Eligaja meie pikima ajalooga nüüdismuusika festival Eesti muusika päevad toimus tänavu 40 esimest korda. Tartus 12. septembril alanud festival liikus edasi Tallinnasse ja Laulasmaale ning pakkus nädala jooksul kuulamisega üks üle 50 nüüdismuusikateose sealhulgas enam kui 20 esiettekannet. Algselt kevadistele kuupäevadele planeeritud festivali teemaks oli ilu, mis kätkes endas läbi mõeldud kontseptsiooni numbrilisest korrast. Seoses viiruse pandeemia puhanguga muutus festivali teemaga kaose iluks, mis suhestus ka tänapäevase üleilmse olukorraga. Festivalil kuuldud ja kogetud ilust ning kaosest kõnelevad heligajas muusikateadlane Sandra Kalmann videole mängija Talvi Nurgamaa, helilooja Liisa hõbedat Bel ja saksofonist ja helilooja Karl Tipp heliga. Tegelikult mulle just Empi puhul meeldibki see, et kuigi see pealkiri või selline nagu üldine teema on justkui nagu paika pandud siis nad lasevad ikkagi väga laialt lahti mõtestada heliloojatel. Noh, praegu on see nii-öelda kaos ja ilu, et mida sa nagu nende jaoks tähendab ja tegelikult see vist ongi üks selline kindel suunitlus nendel läbi aastate olnud, et justkui nagu üks pealkiri või üks selline teema on antud, aga siis ongi põnev vaadata, kuidas mõnel heliloojal muusikaks formuleerub. Mul on varasemalt on tundunud, need pealkirjad on sellised, õhku jäävad aga kaasa, ilu kõnetas mind sisemiselt ja võib-olla see oli minu enda nagu vaatenurk, aga lihtsalt ma suutsin igale kontserdile tegelikult selle külge haakida. Muusik ka on midagi, mis on nii subjektiivselt kui ilu sama kaootiline kui helide rägastik tegelikult, et selles mõttes, et see on lihtsalt kaks sõna, kaos ja ilu ja kui need siis hakata lähedamalt vaatama, siis võib saada sellest midagi põnevat ja ma arvan, et see, et kuidas muusika seda võib kanda või pigem seda teadlikkust, seda ma arvan, et, et need kontserdilt ei oleks olnud nii väärtuslikud ilma selle üldse peal, kirjutan. Mulle tegelikult väga meeldib nende sõnadega mängida, et kaos on nagu selline üks poolus, millel on väga lihtne vastandada korda koguse numeratsiooni ilu, mis siin on, eks ole, läbi erinevate kontserdi pealkirjadega siis nad tegelikult ühtepidi see numbrikombinatsioon on täielik kord, aga teistpidi nad lükkasid selle täiesti kaosesse, et see ei lähe nii, nagu me loodame, null üks kaks, kolm, neli ja nii edasi, eks ole. Aga minu meelest oli sellel festivalil rohkem ilu kui kaost. Eesti muusika päevad tänavuse teema üle mõtisklesid Karl Tipp, Sandra Kalmann. Nüüd aga muljeid Arvo Pärdi keskuses toimunud kontserdilt kolm, kus esines tuua Haapsalut ja kaastegev oli tori Salmegi elektroonikal. Kontserdil käis Talvi Nurgamaa. Selle koosseisu võlu isenesest seisnebki kahes soolopilli sarnases ja Vaheriga vastandamisel. Mõlemad interpreedid on olnud seotud Vox Clamantisega nende muusikalist teekonda mõjutanud gregooriuse laul. Sellest lähtuvalt oli ka Helena Tulve ole tervitatud, Maarja, väga sobiv algusteos sellesse kõlamaailma sisseelamiseks. Kuna mõlemad duo liikmed mängisid ka ühehäälselt kulgevad palvet, siis oli nii hea jälgida neid erinevaid tämbreid ja kuidas nad fraseerivad ja hiljem oli seesama materjal nagu unisonis ja siis jälle võlusse tämbriline ühtsus ja see, kuidas need hääl ja soolopill 11 täiendavad ja kui ühtselt, et nad koos Froseerijad. Ja muidugi meeldis ka see, kui erinev oli Helena Tulve, see teine teos, mis on siis vanem silanslarm, kus helilooja ise mängis ka klaase. Mulle ka seal meeldis tämbriline sulandamine, kuigi seal oli pigem fraasisiseselt nagu üleandmisi näiteks klaasilt häälele ja sealt edasi poele. Ja muidugi need klaasid, mis lõid. Väga huvitava elektroonilise, kuid samas ikkagi elava kõlaga fooni kohati sellele teosele. Vahel mulle tõesti kontrastid meeldivad, aga seal kontserdil ma olin leplik selle suhteliselt. Ta nii väga kontrastiderohke minu jaoks ei olnud, võib-olla natukene sulandas kokku ka selle, see elektroonika, mis oligi niimoodi mõeldud, et see kulgeks edasi ja et vahepeal ei tuleks aplausi, et see kontsert oleks üks tervik, et mõnes mõttes tekkis nagu sellise unenäolise tundajal lasi publikul nagu järgmises teoses rohkem sisse elada. Ja Doris Hallmägikülas sealt ka esiettekanne, Juvilhje Sande, mis oli tegelikult anna Maatava inglise keelde tõlgitud tekstile muidu need Toris Helmegi elektrooniliselt lõigud, pigem sellised taustaandvad ja tagasihoidlikumat laadi. Ja mulle väga meeldis see kontrast, kui esiletükkivalt julgelt oma lugu alustades elektroonikat kasutas. Samuti oli äge, kuidas Ta kasutas inimhäält, et näiteks korduv tekst juhil heast ande mõjust kohati kui puhkpillipiskplikli Ando või siis tämbrivahetus ühel noodil ja vahel ka sosistades mõjus see hääl tegelikult nagu elektrooniline rütmimasin ja just paelus see, kuidas ta erinevate instrumentide rolle segas ning samast selgelt välja tõi. Kontserdi räiga teine esiettekanne, mis oli mingo rajandi, ta mäed, song ja see tekst pärineb siis William Battleriitsilt. Songi fondo ringe Angus väga lineaarne tekstile alluv muusikaline kulg oli sellel teosel, kui Doris Hallmägi kasutas vahel võib-olla seda teksti kui tämbrielement Smingo rajandi teoses rääkis tekst eelkõige luuletusest peituvat lugu ning kogu tämbrimaailm ja isegi vorm oli selle teenistuses, nii et oli isegi eristada nagu kaks erinevat osa kus üks salm oli nagu üks osa ja siis kaks järgnevat salmi olid nagu. Liisa Hõbepappel, Sandra Kalmann, Karl Tipp ja Talvi Nurgamaa. Räägivad kontserdiõhtust, taevased ja maised armastuslood. Tänavu oli tegelikult festivali kavas mitu sellist kontserti, mis. Otsisid neid kokkupuutepunkte ka minevikku, muusikaga ja ajalooga laiemalt. Sama võib öelda ka selle pühavaimu kirikus toimunud kontserdil kohta viis, kus mitmeid seadeid ja töötlusi oli teinud Märt-Matis Lill. Kes selliseid kokku puutub? Punktid otsingud varasema muusik. Küll aga on sinu jaoks põhjendatud. Jah, eks seekord mõnes mõttes tõesti oli eesti muusika mõtestatud kuidagi nagu laialt, et siin ei olnud ju ainult eesti heliloojate teosed. Et seal eetika kontserdil oli Märt-Matis Lill siis seadnud keskaegseid ja brokiast erinevaid lugusid ja ja samamoodi Annaliseleri Taavi Kerikmäe ütlesid ju mitte eesti autoreid, aga mulle tundub, et, et võib-olla need kontsertide avasid selliste Eesti heliloojate inspiratsiooni ja seda, kuivõrd dialoogis me oleme ka selle kultuuriga, mida tehakse väljaspool Eestit ja see ei pruugi olla üldse nüüdiskultuuriga, vaid me oleme dialoogis ka kõige sellega, mida on seniajani muusikas loodud. Et seetõttu mina ei näe siin nagu mingit sellist sisulist konflikti või mingit sisulist probleemi. Pigem minu arust see on just selline positiivne, see asetab selle eesti tänase muusika nagu mingisse konteksti või avab mingeid tagamaid, mida muidu võib-olla isegi ei teakski. Et kui me hoiaksime Eesti uut muusikat niimoodi hästi selgelt sellisel ühel väiksel saarel, et ma ei tea, kui palju kontserdite sellest tingimata võidaksid. Alati peab teadma, mis on ennem olnud ja võib kasutada ja tsiteerida tänapäeva muusikas kõiki varasemaid teoseid. Mina arvan, et me võiksime künnivabad olla muusikamaailmas. Aga siin on ennemgi tulnud ka näiteks noorte heliloojat kolme kooli heliloojate kontserdil selline küsimus esile ja lausa veetud teoseid muide, mängukavast maha. Just nimelt sellepärast, et nad on olnud mingisuguse teose seaded ja seda nagu üldjoontes ma olen aru saanud, et väga heaks tooniks ei peeta. See aga, et selline väga omapärane kontsert jõudis Empi raamesse, see tekitas minus küsimusi. Esiteks mulle tegelikult see puhkpillikvintett Estica väga meeldib selles suhtes, et see on midagi erilist, et me saame panna noh, algkoosseisus testi viiest väga heast mängijast, sellise keeruliste pillidega komplektiga kokku, kus noh, näiteks oboe ja fagotimängijat otsitakse tõesti terves Euroopas orkestrites, eks ole. Aga mulle tundub, et siinsel kontserdil ei kasutatud esiteks kogu seda potentsiaali taas kord ära. Mulle tegelikult väga meeldis see idee, et tuua justkui kaasaegse muusika kontsert sellisesse taga arhailisest vanasse kirikusse, aga see, mis muusika seal ikkagi kõlas see kuidagi väga üheülbaliseks ja üleüldse ma arvan, et selle kontserdi puhul me võiksime küsida, et kas oli muusika kontserte minu jaoks, ühesõnaga need tekstid ikkagi olid peamised, mida ma sealt kuulasin välja. Mulle väga meeldib Jan Kaus ja tal on muide väga kõlav hääl, mida ma ei ole tegelikult niimoodi väga tähele pannud, ma tean, et on väga musikaalne ja mängib bändides ja nii edasi, aga tegelikult tema hääles on olemas väga põnevad helid või mingid ülemhelid, mis tegelikult haakusid hästi selle puhkpillitaustaga. Ja nüüd, kui ma ütlen tõesti taust, siis testis eestika mitte kuidagi sealt esile ei tõusnud. Noh, see on muidugi helilooja enda valik, mida ta seab, aga võib-olla oleks saanud natukene põnevamalt seada, võib-olla oleks võinud ka näiteks enda mõtteid sinna juurde panna enda muusikaliseid tsitaate? Kindlasti ma ei oleks kõikidele teostele lasknud teksti peale lugeda ja minu arust eriti kahju, mul oli veel välismaalastest, kes olid tulnud, kas siis Empi raames sinna kontserdile võib-olla järgmiseks korraks, kui nad sellist tekstiga kontserti soovivad teha, siis võiks olla mingi ekraan tõlkega, et ma kujutan ette, et nendel inimestel, kes seal olid minu Eskestusid, ühed prantslased, et nendel vist võis olla väga igav, eks ole. Et seal nagu muusikaline pool oli kuidagi taha jäetud ja see tekst oli niivõrd esile toodud, ma ütlen veelkord, mulle väga meeldib, kausta on põnev kirjanik. Aga, ja seekord see ei olnud põhjendatud. Elanud kord üks munk kes oli kindel, et kuulis oma kõrvaga Neitsi Maarja häält. Asi oli selles, et kuigi munk oli pühendanud oma hinge jumalale, kiskus tema keha kangesti maise poole. Võib-olla see mõttelised, et see oli selline avakontserdi mastaabis, ta Koramid ehmatas võib-olla ehmatas selle poole pealt, et ma võib-olla ei olnud selleks valmis, sest Buckley kätt ette ei ole kõige populaarsem koosseis, mille peal mängida ja kuidas on võimalik siis nagu sellist muinasjutulist teksti lugemist ja sellist konkreetset muusikat, et ühineda, et see on, ma arvan, et see on ikka raske katsumus, millega seltsis silmitsi seisis ja Ma ise kutsusin teda veel niisugune alapealkiri, ma panin sellele nagu teatraalne religioon, mis ei ole üldse selline, et olen, ma peaks kuidagi Narverist, mingitest mitte. Aga ma usun, et tegelikult religioonis, Ühisist ratsionaalses mõttes on seda varasemalt mängitud ka igasugustes ooperites ja et, et see ei ole midagi väga uut. Aga et kui tuua sellisesse kaasaegsete keskkonnaministri väga huvitav ka, et oli tajuda sellist muusikute poolt isegi kerget sellist pingestatus, et see oligi selline vägagi hästi häälestama ja nagu vanal ajal oli selline väga nagu range stiil, milles siis mängijad siis olid kantud. Võib-olla ka see tunne, et ma ei tajunud seda väga suurt ühildatust selle muusika, selle ajastu ja nende juttude vahel, et ma saan aru, et nad ei olnudki nagu originaalset koos mõeldud, aga selline narratiivne külg ja minu arust natuke poolikuks. Ma ootasin mingisugust arengut läbi selle kontserdi, sest oli kohati, mulle tundus, et ta jäi natukene kõhe plaaniliseks. Ta võttis sellise religioosse vormi, et selles kirikus siseses atmosfääris mõjusid anud nagu naturaalsemalt kuidagi sellena ajarännaku tunne, et ma tundsin. Aga sellist ülevat kogemust selles kontserdis ei saanud. Aga mis olid need pidepunktid ja millised mõtted tekkisid erinevate aegade ühendamisel? Ja eriti ühtse eestika kontsert pani mind ajaloo peale mõtlema, mul tuli meelde, eks raamat, mida ma lugesin mõnda aega tagasi, selle pealkiri on keskaegset kehad ja selle raamatu autor chacatnel siis kirjutab ühest laialdast ajalootunnetust uurivast küsitlusest, mis brittide seas läbi viidi ja sellest paluti inimestel kõigepealt kirjeldada renessanssi siis inimesed, kirjeldused peaasjalikult enam-vähem sellist pilti, et kas käes kannan heledaid riideid ja mu ümber on palju intellektuaalseid inimesi, kellega ma olen sellises mõnusas vabas keskustelus. Ja siis paluti inimestel kirjeldada keskaega ja valdavalt oli vastuseks midagi sellist, et sajab vihma, igal pool pori ja inimestel pole siia muudkui mädanenud, kartul olid ja noh, rääkimata sellest, et kartuleid sellel ajal veel Euroopasse ei kasvatatud, on ka vähetõenäoline, et keskaja iga päev nii muudastes toonides oli. Et mulle tundus, et see tervisele kontserti kontseptsioon, et need samamoodi proosit anda, panuseid näidata, et elu on alati olnud mitmekülgne ja et inimesed on alati olnud inimesed oma voorusliku ja patuse poolega. Sest need muinasjutud, mida Jan Kaus seal väga elavalt minu arust või väga mõnusalt ette luges, need ei olnud sugugi sellised, ainult vehalikult religioossed, kuigi need tegelased võib-olla olid religioosse taustaga, et siis seal oli ikkagi ka väga sellist keerulisemate patust, poolte, võib-olla enim inimesel sellist tumedamat poolt välja toodud ja ma arvan, et enamiku kontserdist ikkagi jälgisin enim seda teksti, sest minu arust need tõesti olid nagu kaasahaaravad. Lõpus ma ekstra nagu püüdsin keskenduda ainult muusikale, et natuke kuulata, et mis siis selles kihis ka toimub, et kuidagi sügavuti mingeid asju tähele panna. Mul oli natukene kahju sellest, et mul kuskil poole peal tekkis lootus, terve see ettevõtmine, ehk kas on ka mingi selgema sisemise arenguga, et seal kas midagi nagu mitte tingimata kulmineerub aga kuidagi. Et seda ma siiski ei näinud, et see üldine areng oleks nagu selgelt olnud läbi planeeritud, võib-olla ma teen Märt-Matis Lille liiga või noh, lihtsalt ei tajunud publikus seda niimoodi. Aga ma natuke nagu lootsin, et seal, kas see tervik nagu moodustub kuidagi nagu tugevamalt või seda moodustamist, on nagu mõjutatud, et mulle ikkagi tundus, et ta oli selline palju eriilmelisi lugusid, aga võib-olla selle peale, et mida nad koos võiksid teha, ei olnud nii palju mõeldud. Olnud kord üks noor naine endine kuningatütar, kelle tüürita laeva paisanud torm räbala randa otse Toompea künka alla. Mõnes mõttes mulle meeldib üldse, et kogu see MTÜ kava oli nii terviklik, nii puhas, et, et tutvustas ka eesti interpreet näiteks tuga absoluut ja siis lisaks puhkpillikvintett Estica, kes ka väga tihti nagu üles ei astu, võib olla. Aga kui rääkida konkreetselt pühavaimu kirikus toimunust, siis iseenesest ma suutsin sellesse väga hästi sisse elada. Siin aitas kaasa ka kohe alguses väga ilus Heli Ernitsa oboesoolo, aga kui ma mõtlen tagasi lihtsalt kunstilise külje pealt, siis need taevased ja maised armastuslood sobiksid väga hästi pigem kuhugi vanalinna päevadele või hansapäevadele. Ja võiksid seal väga menukad olla. Kuid võib-olla Eesti muusika päevadel oleks tahtnud midagi sisukamat. Kui rääkida sellest kuulamise kogemusest, siis kõige erandlikum kontsert kahtlemata festivali kavas oli Stockholmi saksofonikvarteti kontsert, mis olude sunnil toimus virtuaalselt, kus mängud oli juba tehnilised lahendused, igaühe enda kõlarid ja arvutid ja seadmed. Nüüd ma küsin kohe, kuidas sina seda kontserti jälgisid, mis oludes millise tujuga ja millisest seadmest. Siis kui ta õigeaegselt toimus, siis oli mul kahjuks ainult minu lauaarvuti või noh, läpakas, eks ole, ja siis ma sain kohe aru, et see ei ole see vahend, millega üldse muusikat kuulata, aga teinekord ma kuulasin korralike kõrvaklappidega, eks siis jõudisse kontsert minuni palju paremini. Aga mulle tundus, et kuigi oli tegemist väga heade mängijatega, siis võib-olla niisugune otsene publiku puudumine mängis päris suurt rolli, et nad ei suutnud võib-olla kõike endast välja anda, sest tegelikult Selle Paulina sungini loo kohta on nendel olemas ka mõnest Youtube'is üks salvestus, mida ma olen kunagi kuulanud ja minu meelest see oli nagu väga hea. Seega mulle tundus, et jah, et ikkagi interFredil on vaja seda tagasisidet või mingit kontakti tee või mingit aurat või mingit välja sinna juurde, et musitseerida nii nagu nad tegelikult laval musitseeriks. Ja mulle tundus, et need teosed võib-olla natukene nagu kaugeks tänu sellele, et seal oli see kaamera ja meie olime hoopis teises riigis ja teises kohas. Selles suhtes, et mul on natuke nagu kahju, et nad ei saanud siia tulla, oleks tahtnud neid väga näha. Eks see vist paratamatult võib-olla ka mingisugune teine reaalsus, mis meid ees ootab ja mida kevad tegelikult näitas, et üle maailmamuusikat katsetasid erinevaid, kuidas publikuni jõuda. Ja oled sa siis seda meelt tegelikult mitte miski ei asenda seda kontserdiolukorda, kui päris inimene laval ja teine inimene teda kuuleb. Ja see on midagi sellist sõnulseletamatut, et kõigegi interpreet on laval, et see on hoopis midagi muud ja ma arvan, muusikud ise tegelikult sellest on palju räägitud, eriti nüüd koroona ajal, nad ise ütlevad ka, et tegelikult nendel on vaja, et tekiks kasvõi see lavanärv, et meil on vaja seda publikut kas või seda, et mõni tahab korra kasvõi vaadata publikusse ja ta saab sealt midagi tagasi. Nii et minu jaoks sellised kontserdid. Kui sa nüüd niimoodi peaks edasi minema, siis see on väga kurb, väga kurb tulevik. Teosed ju tegelikult olid väga põnevad. Mulle väga meeldis Jüri Reinvere teos Aastooni kuigi pealkiri on väga alfa peetiline, siis minu jaoks jättis väga vaatemängulise või sellise väga piltliku teose, mis väga tihti muide, Jüri Reinvere teoste puhul mulle vastatud veerub mingi piltlikus ja loomulikult selline kompaktne teose ülesehitusena vormi tunnetuslikus võib-olla kõige paremini nendel esitatud teos sellel kontserdil. Mis tundeid nagu sinus tekitab, kui festivali programmis on kontsert, kus tegelikult ei saa esinejatega samas ruumis viibida Üks nõue on see, et sa võtad tegelikult selle aja ikkagi, et sulle võib tunduda, et sa võid kõige muuga ka tegeleda, sa võid vahepeal köögis käia ja kõike nagu oma asju võtta või popkorni süüa, mis iganes pähe tuleb. Aga vaikus on ikkagi selle jaoks oluline. Et see ruum, kus oled, kas sa oled kõrvaklappides või, või lood kõlaritega omaenda, sellise ruumi akustilise tunnetuse. Et tegelikult kodust võib saada ka kontserdisaal, mürtzen, tegelikult äge võimalus, mida ka see antud olukord on toonud, et saada omale maailmaklassilise kontserdi omaenda kodutuppa tuua. Minu jaoks tegelikult andis sellise dimensionaalsel võimenduse mõjus ikkagi vägagi värskendavalt, kuigi tundes seda, et kui palju hetkel kõik see kriisiolukord on pannud meid rohkem ekraani ette, väsitav, see vajab minu jaoks ka rohkem tähelepanu köitmist ja see pole sugugi nii lihtne, kui sa oled sunnitud ekraani ette tulema, et ma kindlasti eelistan alati laiv kontsert Iraanist, kuid sellises võimaluses ja muidugi ka saksofonimuusikat kuulates ka, et mis seal ka minu hingepill siis kuidagi ma tunnen, et Ta andis ikkagi hea lisaväärtuse tegelikult sellele festivalile. Et kui kas valida, kas kontserdi ärajätmine või siis kontserdi veebiülekandes toomine. Ma kindlasti eelistaksin seda. Rist ja rääkimata sellest lisaväärtusest, et esiettekandele olid siiski kahe eesti helilooja teosed ja antud kava sellise ju ainuke kontsert, kus eesti muusikat esitasid välisartistid. Millist pühendumust sa nende poolt nagu nägid just eesti muusikat esitades? Stockholmi saksofonikvartett on olnud läbi aegade tegelikult väga heal tasemel, kardeti, nad on tegelikult ka varem eesti muusikat mänginud ja selline varasem koostöö on alati hea märk ja heas alust, padi hüppeplatvorm ka siis tulevasteks kontsertideks. Meie heliloojad kirjutavad midagi, mida ei annagi nagu sõnadesse panna ja et selline atmosfääri lisuse selline ajaga ümberkäimine, et see on midagi uut. Ma arvan, et tegelikult see võlu, mis on esmaettekannetel, ta on hästi õrn ja ta on hästi selline habras oma esmaesituses ja see ongi see, mis paneb alati kuulama. Ja mul on tunne, et just Eesti muusikaettekanne võib-olla nõuab sellist sügavamat lähenemist ja ma tunnen ka, et, et nii Jüri kui lisateoste puhul see ei saa piirduda sellise ühe, kahe prooviga, vaid see nõuab pühendumist ka ideeliselt ja mida sellesse lugu kannab. Kui veel Liisa Hirschi teosest pikemalt rääkides, Assandem see oli mõnusasti ootamatu, tegelikult mingi hetk see elektrooniline partiisid sisse oli nagu põimitud, sest tegelikult kuidas saksofoni ka võimalik ka hundi ulgumist järgi teha, et see oli väga nagu, et kohati kui sa isegi ei näe, sest noh, beibi kontserdil, kui vahepeal ongi see, et ta tegelikult sa paljusid asju ei näe, silmad on nagu kaamera käes. Et kuidas ta suutis sellel nagu põimida niimoodi. Ja tegelikult selline kõrbeöö tunne tekkis küll, et sa oled huntidega kuskil metsas omaenda nagu seltsi, noh see on see sina, hundid või te oletegi nagu ühes karjas ja ma arvan, et seda lugu kuulates selleni, julgustav tunne, tekkis võib-olla tõesti, et sellises pimeduses ja kaoses võib-olla ka ilu ja meie väga nagu kartma seda pimedust. Ütleme niimoodi, et ega nende looduselt uurimine, matkimine muusikas heliloojate poolt ei ole midagi absoluutselt uut, seda on tehtud väga pikki sajandeid. Ma arvan, et võib-olla ka rohkem aega või siis, kui me päris kuskile kaugesse minevikku lähme. Kogu looduse hääled ongi olnud kunagi muusika alus. Aga ühtepidi selline nagu huntide teema, see on nagu põnev ja seal üldse nende häälitsustest on muidugi võimalik leida väga palju erinevaid nüansse, mida muusikasse tuua, aga võib-olla oleks võinud ka Liisa Hirsch natukene nagu avaramalt vaadata ja mitte olla ainult sellises ühes skaalas kinni, et võtta ainult nende häälitsemine, et võib-olla oleks sinna midagi juurde võinud tulla, et see oli selline intensiivne kuulamine just ja võib-olla ka natukene nagu raskepärane kuulamine. Aga ma saan aru, et see oligi tema üks eesmärk, et oli väga täpselt uurinud, eks ole. Et kuidas meloodiakujundid või kuidas need helid ikkagi liiguvad ja siis ta olinit kuidagi üritanud muusikasse panna. Muide väga hea leid. Ja sidumine tegelikult saksofoni ka minu meelest oli parim variant, ma ei kujutaks võib-olla teisi pille isegi nii, et selles suhtes lisaloo puhul ühtepidi oli teda raske, võib olla kuulatud, oli jah, see on intensiivne, aga teistpidi pillivaliku suhtes suurepärane. See oli kontserti siis välismaine teos, Rangers, mis on juba nende nagu sisse mängitud teost kontserdinäolise seatud sellisele keskteljele ja see oli pikem teos. Jällegi see oligi palju elektroonilisele muusikale, siis oli keskendunud. Ja mulle tundub ka, et kui palju suudeti sellisest mingisugusest raamist välja ta sellel hetkel, et see tundus selline juba tõesti mingisuguseid sihukeste paralleelmaailmade muusikaline tajumine, et kuidas on võimalik rännata tõesti helide saatel. Ilmselt paljud sellised nagu võimsad helikogumite, sellised klastrid, mis suutsid seda väljendada või ja mul on tunne, et sa kuidagi kordumatu ka, et keegi saaks seda nüüd jäljendada. Võib-olla natuke filmilik oli seal, et hästi selline maaliline ja programmiline tundus Concertuaalsus aga samas ka hästi vastandlikud, et kuidagi oli tunda seda osade lõimumist ja, ja selliseid saksofon oli selline nagu liim selle vahele. Ta suutis need ühendada need osad. Aga ma kindlasti tundsin, et elektroonil osa legendist oli seal nagu põhikohal, et see ei olnud kaks erinevat muusikalist aspektid, on, on elav heli, elektrooniline heli. Jällegi kuidagi tajusin seda improssatoorsust, et kuidas siis sai see elektrooniline muusika põimitud seal elav muusika kokku. Ainult elektroonilisele helidele oli pühendatud festivali Eesti muusika päevad, kontsert pealkirjaga null arutelu jätkavad Karl Tipp ja Sandra Kalmann. Elektronmuusika on väli, mida on kohati nii raske hoomata esimest korda loodis ja pealkiri ka null et mida see siis tähendab? Et kui on null esinejat laval, et see kontsept, et sa ei näe ja sul pole õrna aimugi, mis tegelikult juhtuma hakkab, kui keegi play nuppu vajutab? Jah, me teame küll, et kõik see on ette salvestada ka ikkagi sellega on väga palju vaeva nähtud ja selles on täiesti oma omaette maailm ja, ja see, kuidas ka ERRi stuudio muudeti selliseks kontsutuaalseks lavaks, et see oli aga unenäoline ja vägagi fantaasiarohke kontserdist üleüldiselt oli väga mitmepalgeline, aga Mart, mis mulle võib-olla rohkem silma jäid, olid Johanna Kivimägi teos neli, kuus, kaks. Mulle meeldib see, kuidas tema suudab kasutada helisid sellisel viisil, nagu sa ei mõtleks, et seal oleks nagu otseselt noodistatud kirjastatud või ta on, ta ongi selline selline õhu Rõnge ja sa, sa pigem vaatad seda kui ühistervikut, see muusikamarjad, mida saab tegelikult vabalt kodus oma kõrvaklappidega kuulata. Ja siis oli Ekke Västrik videos peidetud müra, mis siis kandis endasse minu jaoks just vastupidiselt selliseid helisid, mida ma olen just tänavapildis kuulnud jalakäija, teede, neid signaale ja selliseid müra, foone, mis tundusid tegelikult tuttavad, mis sa nii veider, et müra on võimalik kuidagimoodi eristada, et kuidas Eesti, selles müras võib tegelikult ju väga palju ilu tegelikult leida, et seda, kuidas seda nagu kasutada ja võib-olla muusikasse siis maalida. Tema ampluaa vist ongi tegeleda pigem sellise väga keerulise mera spektriga. Mulle meenub siin kohe see, ma õpetan koolis siis viiendas klassis me hakkame rääkima, et mis asi on muusika ja ma mäletan, üks laps ütles, et muusika on see, kui mul on hea tunne. Ja vot tekke rästiku teose puhul ma ei olnud head tunnet sees. Mul oli väga raske seda kuulata. Nii et võib-olla me peamegi natukene ja mina pean ka kasvama, sellist muusikat ka kuulata, kas on muusika või siis on muundunud muusika millekski ja teisenenud millekski uueks. Tegelikult see kontsert jättis väga hea mulje üleüldse mulle tegelikult kogu festivali juures meeldiski see, et need kontserdisaalid olid suhteliselt sellised väiksed intiimsed ja mulle väga meeldib üksinda istuda, sest et siis ma saan muusikasse süveneda ja vot kuidagi väga hästi mõjus kogu see valgusefekti kuigi valgustas, oleks võinud seal olla natukene kontrastsem ja võib-olla oleks võinud ka valguskunstnik natukene julgemalt seal eksperimenteerida ja kaasa minna kogu selle muusikaga, mis sealt tuli. Aga see õhtu, mis taaskord ei olnud küll väga pikk kontsert, eks ole, et igal juhul väärib sellist omaette olemist mis selle kontserdi puhul mul tekkinud, kas küsimusi on võib-olla see, et kui me selle teose noh, näiteks seal kontserdil ette kanname, et mis sellest teosest siis edasi saab? Ma tean, et muidugi kõik teosed elavad oma elu, aga seal olid osad teosed sellised, milles nagu teatavaid helikõrguse nagu ei olnudki. Et kuhu seda muusikat siis panna või mille juurde ta peab käima või kas ta ongi selline eraldiseisev teos ja mul tekkis seal küsimused, et mis see muusika siis tänapäeval üldse on, et see on nii palju muutunud ja muundunud. Aga siin olid sellised põnevad hetked näiteks botaiivari tema esiettekanne sellest telekast ja nendest helidest, mis sellest vanast gravisaivast telekas tuleb, see oli kuidagi niivõrd põnev ja kaasakiskuv kompositsioon, et ma sain nagu täiesti sellise muusikaelamuse võib-olla, mida ma nendest varasematest kontserdist isegi ei saanud? Võttis valge müra, sest väiksest valgest heli kastist, mis tal oli, siis sellest ta siis sünteesis helisid ja siis sellest ühest helilõigust lõi terve teose välja ja ise need võimalused ja see diapasoon, mida sa sellest mürast siis välja suutis võtta, oli see hetk, kui sa said teada seda, et see, et see on nagunii mõtteliselt väga väiksemahuline asi on see, et väikestes asjades väga palju asju leida, siis ta avada seda Eesti, seda maailmapilti minu jaoks. Mida ma võib-olla veel tooksin välja, Johanna Kivimägi 462, mis mulle tõsiselt meeldis. Minu jaoks on üldjoontes oluline muusikas mitte ainult need sellised üksikhelid. Aga kas selline üldine kompositsioon nagu mõistaks, üritaks nagu mõista, mida see helilooja on tahtnud publikuni tuua, mis tema eesmärk on. Ja need Need olid kindlasti need lood, mis andsid selle võimaluse publikul või vähemalt minul aru saada, mida sooviti edasi anda. Festivali kontserdil kaks said kokku kannel ja elektroonika, Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe. No ma arvan, et enam läbikomponeeritud kontsert olla, täitsa siiralt öeldes, see kontsert oli väga minu maitsele vastav, lihtsalt mulle väga meeldib, kui mängitakse samal kontserdil vana ja uut muusikat sest see tekitab selliseid nagu ajaloolise kujutlusvõime mänge ja, ja selliseid huvitavaid nihestusi. Ja teiseks mulle meeldivad huvitavad kooslused, mida kannel ja elektroonika kindlasti on ja siis lisaks seal ühel kontserdil, esiettekanne, uued teosed tekitavad ikka sellise teistmoodi põneva õhkkonna. Üleüldse, ma olen hakanud hindama seda, kui elukaaslased leiavad koos loomiseks aja ja võimaluse. Mina olen oma abikaasaga näiteks koostekste kirjutanud, et kuidagi koos elavatel inimestel on omavahel selline tugev teineteise tunnetus ja koos musitseerima, seal on selline tunne, kas väga oluline ja kuidagi veel võib-olla nähtav. Ma tundsin veel rõõmu sellele, et nad esitasid seal Helena Tulve teost silma ja mõnda aega tagasi, tegelikult see oli lannalise esituses isegi Youtube'ist vaadata maski soovitan seda vaadata. Et see on väga võluv mees, kuidas ta seda mängib, aga seekord oli sesse teos natukene saanud sellise uue hingamise, sellepärast et Helena Tulve oli teinud siis uue seade, kus ka Taavi Kerikmäe siis elektroonikal mängis kaasa. Ja ma tundsin nii suurt rõõmu, et see lugu oli äratuntav, et see elektroonika võib-olla aitas seda kõla hetke pikemalt säilitada või luua mingit kõlalist sügavust. Aga siiski, peaasjalikult oli seesama üle 10 aasta tagasi kirjutatud lugu, et see oli selline rõõmus kohtumine, et see lugu ei ole jäänud kuskile tolmu koguma. Toodi uuesti publiku ette. Mulle meeldis just teose esimene pool, see köitis väga huvitavat tämbri kombinatsioonide ja üleandmiste ja sulandumistega. Ja teine teos oli Stadi entropi Elomaasingult ja see lummas ka täiesti sellise erilise helikeelega ja tegelikult see nimi, etüüd, entroopiast, see tõesti aitas sellesse nagu sisse elada ja neid muutuseid jälgida ja kuulata. Ma tean, et pooltoonide mikro toonide otsimine, selle nagu mõjule laskmine on väga-väga populaarne on, aga ma ei tea, kas selliste mängijate puhul see, see on ainuõige lahendus. Ma eeldan, et Elo Masing ikkagi teadis, kellele ta ju ka seda kirjutab. Seega mina oleksin oodanud ka võib-olla mingit teistsugust, ma ei taha öelda, et kõlamaailma, aga midagi oleksin oodanud sealt rohkemat. Mulle tundus, et muusikutel oli seda tore ja põnev mängida, aga kuulajale võib-olla see ei olnud niivõrd huvipakkuv. Entroopia iganes peaks tähendama kuidagi korrapäratult korrapäratult määra ja mulle jäi seda teost kuulates tunne, ta lõi mingi maailma või mingi süsteemi, mida ta siis paigutas ümber ja ma pean tunnistama, et sellest teost tegeledes tegelikult tegelesin selle mõttega, et kas see on improvisatsioon või ei ole. See on võib-olla ka ainuke kriitika, mida saaks tuua seoses selle kontserdiga, et kavas oli kirjas, et enne seda teost toimub improvisatsioon ja mulle tundus, et nad ei teinud väga selget žesti, et nad hakkavad nüüd midagi uut tegema. Ja sellel kontserdil kõik lood esitate järjest niimoodi, et aplausi vahepeal ei olnud. Ja ma nägin, et nad vaatasid, ütleme nii, et ma eeldasin, et nüüd algas see uudisteos. Aga ma aeg-ajalt mul olid sellised kahtlusevarjundit, sellepärast et kuna Anna-Liisa Eller veel vahetas pilli keset lugu siis mulle ka korra tundus, et äkki hoopis see on see lõikekoht, kus uus lugu hakkab. Et see oleks võib-olla mingi asi jälle nüüd oleks, võib olla saanud kuidagi lihtsalt füüsilise žestiga nagu paremini näidata. Aga see oli selline hästi ühtlane minemine. Mulle tundus see lugu. Ja minu arust oli väga naudib, et vaadata, et see lugu oli hästi Anna-Liisa, Taavi oma või et nad nagu omasid, kontrolli selle loo üle ja mulle tundus, et see tuli nagu hästi loomulikult. Selliseid ettekandeid. Ei, väga mõnus kuulata. Kui võrrelda nüüd tuua obsolud ja teist duot, mille kontsert toimus ka Arvo Pärdi keskuses, siis võib-olla siin tõesti see kontsert põhines rohkem vastandustele. Ma ütlen, et viimasel ajal on olnud teisigi väga elamusterohkeid, hea energia, teostusega, kontserte, kuid see oli kontsert, mis mind tõesti sügavalt puudutas. Võib-olla ka sellepärast, et olen ise nii kuulaja kui ka mängijana pisut sarnaseid mõttekombinatsioone harrastanud, pigem siis isegi oletuslikult tasandil. Kuidas kõlaks nüüdismuusika ja vara sealsed pillid, kui need kokku panna? Tuua suutis rabada päris mitme värske lähenemisnurgaga. Olen ise Anna-Liisa Ellerit ennegi kandlel varab roki mängimas kuulnud, aga neile, kes seda varem kuulnud ei olnud ja see on esmakordne kogemus, võib see juba iseenesest uudselt mõjuda. Kui hästi kandle kõla nagu varajase muusika jaoks sobib ja kui osavalt on võimalik Polfoonilised liinid seal tektuuris välja tuua. Kontserdi ülesehitus oli ka väga põnev, et see algas ja lõppes sama teosega milleks ionide hollandi kuulus laksime. Teise ja Elmimas teosena kõlas samuti üks ja sama teos, mis oli seltsi magnangan. Ja see raamistik lõi nagu sellised peegelpildi. Ja seoses seltsiga just tuli meelde, et kuna see kõlas nagu kahel täiesti erineval pillil, mis on selle teose puhul isegi täiesti tavapärane, aga just, et see üks oli modulaarselt saator ja teine oli poogendatult laiendatud ulastusega kannel, et see tuletas meelde ka ühe selle, mis seltsi ise on öelnud, et, et millega ma võib-olla ise 100 protsenti ka nõus ei ole. Et muusika ei saa ilma karata, eksisteerida, aga kõla ilma muusikata saab vabalt eksisteerida. Niisiis kõla on tähtsam ja lähtuvalt sellest, kuigi siin ei oldud lähtutud kõlast, vaid pigem ikkagi nendest teostest esitatud nagu teisel pillil hoopis teise tämbriga joonistus välja ikkagi ka see, et isegi kui see ei muuda muusikas sisu, see muudab väga palju esituses ja teeb selle elamusele isegi veel suuremaks, kui neid niimoodi kõrvutada. Mõnes mõttes huvitav katsetus ja vastakaid mõtteid tekitav kuulamiskogemus oli ka lühike operani prelüüd d-moll mis oli küll enamjaolt kandlale, aga lisaks mängis Taavi Kerikmäe theremini toas kohati välja harmoonilisest kukkumisest pikemalt püsinud helikõrgused. Mulle tuli meelde täiesti vastupidine näide, kuidas annerpilsma oma meistriklassis Bachi, keelpillisooloteoseid ja nende olemust lahti seletada püüdes palus võtta ühe Bachi prelüüdi või polüfoonia klahvpillidele, et taandatesse keelpillidele niimoodi, et mida saaks sealt ära võtta, nii et see teos ikkagi alles jääks ja tõi välja, et kui tähtis on sellel ruumil, mida me ei tohi seal täis mängida, et me saaks just neid vajalikke asju ettekujutada. Taavi Anna-Lisa lähenemine oli pigem vastupidi, on jah, või pigem sarnane sellele, mida on tehtud Bachi C-duur prelüüdi ka vahepeal. Aga iseenesest oli see ka huvitav kuulamiskogemus. Ja eriti meeldis mulle tuulandi Lakrimee seal kontserdi lõpus, mis kõlas klavikordil, mis oli imevaikne. Selleks pidi tõesti seal saalis viibima, et aru saada, kui lummavalt vaikne ja ilus selle pilli kõla on. Mul olid väga suured ootused pigem selle kontserdi suhtes, kui ma neid mõlemaid koos nägin, seal mängukavas, sellepärast et Taavi Kerikmäe, ma ikkagi üritan alati hoida silma peal, mida ta teeb, tal on kuidagi selline väga vaba, avar, avatud mõtteviis ikkagi, mida ühest helist välja võtta. Ja ta ei pea endale kunagi mingisuguseid piire ette panema. Tegelikult jah, kui ma seda kavaga nägin, siis mul olid nagu väga suured ootused, mis mind aga natukene võib-olla kurvaks tegi, oli see, et see kontsert oli suhteliselt lühikene. Oleksin tahtnud ikkagi palju pikemat kontserti ja mida ma veel väga ootasin, oli see improvisatsioonikoht seal, mida ma oleksin tahtnud hästi palju pikemalt, sest ma tean, et nad mõlemad on väga võimekad impraviseerijat ja ma ei tea, millest see olenes, aga seal kontserdil nagu selline avatus ei tulnud nendel välja, et ma oleksin tahtnud, et nad oleksid kuidagi seal veel rohkem nagu hullunud ja koos mänginud, esitanud seda nii et ühtepidi jah, improvisatsioon, mis on kirikmäele suur lemmik. Seal toimub nii palju asju, mida ongi keeruline pärast ümber selgitada või kuidagi ära vormistada. Et seekord kuidagi ta hoidis ennast tagasi, et ma oleksin oodanud palju pikemat improvisatsiooni nende mõlema puhul koostöös, sest et see koostöö, mis nendel on nendes teostes, kus nad tõesti koos mängisid tõesti hingavad ühes rütmis ja seda on hästi mugav vaadata. Nii et ma tegelikult ootan edaspidi nendelt, et midagi veel hullumeelse mõtte, suuremat, Festivali lõppkontserdil esines üksus ansambel, kavas ainult uudisteosed. See kontsert, kus on ainult uudisloomingu kontsert, see on minu arust niisugune, ma ei saa öelda, et aasta tippsündmus, aga siiski see niisugune kontsert, mida ma alati ootan, esiettekannetes on selline mingisugune võlu olemas, ma tooks välja Timo Steineri teose kontserti ilule Timon tegelikult kirjutanud väga erinevat muusikat. Ja ma vist ma arvan, et viimastel aastatel väga aru saanud sellest, mida ta kirjutab, aga sellest teosest siis ma kuulsin nüüd viimane kord, selles oli mingisugune suund, ta on hästi kontseptuaalne, kuidas neid paus kande mäletan täpselt selline mõte, millega ma mäletan, ma sinna kontserdile läksin, Pärdi päevad olid möödunud ja siis et just selline kandev paus ja kõik see, et, et ju nüüdismuusikat nagu, ütleme ala peal, et, et on, on nii palju noote, et võib-olla ongi siuke müra moodi, aga tegelikult sa ei pea üldse nii olema. Mulle meeldis, et tema mängis selle pausiga eesti sellise itta jättiski tunded, võib-olla midagi on puudu. Kuidas me enda mõte võib hakata uitama sellisel hetkel. Ja natukese Jon keiserliku stiil ei ole siis sinna toodud. Mulle tundub, et temas oli selline väike teatraalne külg. Kui lugu hakkas vaikselt juba lõpupoole jõudma, siis hakkasid mängid püsti tõusma, et siis ma mõtlesin ka, et kas nüüd on see lahkus sümfoonia, aga nad kogunesid instrumendi ümber ja naiste, kuid seal metsas on selline marimbakontsert natuke naljatleb, aga samas hästi sihukene sügavamõtteline lõpp oli, kui terve ansambel mängis siis ühte marimbat poognetega ja selles oli midagi väga müstilist ja ta jäi ka pikalt pärast kontserdi lõppu edasi kajama, minu peas. Üks senisel intrigeerivama teose Liimsed, Rasjastani teos meikkondseyntšokingasa ütles, see reisis teos löökpillile Eluper pedaalile ja ma saan aru, et see oli siis ükskõik, missugusel löödavale objektile. Mulle meeldis selle teose puhul jällegi selline avatus, mis selles teoses on, et, et see ei olnud elektrooniline teos, see nagu visuaalsed, näed, inimene mängib pilli, aga see, kuidas hakkab sinu meelele mõjuma, võib-olla see ei haaku enam sellega, mida sa kuuled, või see, kui seda piisavalt kaua mängida, et mis siis sinu mõistes tegema hakkab. Et sepise puit, mille peale siis Heigo Rosina mängis, seal hakkas täitsa laulma minu jaoks algusest jättis mulje, nagu oleks müra jällegi see Helimuseni valjemaks, aga tänu selle valjudusele ta võimendas ka selliseid vaiksemaid helisid, mida me tava tavapäraselt ei kuule. Sõna spektraalsed võõras, aga tähendab sa hakkad seda kuulma sellist kihiliselt. Ja võib-olla see ka, et kuidas ta tegelikult siis hakkas mängima sellise rütmiliste poolega natukesega, mänguline, ma arvan. Rütmiline mäng, Mart, mis hetk muutus intrigeerivalt jällegi see, et ta hakkas nagu kuidagi selline sinu mõistusega mängima ja, ja see oli kuidagi ootamatu ka tegelikult. Võrreldes teiste teostega oli see isegi suhteliselt vaikne, aga seal oli siiski kõik need temale omased tämbri muutused, millest joonistub välja siis selline illusoorne meloodia ja mis oli ka huvitav, et oli kasutatud luuper pedaali, mis mõjus täiesti nagu Distorsson kuskil proge rockis väikeste selliste pausidega, et see tekitas väga meeldiva sellise kontrasti kogu sellele eelnevale. Mulle meeldis väga Toivo Tulevi Teose esitusüksuse puhul. Et see oli minu jaoks nii filigraanselt välja töötatud ja kogu aeg väga põnev, et Toivo Tulevi muusika ei ole üldse kerge kuulata ja ei ole ka kerge mängida. Et see, kui meisterlikult kõik see tema kõlamaailm sellel hetkel teostus, oli minu jaoks imetlusväärne. Ja mulle meeldis tegelikult nii, teose algus ta kuidagi paelus kohe alguses ja meeldis ka keskosa, kus oli selline kontrabassi lepilli soolo, mis täiesti nagu korraks, siis kuula hoopis mujale ja siis tuli jälle see ansambel tagasi. Mulle tundub, et uue muusika interpreedid saavad sõna läbi muusika. Aga Eesti muusika päevad on selline festival, kus heliloojad saavad päriselt ka sõna, seda näitab kas või see Kavaraamat heliloojate kirjutatud Annantatsioonid või seesama vestlusõhtu, mis toimus mulle jäi hingele võib-olla natukene see, et heliloojate valik oli seekord selline suhteliselt nagu kitsas, et ma võib-olla oleksin oodanud mõnda heliloojat veel, kes mulle isiklikult Eesti kaasaegsetest erinevatest väga meeldivad ja loodame, et nad siis tulevad uuel kevadel. Et suuremat koosseisud ju seekord pandeemia tõttu ja selle tõttu, et kogu see festival edasi lükkus, plikkusidki kaugemasse tulevikku. Ja seal oli lisaks ka sellise heliloojaid, kelle teoseid me võib-olla nii tihti ei kuule, nagu Malle Maltis ja Kristjan Kõrver. Et võib-olla siin on ka natukene selle pandeemia tõttu, et see festivali kava sai väga kammerlik ja väga ühtedele heliloojatele keskenduv. Mõnes mõttes oli minu jaoks põnev, kuidas selleaastasele Empil sellest kammerlik stiili puhas suund esile kerkis. Mõeldes toimunud maailma muusikapäevadele paratamatuna virvarile, mis oli 2000 1019, tundus isegi, et selline kohapeal vaikses kammerlikum. Konnas kogetud kontsert oli rariteetne elamus. Festivalist Eesti muusika päevad rääkisid Liisa Hõbepappel, Sandra Kalmann, Talvi Nurgamaa Karl Tipp saate tegi Johanna Mängel.