Heligaja. Tere, head kuulajad, MINA, OLEN nelevasteinfelt ja algab heligaja. Kui eelmine saade avas heligaja hooaja muusikahariduse teemadel, fookuses oli Pärnu maantee 59 krundile rajatav muusika- ja balletikool ja sellega seotud pingede küsimused, mida on ilmselgelt kordades rohkem kui kellelgi vastuseid siis tänane saade hoiab pulsisageduse pisut madalamana ja liigume puhta kunstiradadel. Olgugi, et, et meid ümbritseva viiruseohu jätkuvas kasutuses on ka nimetatud puhta kunsti kontekstis pingeid rohkem kui küll. Sel kevadel ja suvel oli maailma kontserdielu teistsugune kui eales varem. Paljud kontserdimajad, aga ka maailma parimad ooperimajad on tegelikult publikule ju siiani viiruseohu tõttu suletud. Näiteks New Yorgi Metropolitan Opera jääb suletuks aasta lõpuni ja viimane etendus 11. märtsil. See on Meti rohkem kui saja-aastases ajaloos. Pikim paus, mis rahanumbrites tähendab 100 miljoni dollari suurust kahjumiauku. Muusikute rahaliselt raskele seisule püüavad lätlastega appi tulla paljud kuulsad dirigendid aga ka näiteks luksuskelladega tegelev Rolex annetas Metropolitan Op härra kriisifondile veerand miljonit dollarit. Hoopis erandlikult toimus tänavu ka 120 viiendad aastapäeva tähistanud Euroopa üks vanimaid ja suuremaid muusikafestivale BBC Froms kus keskenduti live kontsertide asemel hoopis arhiivi salvestustele ja kuulus BBC promsi. Lõpuõhtu viiakse läbi vähendatud orkestri koosseisuga publiku tühjas Royal Albert hoolis, kuhu muidu mahuks 5000 kuulajat. Lisaks viirusest tingitud piirangutele kruvib Nende seas pinget ka teema, et BBC sümfooniaorkestri värske peakülalisdirigent Taljasta Sewska arvas, et seoses maailmas toimuvate sündmuste ja black lives teemade valguses ei olegi sobilik Tromsi meeleoluka lõpuõhtul laulda Inglismaa sisuliselt teiseks hümniks peetavat teosti Ruul Britannia. Sest selle laulu tekst riivab osa inimkonnast. Nimetatud kunstiliste ja poliitiliste küsimustega tegeles ka Briti peaminister ja lõpuks lastakse 12 10.-sse. Septembri õhtul Royal Albert hooli lavale siiski 18 BBC Singers'i lauljat ja BBC avaldatud pressiteates, kuidas lubatakse inimestel oma kodudes rahus kaasa laulda. Kõige selle kõrval püütakse igal pool agaralt leida võimalusi, kuidas muusikutele viiruse poolt halvata, kultuurisektoris tööd anda ja publikule siiski väärt elamusi pakkuda. Kui vaadata Eesti muusikasuve ja eeloleva sügise poole, siis kohati tundub, et tagasi on lausa endised ajad ja rohkemgi veel. Päris paljud traditsiooniks kujunenud suvised festivalid ju toimusid ja hooaja avakontserdil publikust tulvil ning ette kantakse 100 pealiste kooride osaluses. Sümfooniaid ja kantavate kevadine distantsi hoidmine on asendunud taaskohtumisrõõmuga. Loodame ju kõik. Nii sa nüüd jääd. Heliga. Tänases saates kuulame muljeid Tartu Vanemuise hooaja avakontserdilt, mille avas värske peadirigent Risto Joost. Beethoveni üheksanda sümfoonia ettekandega ja läinud nädal möödus aga üle Eesti, Arvo Pärdi päevade ja helilooja 85. sünnipäeva tähistamiseks antud seitsmeteistkümne kontserdiga. Aasta oli 2010, kui dirigent Tõnu Kaljuste pani püsti esmakordsed Pärdi pidunädalad. Me tahtsime oma linnas teha väikese festivali, kus katsetada erinevaid Pärdi teoseid ja ma ütleksin, et omal ajal. Ma teadsin seda, et septembri alguses Arvo Pärt alati puhkab kuskil kaugel. Et me saame siin ise katsetada vaikselt ja teha ootamatuid interpretatsiooni aastate jooksul. Nüüd on kujunenud nii välja, et ta on olnud väga huvitatud osavõtt kõikidest proovidest kõikidest sündmustest, nii et paarist festivali päevast ühest-kahest kirikust on saanud terve Eesti hõlmav festival, nii et et selle muusika saatus on näiteks niisugune. See on ju imeline, kui heas vormis ta on 85 aastasena, nii et oleme väga tähelepanekud olnud, mis ta igas proovis siin sooviga räägib. Selles mõttes on koostöö iga heliloojaga eriline ja need koostööd, mis Eestis toimuvad, on ju meile kõige olulisemad. Paralleelselt toimub ju maailmas väga palju erinevad teostajad tõlgendusi, eriti Pärdil. Nii et selles mõttes see koostamis siin mõnede teoste puhul alguse saab. Philly on väga huvitav jälgida, kuidas interpretatsioon maailmas elab ja mismoodi seda tõlgendatakse ka ütleme nii, et eelmine aasta, kui ma kutsusin siia kaks väga olulist heliloojat maailmas oli aades ja Mac Miller siin terrigeerimas ka tema muusikat siis need ma kutsusin ka just selle mõttega, et siin Tallinnas nad saaksid koostööd teha ja vaadata, kuidas üks teine heliloojad eesti heliloojaid interpreteerib. Ja nüüd praegu ka selles ajas, mis on Arvo Pärdiga koostöö toimunud. Need teosed on temas endas muutunud ja meis muutunud ja nii see elu läheb, et midagi ei ole tooni kirjutatud muusikamaailmas kõige elava elab ja toob üha uusi ettekäändeid ja uusi ideid sellesse muusikasse juurde. Ja ma kuskil kirjeldasin seda tunnet sellel Arvo Pärdi muusikale on niisugune, kus nagu mis ei leierdu. Et kui me teame mingisuguseid muusikatükke, mis hakkavad nagu tüütama Sist kompositsioonid, mingisugune mõõde, mis vähemalt see on minu jaoks nii olnud. Ma ei oska teistest rääkidegema. Tundub, et see on ammendamatu tema muusika interpreteerimine. Arvo Pärdist rääkis dirigent Tõnu Kaljuste. Pärdi päevadel käisid kohal ka Igor Karsnek Iierremmel ja äli Ann Klooren, kes nüüd klassikaraadiole oma muljeid jagavad. Võrreldes eelmise aasta Pärdi päevadega oli rahvas siiski vähem. Ma usun, et mingisugune käitumisstereotüübid muutus on publiku siiski tabanud. Et noh, teisest küljest jällegi ütleme, avakontserti kuulates Jaani kirik oli täitsa vahvas täis külg külje kõrval istuti ja publik oli väga entusiastlik, maske ees ei olnud kellelegi. Lihtsalt toon siia võrdluseks, et mis ma olen Padavat mõningaid Online kontsert erinevatelt maadelt just hiljuti vaatasin Venemaalt Moskva filharmoonias mõned kontserdid, mis nad kandsid ka üle seal küll istub kõik publik maskid ees ja vahedega. Aga meie ei istu eriti ei vahedega ja ei ole ka mask ees, mis jätab sellise väga õige jaa, ana mulje. Ma võin võrdluseks tuua suvised Haapsalu vanamuusikapäevad, et seal avakontserdil seal oli lausa niimoodi, et oli nii täis kirik tuli lisatoole otsida ja tõesti kõik istusid nii külg külje kõrval, et seal ei olnud küll ei maskidest ega distantsi hoidmisest ei olnud juttugi. Kuidas tundusid nimetatud festivalilt, mida võib-olla suvel külastasid, või needsamad Pärdi päevad, et milline see sündmuse kui terviku selline energeetiline tase oli, et kuidas muusikud mängisid, kuidas õnnestusid need intervjuud aktsioonid või kas oli midagi erilist ka õhus? Mina võin sellest Haapsalust veel niipalju öelda, et seal olid mitmed välisesinejad ja absoluutselt kõik kõik kontserdid, kus need välisesinejad olid, need lõppesid nagu hästi selliselt südamlikult, et kõik need välisesinejad ütlesid, et nende esimene esinemine peale pausi ja nad ei tea, millal nendel järgmine esinemine on. Inglismaalt oli näiteks James kilkrist, pidin minema karantiini pärast seda, aga teda ei huvita see, sest tal ei ole rohkem esinemisi, et see ongi tema ainukene, mis tal praegu kavas on. Ja kuuldavasti pidi praegu poemüüjana töötama. Esinejatel olid tõesti pisarad silmis, kui need kontserdid lõppesid, et jälle sai esineda. Ma vaatasin mõningaid Pärnu muusikafestivali, kontsert-Online'i olid väga tänulik, et see võimalus oli, ma loodan, et selline onlainis näitamine võib-olla natuke rohkem kui vanasti, et see mõningal määral ehk veel jätkub, sest see tegelikult annab päris palju juurde ja see oli ka väga hea, näiteks Pärnu puhul, et selle eest oli noh, selline väike paras tasuma, muretsen just normaalne, mõned ei pea iga ikka tõesti väga kõrgetasemelise festivali puhul ju seda kõike lausa tasuta näitama. Aga kas see annab edasi kogu selle sündmuse mõõdu või kuidas tundub, Online vahendus? Nende kuna ma vaatasin veel lisaks Pärnu muusikafestivalile vaatasin üsna hoolega ka selliseid nagu Salzburgi muusika festival mitmeid ooperi ühendusi ja siis soolokontserte ka pianistidel nagu Sokolov ja ignoreerid siis ma ütleks, et ülekandel on jälle see pluss, et sa näed esineja nägu, sa näed nende nägusid lähemalt, sa näed seda emotsiooni niimoodi suuri plaane minu meelest, see on jällegi suur pluss ülekande puhul. Kuidas nende puhul on alati see võimalik komistuskivi? Kui kuskil heliga on mingisugune jama siis on põhimõtteliselt kõik rikutud, siis väljendusrikas nägu ei mängi enam mingit rolli ja Salzburgi festivalil ilmselt mitte, aga Eestis on olnud selliseid ülekandeid, kus heli on väga pehmelt öeldes praako. Kas siis raadioülekandeid näiteks? Teleülekannete puhul on selliseid asju või ei ole kõrgeid sagedusi. Madalsagedusi tähendab, et tuleb selline 60.-te aastate telefoni 100 nagu läbi. Kahjuks küll, millest selline äpardus ei oska praegu ütelda. Räägime siis lähemalt Pärdi päevade kogetust, et sealt ei olnud teil vaja ülekannet vaadata. Käsitaja igal pool kohal festival on läinud tegelikult päris suureks nende aastatega. Tõnu Kaljuste ise on toredasti ütelnud, et kui nad alustasid aastal 2010, siis nad teadsid, et Arvo Pärt triidib septembri alguses alati kuskil puhkamas. Ja siin ta ei ole, et, et saavad kokku tulla kollektiivid, nad saavad loominguliselt niimoodi laboratooriumit katsetada, igasuguseid ideid teha. Tuli välja, et Arvo siiski ei läinudki enam puhkama, vaid tulija osales, käis nendes proovides ja oli nagu väga juures sellel festivalil. No mina alustaks võib-olla avakontserdist kontsert, kuid tervik oli alates juba ka valitsuste Arvo Pärdi teoste kõrval ka üks kantaat Beethonilt ja Johannes Brahmsi liid. Pärdi teoste vahel tekkis selline energeetiline tervik, sest börsil on selliseid teoseid ju küll, kuhu vahele Beethoveni mängida, see oleks tõeline teine maailm. Selle kava lõpus kõlanud Pärdi intrichipia. See tuletas jälle meelde, kui mitmes vektori suunas Pärdi anne üha rohkem puhkemas õide. Me teame, tädil on kolm sellist klassikalist loomeperioodi, mis on esimene neoklassitsistlik, teine moderne, Eesti, kolmas on tintinnabuli-stiil nüüd juba 20 aastat umbes selle sajandi muusika, nagu nime ei olegi saanud oliseni uusromantism muusikalise dramaatiline stiil, mille üks lähemaid esindajaid Justin Brichi peo Nokondlik, mis on ühelt poolt kvintessents Pärdi polüfoonilise stiilist ja samast ka Komofoonilises Tils vastavalt osadele, siis seal on kuulda sellist ekspressiivsed dramatismi ja samas komandos tuleb ka selline tintinnabuli stiilis vokaalpolüfoonia tagasi. Neljas osa intrichipros. No see on nüüd tõeline muusikaline draama. Tardi dramatism, Beethoveni roiline hoogne positiivsus ja Ramsi traagika, kõik see kokku niimoodi Ataga, ilma igasuguse aplausi, ta, see oli kõik üks võimas majesteetlik, täiesti energeetiline sündmus. Neid kavasid kokku panna ei ole tegelikult lihtne, sest et aastast aastasse on Pärdi suuri olulisi teoseid mängitud mitmeid, mängitakse jälle uuesti, järgmisel aastal jälle uuesti, siis jälle uuesti muidugi vahelduvad ka mõistagi nüüd on siis viimastel aegadel neid nagu kokku pandud, teiste helilooja taga on ja seal selge see, et peab väga mõtlema, et nad omavahel sobiksid. Seekord on nüüd tegu Pärdi juubilari festivaliga, see ülesehitus ja kavade kokku panna oli selline kaunilt klassikaline. Et seal mõned varasemad festivalid on olnud natuke nagu eksperimenteerima matvalt teine kohta eelmise aasta festival, kus olid kohal siis suured nime toomosades ja millal see kõik pakub mingit vaheldust ja toob jälle uut värvi. Ja siis ühest küljest oli kavades palju vokaalmuusikat jälle huvitav kuulata, kuidas siis meie erinevad koorid, sellist väga keerukat vokaalmuusikat interpreteerivad, sest Pärti tegelikult on vokaalses plaanis, ma kujutan ette, vägagi keeruline esitada väga hästi. Ja meie kollektiivid muidugi väga hästi tunnetavad Pärdi muusikat ja teevad ikkagi maksimumi peal, kui vähegi võimalik. Ma olen absoluutselt nõus, et Pärdi vokaalmuusika pokalistele raske esitada väga mitmes parameetris. Esimest korda kogesin seda siis koma tudengina, laulsin konservatooriumi, koorisime, laulsime Pärdi solfedžo, ta sellega oli muidugi ka pusimist. Mõnikord on eksperiment ka sellise vokaalselt küsitava väärtusega masinaid. Pean silmas seda kontserti Jaani kirikus. Kontsertidele on summa, kus kolleegium muusikale tegi minu jaoks natukene kummaliselt valiku, et esitada Pärdi teos summa, mis on mõeldud segakoorile, aga della nelja vokaalsolistiks. See on absoluutselt võimalik tõesti ette kanda, kuid saab olema täidetud üks tingimus. Kõik neli peavad olema absoluutsed tippkategooria lauljad. Paraku kõnealusel kontserdil ma ei ütle rühmast, inimene tunneks ennast puudutatuna, aga üks neljast lauljast sattus intonatsioonis raskustesse. Selles suhtes lõppes hästi väga suuri dissonants ei tekkinud. Ma loodan, et suurem osa publikust ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Kui hakata eksperimenteerima oma värgiga, siis oleme iga jokker taskuse siin lihtsalt loota heale õnnele. Jah, nii oli ka sellest kontserdist mõned asjad, nagu näiteks ja ma kuulsin hääle, seda esitas ka Vox Clamantis Haapsalus. Vox Clamantis esitus oli veel nagu kõrvus oli, niivõrd puhas oli niivõrd läbi mõeldud nagu selline tervik kolleegi muusikale oma sülitagi lõikudest koosnes siin nagu tulid sellised väga vaiksed osad siis kui see tempo ja nii palju aeglasemaks, et kuidagi ei moodusta sellist head tervikult. Olen nõus ka selle summa arvustusega, et mul oli täpselt seesama tunne, et ta oli kuidagi hästi ebaühtlane, mõnede ääred olid väga ilusad ja siis mõned partiid olid sellised kahtlased. Ma siin kohe sekundeerin ka, et ja ma kuulsin hääle kolleeginguse esituses. Ma jäin kuulama, seda väljendus rikastavad fraseerimist ja Mulle see ettekanne jättis positiivse mulje, aga pärast seda ma kuulsin Vox Clamantis esitust seal, oi see samane väljendusrikas fraseerinud, aga pluss veel artikulatsiooni täpsus ja dünaamikaga mängimine, eks ole, ja siis minu arvamus Vox Clamantis esitusest muidugi tõusis paar pügalat kõrgemale teost tervikuna loomulikult ka, eks ole, need ehitused pole vennad, jah. Tahtsin öelda veel mõne sõnakavade komponeerimisest kokkupanekust, et kuidas sobisid kokku Hubert koos Beethoveni ja gaasiga. Pärt koos mahhiga ja siis Pärt koos Cyrillus Kreegi ja Helena Tulve, aga kõik need komplektid olid väga-väga head ja, ja kuidagi nagu erinevad ka tugevalt ja näiteks Pärt koos Beethoveni pronksiga ma mõtlesin, et vot selliseid asju võiks rohkem teha. Kuldset klassikat võiks nagu Pärdi jõuda, isegi rohkem tuua ja siis näiteks koos Bachiga sedasama kolleegium uusi kaale, kontsert, see lugude vahelduvus või see, kuidas nad oma klappisid. Minu jaoks oli see nagu väga hea ja kuidagi seal saksofoni Briti sihuke eriline tämber kuidagi moodustas sellise väga huvitava vahelduse kooriga ja Vox Clamantis siis kreegi ja tulge mu meelest, Helena Tulve looming. Ühest küljest ta nagu sobib Pärdi muusika juurde ja teisest küljest on väga erinev pisut Isoneeriv helikeel siis Helena vokaalteostes, see kuidagi annab hoopis mingisuguse nagu teised nüansi sinna juurde ja emotsionaalses plaanis mõjub väga-väga värskelt sinna. Ma isegi mõtlesin, et oleks võinud isegi olla natuke rohkemgi need Helena Tulve teosed sinna jõuda. Ja erinevus on Tulve ja pärgi muusikas see nagu iial praeguses ütles, dissoneerivuse kasutame, kuigi Pärt on viimasel ajal hakanud kasutama väga julgelt dissonants. Aga mis seob kindlasti tähelepanu pöörama kõlavärvid lihtsalt nende otsingusuunas, Nad on natukene erinevad, et kui Helena Tulve on on selline selline Sonoristlik mõtlemine, siis Arvo Pärdi-il on võib-olla just see kõlavärvi, detailiseerituse nüansside mikrokrattatsioonidega mängimine, et noh, et mis eriti torkab silma Tabula Rasa asse näiteks. Rapla kirikus siis ühel kontserdil oli Pärtsis ühendatud Tõnu Kõrvitsaga Pärdi osali suhteliselt lühike, aga väga, väga heal tasemel esitatud taas filharmoonia kammerkoor laulis seal aga teises pooles siis oli Tõnu kõrvitsa suhteliselt uus teos, eelmisel aastal valminud seila lutše ilmatiino. Et see oli ma ütleks, et imeilus teos igavese luuletustele siin oli nii itaalia keelset kui inglisekeelset teksti, need tekstid on üsna sünged, palju nagu surmast, aga see muusika oli väga-väga kõrvitsariik, peab ütlema. Ta natukene meenutas ka seda Moonland ele chis, aga seegi keelpilliorkestrikäsitlus, sellised kliss, Ando, teen selliseid hästi, peened nüansid, hästi huvitav harmoonia, koori kõla ja siis selle orkestri kõlavad need nagu väga-väga hästi läksid kokku üks osali lausa solistile oli, kahjuks ma ei tea, mis selle solisti nimi oli seal laast, pluus, seitsmes osa, see oli täielik selline avastus, kõlavärv ja see toon ja siis ehitusviis, et see oli siuke kergelt Tšassilik. Aga üldmulje oli selline hästi terviklik. Et kuigi sünges teemast, siis ikkagi helge mulje jäi sellest teosest lõpuks ühest komplektist lisaks veel rääkida ris Pärte Britten. See oli suurepärane kontsert ja see esimene teose kantus Benjamin Britteni mälestuseks, et seda on ju nii palju kuuldud, et see oli nagu hea näide sellest, kuidas äkki võid kuulda mingit teost täiesti nagu oleks nagu uus teos, et see oli niivõrd hea esitus, kuidas kogu aeg kasvab, kasvav ja siis äkki jõuab sinna ühe noodi peal, et see olekski nagu kuidagi nagu inimese elu, et kas ta nagu kogu aeg nagu areneb, areneb palju suunas siis nagu äkki lõppeb niimoodi nagu minek pärale jõudma ja, ja, ja see esitus oli tõesti midagi, ta ei ole nagu varem kuulnud ja minu seda mõtet kinnitas veel ukse peal kohtasin Ene Üleoja, kes ütles täpselt sedasama asja, et ma olen seda nii palju kuulnud, aga see oli hoopis midagi muud, kui kunagi varem on olnud, et kohe sellele, mis järgmisse Benjamin Britteni, et see ka nagu suurepäraselt sobis sinna variatsioonid Frank pritsiteemale, et hästi huvitav teos, värvikad osad, et orkester mängis väga-väga hästi, et olla see lõpp nagu natukene, mitte esituses ei olnud viga, aga selline ühetaolisena natukene hakkab venima, aga alguses oli küll hästi värvikas. Järgnev Tabula Rasa esitus oli muidugi täielik kirgastumine, sest sellised solistid nagu Titiaadi Michel mängisid seda teost niivõrd nüansirikkalt. Kõlavärve võis piltlikult öeldes nagu milligrammides doseerimist jälgida. Nende omavaheline tööd, kuidas Kaljuste orkester temposid, see eeldab minu arvates mitte nägemist ja kuulmist on juba mingisugune ühistelepaatia täiesti seitsmes meel või kaheksas meeldis, hakkab siis nagu, nagu mängima Tabula Rasa esitusi Eestis ei ole olnud ülearu palju ja põhjust me teame väga hästi lihtsalt selliseid viiulisoliste, kes oleksid võimelised mängima selle teose ära selliselt tipptasemel, nagu see teos väärib. Neid ei ole sugugi mitte iga kell võtta need au ja kiitus, et seekord olime. Igori värvikat detailset kirjeldust interpretatsioonis nüüd niimoodi sellel sabast kinni võttes, et tahaks ma kohe meenutada, et kui oli Tabula Rasa ettekanne tipi saalis, legendaarne kontsert, mis pidi peaaegu et ära jääma just selle teose ettekanne, kuna see oli selline mõistetamatu, uus, täiesti pöördeline hetk nagu maailmamuusikat ka loos ja ka loomulikult Eesti omas, kui me nüüd võtame selle aja või selle teose või üldse Pärdi teosed ja nende interpretatsiooni, siis kuidas teie hindaks selle interpretatsiooni tuss kulgu või, või mismoodi on üldse kujunenud noh, võib-olla päris nii kaugelt saastatasime siin ealises mõttes ei saa tagasi päris vaadata, aga põhimõtteliselt mismoodi on arenenud see pärgi, muusika mõistmine? Mina kuulsin selle esiettekanne, mis tipi aulas salvestist kuskil mõned päevad hiljem ma päris hea tehnikaga siis järgmist ettekannet, mis oli 78 vananenud nüüdismuusikapäevadel, olid esimesed seal ma olin Estonia kontserdisaalis Kremer solistide jälle ja vahetan selle esituse kogu muljet. Teine osa, mis kannab pealkirja klienti ja selle pauside ajal Estonia kontserdisaal oli nii täis, et ma seitsmenda rõdul teiste inimeste vahel sinna poleks enam vist ühtegi inimest mahtunud. Aga vaikus oli selline, et kui nõel oleks maha kukkunud, siis oleks olnud selline kolakas, nagu oleks raud, Cancuni solindusi absoluutne kirgastumine. Ja nüüd kuulates tänast esitust, ma arvan, et selles vaimsuse edasiandmises ei ole minu arvates suuri muutusi nagu toimunud. Tabula Rasa on minu arvates teos, mille esitamise valikute vabadus on väga väike, kui on piano piano kombianismusi subjanissima. Tähendab, siin ei ole metsa taga midagi tegemist, eks ole, ja see on, selles suhtes on teos, mis mängib ennast ise, kui sul vähegi aparaati on, eks ole, aga muidugi enne seda mõelda ja mediteerida vunud, muuseas tekkis kontra faktiline tee või hüpotees kontrafaktina läheb, mis oleks siis, kui ajalugu oleks läinud teisiti? Iga küsimuse puhul ainudki haalsusest jääb väheks, minu arvates on vaja veel ka head ajastust. Ja mis oleks juhtunud, kui Pärt poleks Nõukogude Liidus pääsenud aastal 1980, kui ta oleks veel 11 aastat olnud raudse eesriide taga. See tähendaks siis seda, et maailma muusikaüldsus tõenäoliselt oleks saanud tabula rasa summa Kantor Benjamin Britteni ja üsna veel need intinovja alguse teostes oleks saanud teada läbi plaadistus lepingu ta võib-olla kuskil 92 93. Et põhimõtteliselt viis aastat hiljem kui näiteks ise juht Manfred Eicher oleks. Tabula Rasa, et esimest korda autoraadiost, siis ta poleks võib-olla autopaanid maha 700 lõpuni kuulata, serblased kahe aastakümne jooksul muutub maailma muusika konteksti ikka väga tugevalt. Seda tohutut istub kursuse muutust Pärt millega alustas 76 77. See Novaatarlus ollakse üheksakümnendatel aastatel novaatorliku seal enam mänginud, siis oleks seda Pärdi, Tabula, roosat käsitöö, lihtsalt geniaalset teost, aga mitte kui ühte esimene, sest ja täielikult diskursust muutvad teost. Ärme unustame, et 70.-te lõpus ja 80. aastate alguses oli maailma nüüdismuusika tegelikult ikka nii kõvasti seotud modernismi diskursuse ka, et isegi Ameerika minimalism ei suutnud seda esialgu kõigutada. Minu meelest ka, et tegelikult oli see Britteni ja Pärdi instrumentaalkontsert üks parimaid sellel festivalil. Ma tegelikult olen vist isegi natuke rohkem sellise varajase Pärdi austust 70.-te 80.-te aastate nende kümnendite looming on mulle nagu kõige lähedasem ja kutsub alati kõige suuremat imetlust esile ja, ja ilmselt lemmikteos ongi Tabula Rasa, kuigi see on tohutult palju mängitud, aga see nüüd huvitaval kombel lugu, mis nagu kuulates on ikka nagu värske ja uus Ta võib-olla mõne hilisema teose puhul ma alati seda ei tunne tegelikult. Aga noh, kõik on muidugi individuaalne, igal kuule on omad individuaalsed ees, kui te selle küllaltki suure vokaalmuusika hulga vahele, see puhtalt instrumentaalkontsert mõjus väga säravalt, aga värskelt uut festivali, noh, järgmine aasta tehes võibki natuke mõelda, kuidas need kaalukausid on instrumentaal ja vokaalpoolest praegu näguse vokaalne väga prevaleeris siin ühest küljest väga ilus, aga samas mingi sihuke vaheldus ja tasakaal, see on jällegi ka väga oluline. Arvo Pärt on nii palju imetlusväärset muusikat ühtedes, päripäevadest jääb tõenäoliselt ikkagi väheks, et seda kõike kõrgel tasemel ette kanda. Missid festivalil täielikult puudusid, olid Pärdi need varasemad teosed, et kasvõi kollaaž Bachi teemal või siis. Tegelikult Pärdil veelgi varasemaid ja tohutult säravaid asju, näiteks seal päris klassitsistlikus perioodis kaks Sonotiini ühtlandis ma lähen ise tundagi nomendinud partiida muidugi eriti ma kahjatseme, et tänapäeval pianistid ei taha seda partiidalt millegipärast mängida. Esiteks on geniaalne teos, teiseks on see igale pianistile paras pähkel mängida, ma mõtlen, esimesed osalised Tokaadata ja samas on partida juhiksin tähelepanu, kui mängida partiidade õuda osa, mille nimiosa rabanud sar pahandanud kirjutada 59. aastal ja seal tegelikult. Me oleme Sarabandi ära mänginud ja paneme Pärdi kolmanda sümfoonia, mis on kirjutatud 971, mis on see üleminekuteos modernismilt, tintinnabuli-stiil ja kui me kuulame seda keskaja kadentside, viitavad mõtlemist ja sellist Saramondile omast lakooniliselt askeetliku, aga samas väga vaikse sisemise pulseeriva rütmiga seda liikumist Bahamine kaks teost kõrvutis näemetati. Tegelikult on see side täiesti olemas ja noor Pärt, kes oli selle partiide kirjutamise ajal 24 aastane, kandis endas juba seda keskaja ja vanamuusikale viitavat koodisüsteemi ja märgisüsteemi. Kui me nüüd võtame kokku seda vestlust festivalimuljeid tänapäeva maailm nagu ka enne oli juttu, et festivalid jõuavad meieni digikujul, kõik on üleüldse ju kättesaadav inimestele failidena voogedastus, Ena plaati. Täna kui me mõtleme mõned aastad tagasi, ei olnud meil veel Laulasmaal Arvo Pärdi keskust, nüüd ta on sellisel kujul, nagu me teame, kui mõelda sellele, et kui palju on siis need Eestis tehtud ettekanded just mõjutanud Pärdi interpretatsiooni mujal maailmas, kui me näiteks tahaksime teada Bachi kohta. Me lähme leipzigi muuseumisse, uurime seal käsikirju, kuulame tuntud esitusi. Aga kui palju on eesti interpreetide esitused mõjutanud seda, kuidas Pärt tänapäeval maailmas kõlab, mis te arvate? Eelkõige võib-olla ikkagi selle kaudu, kuidas meie parimad kollektiivid on neid teoseid esitanud näiteks siis Tõnu Kaljuste koos Tallina kammerorkestri ja Eesti filharmoonia kammerkooriga need suurepärased plaadid, mis on tehtud, no tõesti, ma leian tegelikult, et Tõnu Kaljuste on ikkagi üks kõige fantastilisemaid Pärdi integrateerijaid, mida tõestavad ka need väga suurepäraselt plaadid, mis tema juhatusel on välja antud. Ja siis need kohad muidugi, kus on Pärti ka hiljaaegu esitatud, eks ole, Pariisi filharmoonia ELFi läheb mõni muidugi kaanegi hool. Et kõik see on nagu maailmale, aga see, et Eestis Pärtini palju mängitakse ja tõesti mängitakse palju, sest et ei sakslasel festivalile Pärdi päevad, kõlab ta muusika kontserdihooaja jooksul ka päris sagedasti. Nii instrumentaal-vokaalteosed, et ühest küljest ta nagu on Eesti kuulajale väga omaseks muutunud, see looming on nagu hästi kättesaadav, võiks öelda. Tartu on teinud tegelikult ühe väga praktilise liigutus oma teostes nimelt sellised teosed nagu fraatrias näiteks ja maakonna kõik Lugav fraatrisse stamis 20 erinevat versiooni, kui mitte rohkem summast on 10 erinevat ja nii edasi, nii edasi. Kui keegi tahab oma kollektiiviga ehitada Pärdi teost ja see kollektiiv koosneb näiteks neljast saksofonist siis palun, Pärt on läinud selles mõttes väga interpreedi sõbraliku teed Toomas teos ja siis tuleb teoste perekond nagu fraatrissandil põhimõtteliselt perekondades ise 20 versiooni. Kui sa tahad Pärdi muusikat mängida, ei saa öelda, et mul ei ole sellist koosseis, on küll. Vaata ta vastab versioon ja kohe on olemas. Kui ma tulen korra mõte seal tagasi avakontserdi juurde, kus oli Ludwig van Beethoveni teoska kavas Beethoveni 250. sünniaastapäev, on meil detsembris tulekul ja siin kõrval siis meie Arvo Pärt 85, et on vist üsna tore tõdeda, et kuigi maailmas on ju väga palju heliloojaid ja mul tuleb ka meelde Arvo Pärdi kõne aastast 2012, kui ta sai kultuurkapitali preemia ja kus ta rääkis, kuidas ta omal ajal tudeeris vanamuusikat ja uuris noote, käsikirju ja kõik need olid anonüümoste poolt, et kuidas see oli talle selline ilus mõte, et ka tema tahaks olla anonüümsus, kuigi kõik ju teavad, kes on Arvo Pärt ka kõige muusikakaugem inimene vast tuleks selle mõtteni, et mis siis ikkagi on see, mis teeb ühest heliloojast kas või näiteks betoonist või Arvo Pärdist sellise helilooja paljude teiste väga heade heliloojate kõrval, kes siiski suudab mõjutada inimkonda kuidagi laiemas mõttes või inimeseks olemist, puudutada kuidagi teistsugusel moel, et mis asi see on? Kõigepealt ajastus, muusikal on, kindlasti on olemas oma väärtus, aga see, et muusika kõnetaks kuulajat siin ja praegu selleks peab olema mõtteline resonants selle kuulajaga või siis, kui mitte resonants, siis pakub olemasolevale traditsioonile täiesti uue alternatiivi, eks ole. No nagu me rääkisime nagu Pärdi Tabula Rasa poolaastal 1977 näiteks oli, ajastus ei tähenda mitte ainult seda ajamomenti, see tähendab seda, ükskõik, oled sa Beethoven, Pärt, Bach olema õigel ajal õiges kohas, õigete inimestega õigete inimeste all, ma pean silmas nii kuulsad kui ka interpreet, eks ole, või selline püha kolmainsus ehk klassikaline kolmainsuse on õige aeg, õige koht ja õiged inimesed siis pääseb geniaalne muusika tegelikult mõjuda. Meil on väga raske teha mingisugust uurimust, kui palju on meil tundmatuid geeniused sel lihtsal põhjusel, et et me ei tunne neid, aga on väga tõenäoliselt ikke oletada, et need on tõestuseks sellele on kas või see, et siis kui maailmas tekkis huvi vanamuusika vastu 60. lõpus seitsmekümnendatel hakati käsikirjadesse tuksuma raamatukogudes ja avastati selliseid barokkheliloojad, kes varem isegi nime ei teadnud, näiteks ütle värk ja, ja nii edasi, nii et lühidalt öeldes ajastus on ka kõige geniaalsema puhul absoluutselt oluline. Kui nimetatud Beethoven Istki mõelda, siis ka tema ajastus oli ju hea Mozarti varajane surm Viinis ja Beethoveni jõuline ja ambitsioonikas, säravalt andekas isiksus ja. No ja oligi, ühesõnaga loodus ei salli tühja kohta ja kunstimaailma ammugi. Ma ei ole päris kindel, kas võime rääkida mingist jutumärkides jumalikust või saatuslikuks ettehooldusest, et kuskil on mingi kõrgem jõud, mis neid asju juhib, teiselt poolt ei ole tõsiasja, et me ei saa ju ka nagu mitte otsa vaadata. Millegipärast Bach jahendad tegutsesid koos ühes kultuuriruumis Haydni, Mozarti paralleeltegevusi, kus on natukene vanem, teine natukene noorem, aga nad puutusid omavahel ka kokku. Kuskil on mingisugune saatuse poolt määratud päkat ka võib-olla. Tõnu Kaljuste on ka oma hiljutistest intervjuudes artiklites välja toonud mõned mõtted ja kaks tooksin siinkohal ära, et tema jaoks Arvo Pärdi muusika ei leierdu, et selles on selline väärtus, mis ei tüüta sind ära ja teiseks. Ta kõnetab ikkagi inimeste, annab tuge, võib-olla ka praegusel ajal, kus seda on väga vaja. Jah, see toe küsimus, see on küll, et see on midagi sellist, nagu ei oskaks sõnades seda täpselt nagu seletada, aga kui seda kuulad, vot täpselt. Mul tekkis Vox Clamantis kontserdil see tunne, et sellises väga heas esituses kas ja see kuidagi toetab, sul tuleb tohutu selline positiivne laeng. Midagi selles muusikas on ja seda ei oskagi nagu kirjeldada täpselt. Mul on mitmeid kultuuritundlikke inimesi, kes ei ole muusikud, neil on kodus Pärdi plaadid narkokuulavad, mitte lihtsalt plaat riiulis. Ja see on võib-olla kõige selgem markantsem näide, et Pärdi muusikat kuulavad ka need inimesed, kes Steve Reichi näiteks Mc miljonid Aadeesi, kui nad nime on kuulnud, muusikast ei tea suurt midagi, aga vot Pärti teavad ja kuulavad ja mitte sellepärast, et Pärt on nagu Eesti meie mees ja sellepärast kuulama, vaid see muusika kõnetab, eks. Minu kalli, ükskõik kus te ka ei ole ja kes ei ole. Ma tahan teile rääkida ühest saladusest. Köeti kahest saladusest. Esimest ma tean. Teie võib-olla ei tea. Aga teist saladust ei tea mina ka. Juhan Liiv on ütelnud, et hing heliseb. Hing on sõnad. Seda liiv ei räägi mitte muusika kohta. Ta räägib hingest ja sõnast. Ta paneb nende kahe vahele võrdusmärgi. See tähendab seda, et nad on teineteisest sõltuvad. Kujutage ette, milline peab olema nende sõnade võim, jõud ja puhtus mis hoolivad ühe inimese hinge selliseks, et ta helisema hakkab. Sama võiks juhtuda ka muusikaga. Teate, miks? Sellepärast, et iga muusikaline heli on ka sõna selle sõna tõsises mõttes. See on üks saladus. Ja selle saladuse unustavad tihti muusika tegijad ise. Nad viskavad selle ära nagu tarbetu kiri. Aga sellel kivil on nurgakivi potentsiaal. Ma toon teile ühe näite. Kõik selgem oleks. Kui mõni literaat tunneb vajadust igas kolmandas lauses midagi roppu ütelda. Siis kuulaja võib mõelda, kui lugeja, et sellel hingel on midagi viltu. Kuidas öeldakse, ta kriiksublik, rääksup või? Teda peab õlitama. Teda peab õlitama sõnaga nii kaua, kui ta jälle helisema hakkaks. Ja see hing, kes niimoodi tegi, see ei kõlba ei ukse ega akna jaoks. Ka muusikas juhtuvad sellised asjad, ma tean seda oma naaber ka 40 aastat tagasi. Vanamuusikat hakkasin õppima. Tegime selle Kuldar singliga koos. Meil olid väga huvitavad muusikaajaloo raamatut prantsuse ja inglise omad ja kõige rohkem meid vapustasid muusikanäited. Aga nad kõik olid anonüümuste poolt. Ja need olid sajad näitlejad. See oli täiesti vapustav muusikaline materjal. Need anonüümsed, see on nagu firmament mis särab taevalaotuses meie peale. Aga mehed ja isegi nende nimesid. Minul on häbi seista praegu siin teie ja nende ees. Siin rambivalguses oleks palju puhtam olla. Anonymous. Võib-olla Juhan Liiv oleks selline Anolemus. Teate, nii anonüümsed on igas kunsti vallas olemas, isegi Keila vallas on olemas. Ma räägin teile kohe ja igal aastal, igal kevadel, igal sügisel istutab üks tundmatu inimene minu uksed ilusa lillepeenrad. Mis on tegelikult kunstiteos? Ma ei tea, kes ta on, ma ei saa teda kätte. Ma loodan, et ta võib olla, äkki vaatab televiisorit praegu? Sellepärast ma siia tulin. Aga võib-olla on siin saalis saalis, ma ei usu, et ta on, sellepärast, et anonüümused niimoodi ei tee. See inimene on mind nii õnnelikuks teinud. Kumaga 10 korda päevas lähen uksest välja ja sisse, siis ma alati mõtlen tema peale, kui ma sellest peenrast mööda lähen, olen südamest tänulik, taval tahaks talle midagi kinkida. Oleksin mõni lill, siis ma võib-olla kingiks talle selle lilla kamistusele lillega teeb. Ma arvan, et see, mis minule kingiti praegu see on ka tema jaoks sellepärast et mulle kingiti, sest selle eest, mida tema on minus väetanud. Tänan teda veel kord südamest. Aga ma kingin teile ühe. Ma räägin praegusele lille isalt lähega. Ühe Juhan Liivi proosakillu käsitles lilleunenägu on tema õis, võib-olla Joali kirjutas seda teie jaoks. Kuulasime Arvo Pärdi kõnet aastast 2012, mil ta oli Eesti muusikanõukogu heliloomingu preemia laureaat. Pärdi festivalist rääkisid Iierremmel Igor Karsnek ja älian kloored. Nüüd aga pöörame pilgud lõunaosariikide poole ja teeme juttu Vanemuise teatri 150. hooaja avakontserdist ja uuest muusikajuhist, kelleks alates esimesest augustist on dirigent Risto Joost, kes kohe oma mõtteid jagab. Eelkõige tõi mind Vanemuisesse ettepanek tulla uueks muusikajuhiks ja see ettepanek kuidagi on siiamaani Taani kokku võtnud kõik minu tegemised ja sellepärast, et ma olen juba rahvusooperis Estonia töötanud alates 2007.-st aastast ooperiga mind sidunud, et juba vähemalt 15 aastat aktiivset tegevust ja üldse armastus teatri ja muusikateatri vastu ei jätnud mul väga palju ruumi mõtlemiseks ja teades seda, et sümfooniaorkester kui instrument on mind alati paelunud just selle koha pealt, et annab lisaks muusikateatrikontekstile võimalusi veel süveneda sümfoonilise repertuaari ja, ja olles ise ka väga pikalt kokku puutunud tunud vokaalmuusikaga nii solisti kui ansambli laulja kontekstis, siis kõik need elemendid saavad Vanemuise teatris kokku ja ju siis on hetkel õige aeg. Vanemuine on jah palju žanriline teater kui vabad käed siin on kunstiliselt teil toimetada. Ma arvan, et Vanemuine ja Tartu tervikuna kogu Lõuna-Eesti on selline kõikide võimaluste keskkond ja justkui tundub, et, et me peame teenima teatud žanre, siis tegelikult küsimus ei ole ju mitte žanrites, vaid küsimus on publikus ja publikuhuvis ja mina arvan, publik läheb sinna, kus on huvitav ja pigem peaks mõtlema selle suuna peal, et mitte muusikal ei too meile raha sisse publikult, vaid miks muusikal pakub publikule huvi. Muusikal Tartu kontekstis on ju ikkagi emakeelne don tõlgitud ja ooper, vastupidi, enamjaolt on võõrkeelne. Küll on Vanemuine minu arvates väga tublisti jälginud initsiatiivi tellida eesti algupärandid ja selles vallas on minutis saavutatud märkimisväärset edu. Aga siiski ooper on tihtipeale sellise vormi ja sõnana kujundina eemaletõukav seepärast, et see justkui tähendaks midagi sellist arhailist, see tähendaks võib-olla midagi konservatiivset, millest on raske võib olla tavainimesele aru saada, kes ei ole selle temaatikaga varem kokku puutunud. Paljudel inimestel on õigus, et eks ooper ongi komplitseeritud muusikateatrivorm, kus muidugi maagilisel kombel saavad kokku kõik kõik head asjad. Nii teater, nii muusikani, sõna dramaturgia, kogu teatri haage sinna juurde, aga ma arvan, et tänapäevase muusikateatri ülesanne on mitte ainult sildistada teatud formaat, et olgu see siis muusikal või olgu see operett, ooper, tähtis on jõuda inimeseni ja inimest kõnetab, nagu ma juba enne mainisin, minu arvates ikkagi huvi äratamine. Mis plaanid siis on? Tean, et Ardo Ran Varrese ooper pidi tulema, aga see nüüd lükkus ära. Mike. Kuus jah, see viiruspuhang ilmselgelt on mõjutanud väga paljusid teatriplaane, aga õnneks on need plaanid kohaldatavad praegu tõepoolest siis augustikuus aset leidma pidanud maailma esiettekanne, põrgupõhja, uus vanapagan Ardo Ran Varrese sulest leiab esiettekanne Nende järgmisel aastal ja, ja selles mõttes on suurepärane, et eesti algupärand taas kord jõuab lavale ja teise poolaastasse siis 2021 märtsikuusse on planeeritud Lindadishamuni tonitseti ooper, kindlasti vähem tuntud paljudele täiesti tundmatu suurepärane muusika muusikali poolt, et tuleb novembri lõpus nunnad hoos siis uuslavastusena selline populaarne ja kindlasti kaasa arv tükk. Ja Vanemuisel on ka kontsertide andmise traditsioon. Ja nagu juba pikalt Vanemuises traditsiooniks olnud hooaja lõppkontsert loomulikult kavas, seda siis aprilli lõpus, lisaks veel advendikontsert. See aasta tekkis olukord, kus taaskord on meil juubelit aasta kes siis muu tähistab eesti lood juubeleid ja tähtsaid tähtpäevi kui mitte Eesti muusikud. Ja kuna Veljo tormisel on täitumus oluline sünniaastapäeva number, siis otsustasime Vanemuise muusika kollektiividega tuua kontsertetendusel lavale eesti ballaadi järgmise aasta jaanuari lõpus. Loodame, et see kõik saab teoks. Lisaks on ju kohe kohe algamas ka Arvo Pärdi juubeliaasta ja sümfooniaorkestri hooaja lõppkontserdil, siis on kavas tema, Tabula Rasa Vanemuise muusikajuhtimine ja peadirigendiks olemine ei ole ainukene kohustus teile, et teil on päris palju tegemisi, mis asjad need kõik on. Ma lõpetasin eelmine aasta viieaastase tegevuse leipzigi raadio koori kunstilise juhina just eesmärgiga keskenduda rohkem ooperile ja sümfoonilise muusikale, nii et hetkel mul välismaal ühtegi püsilepingut ei ole, küll aga külalisdirigendina on palju erinevaid plaane, projekte, Skandinaavia orkestrit ega ka Kesk-Euroopas. Eks näeb, kas nad aset leiavad. Koos rahvusooperiga jätkub, võib-olla siinkohal oleks paslik ära mainida. Kultuuripealinna aastaks on planeeritud ka minu teada esimene suuremat sorti koos siis Rahvusooper Estonia teater Vanemuise vahel, et kaks suurt jõudu omavahel saaksid tuua välja midagi väga erilist. Kõneles Vanemuise teatri uus peadirigent ja muusikajuht Risto Joost, kellega vestles Liina Vainumetsa. Ja nüüd kuulame Vanemuise hooaja avakontserdimuljeid, mida jagab Katrin Aller. Avalik kontsert on praegusel ajahetkel kuidagi selline omaette märgiline sündmus, kus väga paljud kontserdid on ära jäänud, siis ilmselt oli see oota seda suurem, kuigi Josin üht-teist on toimunud, on olnud näiteks Qatar pluss tore festival Klaaspärlimäng, kus oli ka väga palju publikut, aga nüüdne avakontsert on kindlasti üks oodatud sündmus alati olnud Estonia juba saanud traditsiooniks. Nüüd siis toimus ka uue dirigendi sisse biitlemine. Esimene avalik ülesastumine nii uhke kontserdiga läks küll väga hästi korda, Tartu publik võttis uue dirigendi väga hästi vastu. Kontsert algas Tambergi muusikaga esimeses pooles ja kontserdi teise poole täitiski Beethoveni üheksas sümfoonia. Kuidagi väga jäi meelde just seda, no lõpetamine, kui ma loen ühe väikese reakese, mis oli Evelin Kõrvits kirjutanud ka kontserdikavas. See on lüüriline ja romantiline lugu ennastohverdavalt armastusest inimese sisemisest ja välisest ilust ning traagilisest hiljaks jäämisest. Nende kahe eristamisel mõtisklesin niisuguse piirialad teemal, et kustkohast läheb üldsegi piir reaalse etenduse siis sellisel lavastuslik elementidega esituse ja täiesti puhta kontserdi vahel ja ma ei tea, kas üldse kellelegi ongi sellele vastavalt, ega siin vastutust peab olema, aga ma võib-olla olin tulnud nüüd hooaja alguses ise veel natukene liiga rabedana kohale. Ja siis, kui ma kuulasin kõige esimest teost Tambergi ava Fanfare mis on hästi lühikene sissejuhatus, siis mulle tundus, et see sobib küll hiilgavalt hooaja avalöögiks, aga võib-olla ta haakus Periga isegi veidi vähem, kuna see ooper oma väga sissepoole süüvivaks temaatikas on kuidagi just nagu teise karakteriga, kui olid need ava fanfaari sool kuidagi tundus esialgu imelikult, et valge ja rahvast oli nii palju, eriti viimase aja kontekstis, kus me oleme harjunud sellise hajutatusega ja võib-olla isegi väikest kriitikat tehes teed, siis tundusid esialgu solistide osatäitjad, et Eesti natukene ennustatav, et ja see jättis kuidagi sellise rabeda mulje. Aga ajapikku kindlasti kohane siin ja võib-olla üks huvitavaid asjaolusid on ka siin see, et kui saabud lavale Roczani osatäitja ja Pirjo Jonas siis tema väga, väga kõrge ja imekaunis hääl, mis sunnib publikut kuidagi aktiivselt jälgima, jõustuda teksti poolt diktsiooni mõttes, et kuidasmoodi, see pani palju detailsemalt kuulama kõike seda esitust, jälgima detaile orkestri mängijate hulgast. Juhiksin korraks tähelepanu meie uuele dirigendile, helista juhtile. Kuidas väga-väga kirkalt hakkas silma tema ühtaegu hästi täpne ja delikaatne suunamine. Dirigendi roll ju minu arvates on mõnes mõttes ambivalentne. Kogu selline suurem töö tuleb ära teha varem, mida publik ei näe ega kuule, kuidas muusikutega tuleks luua, kõigepealt inimlik kontakt ja siis seejärel paika panna kõik sellised esitusega seonduvad küsimused aga kontserdi toimumise ajal siis tuleks ju üksnes tummalt visualiseerida ja mängijaid kuidagi sugereerida ja ma tabasin ennast selliselt kirjeldamatult kadedusest, kui ma võrdlesin kuulajat ja mängijaid, nemad seal laval saavad olla omavahel, kuhu nad on silmsidet ja siis kuulaja annab natukene nõutus olukorrast, ta istub seal porteris, vaata palk üles ja näeb kuidagi seda orkestrit ainult esimesest plaanest. Aga kui ta siis hakkamegi kuulama, siis see silmameel vist asendab selliseks kõrva meelega ja hakkavad niisugused huvitavad repliigid kõrva. Ma tahaksin eriti välja tuua ka Vanemuise orkestri puhkpilli mängijaid, kuidasmoodi, nende omavaheline ansamblid ja koostöö väga-väga kenasti laabus. Ja samuti ma tahaksin kiitega Vanemuise orkestri keelpillirihma näiteks Beethoveni kolmanda osa kaunis algus või siis finaalis madalate keelpillide sume, tämber, mis taga väga lummas paar sõna, võib-olla ka koorist ja solistidest. Solistidel on kandev osa kindlasti Tambergi ooperis ja kõik kolm solisti, nii Pirjo Jonas kui sima preede kui Juhan Tralla olid minu arvates väga head oma osa kandjad. Aga hiljem, kui Beethoveni sümfoonia tuli, siis sellest teosest kerkib esikohale koor ja koori moodustasid seekord mitte ainult Vanemuise ooperikoor vaid ka Tartu noortekoor ja peaaegu poole sajandi vanuseks saav ülikooli kammerkoor. Ja see oli väga nooruslik kõla ja väga ühtne ja väga kandevetik tõeliselt oratooriumikoori mulje. Kogu teie esitus oli minu arvates suhteliselt lühikese ajaga vormitud täiesti täiuslikuks ja küllap sellele andis just nimelt kaasa ka see efekt, et nii kaua pole saanud nii suurt koos. Praegusel ajal kuulata oma muljeid jagasid Vanemuise teatri uus muusikajuht ja peadirigent Risto Joost ja avakontserdist, rääkis muusikateadlane Katrin Aller. Hooaja avakontserdi eel esitleti ka uut raamatut, mille on koostanud muusikateadlane, ajakirjanik Virge Joamets. Raamat kannab nime Vanemuise muusikateater aegade peeglis. 150. Valitud lavastust. Tänane saade vaatas tagasi Vanemuise teatri hooaja avamisele ja keskendus festivalile Pärdi päevad ja Arvo Pärdi 85.-le sünnipäevale. Lõpetuseks õnnitlus ilma kuulsalt harfimängijalt Andu Lorenz kingilt, kes nüüd on Queensi saarelt kolinud ootamatult Eestisse ja tegutseb siinsel muusikamaastikul ja ta saatis väikese tervituspala Arvo Pärdi-le sünnipäevaks. Jäägu see lõpetama tänast saadet. Mina olen nelevas teenfelt ja soovin head päeva jätku.