseenile, kes oli tuntud kõrilõikaja. Kui fašistlikud väed tungisid Nõukogude liidu piiridesse, liikusid skordseni panded rinde kannul, tappes tuhandeid süütuid Nõukogude inimesi. Kui aga punaarmee asus vastupealetungile, puges kordsenile hirm naha vahele ja ta hakkas põie haigus stimuleerima. Ta kutsuti tagalasse uusi diversante välja koolitama ja teiste riikide rahade võltsimist organiseerima. Mussolini jälgedele oli tal kerge saada, sest Itaalia politseinikud olid ju äraostetavad 50000 võltsnaer Stellinge abiga saadi dutse asuvaid teada. Mussolini otsustati vabastada plaaneritel kohale toimetatavate diversantidel gruppi jõududega. Operatsiooni tõmmati kaasa ka Itaalia kindral Sholeti. Saksa demokraatliku vabariigi publitsist Julius Mader kirjeldab ilmekalt seda operatsiooni, mille leppe nimetuseks olid tamm. Juba stardis läks kaks tugevasti koormatud purilennukite ümber diversantidel groups kordseni juhtimisel startis viiendana ja kuuendana teel kukkus alla veel kaks purilennukit. Ilm läks halvaks kordseeni. Purilennuk jõudis esimesena õnnelikult Tabrotside harjale. Mussolini valvemeeskonda tabas rünnak ootamatult üksteise järel maabuvatest purilennukitest hüppasid välja hambuni relvastatud inimesed. Nende sõjaväe vormi järgi oli võimatu kindlaks määratleda, kes nad on. Neil tekkis mõte, et äkki on need mozzariinid kinni võtma tulnud inglased või ameeriklased. Valve ajasid segadusse ka kindral Soleti käsud. Seepärast ei tehtud ühtki lasku. Tegelikult oleks valvel lihtne olnud kõik Tessantlased maha lasta ent selle asemel lükati valla kõik uksed. Valvel, näisid lausa kohatud armilise mõrtsuka näoga mehe röögatused maaninalto käed üles majja tormanud lõis kordseeni kõigepealt oma raudse saapaga raadiojaama puruks. Jahmunud relvituid karabinjeeride tagant tõugates käskis ta end viia Mussolini juurde. Selle ajaga blokeerisid jõugud, teised liikmed, kõik väljapääsud. Võtnud Mussolini ees valvelseisaku, kandis ta raiuvalt ette, et Hitler on saatnud Tatuutschet vabastama. Skordseni, hoolitses selle eest, et kõik näeks efektne välja. Kaasas olnud Essestlasest kaameramees filmis kiiluga installeeritud lahingustseeni, mida tegelikult polnudki. Varsti jõudis pärale Mussolini jaoks määratud ülikerge monoplaan fyyselerstori. ET startimine Kivi rahnuliselt mägi aasalt oli ohtlik, võis lennuk pardale võtta ainult kaks meest. Seeni käskis võtta kolm. See tegi startimise veelgi raskemaks. Kuid siiski startiti ja Mussolini viidi lennukiga otse füüreri peakorterisse. See operatsioon läks maksma 31 langevarjuri ja piloodi elu. 16 meest said raskesti vigastada. Sellest kriminulli meenutavast operatsioonist võitis ainult skordseeni. Ta sai aukõrgendust. Füürer pistis talle kurgu alla, rüütliristi Mussolini andistele fašistliku ordeni 100 musketäri. Alati edev Göring võttis oma rinnast lenduri kuldmärgi ja pani selles kordseini rinda. Põhja-Itaalias tegutsenud SS kindral haisser saatis kangelasele kingituseks itaallastel Trekvireeritud moodsa sportauto. Hitleri osaks langes Mussolini poliitiline laip, kellele mistahes turgutamine enam elu sisse ei toonud. Itaalia rahvas ei kuuletunud enam talle, sest rahvale tähendas Mussolini tagasitulek kodusõda rohkete ohvritega. See oli Hitleri algatatud järskordseeni intsineeritud jõhkra farsi traagiline tagajärg. See väike kõrvalkäik Apenniini poolsaarele oli vajalik edaspidiste rahvusvaheliste sündmuste mõistmiseks. Nüüd aga taas Nõukogude tagalasse rasketel sõja-aastatel. Püüame toonastesse oludesse sisse elada tagalas töötanud eestlaste kaasabil. Kõigepealt kuulakem hinnangud tuntud Nõukogude metallurgiateadlaselt akadeemik Jevgeni batoonilt, kes sõja ajal organiseeris Uuralis metallitootmist. Iial ei unustama nende aastate naisi sadade kaupa tulinad tehastesse, sageli koos oma noorukitest poegadega. Tegid kõige raskemat meeste tööd. Seisid tundide viisi järjekordades ja kasvatasid lapsi, asendasid neile isa paindumatu, ränga murekoorma all, kui tuli teade mehe poja või venna surma kohta. Need olid tõelised töö, rindekangelased, kes väärivad imetlust. Tõepoolest, 1943. aastal moodustasid naised 40 protsenti kõigist musta metallurgiatöölistest. Masina tehastes oli pilt niisamasugune. Peale selle veel noorukid annamegi nüüd sõna mehele, kes juba noorukina pidi täismehe eest väljas olema. Eesti NSV välisministeeriumi osakonna juhataja Olevsoo. Autotehase ehitusele sattusin ma 1000 942. aasta maikuus. Enne seda olime olnud kolhoosis emaga umbes mai alguses. Lähedast paika Novostroikaks, seal siis pakuti valida, et millisel erialal ma tahaksin spetsialiseeruda. Aga ma ei osanud midagi öelda ja kas lukksepaks teieliks, aga pärast siis päised Treieri elukutse on huvitavam ja saingi. Niisiis. Treialiõpilaseks olin 14 aastane, mõni kuu hiljem küll sain juba 15. eks pärast mõnekuist õpiaega siis sain neljanda kategooria metalli, Treieliks rajati praktiliselt seda autotehast täiesti nii metsa alguses siis vedasime seal tööpinke ja laadisime neid maha ja aga osa tsehhe juba töötas. Kusagil 42. 43. aasta paiku tuli seal juba siis täiesti iseseisvalt, tulid juba täiskomplekteeritud autod välja. Eestlasi, kellega me koos tulime, tuli kokku inimest, võib-olla 15 või 20, koos perekonnaliikmetega enamik siiski seal asusid tööle, sealhulgas ka üsna noored, niisugused 14 15 aastased poisid ja tüdrukud. Me elasime 12 kilomeetrit eemal, oli selline suur keskus, endine kulla kaevate keskus, turba jap veeti meid tööle. Bussidega, no mitte päris nihukeste praeguste Ikarustega etnud olid nii kohandatud praktiliselt väikeste akendega. Kinnised bussid on nii, et toodi tööle, viidi tagasi, meie näiteks elasime ühes toas oli suur tuba, elasime 11 kümnekesi ja meil oli siis seal kokku viskus viis perekonda eraldi nii-öelda kõik on ühes toas ja saime päris hästi läbi, nii et ei olnud probleemi. Muidugi toitlustamine toimus kaartide alusel ja tolle aja kohta ei saa öelda, et just kõige viletsam see toit oleks. Kuigi praktikas näiteks meil tuli niisugune probleem emaga kahekesi, olime et 43. aastal läksid kaardid kaduma, nähtavasti keegi näppas ära. No siis tekkis muidugi suur probleem, sellepärast et noh, palju neid metsandi oli võimalik kasutada, aga no igalühel oli väike maalapp ka tollal Ariitika kasutati kartulit ja seal kapsast või porgandit, kaalikat tehas aitas siis sõidukitega sinna kartuli kapsamaale kohale sõitmiseks tagasitulekuks ja nii minu mäletamise järgi oli täiskasvanute tööpäev, tollal oli 12 tundi siis öine või päevane vahetus. Eks ema töötas karastustsehhis võrdlemisi nii rasked töötingimused, ta läks ära, hommikul tuli lastele nagu mäletan, et mingil ajal kehtestati, see ei olnud nagu kohe päris alguses kuue tunnine töö. Aga ma mäletan, et üks sai ka kaheksa tundi vist töötavat rahvast oli igalt poolt, näiteks. Meie tsehhis oli väga palju kaadritöölisega, otse Moskvast, noh, nad olid seotud just rindetellimustega, see tähendab, et isegi neid, kes tahtsid minna vabatahtlikuna näiteks sõjaväkke nii kergesti sinna lastud. Siis oli Stalingradi traktoritehasest olid mõned inimesed ja peale eestlaste oli seal ka mõned lätlased, ukrainlased, aga peamiselt muidugi venelased. Kohalikest küllalt palju seal ümberkaudsetest, küladest ja kullakaevandustele kullakaevandusi, päris mitmeid. Noored poisid ja tütarlapsed, nüüd seal noort rahvast oli päris palju täiesti toredasse, saime omavahel läbi ja sai seal oma jaaguga nalja visatud ja vaatamata raskele ajale ja turga jaki ümbrus. See on niisugune. Minu arvates üks kaunimaid paiku, mis ma üldse näinud olen, sellepärast nii toredat mäed ja jõed ja turge, jakki, järm, väga kaunis. Kevadeti oli lausa toominga, meri tähendab jõe kaldalt palistatud Sis toomingapuudest ja ööbikulaulu. Mina pole iial nii palju kuulnud kui nendel suvedel, mis ma seal tulgajakese lasin kokku, seal olin mina siis 42. aasta maist kuni 43. aasta juulikuuni. Aeg muidugi tasandab nähtud vaevad ja muretsetud muret. Raske oli igal pool, kuid üks raskemaid luike sõja ajal oli kindlasti raudteetransport. Raudteetööst olenes rinde varustamine, olenes vägede vedu ja olenes ka tehaste töö. Kui palju tuli teha pingutusi, et raudteede läbilaskevõimet suurendada eriti tähtsatele vedudele rohelist teed tagada? Kui palju kordi tekkis teedel ummikuid, kui palju koordi käis vaenlane raudtee pommitamas? NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi seadlusega 15.-st aprillist 1943 kehtestati raudteel sõjaseisukord mis aitas kindlustada distsipliini ja suurendas iga raudtee. Lase vastutust. Sõjaaegse tööga. Raudteel on tuttav Tallinnale pensionär Karl Elias, kes enne sõda oli olnud raudteel tööl. Pärast Velikije Luki lahinguid võeti ta tööle oma erialale. Alguses ehitas raudtee haru Irbiti mootorratta tehase juurde. 1943. aasta hilissügisel suunati Sverlovskisse raudteevalitsuse käsutusse. Sverdlovski raudtee valis, anti mulle pilet korki, läheb kvalifikatsiooni tõstmise kursustele. Sõitsin korki laupäeva õhtu, püha põlisel korki seisneb, hommikul läksid hinna juba aadaksid, jabingustab minna tortiškola numbreid Venazzattali või 12 Nummert tehnika pool läksi sinna. Üks mees seal kellase töötasid vene keelele, räägib ta seal siis kas sa mind ei tunne või? Nagu tunneks ta. Ja see oli Timofejev, kes oli siis siin 40. 40 aasta oli see teedel asetäitja poliitalal, see oli siis selle selle kursuse ülem või Baltic ja nõndanimetatud kellel soid, seal, tal on jaotatud, ma tean küll seda kogu korraga nüüd jaam olemas õppima. Ja läksingi, siis oli neli meest, oli seal miskit jama, korraldad, oli raamatupidajad, õppisin rongijuhtideks, nädalimatuksin, õppisid seal tähendab, olid. Ja selle kursused siis lõpetasin. See on 44. aasta maikuu sees, siis oli praktika ja siis olin seal, Moskva poleks jaamale korkist, Dovskimjaalsel praktikaga pole tihedalt, käisid rongis isal ja siis tulidki korki sinna selle autotehase tulid. Ja siis tulid need poolfabrikaadid, taimed, tankide kered olid tehtud valmis, aga mitte täielikult keredvel. Jah, nüüd ma vaatasin, see tanki esiosadelt mandankis näinud küll, tähendab muidugi taki tõrjus, olin sellepärast monentakisi, uurisin ka ja ma näinud neid, kas siis korkide iseneid tähendab sinna juurde või, aga sina lükati ja siis lükati väljadega korki, panin mootorit ka sisse ja kui oli naftatuli ja seal nendel rongidel nendele ju puhta esimene, kõige mis tuli A-grupp või koguduse liige Viktor, nõndanimetatud, kes tulid Krasnovotskist ja see tuli Ashabadi Assagaadist, tuli ka nii Gagaanist Taškenti, Taškenti Spotoorelburgi ja sealt hakkas, ütleme siis kas ja Moskva peale või kus jaotati ära, missuguse teese nafta maha tuli nägid, tulid tsisterni ronksus, teised võisid seista seal, kõik, isegi kaubarongid teatavad, võiks teist, aga need läksid isegi oli niimoodi, et vot kui ma seal praktikal olin, seda ei lubatud, isegi manöövervedurite manööverdamine läks, see rong läbi. Oli keelatud, et on olnud avariis, eks ole, mingisugune juhtunud, tähendab, aga siis parem pettus kindel, paremini teegi manööver teha seal ei olnud, sel ajal ei olnud need piirangud ju nii elektrifitseeritud, nagu nad praegu fon vaatan seda distsipliini, missugune oli sel ajal, tähendab, raudteel oli ja missugune on siis niimoodi küll poleks aarde raudteel töötanud, nagu praegu töötavad sisuliselt otsemat trahviroodus olnud päevapealt nagu öelda. Ja muidu sa raudtee poleks töötanud ka ja nisukesed tohutud Veuzzevedastate tegid tööd, tähendab ja seal, noh, seal on omane ütleda konks, kaolijat sul olnud see troll oli, aga sealt läks nüüd frondile, ise läks vabatahtlikult, paljud läksid ja palju sai üldse raudteelased tohutult surma selle pommitamiste läbi, igal pool oli raudteele, selle hukkus, aga raudtee sa kõigepealt magad ju. Ja siis teiseks oli vot mis siiamaani on minu teada ongi avastamata jäänud, olid veduribrigaadid, olid nõndanimetatud vedurikolonnid, olid, tähendab, kui nüüd vedasi viidi, raudteekõrt küll riigimatasi vedas, teata jaamani ära, aga sõja sinna kuskile frondi taha säält spetsiaalvedurit, kes hakkasid otsa vedama sillale. Ega need ei läinud ja nende vedurikolonni mehi oli, eestlasi oli ükskord 13 tükki, üks kolonn oli. Brušakov on üks praegus, kallastel on elus sellest 13-st. Ja nad ütlesid õnnetu Nummert oli see kolmteistsugused, nahade, need said pommitada, ujub lennukeid, tulitz pidise rongilt, kas vedurid laiali sõitma, tähendab muidu ta passis küll seda raudteed igale poole, aga haruteedega kõigi lõikes anud pihta, tähendab. Aga need olid ka need teed, olid, ma nägin sind nagu palagoe. Küll olid Nutor rüüstatud teenistuselt, kui me tulime palagoest Leningradi peale üheski kohas, mitte midagi kohe peale puutüükad ja jaamades ära küsida. Ja siis, kui tulime, Natasin, Pihkva ka Pihkva linn, vaata siis, tähendab ei osanud mitte midagi järeldada, ainult korstnad püsti. Jah, sõjaaeg paiskas eestlasi Nõukogude tagalas paljudesse paikadesse laiali, kuid igal pool lülitusid nad otsekohe koos kogu nõude rahvaga pingsasse töösse, rinde heaks. Tänase saate viimane meenutus on praeguselt kergetööstusministeeriumi osakonna juhatajalt Ellen oltelt, kes augustis 1941 sattus evakueerituna Saraatovi oblastisse kolhoosi, mis asus 30 kilomeetri kaugusel Volgast. Ta oli siis veel väga noor. Saraatovi oblast peab ütlema minu kui põhjapoolse vabariigi noorele inimesele oli hoopis midagi muud ja mind eriti haarasid suured avarused. Esiteks Volga, mis läbis sinise lindina põlde, millele näinud tulevat lõppu. Siis mulle meeldisid eriti hirsiväljad hirss, kui ta on valmis, on väga ilus kuldpruun ja kui siis tasapisi kogu see kuldhälli tuules, siis see on lihtsalt unustamatu vaatepilt ja meeldejäävad olid ka külad omamoodi külaarhitektuuriga väikeste palkidest ehitatud majadega. Siniste ja valgete aknaraamidega. Sõitsime tööle põldudel, seal steppides Molite õlgedest tehtud katusealused, kuhu siis veeti kombainide poolt koristatud vili ja kuivatamine seisnes õieti tuulutamine seisnes selles, et, et naised ja tüdrukud kühveldasid siis viia suurte puust kühvlitega ühest poolt teise ja nii paar korda läbi sissevili, nagu turbavili kasutati seemneviijaks, tegime tööd 14 kuni 16 tundi päevas. Sest seda tegid kõik ja ma pean ütlema, et mul vedas majutamisega, ütlesin ühte vene perekonda nendel lapsi ei olnud ja nad võtsid mind vahetult nagu oma tütart. Eriti hästi suhtus minusse babuška ehtne vene vanaema, kes pida sugu ikoonist ja pidas lugu heast vene köögist, kuidas ta oskas ja millest oskas küll teha pirukaid, sest et õieti toiduainetega oli suuri raskusi. Aga pirukad olid ülimalt maitsvad. Ma olin selles perekonnas kuni meie osa tüdrukute suunamiseni maantee-ehitustöödele peaaegu iga üle päeva, kedagi saadeti sõjaväkke. Pea iga üle päeva, idgesid naised külatänavatel ja saatsid oma mehi ning kuu teine kolmas hiljem tulid esimesed kurvad rindeteated ühest või teisest langenust. Imetlen vene naiste mehisust ja vastupidavus sellepärast et nemad olid põhilised töötegijad põldudel. Samuti noorukid, lapsed õieti 10-st eluaastast kuni seal kuni sõjaväkke minekuni oli siis põhitööjõud, hobustega tehti tööd ja, ja rakendati järgasid neldiks. Atrodete ja vett veeti härgadega, käsitsi tuli liha valju. Ja eemal ma mäletan, veski oli narkoosist kusagil 10 kilomeetri kaugusel siis talvel, kui käidi veskil, siis naised ikkagi võtsid, panid terapeuti kelgule, mis nad olid saanud naturaaltasuna kolhoosist oma järel, vedasid selle terakoti veskile. Sest et hobuseid koormata nüüd veel lisatööga, oli lihtsalt lubamatu. Pili läks rinde heaks ja inimesed said naturaaltasu. Kuna oli raskusi tööstuskaupadega, siis sellest piskust viljast, mida inimesed veel said vahetati, vahetasid nad endile selga jalga panemiseks ühteteist. Teetöödel ma töötasin Kuiboshevis, uljalaski oblastites on, need olid suured magistraalteed ja neid tuli toide lihtsalt korras peal, meil tuli töötada 12 kuni 14 tundi päevas. Ja töö ei olnud mitte patseerimisesteem, vaid killustiku kühveldamises ja laialiajamises kruusa peos ja siin sõltus juba leivanorm sellest, kuidas sa suutsid töötada, täitsid normi, said 600 grammi leiba ületasid, said 800 ja kui ei täitnud, siis leivanorm vastavalt kalanes. Ja kuna tol ajal olin just parajasti saanud 18, siis muidugi oli tähtis, et oleks leiba ja selleks, et saada leiba tulija tööd tuli suruda plaanile peale. Minu tee töö lõppes sellega, et ma jäin raskel kujul malaariasse. Ja siis ma sattusin Uljanoski oblastisse. Teren kulski rajooni ja esialgu töötasin seal samuti sovhoosis. Kandsin vilja hobustega või, ja autoga või traktoriga tõmmati vili viljakotid ette. Tuli võtta 50 60 kilokott selga, minna mööda niisugust treppi ülesse ja tühjendrase siis üle piha, salle. Ja kah ikkagi 12 kuni 14 tundi, nii et kummardada tuli ja tõsta tuli. Üldiselt, kui oli võimalus, siis anti puhkepäev ja kui ei olnud võimalust, olen pidanud ja ega ta eriti nagu keegi ei tahtnudki, sest et tööd tuli teha ja ja igaüks sai aru, et, et ilma tööta ei tulevõitu. Mäletate, meie saate alguses oli reportaaž Novosibirski noorte kingituse üleandmisest põhjalaevastikule. Siis pidas iga töökollektiiv auasjaks osaleda relvastuse muretsemisest punameele ja mitte ainult kollektiivi. Ka üksikinimeste panused olid suured. Näiteks annetas Saraatovi oblasti Novo Pokrovskoye rajooni kolhoosnik oma säästudest 100000 rubla lennuki ehitamiseks. Üldse laekus 1943. aasta lõpuks riigikaitsefondi ja punaarmee fondi 13 miljardit rubla. Koguti ka rohkesti väärtasju toiduaineid ja sooje riideid. Lisagem kõik selle Nõukogude inimeste igapäevasele visale tööle, siis peaks olema selge, milleks on suuteline rahvast, kes kindlalt teab. Meie võitlus on õiglane, meie võidame.