Esimest korda kurde stsenaariumi peale meenub alati algus. Algus on see, kui me võtame noodikogust noodi, milles on terve hulk sissekirjutusi tehtud. Eelnevate mängijate poolt on täis kirjutatud terve hulk numbreid. Aplikatuur on tehtud terve rida ettekandelisi märkusi. Mõnedele on see jäänudki millekski niisuguseks, mis vajab tingimata uue paberi ümber panemist nagu seda kõigis heades raamatukogudes. Aasta alguses tehakse argipäeva meie jaoks ka kindel teadmine, et on vaja püüda jõuda pidupäevani pidupäevaks on kõik see elu, mida me elame kontserdilaval või kontserdiks ennast valmis seades. Klodingitud muusiku elukutsest, on iga algus mõte lõpututest korda meestest. Mida me peame kõigi detailide keegi intonatsioonide kallal ette võtma, mida me kavatseme mingisuguses suures ehitises näidata hiljem. Ja kahju on, kui see ehitis Pole pidupäevana. Tõsiselt üllatunud, kui lugesin 1000 Nõukogude pianisti koldenaliseri ütlust et muusika on sündinud pidupäeval ja muusika on loodud pidupäeva jaoks siis tekkis mõte, et kas tõesti koopainimeste esmased häälitsused tantsu juurde olid seotud pidupäevaga. Kas see algne muusika oli tõepoolest mõeldud toreduse üleva tunde väljendamiseks? Samas leidsin, et ei olegi tegelikult vaja näha kõiges ülevat mingit kroonitud tunnet, mida Me peame oma ettekandekunstiga või muusikaga üldse kiitma. Vaidet pidupäev, see on ennekõike täie pingega elatud ja pakutud. Meie endi sisemaailm. Mõnikord on täiesti mõistmatu, miks on nii vajalikud pausid muusikas ja miks on nii vajalik. Selle pausi pinge teravdamine kui palju kordi vaja olnud nagu üle hüpata sellest pausist. Valmistatakse ette uut teost. Ja tuues teda igal pidupäeval nagu esmakordse esitusena nagu ainult üheks korraks mängituna nagu mindset korda mängituna. Puledet. Laiendada seda mõtet inimese ideaali ja tema olevikus tehtud tegude vahele. Ja mõelda sellele, et kui palju aitab muusika siiski tugevamaks muuta. Kõige olevikus tehtud. Et läheneks ligineks sellele, mida me peame pühapäevaseks ühekordselt ette kandvaks väärtuslikuks. Sageli olen kujutanud ette pilti, olla järk oleviku tegude suhtes, nii nagu ollakse järk lahkuminekute üle ideaalsest kujuteldavat näha selgepiiriliselt olevikus, seda, mida me alati oskame mõõta kujutluses ideaalsest. Ja nagu me omavahel Võib-olla tingitud meie elukutsest lõputuks ootuseks et otsas on alati seotud mingisuguse pingega siis täna võib-olla meie teravdatud vastuvõtule igasuguse emotsionaalse ja kõlava suhtes. Igapäeva algus tõotab selles suures käsitluses just täpselt nii palju mõtet, kui ühele inimesele võib ühel heal hommikul pähe mahtuda. Ja kuidagi ei suuda uskuda, kui on möödas lõuna, et ikkagi ei ole toime saanud ainult sellesamaga. Jällegi korranud seda, mida juba tead sellest, mida juba tead saanud rohkem teada saanud rohkem teada selleks, et et loota mingisugusele kiiremale täiesti ebaargipäevasele hüppele, tervest teadasaamiste tunda saamiste loos nii muusikas kui elus endas. Ega see sisend on meie elukutse väga suurt usku ootamatutesse abilistesse, sest terve teose ettevalmistamise protsess on siiski vaatamata oma rangele vormilisele süsteemile. Nõnda salapärane. Mõned teosed saavad ootamatuid tõukeid sealt, kus neid üldse joota. Aga jälle elus, mis ei ole üldse muusikaga seotud. Tulevad meeldivad meeleolud ja tunded sealt kus neid üldse joote. Ka siiski kõige meeldivama olla kindel hommikule, mis lubab nii palju. Ja mis lubab. Hommik, olles pidu päevas. Ikka isegi kui ma ei ütle endale argipäev ega ma mõtlesin kõva häälega ootasest algusest kärsitusest, pingest pausist siis ikka tekib küsimus, kui kaugel, kui kaugele on see, mis peab valmis saama, milleks valmistati ja kuidas tahaks, et see, milleks valmistati oleks veel palju suurem kui meie kujutlus antud olevikus elades seda luba?