Rikkust pärast pikka pausi jõuab tänasest jälle laupäeviti eetrisse heliga ja mina olen saatejuht-toimetaja Piret kooli ja sarja seekordses saates alustame muusikaga balletikooli teemat. Täna otsime vastuseid küsimusele, milliseks kujuneb ainulaadse ühendkooli kõige erilisema osapoole ehk Tallinna muusikakeskkooli tulevik. Teisipäeval algas kooliaasta haridus ja teadusminister Mailis Reps ütles oma kõnes. Tsiteerin. Ehkki stardile keskendumine on oluline, meenutab haridustee rohkem maratoni rada. Sel rajal on oluline vaadata tervikpilti, jagada oma jõuvarusid ja ajastada puhkehetki. Me oleme ju arukamad ja mõistlikumad. Kui legendaarne kreeklasest käskjalg, kes viis maratoni lahingu järel võiduteate 42 kilomeetri kaugusele Ateenasse ja pigistas joostes endast välja viimsegi jõuvaru asju saab ja tuleb teha läbimõeldult siis võib põhjusega loota, et teekond kujuneb mõnusaks ja nauditavaks. Tsitaadi lõpp. Ühendkooli teema. Ta on olnud laual õhus ja olemas tänaseks juba 18 aastat. Käesoleva kevadeni läks kõik kenasti, kuid täna osalistel enam väga mõnus ei ole, sest kuskilt kerkisid pinged ning segadust ja salatsemist on üha rohkem. Esmalt mõned faktid. Tallinna muusika- ja balletikool on loodav riigikool, millega ühendatakse juulis 2022 kolm pika traditsiooniga kooli. Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool Tallinna balletikool ja Tallinna muusikakeskkool. Ühendkooli siht on arendada õpilased rahvusvahelisel turul konkurentsivõimelisteks muusikuteks tantsijateks. Erialase hariduse saab lõviosa Eesti tulevastest kutselistest, muusikutest ja tantsijatest. Loodav kool jätkab ja arendab edasi kõigi kolme seniseid traditsioone ja õppevorme. Valdkondlikus hariduskeskuses saab esimese koolina Eestis omandada nii põhigümnaasiumi kui ka kutsehariduse. Sisu loomine toetub haridus- ja teadusstrateegiale. Tark ja tegus Eesti 2035. Koolihoone koos stuudio sisehoovi õpilaskodu ujula erialatööks tarvilike harjutusruumidega on ehitamisel. Plats asub Tallinnas, Pärnu maantee 59. Uue õppehoone autorid on arhitektuuribürood, ateljeed Toomas puhver Austria ning kolm pluss üks arhitektid ja tee 43 Eestist. Hoonesse on planeeritud umbes 700 õppekohta. Hetkel on kolme kooli peale ligikaudu 600 kohta. Vabariigi valitsus eraldab Tallinna muusika- ja balletikooli ehitamise ja sisustamise tarbeks 43 miljonit eurot. Üksuse rajamist juhib haridus- ja teadusministeeriumi loodud juhtkomisjon koos kooli asutava direktori Eero Raunoga. Komisjoni töösse on kaasatud Kultuuriministeerium, Eesti muusika ja teatriakadeemia, Eesti muusikanõukogu, Eesti rahvusballett ja eksperdid. Tänaseks on fakt ka see, et konkursi korras 2018. aastal kooli asutamist ette valmistama valitud direktor Eero Raun vabastati sel suvel ehk täpselt kaks aastat pärast kinnitamist ootamatult töölt. Konkursi tulemusi ei ole tühistatud. Direktori ametikoht koondati. Fakt on seegi, et olemas on kooli asutamiskäskkirja visanud moodustamis, kuupäevaks on märgitud esimene september 2020. Vastuseta on küsimus, millisel põhjusel jättis minister selle allkirjastamata. Kolme kooli töötajate senised ühised visiooni seminarid on näidanud, et kas ja miks-küsimuste asemel on fookuses detailsemad. Kuidas küsimused uue kooli põhimäärus ja arengukava on kehtestamiseks valmis, ehitus käib, mis saab edasi? Või nagu kuluaarides juba vanale sketsile viidates küsitakse, mida nad sinna plangu taha küll ehitavad. Heligaja otsib tena vastuseid, stuudios on Aet Bergmann. Tere tulemast. Tere. Eesti muusikanõukogu esindaja Henry-David Varema ja Rutt Opmann haridus ja teadusministeeriumi keskhariduse osakonna juhataja tere. Mis saab siis edasi, mida nad sinna plangu taha tavad oskate, teie, Rutt Opmann kohe öelda. Edasi läheb protsess, nagu ta on ka siiani läinud sinna plangu taha ehitatakse moodsaim parim kool meie andekatele noortele muusikutele ja tantsijatele. Kelle siis peaks saama oma erialameistrid ja järelkasv meie professionaalsetele muusikutele ehk kõik need faktid, mis just ette sai loetud, vastavad tõele ja on kinnitatud jätkuvalt mõned faktid ei vasta tõele. Noppisin üles teie sissejuhatusest fakti et just nagu ei saa aru, miks üks minister ei ole allkirjastanud kooli moodustamise dokumente siis täna saan ma öelda, et kooli dokumente ei olegi ministrile esitatud, seda menetlus, seda dokumentide menetlus ei ole veel üldse algata, teatud. Küll on ette valmistatud eelnõud, mida siis saaks menetlema hakata. Aga see menetlus tähendab ka seda, et lisaks ministeeriumi inimestele peavad need dokumendid kooskõlastama ka teised ministeeriumid ja see protsess on alles algamas. Huvitav siiski, et see kuupäev oli juba tänaseks möödunud esimene september, ehk see teisipäev nüüd sel nädalal. Aga projektis võib ju igasuguseid kuupäevi olla, eks ole. Meil on olnud eesmärk, et see kool saab moodustatud sellel aastal. Ja selles graafikus meiega täna liigume. Aet Bergmann, kas meil on tegu kommunikatsiooniprobleemiga või on pildil ikkagi midagi valesti? Teie artikkel Eesti Ekspressis läinud nädalas augusti viimases numbris. Pani midagi kihama, olete nõus? Olen täiesti nõus ja mis on pildil valesti või inflatsiooni probleem? Ma pean alguseks ütlema, pärast seda artiklit olen ma saanud telefonikõnesid ja kirju ja informatsiooni sellisel hulgal, et ma võiks sellega ilmselt täita klassikaraadioeetri 48 tundi jutti. Võib-olla ikka jääks puudu, et ma pean nüüd valima, et mida, mida sellest kõigest me täna siin kokku võtan. Aga juba sellest on näha, et midagi pildil päris õigesti või ei ole. Kui ainuüksi üks väike artikkel toob sellise tagasisidelaviini ja miks seda tagasisidet ei ole, siis mujal avalikkuses näha? Et nagu ma seal ka kirjutasin, siis paljud asjaga seotud inimesed on ju tegelikult tegevmuusikud ja vanemad ja õpetajad selle maailmaga seotud. Ja paljud oma nime all ei esine. Et mul on praegu tunne, et ma esinenud paljude nimetasin mis paneb muidugi mingi koormasin minu õlule. Aga mis on põhiküsimus, ongi see, mida nad ehitavad sinna plangu taha. Et minu meelest, kui Eero Raun suvel sirbis avaldas oma nägemuse koolist ja samas oli teada, et ta on juba läinud siis sellest mina järeldan, paljud järeldavad, et see nägemus ei pea paika. Aga milline uus nägemus on, seda me ei tea ja sellele ei ole ministeeriumi poolt ka nagu vastust tulnud. Ehkki sirp küsis ja hoolekogu küsis ja ministeerium vastanud ei ole siiamaani. Ja ma ei tea, kas see on sellepärast, et seda nägemust kell täpselt ei ole või millegi muu asja pärast ja see ongi minu põhiküsimus, et milline see kuul tuleb. Mis on see sisu, mis on see filosoofia sele koolidega. Et hetkeks on ka minu meelest suhteliselt selge, et see lubadus, mis minister ja toonane kantsler meile andsid nelja varrakut, peate silmas praegu sa lähed ja neli aastat tagasi, kui see protsess meie jaoks minu jaoks algas, et koolid lähevad uude hoonesse täpselt sellistena, nagu nad on, midagi ära ei võeta ja pigem loodame, et lisatakse sünergiat ja positiivsust ja sellist motivatsiooni juurde. Et see tänaseks ei näe üldse enam nii välja. Sest et muusikakeskkool sellisena, nagu ta hetkel on, sellesse kooli ei mahu. Totot man, kas te soovite kohe vastata? Mul tekkis siin nii mõnedki mõtted aknast sisse tagant ettepoole minema, et väga täpselt muusikakeskkool mahub sellesse uude kooli ja natukene peale ka, et ma Pean tunnistama, et ma ei saa väga täpselt aru, et et kust selline arusaam, et meie näeme endiselt nii, et, et täpselt sama arv klass sama arv õpilasi samade õppekavadega jätkavad uues koolis. Ja Bergmanni, ma võin siis kohe täpsustada, et kui klassi õpilaste arvuks uues koolis on ette nähtud 24 siis antud hetkel meil on küll mõni klass, mis on, kus on 24 õpilast või vähem, kaasa arvatud praegune esimene klass, kus kahetsusväärselt on ainult 16 õpilast. Aga suure osa klasse on suuremad kui 24 ja Nendes klassides, kus on üle 26 õpilase toimub õppetööga nii-öelda vahetustega vahetuste kaupa gruppidena isegi mitte vahetuste kaupa, vaid paralleelsete gruppidena, mis tegelikult on oma sisult justkui kaks paralleeli. Aga seda on öelnud, et siiamaani minu meelest kõik, et kaks paralleeli sinna kooli küll ei mahu. Ja kui meie arusaam oli, et kool peaks tulema linna just sellepärast, et olla atraktiivsem ja atraktiivsem tähendab ju see, et sinna tuleb rohkem õpilasi siis praeguse hetke seisuga mahub sinna lihtsalt vähemalt kindlasti. See on nagu üks aspekt. Nii et see 700, mis on plaanitud praeguse 600 asemele, kui me räägime terviknumbrist, siis on see ikkagi vähe, peaks rohkem olema teemialast rottmann ja täna on Tallinna muusikakeskkoolist põhikooli osas 228 õpilast ja uude hoonesse on planeeritud 300 õpilast. Ja gümnaasiumiosas on 63 õpilast, kokku 291 õpilast muusikakeskkoolis nad kõik mahuvad uude kooli. See, et mõned klassid on suuremad, aeg-ajalt aastad on erinevad. Hoolekogu võib otsustada, et suurendada klasside õpilaste piirarvu ja seda tehakse ka tõenäoliselt edaspidi. Ja see võimalus jääb ka edaspidi. Et 700 õppekohtade arv. On arvestuslik tegelik koolikorraldus näitab, et pluss-miinus 50 õpilast, mõnel juhul isegi 100 on võimalik õppima panna sõltuvalt koolikorraldusest. Nii et, et see täna muusikakeskkoolis mõned klassid on suuremad, see võimalus jääb ka uues majas. No seda minu meelest ei toeta, aga praegune juhtkond, ma loodan, et kambaga nõustub, aga see ei ole ju selles mõttes tavaline kool, et me peame vaatama ainult seda arvu, mis mahub sinna klassiruumi. Seal on väga suurel hulgal individuaaltunde, seal on väga suurel hulgal ska selliseid tundetus, kus tuleb väga kombineerida. Kui meil on ansambli tund, kuhu peavad kokku saama teatud klassides teatud inimesed siis seda ei saa võrrelda sellise tavakooliga, kus nad lähevad ühest klassist teise on kõik koos vaid et neid tuleb ükshaaval sealt kuskilt noppida ja juba on see olukord, et ansambli õpetajad ütlevad, et sellise sele näidistunniplaani alusel ansamblimäng on väga keeruline. Näiteks teine kitsaskoht on meil see võimla puudumine omas majas. Ujula on olemas, ujula on olemas tänuväärselt ja see on tore. Ma arvan, et selle üle rõõmustavad nii baleriinid kui ka Meie õpilased, kes ei pea oma sõrmi ohtu seadnud pallimängudega. Äkki minu isiklik arvamus on ka, et nad peavad ka palju mängu õppima? Seda küll, aga me hakkame kasutama siis kõrval olema polütehnikumi, võimlat vaba ressurssi olemasolul, mis tähendab, et me peame sättima oma tunniplaaniga selle järgi, kuidas neile sobib. Me ei saa kasutada nende riietusruume, selline lihtsalt väike detail, me peame kõik kasutama oma kooli, ujula riietusruumi, mis omakorda tekitab sinna selle kitsaskoha. Et kes siis kus saab õppida, võimelda, mängida, et kõik see kombinatsioonis, see arv, 700 või see arv, mis on meie koolile eraldatud, ma arvan, tuleb sellest, et gümnaasiumiastmesse on ette nähtud rohkem kohti kui meil praegu on täidetud. Nii, põhimõtteliselt ei saa teisiti olla, kui ma vaatan neid arve, mis hetkel on täidetud ja mis ligikaudu pooleks, et pool on põhikooli osas jääb, teine pool on siis gümnaasiumi ja kutsekeskhariduse pärand, et ligikaudu pooleks on seal just täpselt, aga meie jaoks on ülioluline just see põhikooli osa, see on see, mis teeb muusikakeskkoolist unikaalse kooli. Et lapsed tulevad sinna esimesse klassi ja neid tuleb sinna rohkem kui neid hiljem lõpetab teile Aet Bergmann küsimus, et kas te siis, kui projekti tehti, seda arhitektuurilahendust otsiti ja leiti teiega, peeti nõu, küsiti kooli muusikakeskkoolilt konkreetselt, te olete nii ainulaadne terves Eestis, ka selles ühendkoolis ainulaadne osa, räägiti teiega, peeti nõu, küsiti. Meiega räägiti selles mõttes, et meile esitati projekti ja me esitasime sellele hulgaliselt küsimusi, vastulauseid, kriitikat, seal vahepeal oli ju ka see detail, et sinnasamasse hoonesse kavandati riigigümnaasiumit ja siis oli see hoone hulga suurem. Ja siis võeti see riigigümnaasium jälle sealt otsast ära ja siis läks hoone jälle palju väiksemaks, et selles mõttes sellele kohale on võimalik rajada palju suurem kool. Sest riigigümnaasiume, koosolek, see kool on selline, mis meid oleks peaaegu täiesti rahuldanud, kui nüüd mitte arvestada seda puuduvat võimlat. Aga, ja ma, mina isiklikult olin paljudele inimestele väga tülikas, trükkisin igale poole nõupidamisele arhitektuuribüroosse laua taha ja näitasin kitsaskohti projektides ja tegin omast arust palju tööd. Ainus negatiivne tulemus oli see, et ministeerium vist leidis, et muusikakeskkoolis koolipere ei ole ühtne ja selles on süüdi direktor. Ja selles ei olnud sugugi süüdi direktor, vaid aktiivsed lapsevanemad. Aga tulemustele ei olnud mitte ühtegi, meie ettepanekut ei võetud arvesse ja selles mõttes ma leian, et meid on kaasatud, kuna metrügisime sinna aga meedik kuulatud ära ega võetud arvesse. Rutt Opmann, olete nõus? Ma ei julge nüüd küll täpselt öelda, mida arvesse võeti ja mida, mida mitte. Aga ilmselgelt on selle kooli puhul minu praktikas küll kõigi kolme koolide ka on läbi räägitud, tutvustatud, projekte näidatud. Ja tehtud on parim, võimalik. Ka ruumiplaan on ju tegelikult paiga sammu projekt on lukku lükatud ammu. Täna enam ei ole mõtet rääkida, kui palju sinna õpilasi mahub või ei mahu. Me juba kevadel rääkisime arengukavades televisioonidest ja me enam ei rääkinud õpilaste arvust. Ehk et nüüd peame ikkagi mõtlema rohkem sellele sisule kui õpilaste arvule. Mulle kõrvaltvaatajana on jäänud mulje, et nüüd pärast seda jaanipäeva järgselt Eero Rauna koondamist direktor koha koondamist tekkisid pinged. Äkki sain ma teemast täiesti uuel moel teada ja mulle on jäänud mulje, et tänaseks, et Tallinna muusikakeskkooli kõige suurem mure on tegelikult see, et loodavas koolis kaob see keskkooli ainulaadsus ära. Just needsamad algklassid väikesed lapsed põhikooli osa. Et me ehitame hoopiski kutsekooli. Kui mehitame kutsekooli, siis on see muidugi selles mõttes paha, et kaob tõesti muusikakeskkool ja ministeeriumi asekantsler Robert klipin. Tsiteerin. Kuigi uus kool hakkab pakkuma nii põhi-üld-kesk-kutsekesk kui ka kutseharidust, asutatakse see tänases õigusruumis ainuvõimaliku lahendusena kutseõppeasutusena. Nagu tegutsevat praegused otsa kool ja balletikool. Paberil võib asi näha välja ühtemoodi. Missugune tulevik väljaga. Kooli põhimääruses on selgelt sõnastatud kooli tegutsemise vorm ja see on põhikool, gümnaasium, kutseõppeasutus, mis tegutsevad ühe asutusena. Jah, selle moodustamise aluseks on täna võimalik ainult kutseõppeasutuse seadus, kus on selgelt viidatud, et õpe, mis toimub üldhariduses, toimub põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel. Nii et need kaks seadust on omavahel seotud. Me ei maini põhimääruses, et kool on kutseõppeasutus. Ta on ühendkool, kus antakse põhiharidust, gümnaasiumiharidust ja kutseharidust ja esimene september tähendab seda, et esimesse klassi tulijad saavad aabitsa. Ja loomulikult. Aet Bergmann, palun. Ma küsiksin kooli pidajalt. Kas on kindel? Ja kas te isiklikult panete käe tulle, et see ka nii jääb ja kas mitte ei ole kuskile oht, et kooli üldine nägemus hakkab kalduma kutseõppepoole ja ikkagi see gümnaasiumiharidus osutub üleliigseks takistavaks võib-olla häirivaks, ma küsin seda sellepärast, et need kuulujutud on käinud nüüd juba pikemat aega ja sel suvel hoogu saanud. Et tegelikult väga paljudel inimestel, kellel on midagi öelda uue kooli sisu kohta, on ka seisukoht, et gümnaasiumiharidust ei ole muusikutel tegelikult vaja. Ma üldiselt ei tahaks tulle panna mitte ühegi asja peale ja 100 protsenti kindel olen küll jah. Et kõik need õppevormid saavad seal koolis olema ja nagu juurde rääkida, siis vastavalt uuele haridusvaldkonna arengukavale tegelikult ühiskonna ootused keskharidusele, kutseharidusele on, on muutumas ja oodatakse sellist suuremat sidusust ja lõiningut. Ja me oleme selle teekonna alguses, et me peaksime siis tegelikult välja töötama sellised võimalused oma noortele, et, et nad saaksid näiteks õppida üheaegselt gümnaasiumis, kutsekoolis, omandada üheaegselt gümnaasiumi või kutseharidus. Et neil tekiks suuremad valikud. Lisaks kohustuslikule õppekavale valida juurde midagi, mis neid huvitab. Et see liikumine ühest õppekavas teise oleks paindlikum. Aga keskharidus, gümnaasiumiharidus on väga oluliselt ikkagi meie fookuses ja see ei, k. Henry-David Varema te olete kuulanud, te olete ju asjadega kursis nii muusikanõukogu esindajana, kellena ta täna stuudios olete, esmalt temana. Palun teil kommenteerida olukorda. Esiteks, ma siiski pean täpsustama, et muusikanõukogu juhatus ei ole neid teemasid viimase ajal arutanud, nii et ma mingit ühtset seisukohta Ehk siis pärast koondamisteadet ei olude koguneda. Sa kindlasti hakata väljendamas seda lihtsalt hetkel ei ole kujundatud, tõsi küll, muusikanõukogu on ju kogu selle pika protsessi jooksul korduvalt väga aktiivselt on kaasatud ja suunata ja leida lahendusi mis on sellise katusorganisatsiooni mõte. Aga noh, loomulikult olen ma siis öelda isiklikult tasandil teemadega kursis päris hästi. Mul ei ole küll võib-olla rohkem informatsiooni kui, kui nüüd siin teistel, kui keegi võiks arvata, aga, aga lihtsalt ruumis oli näidatud need kiiresti, et selles mõttes ma võib-olla isegi tean vähem, aga noh, samas ma olen ise selles koolis õppinud, minu ema. Ta alustas õpetamist siis, kui mina noh, vahe on lühikest aega pärast seda, kui ma sündisin, siis ei olnud pikki lapsehoolduspuhkusel tähendab siis ka mina end juba 50. eluaasta künnise ületanud, siis temal on 50 aastat tööstaaži. Et jah, loomulikult see teema on mulle väga lähedane ja, ja minu jaoks iki kogu selle juures on kõige olulisem see sisuline pool, et meil on, Eestis on aga väike rahvaarv ja vaatamata sellele on ju meie muusikakultuur siiski vaatamata kõikidele ajaloolistele tagasilöökidele, küüdistatatamistele, kõiksugustele, raskustele, meil on väga tugev muusikakultuur ja ma usun, et just siin viimase vähemalt poolsajandi osas või rohkemgi võib väita, et väga oluline komponent ongi olnud see, et on olnud selline eri suunisega ehitatud kool Tallinna muusikakeskkool ka siis teiste koolide kõrval. Ja loomulikult ma pean seda väga oluliseks. See eriline lähenemine säiliks just sellest tingituna, et meil on see väike rahvaarv. Vastasel juhul lihtsalt ei suudaks sama kvaliteetset muusikuid ette valmistada tänapäeva rahvusvahelisele turule. Nii et nüüd minu jaoks tõesti kahtlemata kõik need ruumi detailid on väga olulised ja peab lapsevanemad peavadki mõtlema, kuidas nende lapsed seal ühes tunnis käia, muretseda, kas nad saavad, millise diplomi, aga kõige olulisem on see, et me suudame jätkata. Ja veel paremal määral kasvatada oma erialal tõeliselt kompetentseid, kunstnikke, muusikuid, tantsijaid. See on valdkond, mis maailmas muutub aina keerulisemaks, kuna konkurents muutub aina tihedamaks ja ma natuke kahtlustan, et Eestis ei saada sellest täiel määral aru või noh, saadakse aru. Aga kui ise ei ole võib-olla seda isiklikult kogenud, siis see jääb siiski natuke võõraks, et mul on olnud õnn oma muusikukarjääri jooksul kokku puutuda erinevate haridussüsteemidega töökohtadega riikidega mõnen teemadega küllaltki hästi kursis. Ja see tase, mis on tänapäeval vajalik selleks, et tegutseda professionaalina tõesti, siis sellel erialal nii-öelda oma pere ära elatada ja tegutseda tasustatud tööl, mitte siis nagu hobi, korrasse, tehaseid nivoo on väga kõrgeks läinud. Ja, ja siin on nüüd see väike oht, et Eesti on suurepärane riik vist huvihariduse osas ega muusikaalase huvihariduse osas on väga palju võimalusi ja noh, kindlasti on muidugi seal on ka probleeme ja rahulolematust, aga üldpilt on väga hea. Aga veidike on meil see fookus hakkab ära kaduma arusaam, mida see tähendab, selleks et tõesti nii-öelda noh, võib-olla see natuke halb sõnaga sa Tiprofessionaali koolitada ja tõepoolest paljude musike erinevate puhul, see hakkabki sellest esimeses klassis pigem isegi varem. Ja see on jätkuv protsess, mis, mis kestab mitukümmend aastat, nii et selleks, et seesama edukalt jätkuks veel paremini kui Eestis seni on olnud peab väga suurel määral pingutama ja kahtlemata nüüd selline rahaeraldus, et selline uus ülimoodne tipptasemel kool ehitada sängiks minu arust väga-väga oluline faktor, mis näitab, et seda on võimalik teha. Nüüd on sama oluline samm muidugi see kool täita sellise sisuga mis tõesti siis ka seda investeeringut nii-öelda väärib. Ja on selge, et nendega vaadates selle asjale erialaspetsialisti pilguga jutt lõimitud õppest või, või sellest mingisugust erialade segunemisest siis ma hakkan mõtlema, et kuidas baleriin penist segunevad. Loomulikult mul on natuke teine vaade, kui nüüd ütleme selline üldine hariduse arengukava, aga jah, see on kindlasti ka väga vajalik, et võetakse arvesse kõiki tänapäeva ühiskonna arenguid ja inimesi valmistatakse ette võimalikult mitmekülgselt, ka arvestades seda, kui, kui nad siiski sellel erialal, siis no otsustavad, kas ei võetud väga headele tahavad muutusi, midagi muud teha. Selles mõttes on see gümnaasiumiharidus jällegi väga-väga oluline, et vaatamata kogu sellele pingutusele, mida üks noor on võib-olla 12 aastat teinud võib-olla siiski ei soovi jätkata, sellel ei ole pärast ja siis tal on valikud hoopis hoopis teistsugused. Kuigi loomulikult jällegi ma kordaks üle, et sellise noh, panustamise juures igas mõttes nii hoonetesse, pedagoogidesse, laste, nende aega ei peaks sellises koolis muidugi olema selline suund, et seal nagunii ma tutvun muusikaga ja siis pärast hakkan midagi muud tegema, et see pigem loodetavasti oleks siiski erand. Et tegu ei ole huvikooliga, vaid ikkagi täieõiguslikku haridust. Kuueaastaselt arstiks õppima, et eks ju, et mitte sellepärast, et seal niuke uitmõte, aga, aga et see tõesti sa loodad vähemalt, või vähemalt siis kuueaastased vanemad loodavad, et, et see ongi see, mida sa tulevases elus tegema hakkad ja loomulikult keegi ei saa seda garanteerida. Eriti veel sellisel erialadel, kus piisata ühest väiksest käevigastusest, mis iganes sa peadki väga karmi suunamuutuse tegema, aga noh, sellest ma siin praegu ei räägi. Mina räägingi selleks, et meil on vaja kooli mis suudaks tänapäeva maailmas konkureerida nii-öelda tõesti tipptasemel ja kui me sellise kooli nüüd ehitame, siis on ju üks väga oluline eeldus olemas selleks, sest et see on toiminud ka praegustes tingimustes. Ja see on mõnedele asjaosalistele väga armas, aga kahtlemata selline arenguhüpe, mis nüüd tuleks. Fantastiline nüüd. Ma ei oska tõesti nii detailselt neid ruumiprogrammi probleeme lahata ja sellega on ju aastate pikku tegeletud ja ma saan aru, et et kahtlemata ei ole võimalik kõiki lahendusi leida. Aga teisest küljest ja see teadmine, et see asi ehitatakse nii suure summa eest, kui nüüd võrdleme palju muusikateatriakadeemia ehitus läks maksma, siis see on ju kordades suurem ettevõtmine praegult? Jah, et ma usun, et sa oma olemuselt on väga, väga oluline samm Eesti muusikakultuuri ja siis balletiosas. Aga Me peaksime nüüd edaspidi siis küll väga-väga tõsiselt vaatama seda sisu poolt, et, et see kõik lõpuks kukuks nii-öelda nagu, nagu me nagu eeldame, vajame. Eeldustega sellesse kooli ainult et pääseb igasugused katsed ju tagavad ka muusikakeskkooli esimesse klassituleku koreograafia või balletikoolis täpselt samamoodi potsataja kõrvadega ikka luike ei tantsi, eks ole, sul peavad olema eeldused. Aga see kõik, mida, mida praegu Henry David Varema kõneles, Rutt Opmann? Olete nõus, saate aru, mõistate muret ja mõistan muidugi muret. Aga jällegi lõiming ei tähenda seda, et, et, et see on kohustuslik, see on võimalik, kus õpilastel valida midagi veel. See, millistes mahtudes midagi valida saab, kui palju on seal seda erialast õpet, kui palju kooli poolt juurde pandud kohustuslikku õpet seda otsustab nüüd kooli meeskond ise. Ja noh, seda nad ei saa teha mitte kuidagi. Ilma et tänased koolid ei oleks kaasatud või, või Tänaste õppekavadega ei arvestataks. Võib-olla täpsustan, et võib-olla mu jutust jäi kuidagi mulje, et ma nüüd pean seda halvaks. Ei, kindlasti mitte. Sest et ütlesin, et minu vaatekohast nagu muusikuna, tegevmuusikuna ka õpetajana ja on fookus lihtsalt nas kuskil mujal, et ma tean, et kõige olulisem on see, et sul on laps, kes saab heade, õpetas talle võimalikult hea just individuaalõpetust nendes ainetes, mis on siis tema erialaained. Ja, ja see on see, millest see kõik sõltub ja siis need lisaväärtused, mis talle juurde tulevad, need on ainult positiivsed, peasid see alus, see, mille ümber kõik nagu tiirleb, et see on paigas ja mida laiema maailmavaate inimene saab või oskuseid. Seda parem teatud piirini, kuna, eks ju, kui nüüd hakata kõiki liiga palju tegema, siis ei suuda enam midagi hästi teha ja see on üks, üks valdkond, kus tõesti seda peab arvestama, aga, aga jah, ma olen väga selle poolt, et võimalikult head haridust ka laias mõttes inimestele. AEG Bergman, teie arvamusloost läks lendu muuhulgas üks tsitaat. Ega peagi ju tingimata eestlane ERSO-s mängima hiinlaste pealetungile viitasite, et Huawei ist rääkisite Teie isa. Ülo Bergmann rajas selle kooli Tallinna muusikakeskkooli. Miks nii palju, mina tean, et talle tehti ise ülesandeks konservatooriumi poolt ja kool rajati toona teiste sarnaste koolide eeskujul Venemaalt. Ja kui me nüüd oleme praeguses ajas võib-olla harjunud sellega, et kõik see, mis sealt ida poolt tuleb, ei pruugi olla kõige parem siis ma arvan, et selle koolisüsteem ja ülesehitus on küll üks asi mis on hea ja mida mujal vaadatakse kadedusega ja proovitakse luua ja rajada ja mis on väga keeruline tänapäeval, eriti tänapäeval, kus on huvigruppe palju, igasuguse muusika pealetungi on palju. Et ma arvan, et tol ajal oli üks selline ainulaadne võimalusi aken selline kool luua, kuna oli inimesi just nimelt muusikuid, professionaalseid õpetajaid, konservatooriumi õppejõude, toetajaid, kes said aru, et sellise õpetusega, et kui panna ühte kohta, kui üldhariduskool alates esimesest klassist ja eriala õpe alates esimesest klassist ongi kõige paremini tagatud see võimalus, et laps selle professionaalse muusiku karjääri nii jõuab. Sest kohutavalt keeruline on käia ühel ajal täiemahulises koolis ja selle kõrvalt siis õppida instrumenti, et tegelikkuses see ju hästi ei toimi, niimoodi tippspetsialistid ja instrumentalistina ei kasva. Ja Ta ise oli sellele väga pühendanud isa, ma mõtlen, et, et see kuulsaks, selline nagu vaja ja hea ja ja ma arvan, et see kooli vaimsus on sealt ajast alguse saanud ja siiamaani alles. Ja selles mõttes mitte, et ma oleks nüüd nostalgiast kinni, et muusikakeskkool sellisena peab olema ja jääma me üldse ei arene ega taha areneda. Mitte seda, aga ma arvan, et see hea, mis seal on, seda ei tohi lõhkuda, ei tohi lihtsalt põhimõtteliselt leida, et teeme nüüd uuesti ja, ja teisiti ja teeme teistmoodi ja siis saab kindlasti parem. Ma arvan, et seda tuleb väga hoolikalt vaadata ja kaaluda, mis on muusikakeskkooli ja üldse selliste muusikakeskkoolide süsteemide, see osa, mis tuleb kindlasti uude kooli üle võtta, selleks et, et see üleüldse saaks toimida. Sest muidu me viskame lapse pesuveega välja või muidu on nagu selline selline tunne, et nagu prokurör seda see külalistele, et palun väga, siin on teile toe pehme sängija, heitke siia sisse ja see, mis üle jääb, selle me lõikame ära. Et need külalised tihtipeale üle ei elanud ju. Ja mul on meie kooliga praegu natukene Pharmone tunne. Rite Opmann. Ma arvan, et siin me oleme küll ühte meelt ja oleme kogu aeg olnud ühte meelt, et ka meie oleme seda meelt, et panen muusikakeskkool on ainulaadne. Ei ole maailmas väga levinud sellised vormid ja annab väga-väga hea hariduse ja mitte ainult muusika, vaid ka üldhariduses, et Ma vaatan, mis iganes tulemusnäitajaid siis muusikakeskkool on ikkagi enamus näitajatest üle Eesti keskmise. Nii üldhariduses kui ka tipptulemusi oleme me näinud ka muusikale, nii et selles mõttes. Ja meie soovime sedasama. Et see kõik, mis on täna väga hästi, see saab olema ka uues majas säilitatud ja edasi arendada. Kas see on nüüd see koht, kus küsida, et aga miks siis ei ole sellel loodaval kuulil direktaritena? Mina seda teemat nüüd raadioeetris ei pea väga eetiliseks arutada. Küll, aga tõsi on see, et et tõepoolest ministeeriumis on struktuurimuudatused seoses uue hariduse ja noorteamet tee moodustamisega on üle vaadatud tööprotsessid ja ega siis alustava kooli direktori ametikoha koondamine ei olnud ainus, kes koondati. Et see on üks osa sellest suuremast protsessist. Konkursi tulemusi ei ole tühistatud, mis tähendab, et valik justkui kehtiks. Juriidiliselt ma ei oska siin praegu seda täpsustada. Aga tuleme tagasi selle juurde, millele Aet Bergmann oma isa Ülo Bergmanni ja koolialguse lugu rääkides viitasite ehk et Venemaa Kaie Kõrb ütles ajalehele LP antud intervjuus augustis 2014. Muuhulgas, nii, ehk on ka kunagi võimalik, et meie kooli siis Tallinna balletikooli lõpetades saab tantsija bakalaureused kraadi NAGU Peterburis vaganova nimelises balletikoolis ehk et see Venemaalt leitud koolide eeskuju on meid siia kandnud, aga Kaie Kõrb ütles ka, et põhiline probleem on eelarvamused. Et balletikool need konkreetselt sellest koolist rääkides on kutsekool ja heas tavakoolis ei taheta ära tulla, laps võib isegi tahta, aga vanemad ei luba. Seepärast peab üldine tase olema meil hea, kooli vääriline klassid on väikesed, viis kuni kaheksa last ja olümpiaadidel läheb hästi. Siit on mindud pärast põhikooli edukalt nii-öelda eliitkooli. Mõne jaoks on aga probleem jätkuvalt see, et me oleme justkui kutsekool, mis annab lõpetajale ainult keskeriharidus. Niisugused kõrvalepõike mõtet hakute millegagi sellest jutust ei istunud. Otseselt sellega ei haaku, mõtlen natuke laiemalt sellele ma olen ka oma töö kaudu balletiga lähedalt kokku puutunud 25 aastat rahvusooperiga seotult ja ma just mõtlen selle peale, et kui inimene läheb balletietendust vaatama, siis ta ei teki ju kindlasti hetkekski. Kas ta mõtleb selle peale, aga ta tajub, milline töö selle taga on, millised on need nõudmised inimeste lavale on jõudnud, ta saab seal üldse seda teha. Ja, ja noh, võib-olla sellega, mis on ka üks selle valdkonna võlu, et, et see on kuidagi nii käega katsutav see, see professionaalsuse moment. Ja nüüd natuke kaldun sellelt teemalt kõrvale, aga siin ma näengi väikest ohtu muusika puhul kus millegipärast see ei ole nii enesestmõistetav, enam ei ole nii enesestmõistetav, kuna muusikaliike on nii palju ja on erinevaid viise, kuidas sellest süsteemist või kuidas selles isegi võib-olla öeldakse äris läbi lüüa. Et see nüüd on jah, üks koht, kus balleti puhul on pilt isegi natuke selgem ja seal ei seata, minu arust peaksid põhiväärtusi nii palju üldse kahtluse alla, aga nüüd see, mida Kaie Kõrb räägib? Jah, see näitab tõesti seda, et traditsioonid on olulised, need, mille põhjal koolid on üles ehitatud, isegi kui need impulsid on tulnud ida poolt, need on olnud aga aga head ja õiged ja senimaani töötanud. Probleem on jah, selles hariduse niigitustes ja diplomite väärtustamises et siis võib-olla see uus süsteem ja selles osas ikkagi olekski see, mis teatava paindlikkuse lisab sellele kogu nendele võimalustele. Ei, ma arvan samamoodi, et juhul kui uues koolis on võimalik valida ka Paleriinil see üldkeskharidus ja lõpetada gümnaasiumi, saada need paberid, siis oleks see kahtlemata väga hea. Kuidas sellisesse klassi siis mahub? Kas te kujutate ette füüsiliselt, kui see koolimaja ühel hetkel on valmis ja kõik need kolm kooli on seal ja need esimese klassi Jontsivad tulevad samal päeval kooli, kui tulevad kaheksandasse klassi või, või nagu otsa kooli saab minna pärast gümnaasiumit, et kõik samal päeval uksest sisse kas nad lähevad samast uksest sisse või peaksid olema eraldi sissekäigud? See ei tekita mingeid ärevaid. Ja et kõik lähevad ühest uksest sisse ja, ja nad on kõik üheskoos ja minu meelest see ongi väga hea see, et, et väikesed näevad, kuidas suured kasvavad, et kõik kuulavad, kuidas naaber harjutab. Et on see eluterve konkurents sees ja samas kui on näiteks ühe eriala õpetaja näiteks ühe viiuliõpetaja klass kui selline, mis koosneb kõigist lastest alates esimesest, kuni viimase klassini nad kõiki omavahel tunnevad, väiksed on suurte fännid, suured, väikeste toet rajad seal hoopis teistsuguse perspektiivi kui see, et ma käin üksi kuskil tunnis ühe õpetaja juures ja ma ei tea, mis ümberringi toimub, et minu meelest see on väga hea. Ja ma arvan, et uues koolis on samamoodi. Et kui seal käivad ka klassikaliste muusikute kõrval rütmi muusikud, siis ma arvan, et see ei peaks kuidagi asja segama või et seal on baleriinid kõrval ka see on ju iseenesest suurepärane, nähakse, mis tööd teised teevad lihtsalt mis Meie seisukohast on oluline, on see, et kõik teadvustaks endale. Et on kerge erinevus selles õpi panuses, et need meistrid, kes praegu sirguvad muusikakeskkoolist, harjutavad ikkagi alates esimesest klassist tunde ja tunde, noh see 100000 tundi, mis tuleb täis harjutada, et saada meistriks. Need on meil ikkagi miinimum ja on kindlasti erialasid uues koolis, kus seda miinimumi ei olegi vaja täita, selleks, et saada väga heaks omal erialal. Ja see omavaheline selline respekti tunnustamine peab alles jääma, seal on nagu see koht, kus ma ütleks, kus on nagu praegu tekkinud nii avalikkuses kui veel enam kuskil telgitagustes tundub mulle selline asi, mida varem ei olnud, et muusikakeskkooli otsa kool omavahel ei ole enam suured sõbrad, nad on siiamaani kõik hästi läbi saanud. Igalühel on oma ülesanne oma nišš, üks ei asenda teist otsa kooli, klassikaosakond on väga vajalik Eesti turule. Aga ta ei ole justkui alternatiiviks muusikakeskkoolile ja ei saa olla niimoodi, et et otsa kooli klassikaosakond kaob siis ära. Aga veel vähem saab olla niimoodi, et muusikakeskkoolist saabki otsa kooli klassikaosakond. Sest kui muusikakeskkoolis praegu tuleb ikkagi keelpillidest 75 protsenti meie Tallinna professionaalsetest orkestrites siis kui see ära langeb, siis need ei tule otsa koolist. Need tulevad siis välismaalt ja ma arvan, et võib-olla peaks lahti rääkima ka selle, kuidas sina üldse saab. See ei ole ju see, et ma tulen ja ütlen, et mul on muusikakeskkoolidiplom või siis kool lõpetatud ja mul on MTA mingi haridus või ka veel ei ole seda jama ning kandideerin ja saan sellepärast ERSO-s näiteks. Seal on kardin ees, kõik kardina taga mängivad ja see, kelle kohta öeldakse, et okei vaatame lähemalt, seisab kardina tagant välja. Ja, ja keegi ei tea, kas seal on, kas ta on eestlane, kas ta on hiinlane, kas ta on otsa koolist või või mujalt. Et see on väga karm maailm. No siin on nüüd tõesti teema, millest ma ka alustasin ja seda maailma konkurents on, pigem lõputult kasvab, lõputult ei saa midagi kasvada, aga tase pidevalt tõuseb, konkursid sistele, pikaajalistele yhe asustusega töökohtadele on meeletu, seal sajad ja sajad kandidaadid tühjale kohale. See ei tähenda, et nüüd kõik need ülejäänud, kes kohe tööle ei saanud, on hävinud ja peavad eriala muutmist, et ka, et võimalusi on ju maailmas palju, kuid üldprintsiip on ja et nõudmised on väga kõrged. Ja ma arvan, et me peame ka mõtlema väga suurelt, et mitte ainult selle mõttega, et jah, et meil on Eesti oma muusikainstitutsioonis, mida me kahtlemata sooviksime näha siiski vähemalt suures osas oma inimestega täidetuna, mis on ju siiski oluline, meie peame selle eest hoolt kandma, aga, aga samas suurelt mõtlema selles mõttes, et meilt hariduse saanud noored oleksid täpselt sama konkurentsivõimelised ka kogu siis selles suures maailmas, sest et muidu muutuvad nende võimalust väga-väga ahtaks. Ma olen näiteks siin aastaid tagasi oma veel õpingute aegadel uurinud kohanud näiteks Soome kolleege seal väga heades orkestrites, et, et noh, kas te Soomes ei tahaks töötada? Pigem on vastatud. Jah, tahaks küll, aga ma sinna ei mahtunud, ma pidin Berliini minema. Ja kui me oleme sellises olukorras, et jah, Eestis ERSO-s ei ole vakantset kohta konkurss ei ole et siis ma läbi oma hariduse, mille ma olen alustanud Sis algastmisega jätkanud kõrgkoolis ma saan minna ja kandideerida kuhugi mujale ja ma saan tööle ja see ei ole midagi mõistusevastast enneolematut, et see ongi loomulik, kuigi jah, ma väga tugevalt muidugi toetan seda, et meie noh, nii nagu ka Soomes, et siiski siiski põhiosa meie kollektiividest on inimesed, kes on siit pärit ja kes on oma suure osa manitsus siin saanud, võib olla, kas kusagil veel täiendanud niuksed protsessid maailmas käivad, aga kõige-kõige olulisem on see tase. Isegi need nimed ei oma nii suurt tähtsust või praegune olukord või minevik või kelle osakond või kus igal haridusastmel peab see tase tõusma ja ei ole mõtet, et teha, anda muusikaõpetust, mis on nii kulukas ja nõuab nii suuri ajalisi investeeringuid. Lihtsalt nagu noh, et tutvuda sellega või teades ette, et sellest ei tule midagi välja. Seal on üks oluline komponent jah, et nad on nüüd ülekantavaid oskusi, et ma usun, et need on ka balletisama moodi, et kui inimene millegiga väga-väga pikaaegselt väga intensiivselt tegeleb, et see nii-öelda muudata tema isikuomadusi ja muusika üldse ju väidetavalt pidi ajada inimese ajutegevusele positiivselt mõjuma, kui inimene seda teeb väga intensiivselt ja seal vaata et aastakümneid et siis loodetavasti või mitte, loodetavasti kindlasti tal on väga head võimalused ka siiski ümber orienteeruda ja midagi muud teha ja siis ta on meil väga palju, et nii et ma ei taha kuidagi seda nagu suunamuutust oma elu otsinguid, nagu alavääristada seal mingit halba varjundit anda, aga meie põhiline foon, kus seda võimaldama selle, et kui inimene tahab jätkata ja ta teeb seda, et me teeme tõesti kõik selleks, et see oleks võimalik ja mitte mitte ei selgu. Hiljem kahjuks minu unistus puruneb sellepärast, et nad selles algastes või selles selles hariduse etapis jäi mul midagi puudu ja seda ma ei saa enam kompenseerida. Hiljem. Siit-sealt vahest anud humoorikaid ettepanekuid kosta, et aga miks ei võiks balletiga alustada tegelemist seitsmeteistaastaselt? Kahjuks ma usun, et igaüks saab ju tegelikult sellest kohe aru et seda ei saa tõsiselt võtta ja see on ongi elu paratamatu. Võib küll, täiskasvanutel on balletiõpe, on klaverimängutunnid samamoodi see ei ole Estonia tase, eks ole, või. Areneda väga positiivne, mina olen ka oma, mis mul oli õpingute ajal, tuli, eks hädas mees tahtis mult eratunde Saksamaal võtta. Selgus, et ta oli Ameerika Ühendriikide sõjaväebaasi. Noh, mida tippjuht, aga ta oli lausa selles süsteemis väga-väga kõrgel tasemel. Tali üle 40, ta oli asja avastanud, et tšellomäng on tore asi ja ma mõtlesin talle algõpetuse tunde. Väga tore. Aga see on hoopis midagi muud, me räägime siin inimese huvist, mis on positiivne mingi muu tegevuse vastu. Aga, aga see on ju teine maailm. Ehk et jällegi jõudsime selle huvihariduse versus kutseharidusse professionaalsus faktini välja. Mulle tundub, et pilved hakkavad hajuma, Aet Bergmann, kas teil on nüüd parem tunne, olles selles vestlusringis siin osaline olnud ja see, mis Ekspressis kirjutatud sai? Seda oli kindlasti vaja, sest muidu ei oleks saanute tagasisidet, ei oleks tekkinud seda arutelu või, või ka neid arvamusi, arvamuste paljusust. Aga kas midagi on selgemaks läinud teie jaoks? Kindlasti on hea, et on diskussioon. Ja ma väga loodan, et, et see diskussioon ei vaibu. See, et on üks artikkel ja siis tuleb Mulle isiklikult tohutult vastukaja, aga see on avalikkuse ees ainult siin ühes raadiosaates, see oleks muidugi halb, on ilmunud ka Ivo Lille poolt, et vastulause minu artiklile, kus ta põhimõtteliselt tõdeb saba, mis mina, et sisu on vaja ja koolid peavad omavahel rääkima, aga ma arvan, et on vaja ka seda avalikku diskussiooni. Keda te ootate. Diskussiooni? Üks küsimus on muidugi lihtsalt ka see, mida Eesti riik ootab sellelt koolilt ja ootab professionaalselt muusika hariduselt, et kas see, mis praegu on, on hea ja peaks jätkuma samas mahus ja võimalusel suuremas mahus. Või on mingi suund, mis ütleb, et klassikaline muusika ongi määratud hääbuma ja, ja me siis teeme eestlaslikult kohe sellega algust ja ja lõpetame sellise professionaalse muusikaõppe ära, et noh, ka sellist diskussiooni on, on võib-olla vaja. Ja ma olen kindel, et, et kõik osapooled peavad omavahel rääkima. Nii need kolm kooli, kes peavad siis sinna ühte majja minema kui ka palju laiemalt tegelikult muusika, avalikkus, kultuuriavalikkus kui selline. Ja ma arvan, et on vaja veel hulgaliselt artikleid ja saateid, et seega avalikkusele selgeks ja arusaadavaks teha, et mida me ikkagi ehitame sinna plangu ta protockmann, teiega kokkuvõttev sõnavõtt? Ma arvan, et avalik diskussioon on igal juhul abiks ja erinevad arvamused ju panustavad sellesse, et et see, mida me seal loome, saaks ikkagi võimalikult hea ja parim. Minu tunne on julge. Haridus-Teadusministeerium ei kavatse ja pole kunagi katsetanud, tsenud professionaalsed muusikaharidust kuidagi vähem väärtustada ja riik on ju sellesse panustanud, seda näitabki seesama suur investeering, mis on tulemas, et see on riigile eesti rahvale oluline. See protsess, mis meil on tegelikult siin nüüd paar aastat olnud on, on väga tihe suhtlus olnud koolidega ja koolimeeskondadega ja ma usun, et selles protsessis on ka need kolm kooli omavahel ka üksteisele lähenenud. See side on loodud, eesmärk on kõigil üks ja kindlasti see koostöö selle kooli ülesehitamisel kõigi osapooltega ka jätkub. Henry-David, Varema. Me oleme rääkinud siin mõningatest detailidest, aga ka veel üldistest põhimõtetest, mis on väga olulised ja mina usun, et kõige olulisem on nüüd see edasise protsessi kulg ja need inimesed, kes seda läbi viivad ning juhtida kuni hilisemas etapis muidugi kõik need töötajad, kes seal koolis seda pedagoogitööd tegema hakkavad, sellest sõltubki kõige rohkem. Ma usun, et väärtused nende ümber võib vaielda. Ma usun, et me ei kaldu ei sellesse suunda, kus klassikaline muusika kaotatakse ära Eestis. Ega me ilmselt ei konkureeri ka tänapäeva entusiastliku Aasia suhtumise, kus selliseid koole luuakse pidevalt juurde, neid talendiprogramme aine täiustatakse ja ütleme seda tipptasemel muusikute pette valmistamist tehakse arvudes, mis meil on täiesti kättesaamatut, me peame leidma sellise. Aga siis nüüd kuldse kesktee, aga igal juhul sellise tee, mis on tulemuslik, mis, mis tugineb meie võimalustel, aga samas tõesti see kõik sõltub meie inimestest, et kõige paremad professionaalid peavad olema sellega seotud, oma panuse andma, siis on ka meil see kultuuri ja järelkasv võimalik. Aitäh teile, tundub, et arutelu on alanud. Olgem siis innukad arvama, jätkuvalt aitäh teile tulemast, Rutt Opmann, Henry-David Varema Aet Bergmann. Meil on aega veel. Kooliaasta on alanud, ehitus niisamuti, aga valmis ei ole veel midagi, nii et lootus elab. Aitäh teile tulemast. Saate toimetasid Marge-Ly Rookäär Helle Paas ja saatejuht Piret kooli. Kuulmiseni.