Eesti kaardiväe laskurkorpuse seitsmenda diviisi komandöri kindralmajor Karl Allikas ei ole enam, sest mõni aeg tagasi kandsid võitluskaaslased ta viimasele puhkepaigale. Kuid komandör ist head mälestused. On veel ka need mehed, kes temaga koos võidelnud ja rasked sõjamehe elu suure isamaasõja-aastad elanud. Need ongi täna meie stuudios, et elustada mälestusi kindralmajor Karl Allikesest. Anname siis komando üle tolleaegsele staabiülemale polkovnik Harry Lessel ile. Olge hea, kõigepealt tutvustage sõjaväekombe järgi, kes on kes selleaegsetes ametites, jahukraadides. Edasi, Anton Laur, kes siis oli meil kogu sõja aja meie diviisi staabi luureosakonna ülem, enne sõda 27. polgu staabile? Kellel teist on kõige kaugemale ulatuvad mälestused Karlikesest. Mälestused vist on kõigil ühekaugused. Vaid minul on meeles see, kuidas meie esimest korda kokku saime. See oli 10. jaanuaril, kui jõudsime meie laagrisse. Siis olid esimesed mehed, kes enne seal olid. Oli staabiülem polkovnik Feldman ja tol ajal staabi operatiivjaoskonna ülemaks määratud major allikas. Ja sealt meie esimene ülesanne oli siis asuda diviisi formeerima. Ja siis oligi aeg, kus väljas paukus pakane 40 45 kraadi. Jaa, jaamast tuli iga päev komandörile mehi hakata vastu võtma. Kes saabusid uude Eesti rahvusväekoondisse. Missugused on mälestused kallikesest sellest ajast? Mälestus on muidugi palju ja seda No lõpuks neli ja pool aastat töötlesin kallikesega ühel väga lähedastel ametikohtadel. Sellest kolm ja pool aastat päris lahingutes ja on häid mälestusi, on raskeid mälestusi. On ka päris võimsaid Päivi sellest ajast Ilmar Paul tegelikult oli ju Karl Allikas Nõukogude armee kaadriohvitser juba sellel ajal. Jah, minul oli tema suureks õpetajaks ka mul oli kaks sõjakooli selleks ajaks lõpetatud aga selle kooli, mida andis Karl Allikas meile tegelikult esimeses väljaõppelaagris, seda ei saa kunagi unustada. Peab ütlema, et mina tol ajal olin luure jaoskonna ülem, tema operatiivosakonna ülem. Kõigepealt torkas silma Karl Allikas juures see, et ta oskas valida omale kaadrid. Ja seda juba ka sel perioodil väga oskuslikult, kui ta alles juhatas seda osakonda staabis. Meil tuli isegi mõne küsimuse üle mõne inimese pärast pliia staabiülem juures lahinguid maha sellepärast et silmapaistvad komandörid, üks tahtis saada omale ja teine tahtis saada omale. Ma mäletan seda, et kui ta Harrillesseligi toodi tol ajal suurtükipolgust ära ka tema vastu oli mehi, kes ei tahtnud teda lubada ära selle spetsiaalses juurest, kuid tollal major Allikas saavutas selle Uude diviisi, kuna ma olin sealsamas ligidal, umbes 10 kilomeetrit eemal, olin jalaväe sõjakooli suurtükiväe ülemaks. See kooliülem ei tahtnud mind kuidagi lasta. Nabin sekkuma juba siis meie Uurali sõjaväeringkond. Ja siis mina pääsesin diviisi märtsikuul ja siis oli mul esimene kokkupuude oli Karl Allikas ega siis taktikalistel õppustel, kus ta oli siis minu ja ühe polgu vahekohtunikuks. Ja vot seal siis tema hakkas minuga vestlema ja esmajoones temal tunnis väga suurt huvi eest, kuidas meie, Eesti armee ohvitserid elasid, kuidas üldse kodaneses Eestis elati, minule torkas silma esimesena kohe temal väga viisakas soliidne käitumine, väga viisakas oli tegelikult suurem. Ja lähedasem kokkupuutumine temaga lahingute käigus algas just pärast 40 kolmandat aastat sest 43. aasta septembris kui ma olin juba 27. polgu staabiülem, kutsuti mind ühel heal päeval ootamatult diviisi staapi ja öeldi mulle, seltsimees Lessel ikka poolt, et mul tuleb hakata diviisi luureülemaks. Mina vaidlesin nii palju vastu kui sõjaväelasel vastu vaielda, on ma miski hinna eest ei tahtnud üle minna diviisi staapi, kus see majandus on vil hoopis laiem ja eriti just luuretööle, mis on üks kaunis tänamatu amet. Aga vis selleta ei ole ükski väelikega ükski väeosa sõjas edu saavutanud. Ja selle luureosas, ütles polkovnik feldbanaan, Hedon armee silmad ja kõrvad. Ja mäletan seda, et kui tol ajal hakkasime luureüksusi formeerima, siis anti Mulle diviisi luure ülemale täisvolitused kätte võtta mehed luureüksustesse välja, kust kahest väeüksustest sinna tuleb valida, mehed, kes lähvad läbi tule vee. Ja Harri Lessel nüüd paistabki see, millest ka Ilmar Paul ennist rääkis, et see oli mees, kes oskas endale kaadrit valida, edutada. Ta oskas valida kaadrit, Ta oskas usaldada kaadrit. See karl allika suhtumist oma alluvatesse just usalduse aspektist me hindasime kõik väga kõrgelt ja see isegi, kui niimoodi praegu öelda, ta tegi staabitöö mõningal määral raskemaks sest sa pidid kõik asjad kuni viimse üksikasjani õigesti läbi kaaluma kirja vanema. Sest sa teadsid, et tema siin tavalises nendes küsimustes ei kontrolli mitte. Kui oleks olnud teistsuguse iseloomuga ülem, siis jätad mõist ka tema hooleks. Ja kui nendest asjadest kõnelda, siis peab lihtsalt imestama tema sellist suhtumist. Sest Karl Allik Kal kuni meie diviisi tulekuni oli siiski Isamaasõjas väga raske periood, et mida me siiski peaksime ka täna siin meelde tuletama. Sest suur isamaasõda algas temale väga keerukas olukorras. 121. laskurdiviis oli Shara jõel kaitsel ja 25. juunil 1000 941. aastal ja ebaõnnestus 380 polgu lahing, mille staabiülemaks oli Karl Allikas. Ta eraldus oma polgust ja olgu lipu ja grupivõitlejatega tema siis, kuni tähendab 25.-st juunist kuni 18. novembrini. Tema liikus mööda Saksa fašistlike vägede tagalaid ja pürgis ühineda nõukogude armee väeosadega. Ja see õnnestus tal alles 18. novembril oli Võsu jõu juures. Tema oma mälestustes meie seitsmes ütleb selle kohta, et 18. november, kui ta omade hulgas oli, see oli tema õnnelikum päev tema elus. Ja see oli muidugi sõja algus, oli raske, aga ega siiski ka siis, kui ta diviisi komandöriks määrati viiendal jaanuaril 1942. Ega seegi kergem aeg ei olnud. Mäletan väga selgesti seda meie nõupidamist diviisi komandopunktis Monina mäel, poliit asetäitja Arnold raua ja suurte küljema Johannes mäe osavõtul. Määrati uus diviisi komandör. Diviisi komandörilt nõuti muidugi otsustavaid samme ja resultatiivset tegevust kuid meie diviis kandis küll veel diviisi nime, kuid väga vähe oli jäänud meil selleks ajaks võitlejaid. Tuli minna. Jaanuaril me ka lahingut seal lõpetasime siinjuures tema range nõudlikkus ja tema järjekindlus oli väga niisugune tugev selliseid komandöri omadused, mis lõpus siis kindlustasidki selle edu Velikije Lukis. Minul nüüd on väga eredalt meelde jäänud meie Veliki Luki vabastamise lahingute viimane päev, nii nagu Harri Lessel siin ütles, see oli 16. jaanuaril 43. aastal. Siis ma oma suurte kreatiinisoniga toetasin kolmesajandat laskurpolku vaatluspunkt oli puruks pekstud, puruks löödud ele vaatorist ja selleaegne uus diviisi komandör polkovnik allikas tuli ka sinna meie vaatluspunkti laskurpolgu komandör, sel ajal alampolkovnik võrk. Ja siis siin on minul eredalt meelde jäänud see, kuidas ta andis võrgule, seal korraldasime, ründasime viimast valget maja, seda idapoolset valget maja. Ja siin võrgupolgule ei jää muud üle, kui ta tõi kõikuva kokad, kirjutaja viimase kui ühe tagala meheda tõi sinna rindele. Isegi miinipildurite pani laskuritel seal tööle ja see oli kõik Karl Allikas käsu kohaselt seal seepärast enam aktiivseid rivi tääkisid, ei jätkunud. Lahingutegevus ja sõjaväeelu üldse on kõrgema väejuhatuse korralduste täitmine aga teed korralduse täitmiseks valib iga väeüksuse juht ise ja selles õieti avaldubki sõjamehe talent, tema oskus sõdida. Minul tuli jah, kindral allika vahetul juhtimisel lahingusse astuda vaenlase kaitse läbimurdmisel. Ja juba esimestel punktidel saavutasid meie väeosad varem ette arvestamata edu. Ja see nõudis komandöri delt juba esimestel tundidel varem kavandatu ümber otsustamist. Mul on väga selgelt meeles, kuidas see oli viis kilomeetrit põhja pool Emajõge. Kui ma ei eksi, oli vissi Viira nimeline algkoolimaja juures, kus kindral allikas kutsus mind enda juurde ja seal andis esimese uue ülesande siin juba esimestes sahin tundjaid umbes kella 11 paiku õhtuks olgu Alatskivi vabastatud. Vot see oli muidugi kauge eesmärk, sealt veel 20 kilomeetrilt, aga tal oli juba kindel usk, et me selle ka täidamises tempo näitas seda. No kui rääkida kindral allika, sest justkui väejuhist. Ma siin puudutaksin veel kahte momenti. Mina tol ajal võib-olla ei näinud neid kõiki, aga nüüd tõstes üles uuesti ajaloolased neid dokumente, kus ta on antud korraldusi, käske, on väga huvitav jälgida, kuidas ta teisel lahingu päeval annab polkovnik võrguväeosale käsu. Ta määrab ära isegi pataljonide polgu lahingu korral kõik kolm pataljoni esijärgus ja kui nüüd mõelda, miks ta seda nii tegi, määras ka suunad. Ja siis tänu sellele lahingkorrale, mis ta võrgule andis õnnestus põrgur väga edukalt, näiteks vabastada kallaste linn peaaegu ilma vaenlase vastupanuta, sest need kolonnid, kes läksid kallastest lääne poolt mööda, säädisid vastase kallaste sellisesse olukorda, et seal enam vastupanu polnud võimalik osutada tõsisemalt. Või võtame teise momendid. Järgmine päev viib meid Mustvee lahingus või öösse teistkümnest. Peab ütlema, et kindralallikas põdev, väga julge otsuse vastu Mustvee peale suunata oma kahest polgust. 27. polk oli nagu eraldatud korpuse komandöri varru juba ja seda võis käsitleda ränk kindral Pärna loal. Allikas võis teha must, suunata kaks polku, sest seal võis oletada tõesti peamist vastupanu. 304. polgu ainult Mustvee peal ja 300 polgu saatis viis kilomeetrit lääne poolt läbiteedita metsa kauge haaramisel. Ja nüüd üks kuu aega enne surma oli mul tema, tähendab, kui ta lahkus meie hulgast, oli sellel teemal temaga uuesti jutuajamine. Ta ütles nõnda. Tõesti ka veidi hirmu, kui ma selle otsuse võtsin. Ma mõtlesin, kas tuleb. 354. polk üksi toimi Mustla vabastamisega selles suunas. Kuid ta uskus, et ka 300. polk suudab läbi teedeta metsa jõuda ette ja vahepeal oli kihvt, tekkis tal tõsine kriis, kus terve diviisi suurtükivägi tuli rakendada selleks muski vabastad. Mis seal Mustvee all siis juhtus, juhtus niiviisi, et sinna muste sadamasse oli pugenud pakku kusagil kaugemale enam minna ei olnud ka sakslaste Peipsi laevastiku osa mis neil veel järgi oli. Ja seal peal olid kiirlaskekahurit, seltsimees allikas saatis mind meie ühisest vaatluspunktist seal mustes võrgu juurde, et anda tema korraldused edasi, et kiiremini tähendab, vabastaks Mustveevõrk ütleb, et nad lihtsalt nagu vastu seilamine ja näete, kuidas nad tuld vastu annavad. No mina jälle allikas juurde tagasi, et vot nii on võrguolukord. Ja tema närv ei kannatanud enam välja. Ja käsutas et ruttu temale ratsahobune samuti minule ka meie ratsaluurajad olid seal majade varjus ja siis seersant või vanem Miller. See oli meil siis käskjalaks ja panime siis komandör ees galopis mööda seda teed sinna võrgu juurde mõnisada meetrit võrgu vaatluspunkti, samal ajal kui sõdurid roomasid mööda maanteekraavi ja kogu aeg meid seal tulistati ja siis allikas mõttes, et mis nüüd teha, et mis veel oleks ja siis tuli temale meelde, et neil on vilkatjušade division olemas ja õige varsti anti siis sinna katjušade kogupauk ja eriti just nende laevade pihta seal sadamas. Tulid nüüd mõnedki niisugused ka väejuhi isiklikud karakteri jooned välja. Ilmar Paul, palun kommenteerige kapata ratsu seljas otse eesliinile. Teiseks kuulsin ma siiski ka, et ka komandör Kes ma arvan, et täiesti kõik on loomulik, midagi ei ole siin, inimesed, oleme kõik. Ja peab ütlema, et vist. On tarvis komandörile olla ja diviisi komandörile ja polgu komandörile teinekord lahingus tõesti ka peris esiahelikudes kindral valiku kohta peab ütlema seda, et ka tema kui inimene võib-olla ka närvi ees näete natuke seal. Aga ma mäletan väga toredat lahingut, mida ta juhtis Saaremaal. Kuressaare lahingu, ütleme nõnda, millega vabastati saarte peale. Seal oli diate niisugune asi, kiirus luges ja ka seal nägin ise, et uuesti kindralallikas on ise esijärgu pataljonide hulgas juba sellepärast, et iga minut oli tähtis, et no tõesti juba vaenlane põgenes viskel relvi maha, liikus edasi. Samal ajal ülevalt poolt öeldakse, kas juba on linn tuvastatud ja vot siis vaat selle tempo hoidmiseks komandör ilmub, on täiesti loomulik nõia, mis te ütlesite, et kas ta kõva sõna tuleb, tarvitad noka, seda viskan muidugi iga komandör omamoodi siit kõva sõnakõlad ja peab ütlema, et kindralallikas kõva sõna oli teinekord niisugune omapärane, siiski erinev teistest, seal ei olnud midagi mittetsensuurselt, seal oli kõik oma kohal, aga sellest kõlas nende siis toon oli juba sellel, olgu ta siis suuliselt antud või teinekord lühikese kirjatähena mul on, praegu oli üks niisugune, mis Saaremaa esimesel ööl näiteks jõudis minuni ka, et kus öeldi, et miks te venitati, miks te mitte ei lähe, ühesõnaga nii see oli nii-öelda, et ega sa seda täitmata ei saanud jätta, tuli tõesti mõelda. Diviisi komandör ja tema staabiülem on kaks inimest, kes on sõjas peaaegu nagu lahutamatult kaksikud. Seepärast teate teiega kõige paremini nendest rõõmsatest päevadest nendest rasketest päevadest ja üldse, kuidas võttis vastu otsustusi? Kuivõrd toetust üldse teistele komandöridele? Ta kuulas ära kõik, keda oli tarvis kuulata. Ja siis ütles, formuleeris väga lühidalt oma otsuse. No ja muidugi selle otsuse elluviimine jäi siis staabi teha. Mul ei lähe kunagi meelest see tore õhtu, seitsmeteistkümnendal septembril. Kuusal kui Lembit Pärn käis meid tervitamas pärast esimese päeva edukat lahingut tema jõel, noh, kui me räägime nii praeguses keeles, siis me olime plaani ületanud 10 kilomeetri võrra terve kolmandiku võrra 130 protsenti. See oli ju suur asi, see siiras rõõm, mille allikas siis väljendas. Ta pöördus oma polgukomandöri poole, püstitas järgmiseks päevaks operatiivsed ülesanded, see päev ei lähe kunagi meelest. Valdur Hannula ma tahaksingi kuulda, kuidas mehed kindralist lugu pidasid. Seltsimees allikas oli väga korrektne ülemus ja võib ütelda inimlik kindral, kui tihtipeale kujutlus kindralitest kui väga niisugused rangetest ja kurjadest meestest tema teinekord ka tõstis veidi häält, kui tarvis oli, kuid ta siiski rohkem püüdis läbi saada. Nii inimese psühholoogia tundmise ja neile nagu öeldakse, individuaalse lähenemisega. Selle juures oli tema kultuurne ja haritud inimene. Ta armastas muusikat üldsee, hääd, sõbralikku seltskonda ja lahingute vaheaegadel, samuti ka pärast sõda, kui näiteks 49. aastal olime Stara Russaal Dievjanski rajoonis suurte väekoondistega, mis olid temale allutatud ja mille staabiülemaks tema mind võttis väga raskel timineerimise tööl see meile, nii nagu testis sõda edasi, sest vaatamata kõige ettevaatusabinõudele siiski üks ja teine õnnetusel juhtus jaat inimesi siiski nende meeleolu tõsta, nende meelt lahutada. Tema laskis tellida sinna igasuguseid ansamblid välja ja puhkehetkedel siis ikkagi hoolitses väga sõdurite ja ohvitseride kultuurse meelelahutuse eest ja võttis Kaise neist osa. Samuti juba sõja ajal. Meil loodi diviisis väga häid ansambleid, kes samuti nii diviisi staabi juures kui ka väeosades käisid etendusi andmas ja seal väga palju aitasid kaasa meeleolu tõstmiseks. Vot, siin on praegu lahti pilt, kus ta on oma noorima pojaga kui ta sellele raamatule, kui raamat ilmus ja pühendust sellel kirjutas mulle üle andis, siis juhtis tähelepanu eriti sellele pildil. Ütles, et vaat siin näed neid, siin ma annan Estafeki üle, tähendab, oma nooremale pojale ja temast ongi praegu saanud Norblid leitnant juba ja, ja peab ütlema, et tõesti daaliga perekonnas tähendab kodus inimene kes oskas oma nooremat põlvkonda kasvatada, nii nagu ta kümneid tuhandeid sõjamehi kasvatas lahingupäeva. Ta tegi ka kodus ja mulle jättis väga hea mulje ka tema viimasel lahkumisel päeval. Kuidas see noorallikas. Võttis osa sellest viimasest ärasaatmisest. Missugused tõotuse andis tema? Kuidas nii kaalukalt isa moodi selle juures esines? Peab ütlema, et tõesti tema kool ja kasvatus mõju ulatas oma lähedale ja ka väga kaugel. Ja me vist kõik olime väga tänulikud selle suure koolist, mida tema on andnud meie rahva paljudele poegadele. Nii võitlusväljal kui isa pärast.