Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere tulemast kuulama juba kümnendat kunstiministeeriumi hooaega MINA OLEN Maari mürk ja mul on suur rõõm, et klassika, Raadio on meid kõik need aastad väga hästi vastu võtnud ja teile kuulajad edastanud. Hooaja avasaates on meil järgmised teemad. Kõigepealt vestleme Piret Viirpaluga Tartu lastekunstikoolist, vestleme kunstiharidusest ja kunsti õpetamise tähtsusest üldse inimese kujunemise juures. Teine intervjuu pikem jutt on Roland Reemaa ja Laura Lintsiga, kes siis korraldamas seekord artišoki biennaali, mis tuleb nüüd küll alles novembri teises pooles Tallinna linnaruumis erinevates kohtades, kuid kuna kunstiministeerium 10 aastat tagasi alustas samuti artišoki biennaali kajastamisega, siis tõmbame need otsad siit ilusti sümboolselt ka Roland reemia Laura Linzi intervjuu kaudu. Ja seejärel Indrek Grigor, kes on samuti olnud kunstiministeeriumiga oma püsirubriigiga juba 10 aastat räägib pandeemia poolt räsitud kunstifestivalide maastikust, sealjuures siis Riias teist korda toimunud ribokast. Mida siis balti mulli raames nii mõnedki meist jõudsid napilt külastada. Mina olen siis Maarja mürk. Suur aitäh, et olete taas lainele asunud ja alustame. Esimeseks intervjuuks olen palunud Tartu stuudiosse Piret Viirpalu, tere, Piret. Tere, Marin. Ja eesmärgiks on meil siis siin rääkida natukene kooliaasta alguse puhul. Kunstiharidusest Piret ehk tutvustad end, palun natuke. Millise nurga alt sa kunstiharidusega suhestuda või ka oled oma erinevates rollides suhestunud? Minu enda kunstihariduse algas tegelikult Kuressaares kus ma õppisin Kuressaare kunstikoolis ja ma arvan, et ma olen üks näide, mis tõestab, et, et huviharidus saab tihti määravaks selle juures, et millise elukutse inimene kunagi valib. Mingid uuringud on näidanud, et isegi kuni 40 protsenti inimestest valib oma tulevase elukutse mõjutatuna oma hobidest või huvihariduses minupoolse, sai siis seal Kuressaares alguse. Ja edasi tulin Tartusse kunstikooli ja siis ülikooli maaliosakonda ja sealt edasi siis liikusin hoopis pedagoogika valdkonda. Et nii oma magistri või doktoriõpingutes olen tegelenud siis pedagoogikapoolega. Praegu töötan Tartu lastekunstikoolis direktorina ja Viljandi kultuuriakadeemias kunstide ja tehnoloogia õpetaja õppekava programmijuhina. Et olen seotud nii huvihariduse kui ka õpetajakoolitusega just kunstivaldkonna omaga. Hetkel olen vaadanud, et kunstihariduse teema on lisaks sellele, et jälle algab kool, on tähelepanu all seoses tulistada debattidega Pärnu volikogus ja pigem mulle on jäänud sotsiaalmeediast ja ka ajakirjandusest mulje, et ikkagi ollakse ühel meelel, et kunstiharidus on väga oluline komponent inimese silmaringis ja et see silmaring algab just sellest üld- ja huviharidusest. Aga kuidas sina vastaksid, kui vaatajal tekib tõrge, et ta ei saa aru miks mingi asi kunst on näiteks? Et seesama Pärnu volikogu videosalvestis, mis on väga populaarseks muutunud ja mida vist kõik juba näinud on, sellele tuleb vist tegelikult väga tänulik olla, kuna see on just nimelt uuesti tõstatanud selle arutelu ja hästi aktiivselt võtavad kõike valdkonna inimesed sõna ja kaitsevad, võtavad ja see on hästi oluline. Ma ei mäletagi, et kunstiharidusest kaasaegsest kunstist oleks vahepeal nii palju kirjutatud, mõned aastad tagasi, kui toimus Tartus artist kukkunu ja seoses Jaan Toomiku ka tookord oli hästi palju artikleid, vastu artikleid ja diskussioone, millal see uuesti alanud ja seda on tegelikult rõõm tõdeda, et see teema on oluline. Kuidas vastate sellele küsimusele, see on muidugi väga paras pähkel ja see sõltub nii paljudest asjaoludest, et mis teeb millestki kunsti, et see läheb juba väga filosoofiliseks kätte, et tuleb alustada siis küsimusest, mida me, eksju kunstiks üldse peame. Kas see, et mulle seda tüüpi kunsti meeldi, muudab selle mittekunstiks? Kindlasti mitte. Ja siin tuleb just esile sedasama visuaalse kirjaoskuse olulisus. Ka hästi palju kirjutatud, ma enam ei tea, ma loodan, et ma kedagi ei solva valesti tsiteeri, aga aga tõesti, see kunst on nagu võõrkeel, et kui sa seda võõrkeelt ei oska, siis sa ei saa selles ei rääkida ega ka selles kirjutatud teksti mõista, et selleks on sul vaja tööriistu, selleks on sul vaja vahendeid, et mõista see ei pea sulle meeldima. Aga sa peaksid suutma aru saada. Ja võib-olla tahetakse mõnikord liiga kiiresti ja liiga pealiskaudse vaatamisega aru saada, et ei võta aega, et süveneda, et me mitte ühtegi ilukirjandusteost ei loe ju nii, et me vaatame kaant, siis oleks lahti teha ja läbi lugeda. Aga kunsti puhul me millegipärast vahel arvame, et lihtsalt pilti teost vaadates ta juba peaks meie ees avanema, et see nõuab tööd, mõistmist, tahtmist aru saada. Ja et mis siis ikkagi see kunst on, et kas me saame öelda, et kui see miski on tehtud professionaalse kunstniku poolt, sellel on kontseptsioon, selgitus, ta paikneb kas galeriis või muuseumis. Et kas see muudata kunstiks, noh, ma arvan, et minul ei ole neid vastuseid, aga see on üks võimalik vastus. Ja, ja ma arvan, et kunsti vaatamise puhul, et üks on tõesti see, et mida rohkem sa uurid, seda tausta ja tead seda tausta, seda sügavamalt avaneb aga tegelikult ikkagi Rõõm kunstiteosega kohtumisest tekib harva, et inimestele meeldivad erinevad asjad ja see, kuidas sulle midagi nagu haakub sinu külge seni seotud ma ei tea, mis tuju sul on, mis kohtumine sulle enne seda oli enda taustaga. Meeldivadki erinevad asjad, et see, mis nagu sind kõnetab, et see on nii subjektiivne, miks see sulle miski meelde jääb, aga kõnetab ka tihti ikkagi tänu sellele, kui sul on see eelnev taust, et sa oskad märgata neid asju. Et sellepärast on ka nii huviharidus kui üldhariduskunstialane nagu ülioluline, et mitte just nii väga alati isetegemise mõttes, aga mõistmise mõttes, et koos vaadata koos arutleda õpilastega, et see on ülioluline, mida rohkem vaatad, seda rohkem märkad ja näed Nii et ikkagi harjutamine teeb meistriks kunsti vaatamise osas ja kunstiga kohtumise osas. Aga milline sinu enda viimane kunstielamus oli? Et minu enda viimane kunstielamus tegelikult pärineb hoopiski Tartuffi filmifestivali kavas olnud dokumentaalfilmist autoportree. Seal siis oli juttu Norra anoreksia põdevast fotograafist Leene Marie fossenist, kes nüüd on juba meie seast lahkunud, aga neid tema autoportreesid või aktifotosid vaadates ma arvan, ma sain kunstielamuse, aga samas püstitas hästi palju küsimusi, et kas miski mingis mõttes nii õudne saab olla, esteetiliselt nauditav, et ta on, aga see kujutatu on nii ahastusse ajav tuli kaasa mõtet näiteks selliseid teoseid õpilastega vaadates saab arutleda ülioluliste teemade üle, olgu need siis söömishäired või üldse mida, mida kunstiks pidada, et see oli viimane suurim elamus minu jaoks? Jah, sest kunst ei ole kuidagi ju lahus ylejäänud elust või ei ole ju ainult selles valge kuubi vaikuses. Ei, et just nagu hariduse kontekstis ta annab ju suurepärase võimaluse arutleda ükskõik millistel keerulistel moraalsetele, eetilistel isiklikel teemadel. Ükski eks noore jaka sinuga rääkima, et mina arvan nii, aga kunstiteos annab selle võimaluse justkui nagu endast välja tulla ja rääkida teosest aga tegelikult endale olulistel teemadel, et tohutu varalaegas, mida tuleks võib-olla rohkem kasutada. Aga kui palju on kaasaegses kunstiõpetuses ikkagi veel ka sellist ande ja käelise oskuse teemat, et kindlasti osadel meie seast on paremad oskused käega seda nähtavat maailma üles tähendada. Aga et kui palju on ikka veel see, et kunstiharidus, kunstiõpetus, kunst kui selline kuulub neile, kellel on juba loomulik anne? Mõnus hästi, nüüd sõltub, millisest kunstihariduses me räägime, kas sellest, mis on üldhariduses, huvihariduses või kõrghariduses, noh, mina isiklikult usun südamest seda, et iga inimene on võimeline joonistama õppima, selleks on vaja lihtsalt õiget metoodikat. Aga kindlasti tuleb tunnistada, et osad inimesed on looduse poolt nii-öelda parema, kaasa antud pagasiga ja neil tuleb see lihtsalt kätel nii-öelda selliseid geniaalseid joonistajad. Aga see ei ole kindlasti ainuke vajalik oskus, mis tänapäeval kunstnikul vaja on, et eks huvikoolides ka arutletakse päris tõsiselt selle üle, et kui palju neid nii-öelda akadeemilisi klassikalisi kunstioskusi tänapäeva kunstnikul üldse veel vaja läheb. Ja oleme küsinud kõrgkoolidelt, milliste õppijad nemad ootavad, et siis siis võib-olla need joonistamise ja maalimise oskust ei ole esmatähtis, mida oodatakse. Aga huviharidus me siiski seda oskust väga väärtustame, sest sul võivad olla väga suurepärased geniaalsed ideed, aga kui sul puuduvad tööriistad nende edasiandmiseks, siis sa pead, see võib piirata tegelikult sinu loominguvabadust. Ja muidugi, kuna meil õpivad ka nii väikesed lapsed alates viiendast eluaastast, siis me ju ei räägi kunstniku kasvatamisest, vaid me räägime, eks ju, täisväärtusliku inimese harimisest ja sedasama visuaalse kirjaoskuse andmisest ja mõnikord sa hakkad mõistma ainult tänu sellele, et sa oled seda ise läbida, Sa oled ise katsetanud, sa oled ise eksju uurinud, sa oled ise loonud, siis suudab palju paremini mõista ka seda teiste poolt tehtud kunsti pluss kasumise kunstiga tegelemine lapsele annab nii aju arengus, isiksuse arengus kõiges, et jah, ma arvan, et see on oluline ka see võib-olla ei ole alati esmane Siis ma arvan, minu küsimuse taustal on ka minu enda lugu Haapsalu lastekunstikoolist, kus mulle endale ma mäletan seda äratundmist, haige üsna kiiresti selgeks, et jah, ma saan selle natüürmorti egips, pea joonistamisega hakkama, aga mul ei ole seda nagu piisavalt või et ma ei tundnud ennast kunstnikuna, aga samas sealt edasi läkski pigem kunstiteaduse kunstikriitika korraldamise juurde ja nüüd ikkagi sa saad selles maailmas leida oma koha, võib-olla kui sa ei ole selline kunstnik, kunstnik. Jah, ja võib-olla ka liiga palju on pööratud tähelepanu sellele jäljendamisele, et kui seda kogu aeg modi loomulikult siduda k-ga väljendamisega, et sa saad oma mõtteid väljendada, mitanud olustikku kopeerida või jäljendada võimalikult täpselt, et siis annab palju rohkem võimalusi ka õpilastele, kellel kohe nii kiiresti hästi välja ei tule. Et tõesti, neid meediume on ju nii palju erinevaid, kellel ka võib-olla see joonistamise poole pealt on nii geniaalne ei ole, aga ta on tohutult ja vormitunnetust ta teeb geniaalse fotode komponeerib, et võib-olla see komponeerimise oskus või kompositsioonialased teadmised on see alusharidus, mis oleks nagu kõigile vajalik, et see on tähtis. Aga kuidas on kunstiõpetus lõimitud teiste ainetega, et me rääkisime sellest, kuidas seda saab väga hästi eluga väljaspool klassiruumi siduda, aga kuidas ta nagu kooli õppekavades näiteks, kas ta on nagu kunstitund on ikka eraldi veel ja seal käivad need andekalt või kas ta nüüd asub? Üldhariduskoolis, eks ju on kunst õnneks kohustuslikke põhikoolis ja gümnaasiumis kõigile, et küll need kursused ja tunde on vähe. See, et kas üldhariduses Kunstilõimitakse teiste ainete ainete valdkondadega on hästi palju teha koolikorralduses, konkreetsetes õpetajates koostöövormides ja ma olen päris kindel, et päris paljudes koolides ja mitte kindel olen ka kuulnud ka seda väga edukalt tehakse seda lõimingut ja koostööd ja aru saama, et kuidas kunst on tegelikult seotud kõigega siin maailmas ja ka tõesti tekiks kooli lõpetajal põhikooli või gümnaasiumilõpetaja, selline terviklik pilt kunstikultuuri ajaloost, seosed, eks ju teiste valdkondadega. Ja ma arvan, kunstiga on võimalik siduda kõiki õppeained, et ei olegi selliseid, millel seoseid ei oleks, et kunst on igal pool meie ümber ja ka väga tänuväärne nii-öelda vahend või võimalus nii-öelda integreerimiseks teistesse ainetesse. Seda võiks kindlasti rohkem olla, kui seda on, aga Õnneks seda juba tehakse. Aga millised väljakutsed üldse seisavad kunstiõpetajate ja siis laiemalt kunsti õpetamise eest meil näiteks ka algaval õppeaastal ja laiemalt praeguses ajahetkes? Kui rääkida huviharidusest, siis ma, siis ma võin öelda, et on toimumas hästi huvitavad protsessid, et ma olen tegev ka Eesti kunstikoolide liidus ja, ja meil on nüüd riigi poolt toetatuna huvihariduse kvaliteediraha toel algamas huvikoolide kunstivaldkonna sellise riikliku näidisõppekava koostamine ja ta saab tõesti olema näidis, mitte kohustus. Aga võib-olla selleks, et paremini läbi mõelda, mõtestada, sõnastada ka võib-olla teistele ringkonnale ennast paremini arusaadavaks teha, mis on need kaasaegse huvihariduse kõige olulisemad komponendid, mis on see visuaalne kirjaoskus, mis tuleb huviharidusest et see on huvihariduses hästi üleval ja olulised, et on formaalse ja mitteformaalse hariduse, koostööprojektid ja programmid selle üle? Mul on tohutult hea meel, näiteks tartus toimib päris hästi. Pärnu eeskujul on Tartule võtnud süsteemi, kuidas ka üldhariduskooli õpilased saavad oma kohustuslik kunstitundide raames õppida huvikoolis kunstnikust õpetaja käe all, et see koostöö tiheneb erinevate haridusasutuste vahel. Just see on eesmärgiga luua selline õmblusteta haridus, selline õpilaskeskne lähenemine igale õpilasele kujundada just talle sobiv haridustee. Aga sellised, võib-olla ka päris kaua juba kunstiõpetajate ees olnud küsimused või valikud, et kas juba ka ennem võib-olla natukene rääkisime sellest, et kui olulised on need oskused või arusaamine, rääkimine, arutlemine kui palju klassikat, kui palju digitehnoloogiaid, et kogu see digipädevus ja digimaailm, et kui palju ja kas see peaks jõudma rohkem kunstiharidusse, kunsti huviharidusse. Need vestlused ja arutelud käivad, et ja see on hästi põnev teekond. Aga jah, needsamad küsimused meie ees ka on, et kui palju laps peaks seal ekraani ees istuma, et väga põnevad ka huvihariduses võiks olla rohkem infotehnoloogia vahendite kasutamist ja just hiljuti toimunud distantsõppe ja eriolukord paniga meid, olukorda, kus ka kunstiõpetajad pidid distantsõpet läbi viima ja ja mõned näited on hästi julgustavad ja ka positiivsed. Aga et kui palju laps ikkagi peaks istuma nutitelefonis ekraani ees ja kui oluline on ikkagi see pliiats käes paberi peale oma mõtete lisandumine? Mina isiklikult olen seisukohal, et mitte ükski teine vahend ei jäta nii head ja tundlikku jälge kui üks hea pehme harilik pliiats mis on teritatud hea paberi peale. Ja sest joonistamist ju soovitatakse tõesti ka lihtsalt sellise koordinatsiooni silma, teravuse, treeninguna, et ei peagi midagi väga sarnast sealt välja tulema, aga et püüda seda treenida lihtsalt. Silma ja käe koostöö, eks ju kõik see või see, et sa suudad kasvõi oma mingi esialgse ideega visandada, et selleks ei pea olema kunstnikega, et mingid ideed paberile panna teistele nähtavaks teha, et see oskus on ülioluline. Aga kui palju kunstiõpetajatel niisiis üldhariduskoolis kui ka huvihariduses on seda vabadust valida, ise teemasid, midagi välja jätta, midagi sisse tuua või ikkagi on see, et mingid asjad tuleb kindlasti läbida, et tuleb teada, Leonardo da Vinci ja ja võib-olla ma ei tea. Teeme on hästi või kedagi, aga vot see sõltub, mina julgen väita, et on väga suur vabadus. Teatud kokkulepped on, no kui me räägime riiklikust õppekavast põhikoolis, gümnaasiumis või ka huvikoolidel, on kinnitatud õppekavad teatud järgnevus, teatud olulised õpiväljundid, mida me saavutada tahame, on ju kokku lepitud, aga see, kuidas iga õpetaja sellele läheneb, mitu kunstnikku ühest perioodist või kui palju aastaarve ja aatomeid või kui palju isetegemist, kui palju arutlemist galeriis käimist? Milliste teemade konkreetselt valimist, mina usun küll, kunstiõpetaja on tegelikult väga suur vabadus, samas ka sellega kaasneb vastutus. Aga jah, need võimalused on piiritud. Pigem tundub Ja teistpidi tekitab vahepeal paanikat see piiritusetunne, et kui kõik niivõrd palju, et kuidas need valikud siis üle pea ei kasva, et ma mõtlen ka mina ise annan hetkel loenguid kõrgkoolis, aga samamoodi kuidas õpetajana emotsionaalselt hakkama saada selle mõttega, kui sa valid ühe teema käsitlemise, siis sa jätad mitu tegelikult välja ja nad ei saagi iialgi teada sellest. Aga kõiki niikuinii ei jõua ja ma olen nagu seisukohal, et parim, mida õpetaja teha saab, on sellise armastuse huvi äratamine, et kui see huvi on äratatud ja see seeme on idanema pandud, et siis ta läheb ja uurib ise kodus edasi, et sa saad anda talle, eks ju, need suunad kätte Sa saad anda viited, lingid, kui ta tahab ise põhjalikumalt uurida. Aga et kui ta saab midagi sügavuti, kui ta saab selle kogemuse ja selle emotsiooni ja sest noh, emotsioonid on ka õppimise puhul hästi olulised, kuidas sul jääb miski meelde ikkagi endale seostub millegagi ja see sellega seostub ka selline tõesti tugev emotsioon et siis pigem las ta teab paari kunstniku vähem, aga neid, keda ta teab, ta teab, eks ju, alati. Kas on kuidagi võimalik anda ka mingeid soovitusi või nõuandeid lapsevanematele, et seda nagu teist poolt tuua, et ilmselt on jälgitud oma lapsi, mis nende huvialad on, nad on jõudnud, eks ole, kunstitundidesse võib-olla ka siis sellesse huvikooli. Aga kuidas jah, et see vanematega koostöö või, või selle osapoolega koostöö võiks olla? Vanematele tahaks võib-olla anda sellist nõuet. Päris hea mõte on lasta lastel erinevaid huvialasid, proovida ja katsetada. Aga mida meie võib-olla märkame, on praegu see, et neid huvialasid kuhjatakse lastele liiga palju, kui see ei anna võimalust süveneda, et nad jooksevad ühest ringist teise trennist, huvikooli, kunstikoolist, muusikakooli, et võib-olla on lasteaed liiga ära planeeritud, et sellist nii-öelda ise oma olemise aega mõtlemisaega enne kui keegi tark mees on öelnud molutamise aega. Lastele on liiga vähe ja kunstikooli võib tuua iga lapse ja ma arvan, et igal saab kasu selles nii-öelda ruumis olemisest nende asjade üle mõtlemisest ise läbi katsetamise, sest et see ei pruugi olla tema tulevikutee, aga inimesena annab see talle kindlasti väga palju juurde ja pole mitte muretseda selle tulemuse pärast, vaid et tõesti nautida protsessi. Aga siin tuleb kohe meelde üks selline tore lugu, kus meie lastekunstikooli üks noorema vanuseastme õpilane, kuue seitsme aastane ei tahtnud oma kunstitööd koju viia, viskas selle prügikasti. Ja kui õpetaja küsis, et miks sa seda teed, siis ta ütles, et aga minu ema ütleb, et lõpptulemus ei ole oluline, protsess on tähtis. Lapse jaoks on see lõpptulemus ka tähtis. Aga siis laske lapsel oma tööst rääkida, ärge andke hinnangut, et mis see on, mis sa tegid, mis see nüüd tähendab siis, et taevas on roheline ja muru on punane. Laske lapsel rääkida sellest, miks ta nii tegi. Ja mida ta mõtles, kui ta seda teost tegi ja see on nõu Annega õpetajatele. Laske lastel osaleda ja rääkida ja küsida, arutleda. Nii et nüüd võib taevas roheline olla või lilla või kollane, siis. Seda on väga tore kuulda. Aitäh sellise tõeliselt kuidagi kirgas ta vestluse ette, et nii olulised teemad ja tegelikult ongi hea, et nad tulevad ka ühiskonnas, aga erinevatest vaatenurkadest esile, et mul on tunne, kunstiharidus on teinud väga suuri samme, võib-olla sellistest kivinenud eelarvamustest välja nüüd aastatega, nüüd on hea, kui ühiskond ka märkab seda rohkem, tegelikult, mis võimalused selles peituvad. Nii et hea, et kõik need pooled üksteisele lähemale liiguvad, just, aga siis hea, et kooliaastad ja suur aitäh. Piret Viirpalu, Tartu lastekunstikooli direktor. Aitäh. Nüüd on kunstiministeeriumil otseühendus Londoniga, kus on Roland Reemo ja Laura Linzi teleRoland ja Laura. Tere. Te käisite tegelikult, et natuke aega tagasi juba siiski ka kunstiministeeriumis seoses oma Veneetsia biennaali projektiga. Nõrk monument, aga täna olete te tagasi kutsutud ja hoopis ühe teise biennaali ka seoses, aga ma kõigepealt ikkagi paluksin teil natukene oma tausta tutvustada, et millega tegelete, mis käsil on? Meie tõesti käisime veel kaks aastat tagasi viimati kunstiministeeriumis, kui nõrga monumendi näitus EKA galeriis avanes. Ja nüüd seekord oleme kutsutud seoses artišokitriennaaliga ja üldse on meil olnud selline fenoolide rohke kaks aastat, kus teine, sellest suurem projekt, mida me see aasta näiteks tegime, oli seotud hoopis Riia kunstibiennaali ka kus me siis arhitektidena pardal olime ja muidu oleme siin, Londonis teeme selliseid erinevaid ruumiga seotud projekte, mõned traditsioonilisemat arhitektuursed, vaiksed projektid ja mõned teised, mis on rohkem kunstivaldkonnaga seotud. Kas võib küsida ka teie viimase kunstielamuse kohta, kas Londonis on näitusepaigad kõik avatud, kas maski kandmiskohustus ja kas kõige selle vahel on, mis teie viimane elamusele olnud? Täielikult viimane elamus on tõesti seotud ka nende koroonaviiruse igasuguste reeglitega selles mõttes, et Londonis tükk aega polnud midagi avatud ja nüüd siis on hakanud galeriid ja ka suuremad muuseumid ennast jällegi lahti tegema, kuid küllaltki ranged eelregistreerimisreeglitega. Aga viimane selline tore kogemus oli eelmisel nädalal, kui me käisime, tantsin Ida-Londonis galeriis käpi märkasti näituse avamisel ja see, mis oli eriti tore kogemus, sele kulised, tavaliselt näituse avamised, sellised rahvarohked, sündmused pigem selleks, et lihtsalt klaase kokku kõlksutada ja tegelikult jääb näitus sageli nägema. Kuid kuna see on küllaltki väike galerii, esime vist sisse minna korraga ainult neli inimest covidi reeglite tõttu ja viienda inimesel oli galeriis tõrva ja kunstnik, siis oli seal väga tore kogemus, et tõesti väga hästi Mägi näitusele sai kunstnikuga rääkida ning siis veel hiljem õues ukse taga natuke klaasiga kokku kõlpsutada. See kõlab väga hästi, sest mina isiklikult see kuidagi ei ole väga suur avamiste melu fänn ja võib-olla ma nüüd isegi hakkan ootama neid avamisi, kui neile leitakse ka selliseid uusi, küll oludest tingitud, aga üsna loomingulisi lähenemisi ja tõesti, et lõpuks on näha näitus sel ajal, et see on nagu mingi kunstimaailmavanasõna umbes, käisin avamisele, näitust ei näinudki või midagi sellist. Aga tulles kõigepealt selle artišoki biennaali formaadi juurde, et see on siis olnud selline leiutatud jalgratas, mis on sõitnud juba üsna mitu korda üle aasta, aga alguspunkt on olnud tavaliselt see, et kutsutud kuraatorid peaksid valima 10 kunstnikku, 10 kirjutajad ja 10 päeva jooksul siis eksponeerima koos nii teoseid, vastloodud teoseid kui ka siis nende kohta kirjutatud tekste, kuid iga kuraator on siis seda artišoki biennaali jalgratast suuremaks laiemaks põnevamaks ehitanud, et räägigi võib-olla sellest, kuidas teie nüüd kuraatoritena plaanite seekordse artišoki biennaali ellu viia, et milline see tulema peaks. Öelge palun täpsed kuupäevad ka, millal me seda ootama hakkame? See on väga meeldiv, et sa maarjasisse tutvustada, sina oled selle jalgrattaga leiutanud natukene, kunagi ammu-ammu, aga ma arvan, et see formaat ise ongi üks kõige, võib-olla tugevam osa sellest, et on 10 kunstnikku ja 10 kirjutajat 10 sellist avamispäeva, kes siis on ju aastast aastasse käinud ja millest me ka kindlasti kinni hoiame. Et see on mõnes mõttes selline heana võrrand, kuhu saab siis kunstnikke kuidagi? Ta mõttest või riiulist kuskil mõni töö, mis neil on natukene poolikuks jäänud või mõni mõte, mis ei ole veel leidnud kuidagi teostamist. Ja mõnes mõttes need kirjutajad on siis ka sellised kiirendi osakesed, kes siis nagu võiksid kuidagi toetada seda või tagasisidestada kogu seda protsessi. Ja meie selline lähenemine, et me oleme arhitektuuritaustaga üks mõte, mida esile käisime, oli, et pea sellise Kümnepäevase avamismaratoniga linnaruumis. Et kui tavaliselt on valitud üks koht, kus siis ruumis need teosed vahetuvad, meie plaan oleks 10-l erineval õhtul avada Tallinnas üks erinev linnaruum, kas siis siseruumi välisruumides praegu kunstnikega ka läbi arutame ja plaan oleks siis esimene selline avamine, teose esitlus teha 18. Millal toimub siis 10. teose esitlus ja siis 10. teose esitluse järel avaneb selline ühisnäitus Kai kunstikeskuses, et me teeme kaid muttide keskusega koostööd, kus siis me toome, kas kunstnikke, originaaltööd, kui mõned mingit sorti dokumentatsioonid nendest sinna galeriisse ja siis see jääb avatuks galeriis kuni kuuenda detsembrini. Kiirendi märksõna on päris huvitav, et ma ei olegi selles võtmes sellele formaadile mõelnud, aga see tundub kuidagi avavad mingeid uusi perspektiive, aga teil on ka erinevalt paljudest eelmistest artišoki Pennaalidest on teil ka teema? Ja kui teema üles võtta, see teema oli ka nagu arutelu, sest et varem ei ole olnud teemat, aga meile tundus, et luua ikkagi selline platvorm, ühine, mingisugune alusmõte aitaks võibolla kaasoni kirjutajaid kui kunstnikelt leida selline ühine sõna, mis meid isiklikult on huvitanud, on koopia kopeerimine. Me oleme nagu endale kirjutanud sellise märklause, et meie eesmärgiks on innovatiivsus liha kõrval taaselustada arutelud eeskujude võtmisest, Motkimisest, jäljendamisest, okupeerimisest kui loomulikust kultuuridest aktist ja jätkas, mitte originaalsust, autentsust, unikaalsus pole ülistatud mitte korduse Motkimise reprodutseeritud arvelt. Selline meie küsimus, mis me oleme endale on kirja pannud. Ja võib-olla see taust on, nagu me isiklikult huvitab, et me oleme nagu täheldanud vähemalt arhitektuuriala või üldse nagu loovad erialadel selt selline referentsidega või näidetega töötamine on tihti nagu põlu all, kui ei, juleta või ei taheta või ei osata nagu töötada mõnes mõttes nagu näidetega, kui ainult peidetakse ära. Aga samas nagu on meie arvates mingisuguse loova töö selliseid verstapost ja siis mõnes mõttes artišokivõimalustega tuua 10 kunstnikku, mitte otseselt püünele, aga avada nende sellist tööprotsessi, on väga hea võimaluse arutada, et kus siis tegelikult ideed pärinevad. Ja kas neil on mingisugune väga täpne allikas, ma justkui kunstnik mingite selgete näidetega varasemate referentsi lega et isiklikult huvitab see ja ma arvan, et see on siiamaani, kui pole nüüd teinud koostööd kunstnikega kirjutajatega, on see olnud üsna selline viljakas lai põhi, et et arutadagi sellist loomeprotsessi. Keda olete kutsunud seekord osalema nii kunstnike kui kirjutajatena ja kas on juba praegu võimalik avaldada ka mõningaid toimumispaika, need Tallinna linnaruumis või asjad alles kujunevad? Asjad on kujunemisel, kuid natukene vihjeid saame ikka anda, et just kunstnikke, keda me oleme kutsunud. Me oleme kutsunud, võttes arvesse seda koopiateemat. Ja näiteks üks näide sellest on see, et mitmed meie Töötavad disaini valdkondades või nende looming on väga tugevalt erinevate disainivaldkondadega seotud ja noh, disain juba ju iseenesest sageli on just reprodutseerida või selle eesmärk ongi olla kupeeritav nii-öelda sageli disainis ei ole eesmärgiks üks teos, vaid valitsemisteoseid saab paljundada ja mis saab minna näiteks erinevatesse kodudesse või kohtadesse. Ja siis on jällegi kunstnikud, keda me oleme kutsunud, kelle meetodid ongi väga tugevalt seotud kas paljundamise või kopeerimise või sellise repetatiiv või kordusliku tööga. Näiteks võib tuua tekstiilikunstnik Johanna Ulfsaki, kes töötab vaipade ning erinevate tekstiilidega. Ühtlasi võib näiteks tuua Kaisa Söödi ja Koit randme, kes tegelevad mööbliga ning nemad on olnud varem näitustel pardal ka nii-öelda erinevate mütsidega, et sageli on topi olnud näituse kujundajad, kuid seekord siis on nad kunstnike na kutsutud. Ja siis näiteks üha väliskunstnikuna võime välja tuua joana Tšižikov, kes on Hollandis töötav portugali päritolu kunstnik kes tegeleb Performatiivse lai kaudinguga, mis juba iseeneslikult on väga huvitav ja kummaline meetod ja pühendaks oma teostes tantsu koreograaf ning ühtlasi pudeerimise kirjutajatest. Mis me võime öelda on, et kuigi kirjutajaid ei ole valinud nii-öelda sellest aspektist, et meil oleks eelnev väga tugev seotus teemaga, koopia, kõik need inimesed, keda me oleme kutsunud, on ikkagi kuidagiviisi kultuurivaldkondadega seotud olnud kuid siis ka niivõrd-kuivõrd erinevat pidi, et näiteks üks kirjutaja, kes osaleb artišoki, lon Laur Kaunissaare, kes on varem pigem teada kui teatrivaldkondades aktiivse inimesena, kuid ühtlasi ka on ta laiemalt kultuuri kriitilisi tekste kirjutanud. Joanna Hoffmann, kes. Jaa, ning ühtlasi kuraator ning kirjutaja ise jällegi natukene teise nurga alt, me arvame, tulevad tema tekstid sellise rohkem nagu muuseumiga seotud nurkade alt. Vitamiin K, kes on duo, kes teeb kunstisaateid idaraadios, nii et hoopis toome sisse ka sellise aspekti, mis on rohkem raadioga seotud ja intervjueerimisega seotud, nii et väga huvitav on siis näha, millise nurga alt nemad tega välja tulevad ja nii edasi. Asukohtade osas me veel, me jätame selle üllatuseks, ma võin niimoodi. Nii et kui mõni sulgpalliväljak nüüd kuuleb meid, siis ta võib ennast üles anda. Aga küsides nüüd laiemalt selle biennaalinduse kui sellise kohta, et teie kogemus Veneetsia biennaalil, et nii-öelda autoritena, kunstnikuna, arhitektidena nüüd värskelt Riia, teisel kunstibiennaalil, siis arhitektuurse lahenduse loojatena, nüüd artišoki biennaalil kuraatoritena arvata ka selliste suurte rahvusvaheliste meganäit, tõste või Artsoki biennaal ei ole muidugi suur rahvusvaheline mega näitas, aga ekspluateerib seda nime pigem aga et mis nende senine eluõigus laiemalt nüüd on, et üks pool on see koroonateema, mis inimeste ja teoste liigutamise on teinud, pannud mõtlema selle üle, aga võib olla ka juba varem. Kuidas teie neid võib-olla siis Riia ja Veneetsia näitel tajute seda Pennaalide eluõigust? Jah, see on vist hea küsimus üldse, ma arvan, on toimunud selline biennaalile plahvatus ja sellega on kaasnenud ka tegelikult sihuke kriitika, kui palju meil neid vaja on ja kas me mitte lihtsalt ei pluateerin kunstnikke ja kas meil mitte lihtsalt ei liiguta teoseid ringiga ühest kohast teise. Et mõnes mõttes on see tõsi, seal on olemas mingi kriitikanoot, et miks ma peaksin minema näiteks Veneetsiasse ja New Yorki ja võib-olla kuhugi teise maailma nurka näha sedasama tööd. Samas võiks nagu vastu öelda, et tuua kunsti inimestele lähemale ja kuidagi seda tutvustada igas maailma nurgas, et selle vastu ka nagu ei saaks olla väga kriitiline, et tegelikult on ju meeldiv, kui siukseid sündmusi korraldatakse. Mind, nagu ma arvan, teeb ühest pirnaalist. Biennaali on ka ikkagi kohalik, kui sellist kultuuri edendada kultuuride hästi nagu laiemas mõttes, sealhulgas ka näiteks selliseid tehnilisi oskusi, et selle Riia biennaali ka minu arust on olnud küll kogemused Ta on ikkagi Baltimaade kontekstis täiesti proportsionaalselt väga suur sündmus. Aga sellega on kaasnenud ka väga suur selline aktiivsus. Ühesõnaga, et kohalikud kunstiprodutsendid või inimesed, kes töötavad, ühesõnaga et kogu see asi toimub. Meil on väga palju ja väga palju rahvusvahelist oskus, ütleme, on sellega kaasnenud. Ja ma arvan, et sellest võib ju tegelikult sündida väga paljugi, kas kohalikke uusi näitusi, uusi muuseume, uusi galeriisid Kuidagi nagu laiemas plaanis minu arust, mis nagu pühendaks sellist biennaalil nagu toimumist üle maailma Ütles ise ka, et tema kaaskuraator paratamatult see aasta oli koroonaviirus, siis võib-olla sellel biennaalil, Ani mingis mõttes isegi päris kasulik, et läbi seal selleaastase spetsiifilise imeliku ja natuke hirmutava kevade ja suvepidise, Riia biennaali korraldamismeeskond ning ka kuraator ennast kokku võtma ja päris hästi läbi mõtlema, et kuidas ikkagi üldse sellist näitust Baltimaades teha, kui sa see aasta ära teha. Ja minu isiklik arvamus on, et biennaal läks sellevõrra paremaks, minu meelest ei olnud, on näiteks lõpuks sellist universaalset rahvusvahelise meganäitusemaiku juures vaid tänu koroonale tekkinud sellist olukordade pidin tegelikult muutuma spetsiifilisemaks ja rohkem Baltikumi keskseks. Ja minu meelest oli ka see Riiad, biennaal ja selle näitus väga mõnus, vaata mis kogemused töid oli minu meelest vähem kui näiteks vaibal kit ilmis ka samal ajal toimus Riias. Aga samas see töödel oli õhku ja ruumi olla nendes vanades laohoonetes. Kuidagi lõi vaataja kogemused ja seda oli nagu võimalik vaadata ja läbida, et, et sa ei surnud ära selle ta sinna ja jaksas isegi kõik videod läbi vaadata ja nii edasi ja nii edasi, et see kuidagi see kokkutõmbamine oli nagu puhtalt publiku mõttes. Ma olen nii tänulik selle eest veni seni sümpaatne. Aga võib-olla lõpetuseks küsiksin, et olles olnud oma tegemistes väga erinevates rollides, et küll arhitektidena, küll siis nii-öelda autorit täna küll kuraatoritena kujundajatele ja nii edasi, et millised mütsid teile endale kõige kuidagi sümpaatsemad on ja kas on mingeid rollid või, või kuidagi positsioonid, mida te tahaksite ise veel läbi mängida või kuhugi ennast veel visata. Mingisse rolli. Omavahelistest aruteludest ikkagi kõige rohkem, mida me veel tahaksime proovida, on selle projektipõhisusest kaugenemine tegelikult, mis on hästi tüüpiline arhitektid situatsioonides arhitektide töötajad. Et arhitektidel on laste ülesanne, siis vastavalt sellele tehakse projekt. Võib olla kunstnikele on vähem omane ja seda rolli me ka hea meelega tahaksime veel siis kogeda või jah, proovida, et kuidas oma huvisid arendada, jätkuvalt arendada ja läbi töötada, ilma et me vastaks siis kellelegi kliendi lähteülesandele mingis mõttes otsima vabadust, tundub. Et me oleme teinud nüüd mitmeid nagu näituseid ja kunstnikelt on alati seda kuidagi huvitav õppida või nendega arutada, et kuidas selline tähtajatu töö käib, et kuidas nagu iseennast mobiliseerida iseenda seest ja mulle tundub, et see on, mille kallal me tahaksime töötada. Väga hea, kui kunstiministeerium 10 aastat tagasisaatena alustas, siis ka esimese saate intervjuu oli just seotud artišokitriennaaliga, nii et väga ilusti saame selle sügisega seekord alustada siis järjekordse biennaali, mis õnneks ellu jäänud tutvustamisega, nii et 18. November on siis esimene päev. Ja me teeme kai punti keskusega, koostaja ütles, et me hakkame sinna uudiseid panema ja varsti saame üles agenda Facebookile operatiivselt infot jagada. Väga hea, et kindlasti näeme ja kuuleme sellest veel. Aga aitäh Roland ja Laura ühenduse eest kunsti, ministeeriume ja Londoni vahel ja siis jõudu tööle. Te kuulate, saate Kunstiministeerium lõiku, Tartu möliseb, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Olenemata sellest, et saatelõik on üles võetud kodustes tingimustes. Kinnitan headele kuulajatele, et olen kunstiministeeriumi 10. juubeli puhul pidulikult valges särgis ja lipsuga. 10 aastat tagasi, 2010. aasta septembris, kui sinnani tasku häälinguna levinud Tartu möliseb pääses esmakordselt klassikaraadio eetrisse. Intervjueerisin ma kunstikriitik Peeter talvistut, kelle aktiivne osavõtt 2010. aastal teist korda toimunud artišoki biennaali sündmustest oli talle välja teeninud. Ühe biennaali jagu ehk kaks aastat tagasi, kui Riia startis riboka, oli kunstiministeeriumis taas põhjust biennaalindusest juttu teha. Kusjuures rõhk oli toona sellel, et rahvusvahelise haardega ning Balti riikide jaoks enneolematu eelarvega ribokad tõi biennaali kui maine sündmuse formaadi lõplikult ka meie kunstiellu Pribokaga paralleelselt sattus toimuma ka balti trennal ning kui viimane sattus rahvusvahelise tähelepanu alla tõenäoliselt suuresti tänuri pokale siis ma usun, et sellesse, et kunstikriitikas laiemalt puhkes diskussioon biennaali kui suure rahvusvahelise näituseformaadi heade ja halbade külgede üle, selles usun, ma võis kari pokal oma roll olla. Kenaale kritiseeriti nii selle eest, et tegemist on olemuslikult kolonialistlike näitustega mis koondavad lääne kunstistandardi järgi teostatud teoseid ega oma kontakti enesesündmuspaigaga kui ka selle eest, et keskendudes lokaalsusele võetakse kunstilt selle poliitiline jõud, sest keskendutakse väärtustele, millel ei ole rahvusvahelist haaret ning mis seetõttu ei kõneta üle maailma kokku sõitnud publikut. Nagu hea raadiokuulaja ehk on aru saanud, on tänane juubelisaade biennaalidele pühendatud. Kunstikriitilise rõhuasetuse asemel on aga minu pilk seekord pigem Esseistlik või ehk enese kaemuslik. Riia fotokunstibiennaal tänavu pealkirjaga reaalsuse arheoloogia, mis pidi algse kava kohaselt toimuma aprillis, oli karantiini tõttu sunnitud kõikuma sündmused ümber planeerima. Esimene näitus alati kohe karantiini lõppedes mais ning viimane avaneb teisel oktoobril Läti kunstimuuseumis. Juunis tundus, et maailm on taas enamvähem paigas. Kuid juba 20. augustil, kui Läti rahvusraamatukogus avati Poola kuraatori Adamson suuri kureeritud näitus. Kui sa mind unustad, oli Poolas nakatanute arv taas nii palju tõusnud, et kuraator ei saanud Riiga sõita. Biennaali peanäituse screen kaks maastik. Avamisele tuli vaid üks kunstnik, soomlane duo Morainja. Ise kureerisin biennaalile sümpoosioni, mis leidis suuresti aset vaid tänu sellele et neljandal septembril teostati tõeline matemaatiline uperpall ning hoiti veel nädala jagu alal balti mulli. Leidis, et Eesti nakatunute arv ei ole siiski mitte 16 vaid 15,98. See kummaline nädalane aken võimaldas mul sümpoosioni külalised sõna otseses mõttes Lätti sokutada. Vahetult enne seda, kui kell kukkus ja eestist tulnuile 14 päevane karantiin kehtima hakkas. Juba 11 aastat Riia sügisese näitusehooaja avanud festival Sõrwayulgit, mida korraldab Läti kaasaegse kunstikeskus, kandis see aasta nime piig, seif, skeeri mida võiks tõlkida, kui turvalisus, on hirmutav. Muideks Survival Kit muutis möödunud aasta oma toimumisaja sügisest kevadesse. Aga koroona ajal toimus tänavu taas hilissuvel. Turvalisus on hirmutav, just see tunne mind kevadest saati pidevalt valdab. Kõik, milles näis võimalik olla kindel, on järsku kõikuma löönud ja nii omandavad selgelt artikuleeritud kapitalismi kriitilised tööd, nagu näiteks Sigrid viri kontor, kallis kodu, mis ironiseerib võimatuse üle vabakutselisena puhata. Sur vaevalt Kitil ja tänases päevas hoopis kummalisem tähenduse. Nii nagu puhkus, nii ole ka töö enam puutumatud kummagi õnnestumises ei või olla kindel sürjaalsed kompositsioonid situatsioonist piiri fotodel on ühelt poolt nii kabuhirmus pea kaotanud kontoritöötaja lõhestunud vaimujäädvustused kui totter zoomi koosoleku elustamiseks kolleegidele mängitud kodukontorid, teater. Selles valguses oli vaevalt kiti parimaks tööks prantsuse poliitiliste aktivistide peroo manifest pealkirjaga võttes arvesse, et taolised sündmused võivad korduda. 2013. aastal valminud video dokumenteerib Pariisi lähistel asunud 140-le rumeenia päritolu emigrandile koduks olnud illegaalse külaehitust ja valitsuse käe läbi toimunud hävitust. Trööstitus sügises esse mudasse rajatakse aktivistide abil miniatuurne kogukonnakeskus mille ehitus saadab videos loetelu lõputust Rodust bürokraatlikest põhjustest, miks kogu asundus nii selle elanikele kui teistele ohtlik ning seeläbi ebaseaduslik on. Kui Tallinna linn ei tohi valmis saada, siis seda küla ehitatakse olukorras, kus seda ei tohi olla. Kivi mäkke veeretav sisutus on küll viljatus, ent igavesti turvalises olukorras. Kultuurimaja ehitajad aga töötasid erakordse innu ja kiirusega, teades, et häving on möödapääsmatu. Tööpoolt pakutud turvalisus näiline ja selle teadmise läbi hirmutav sarnast emotsiooni arendus ootamatul viisil edasi Omarmis Marri video. Schmidt ju end nii. Schmitt, sina ja mina. Mar sõbrunes kahe relvapoe omanikuga Ameerika Ühendriikide idakaldal Maine'i osariigis. Tsirka 9000 elanikuga linnakeses Skov e kann relvapoepidajat, Pruusse preili on kõigest stereotüüpsed, võimalikud karakterid, keskealised valged kohase õllekõhuga ning nokamütsiga, millel suurelt kiri trump. Kuid enne, kui hea kuulaja kujutlus hakkab lendama, tahan ma rõhutada, et olenemata Pruusi ja peilib karikatuursusest ei tee video nende kulul kordagi nalja ega ürita neid esitada madalale Hobaliste relva Fonaadikutena. Marre andis meestele lugeda katkendi sajandi alguse saksa poliitfilosoofi Karl Schmidti raamatust poliitilise mõiste kus mitte argumenteerin, et poliitiline kui selline on taandatav vastandusele sõbra ja vaenlase vahel ehk poliitiline seisab vaenlase sõnastamises ning sõda on poliitika ekstreemne vorm. Tegemist on saksa likule akadeemilisele traditsioonile kohaselt keerulises keeles filosoofilise tekstiga, mida Pruussebeili lõik lõigu haaval loevad ja tänapäeva maailma poliitika kontekstis enesele mõtestada üritavad. Aga nagu öeldud, video ei muutu kordagi labaseks. Vanamehi kuulates on tunne nagu ülikooli politoloogia sissejuhatuse seminaris. Lihtsalt sama kummastav kui poliitfilosoofia juhuslikele provintsi relvapoeomanikele on humanitaariast kunstinäitusekülastajale näha neid selle teksti üle järele mõtlemas, kusjuures nihe tekib ennekõike sellest, et akadeemilised tekstid ei ole mõeldud reaalsuse läbi kirjeldamiseks vaid neid tuleb lugeda laiema filosoofilise traditsiooni kontekstis. Teadus kirjeldab ennekõike teadust ja nii nagu Sigrit viri töös on pahupidi töö ja puhkus kummaski ei või enam kindel olla. Nii näib mari video pahupidi pööravad teooria ja tegelikkuse relvapoe müüjad seisavad järsku silmitsi tõdemusega, et relvale kui korra taastamise ja tagamise instrumendile omistatud turvatunnet on subjektiivne ning seeläbi näiline sõber eeldab vaenlast, nii nagu töö eeldab puhkust. Ning üks on teise suhtes paratamatult antagulistlik. Mis post koroonamaailmas juhtunud näib olevat, on et kehtivad antagonistlikud paarid ei ole enam püsivad, tööbeib järsku kaotada oma poliitilise vaenlase tähenduse, kui seda ootamatult enam teha ei saa. Ja ma ei räägi siin töötusest kui töökoha kaotamisest, vaid just sellest olukorrast, kui mängu sekkub kolmas jõud, mis lihtsalt ei luba enam tööd teha. 16. mai asemel 20. augustil avanenud ning 11. oktoobri asemel juba 13. septembril uksed sulgenud Riia rahvusvaheline kaasaegse kunstibiennaal ribuka katus oma lahtioleku aegadel osaliselt Sõrve peal kitiga, kusjuures oli hea meel kohata arvukaid ekskursioone Eesti kunstiakadeemiast, nii üht kui teist. Kui mõlemat vähisemas riboka kandis seekord nime sademe Blossons eesti keelde tõlkides, siis näiteks ning järsku kõik õitses. Kui esimene riboka 2018. aastal oli üle Riia linna laiali puistatud, siis tänavune koondus Daugava pervel asuvasse sadamasse kus laokil hooneid omajagu. Kui näituse kuupäevad muutusid mitu kuud vältavast festivalist kuiseks näituseks koroona mõjul siis sündmuspaikade arvelt kokkutõmbamine ja ühe keskse hoone hõivamine oli ilmselt plaanipärane. Riia kunstielu üks kummalisemaid asjaolusid näitusepindade puudus. Nii toimub valdav enamus suuremaid sündmusi kas laokil kinnisvaras või lihtsalt kummalistest paikades. Iga kord uue hoone hõivamine, konser vaevalgiti programmiline osa, ei Voka puhul näib tegemist olevat pigem häda vajalikkusega. Kuskil on ju vaja näitust teha. Privokale koduks olnud suure tööstushoone kolm korrust suure vestibüüli ja improviseeritud skulptuuri aiaga jätsid mulje, nagu oleks tegemist suure kaasaegse kunstimuuseumiga ning sarnaselt mõjus ka näitus ise korralikud kunstnikud korralike töödega korralikult välja pandud. Ja kui nüüd ausalt öelda, siis midagi enamat ei olegi rippoka kohta öelda. Kusjuures see, et paralleelselt käivitunud rajalgitist täna siin pikemalt rääkisin, ei tähenda, et see oleks tingimata silmapaistvalt parem näitus olnud. Pigem juhuse ajel leidsin selle suuresti oma pealkirja. Turvalisus hirmutab tõttu mind lihtsalt paremini kõnetavad. Kuid kokkuvõttes olid mõlemad näitused kummastavalt sarnased. Hästi kureeritud valik rahvusvaheliste kunstnike töid. Ehk täpselt see globaalne tasapaks kunst, millele keskendumist 2018. aasta biennaalinduse kriitikas näitustele ette heideti. Kuid mida selle universaalse kõnevõime pärast kaitsti. Lokaalses dialektis oli lahendatud tänavune skulptuurid padrinaal, mis samuti septembri algul Riias avanes. Eripäraseks tegi selle asjaolu, et linnaruumi paigutatud skulptuurid olid kõik kohalikelt skulptor itelt. Kogu asi mõjus kokkuvõttes natuke kunstiakadeemias skulptuuriosakonna lõputööde näitusena. Ning kui te nüüd küsite, kas see oli siis millegi poolest parem, kui tasapaks rahvusvaheline näitus siis vastan ausalt. Ei olnud. Sellega on suvejärgne biennaali ülevaadete kohustust täidetud, reisida kuskile nagu õieti ei saanud, aga rääkida sai siiski aitäh, head raadiokuulajad, et võimaldasite mulle selle lõigukese normaalsust. Kui ainult see turvalisus nii pagana hirmutav ei oleks. Et te saate, Kunstiministeerium, lõikub Tartu möliseb, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni. Aitäh kuulamast. Hooaja esimeses kunstiministeeriumis oli külas Piret Viirpalu teemal kunstiharidusest huvikoolides ja üldhariduses Roland reemia laure, Linzi arhitektid aga seekord kuraatoritena šokibiennaalil ning Indrek Grigor rääkis pandeemia poolt räsitud suur näituste maastikust. Mina olen maalin mürk, taas on kunsti seerium eetris järgmise kuu viimasel laupäeval. Aitäh.