Nüüd muusik jätkab täna vestlusõhtuga helilooja, kes sa oled, mille eesmärk on tutvustada ühe tänase Eesti helilooja mõtteid ja muusikat. Selleks heliloojaks on Toivo Tulev ja tema vestluskaaslane, on helilooja, Eesti heliloojate liidu esimees Märt-Matis Lill. Eelmises saates vestlusõhtu esimeses osas räägiti Serealismist ja mikrotonaalsusest teoste kirjutamisest lineaarsusest ja ajamõõtmest ning tekstidest. Ja kuulati Toivo Tulevi teoseid, esseed, uue jõu, siis jõu ning tantodžentiile. Põgusalt räägiti ka juba mõnest teosest, mis täna kuulamisele tulevad. Seekord kõneletakse ka ühiskonnatundlikest aspektidest Tulevi teostes ja Essteetikas, türgi muusikakultuurist, Macami süsteemist ja instrumentidest. Ning õpetajaametist kohtumine on salvestatud 14. septembril 2020 Eesti Raadio esimeses stuudios festivalil Eesti muusika päevad. Järgmine teos on klou ja see taust on päris karm. Ühesõnaga sa oled siin tegelenud enese süütajatega Tiibetis kus, nagu selline idee nagu teose aluseks, vot ei tea. Ja koos toondust ilmselt molutan. Ka muud põhjendust, nagu ei olegi. Ja see muusikaline osa sellest teosest, siis millest sa nagu koosneb või noh, seal meeskoorile. See on meeskoori lugu, tahab seda struktuuri, ma ei ole seda selles mõttes nõnda nagu analüüsinud pärast, et see on üks suur suur selline voogamine, et on päris pikk lugu ka näiteks 14 ja pool minutit kokku selle tuur deforss tegelikult, sellele koorile ka ta oli selle teksti kohta nõnda peal ja see on tõesti nüüd siis tolleks hetkeks teadaolevad 51 tiibetlaste sõnast söödanud olid ja siis sinna vahele ma enda siis repliigid, süütamisest, põlemisest, õõgumisest. Ma arvan, et selle looga ma saan edasi tegeleda, mitte koor peaks sellega tegelema, teen seal leida nagu mingisuguse elektroakustilise sellise lahenduse, mis, mis võib-olla õigustab ennast kokkuvõttes rohkem siis võib-olla mingil hetkel siis kadi raseerida. See lugu on ise aastast 2012 lõu anda pealgi hõõgvel. Võib-olla räägiks natuke laiemas plaanis, et mulle tundub, et et aastatega sinu teostesse ja ka laiemas plaanis esteetikat on tulnud nagu mingisugune üsna intensiivselt, nagu kuidas seda nimetada kriitiline aspekt või selline ühiskonnatundlik aspekt aina rohkem, et kui sellise nii-öelda sotsiaalse olendina sarnast tajuda, et kui palju sind mõjutab siis kõik see, mis, mis meie ümber toimub, sest noh, kunstis on ju üks võimalus on seda täiesti ignoreerida, tegeleda ainult puhaste kunstiliste vormidega, et ilmselgelt sina nagu selline ei ole. No aga see vorm ei mõelnud tegelikult põhimõtteliselt Ütleme tava kirjutada saata näiteks õnnistatud Tähendab selles mõttes, et ma ei näe siin põhimõttelist nagu vastuolu tahab ühiskonnakriitilisus või ütleme, selline kaasaelamine on nagu tõepoolest nagu olemas. On teatud valupunktid on, millest ei saa üle. Kas ongi see, et see on lihtsalt midagi nii noh, mingisugune ebaõiglus, mingisugused kannatused on nii nad mõjuvad nii intensiivselt, et nad vajavad loomingus väljendamist. Ja kas sa oled nõus, et kuidagi sul on nagu aastatega nagu see see pool nagu just süvenenud sinul kui loojal. Sest noh, kui ma mõtlen, Black Mirrori tekst on ka mingis mõttes, ta on nagu väga kardan, väga tume jah. Ja tumedast on veel peale keeratud, tegelikult läkmerre teks lõppes üsna niimoodi rõõmsalt ja lillelapselikult okkama, keerasin selle ringi nagu peale, sest et see see nagu ei õigustanud ennast, tal oli vaja nagu seda punkti sele Wagneri ja Peeter Tamme rongi läbi. Teatud ühiskonnakriitilisus jah, kahtlematult tuleb tuleb nagu kaasa, et, et võib-olla sa küsida, et kas seda on nagu euro juurde tulnud või vähemaks jäänud? No ma ei tea. Ilmselt see, nagu see inimeseks olemise kestan, kuidagi kuidagi kulunud. Pahaks ei pane, Ma veel küsiks natuke, võib-olla intiimse küsimuse. Oled sa muutunud pessimistlikumaks aastateks? Kuidas ma ei, ma ei ole, võib-olla mu filosoofia tundub nihilistlik kohati, sellega ma olen nõus, et toimunud, aga selleks on vaja seda, seda nihilismi, mitte nihilismine tajuda peab olema nagu mingisugune nagu see toolvärk või ütleme siis. Mingi süsteem, süsteem nagu hoomama, seda ei hooma tõesti nihelemine nagu mõjuda see, noh, jah, ma saan sellest aru, et see võib nii olla, aga see puudub igasugune pessimismi varjund. Igasugune vastupidi, see on hästi optimistlik. Aga lähme siis äkki edasi. Järgmine sinu valitud näide on oluliselt helgem ülemlaulupõhine ja siin on siis türgi keel. Miks just türgi keel? Sellepärast, et laulja oli türklane. Tigmen, kes on tegelikult, et terve Türgi tunneb kui traditsioonilist Makoomi lauljat, et noh, vähe on inimesi, kes seal tasemele ilmselt seda, seda kunsti nagu valdavad. Ja see ansambel kassarbanud koosnevad siis sellest lauljast, kes on tenor, bariton. Sitter, mida mängitakse, selliste plekk sõrmedega, võiks öelda plekist sõrmepikendustega plektroodmis käivad sõrme otsast kandlega kuigivõrd võrreldav aga ots on micro tonaalselt häälestatav, et saab nagu kümnendik tooni ikka rohkem palju väiksemate toonide poole võrra, siis mängu käigus siis intoneerida niimoodi, et me saame ühest makaanist nagu teisel hüpatud. See käib lupsti väikeste häälestus selliste klavikeste abil, mis on sellele pillile lisatud. Ja siis on seal Kementse, mis on selline pirnikujuline väikene. Väliselt meenutab feeglit. Aga ta mängitakse justkui nagu tšellot element, seal on erinevaid kujusid siin antud hetkel kõlab meil Kementse, mis on Kreekas tuntud poliitikul Liiro nime all. See on siis rahva lüüra, mida Türgis nimetatakse klassikaliseks nimeliseks. Aga saamislugu oli küllaltki selline nagu kurviline selle loo juures, et üks ja teine asi nagu ei õnnestunud, mis on päris tavaline, kui me töötame sellise traditsioonilise muusika spetsialistidega nagu antud juhul, nagu tegemist oli. Noodi lugemine on nagu üks pool, mis ei ole nagu igapäevane tegevus, nendel kõigil mitte osadel on ja osadel mitte aga siis üldine selline muusika tajumine või tunnetus, see on, see on väga erinev siin oli antud juhul tegemist, siis Clemens mängija oli pärit siis Kreekast pendeeri mängija on tegelikult sündinud pulgaarlane. Ei, ja laulja on siis türklane, Canoni mängija Liibanonist. Et selline kirju seltskond, igalühel omad, sellised taustad traditsioonidel muusika mõistmine ja mõtestamis harjumus. Et need asjad kõik nagu ühe mütsi alla saada ja siis on lätlased, eks ole noh, nagu nende traditsioon nagu meie omast kuigivõrd ei erine. Me tajume muusikat nagu väga ühtemoodi. Aga et see kõik nagu saaks ühe mütsi alla, selleks tuli teha mitmeid kompromisse siin ja seal üheks kompromissiks oligi, nagu see siis, et mis mulle tegelikult kokkuvõttes väga meeldis, seda tuli nagu jooksvalt ümber teha vahetult enne kontserte loetult enne proovi. Et tuli ekspendeeri juurde lisada, nii et siin kokkuvõttes kaks pendeerimale see lahendus väga meeldib ja siis on ka kaks lauljat, üks on siis Läti laulja baritoni solist. Ja siis kannigmen kes siis improviseerid ja seal toimub selline kahe süsteemi tempereeritud süsteemi ja mõtlemise ja siis nakaami süsteemi siis selline põrkumine, makraamikles võiks öelda siis selle asja kohta ja ja see on väga nauditav minu, minu kõrvade jaoks. See tekst on, et küll sa oled ilus, ega siin palju muud ei olegi läti keeles türgi keeles sisu kokku võtta. Elanla alustan seda hektarit. Mulle tundub, et see türgi teema on midagi, mis on sulle nagu laiemas plaanis nagu oluline olnud, et äkki sa seda võiksid natuke kommenteerida. Läbi selle loo ma võin kommenteerida nõnda palju, et seda lugu üldse kirjutada saaks, oli näiteks pidi olema nagu mingisugune ettevalmistus. No selle mikrotonaalse sellise moduaalsusega tegelemiseks see ettevalmistus oli olemas, siis oli vaja veel ennast kurssi viia. Ei olnud obligatoorne see, aga mulle tundus nagu hea väljakutse, et norin ennast siis ühtlasi ka Makonoomidega kurssi. Nii palju, kui see võimalik on ja kuna ma elasin vahetult enne selle loo nagu valmimist Istanbulis siis mul oli hea võimalus seda nagu igapäevaselt kuulata seda muusikat mis Macaamidele baseerub samamoodi võtta tunde siis sellel sellel teemal, et ma sain oma kunagised õpilased, kelle muusikat ilmselt, et me saaksime neid kuulajatega järjena rannilt ja tema abikaasalt siis areenilt siis nakkamiosas, kes mängib siis neid. See on selline bambusflööt, traditsiooniline seal maal ja mitte ainult seal maal läbi Lähis-Ida. Ikkagi vaja nagu sellist elusat oskajat enda kõrvale lisaks sellele muidu ta lihtsalt vähimalgi määral ei kinnistu ja, ja noh, siis tekiks puhas teooria, millest ei ole tegelikult väga palju muusika kirjutamise minu jaoks vähemasti kasu või ta ei köida mind sellisel kujul, et tal peab ikkagi mingisugune värv ja mingisugune lõhn nagu juures olema. Et mul oli selles mõttes hea käepärane võimalus selle kraami maailmaga tegeleda. Türgi on jah südamesse läinud muidugi, et see muusikakultuuri iseenesest on nii mitmekesine ja niisub teel, need on, ütleme see mokaamisesteerun paljusid töilsem, kui vähemasti minusugusele kõrvaldada. Ta oleks selle asja sees, ei ole palju stabiilsem, kui on siis araabia oma näiteks, eks ole. Sest nagu ma ütlen, et me ei räägi siin veerandtoonidest mitut Araabia muusikas oleks ilmtingimata oluline rääkida ainult veerand toonides, vaid tõepoolest, need häälestus, intervallid on nii väikesed, et me isegi kohad nagu keeldume tajuma, sest meie, meie taju ei ole sinnamaani nagu arenenud. Näed seda, seda kõike kuulda. Nokaan on muidugi kohutavalt palju, aga reaalselt nagu elus kasutada, võetakse sellest võib-olla neljandiku viiendikku. Nendest olemasolevast või ütleme, teoreetilisest eksisteerivatest magamisest, nii nagu kraagastan kohutavalt palju, eks ole. Aga nende eristamine muutub ühel hetkel nagu keeruliseks ja siin konkreetselt oli tegemist neelanagaamiga, et see oli koguteos oli sellel ajal ja see on nagu selles mõttes lihtne, et noh, lihtne nagu läbidad. Et kui, kui noh, türgi muusikuga läbides ma pean ütlema, eks ole, et mis mis parameetreid meil on, et see ei ole Solma soor, eks ole, mis on saunalist tooma soor, mis on sama, mis laam suur, eks ole. Vaid ma pean ütlema, et seal ka ja siis ta laulab seda nokaami. Ja kui ma teen siin nüüd mingisuguse erand ja siis see tekitab probleemi koheselt, tekitab probleemi. See tähendab, et need Microdonaalsed elemendid, mis seal on, need eksisteerivad nende peastele traditsiooniliste muusikute peas eksisteerivad ikkagi konkreetses sellises süsteemis ühe ühe konkreetse Macami piires ja mitte väljaspool seda ilmtingimata. Mis ei tähenda seda, et makaronide võiks nii, nagu me nüüd hakkame kuulama ühte lugu renoreenilt kus on siis erinevad Nakonoomid nagu omavahel nagu ühendatud. Kuulame siis äkki kuulame lugu ei ränne minu õpilane väga ammusest ajast. Aga ta kirjutas ja oma abikaasale loo ja maitsestasin seda, esitab selle nimi ellikvid Aidentitys. Ja me ei kuula tervikut, vaid me kuulame algusesse algapitaks immiga. Istanbulis vaktsiini välja kindlasti olete kuulnud, kus toimusid suured sellised demonstratsioonide omal ajal enam ei toimu. Ise elasin, kataksime väljaku servas ja akendidi enamasti kinni olema, sest muidu pisargaas ei lasknud lihtsalt hingata. Aga tahaksin, ma on ühtlasi ka sissejuhatus, selline traditsiooniline sissejuhatuse vormel vibrilisetoorne sissejuhatus mis annab siis ettekujutuse või võimaldab ettekujutus sellest üldse, mis Mekaaniga tegemist on. Haritud kuulaja peab aru saama, mis süsteemis parasjagu viibime, et saada nagu täit elamust sellest muusikast, eks ole. Lihtsalt kuulamine. Sellele pillile nüüd ise kirjutada, selleks peab olema tõesti nagu teoreetiline ettevalmistus. Miks ma üldse räägin, sest ma kirjutasin kevadel soololooga, sest et on plaanis nüüd kaasaegse nei plaat välja anda vaid seal see on esimene omalaadne, siis kaasaegse muusika plaat. Ja paluti sellele lugu siis Türkmännan, selline kuulus türgi helilooja, kellel on doktoritöö siis sel teemal lausa kirjutatud, kus on suur osa pühendatud just neile neil tehnilistele aspektidele neist on väga palju eri suurusega ka, et testituuri teadmine ei anna neile tegelikult ettekujutust. Ja ütleme, pooltoonide teadmine, et kus pooltooni, kus veerand tooni kasutades ei anna meile tegelikult ettekujutus sellest, kas seda lugu saab reaalselt ka mängida, mille me oleme kirja pannud, nii et ma olen ühe loo enam-vähem tühja kirjutanud kunagi varem. Ühe loo ma kirjutasin neile ühele korea orkestrile selleks nagu enam-vähem täiet. Tahad sa, mis puudutas nüüd seda nei partiid, see õnnestus. Ja kolmas on see, mis ma nüüd kirjutasin, need Aighelist, harjuta praegu. Et mis sellest välja tuleb, seda näeb, aga on lootus, et ta siis aasta jooksul saab siis salvestatud, seal on erinevaid autorid erinevatest riikidest, kes siis osalevad selles projektis lõõtspillitundmine, aga konkreetset mängijat tundma ka, et, et see ei ole ei piisa lihtsalt selle konkreetse pillitundmisest, et rohkem on oluline siin tunda seda mängijat, kui, kui ütleme näiteks meie flöödi või oboe puhul, eks ole, mis mis on standardiseeritud instrumendiga Bell konkreetne pilt, sõltumata sellest, kui suur ta on ka individuaalne, väga-väga erinev mõnest teisest väga heast pillist. Mulle tundub, et me peame hakkama mingi hetk ikkagi vaikselt otsi kokku tõmbama, aga ma arvan, et äkki viimane selline teema, mida võiks puudutada, oleks äkki sina kui õpetaja, et ma saan aru, et õpetamine on sind ikkagi päris palju mõjutanud ka sind ennast muidugi sinu õpilaste kaudu, et äkki sa natukene kommenteerid seda. No eks iga õpilane on omaette nagu mingisugune nagu potentsiaalselt mingisugune Akenu, mõned aknad on kasvat suletud paratamatult ja neid aknaid ma ei tea, nüüd aknad võib-olla avatakse kuskil privaatsemal ruumisega enamasti see on õpilane, ikkagi ka mingisugune aken millest paistab mingisugune valguse, mingisugune maastik ja enamasti need maastikud ikkagi päris unikaalsed, et iseasi, kui palju sellest lastakse osa saada, selles mõttes me oleme õpilastest alati hästi palju õppida. Ka on nõnda, et, et suurem osa minu õpilastest ei ole pärit Eestist ja selle tõttu noh, nagu see, see, mida ma õpin, ei ole lihtsalt see konkreetne individuaalsus või see konkreetne persoon ainult vaid siis ka erinevad muusikakultuurid, eks ole, mul on praegu näiteks hiina õpilasi olnud viimasel ajal. See võimaldab jälle nagu näha, Hiina mentaliteeti tegi lähemalt ja intiimsemalt ja seda paremini mõistma hakata, kui kui see oleks muidu. Aga kas siis on ka oodata, et sa kirjutad mingi hetk vorst ja praegu hiina traditsioonis? Toimub jõust toimub korrektuuri lugemine, täna õhtul peaks lõppema hiina ainelise loo korrektuuri lugemise. Et söön kvintett ja siis traditsioonile Piero kvintett. Aga seda siin ilmsesti kuulda jällegi ei saa. Ka õpilasi on Jaapani ja ma olen selles mõttes väga, väga õnnelikus seisus, eriti viimasel ajal, et, et kõik õpilased, kes mul on, on tõesti nagu tublid, mitte lihtsalt tublid, vaid rõõmustavad. Liisa lugu võiks kuulata, kui Liisa nõus lisa istub siin ja seal on üks selline toreda arendusega lugu, mille koosseis on suhteliselt ekstraordinaarset, siin on väga sellise reljeefse häälega sopran, siis on akordion, elektrikitarr, klaver, saksofon on ka. Ja seda esitab, eks, itaalia ansambel Arsenal. Ja see tekst on pärit antelt ja pealkiri on inferno, mis mulle selle loo juures on nagu meeldinud. On see selline küllastunud helimaastik, mis lõppes, avaneb selline väga veenev ja mitmeti ka ebatraditsiooniline tõus. Arvan, et tõesti, äkki tõmbaks siinkohal mingisuguse vahejoonest nagu heade ja huvitavate asjadega ikka on, et neid jätkub paljuks. Ja jääb ka palju üle, et ma arvan, meil oleksin ainest mitme kohtumise mitme saate jaoks tegelikult, aga paraku jah, mingisuguse joone peab kuhugi tõmbama. Me kuulasime ainult vokaalmuusikat, siis kukuvad. Lihtsalt see aeg läks nii ludinal nei lugu siis soola neile. Kuigi jah, kui ma seda Liisa lugu kuulsin kohe seal lõbusa lõpuosa tuletas mulle black Miravist mingi kahte imeldav. Mõtlesin delt sinna sobiks nii hästi otsa sobiks jah. Aga need on võimsad, need karjed seal Black Mirror is. Kas see on midagi, mis võiks ka selle eelmise teemaga haakuda. Kindlasti ta haagib, ega mina ei tea täpselt, ma nik hoob, see tunne nagu mõnda aega saime Istanbulis tuttavaks nõnda. Aga, ega ma tegelikult selle konkreetse loo ütleme sellist mulle tundub, et me räägime erinevatest asjadest selle loo juures, et minu jaoks on see nagu selline illusioonide ehitamisel siukse noh, kaasa arvatud elevandiluust torn, eks ole, illusioonide ehitamise ja jumala loomise põhimõtteliselt krati loomise selline selline temaatika, tema jaoks oli see võib-olla midagi konkreetsemat sellist konkreetsemate ühiskonna valupunktide suunas. Ütlemine kuulama ja optimistlik lõpp. Kõõlunud päris lõpulõigu nik hoopsi tekst aga siia juurde siis poogitud Wagneri tekst üteldi enne rongile. Ja siis siin on ka muskiline vihje tegelikult. Nikon ise Inglismaalt pärit, aga ta on aastaid nüüd Istanbulis elanud ja saksofonimängija Robert reeglina muusikateadlane etnomusikolooge USAst, kes mängis siis bariton saksa siin ja siis ka vallimängija ka valvan sarnane tegelikult vägagi siis neile, aga tal puudub huulik, jaga seda saab intoneerida väga sarnaselt Neiga niimoodi, et teda on võimalik kasutada, justkui oleks tegemist Neiga nõnda mängida, imiteerida, intoneerida, aga ta on tehniliselt nagu täiuslikum instrument, aga seal on ka muusikateadlane tegelikult etnomusikolooge, selline kirju seltskond. Ühesõnaga, ma arvan, et väga väärikas lõpp sellel meie pikale jutuajamisele ja kui siinolijad nohhist, naht, siis võiks öelda tsoonist naftat, kellel on juba päris palju võimelist äkki otsad kokku tõmmata. Suur tänu, Toivo väga sisukas oli. Saates nüüd muusika jõudis täna eetrisse teine osa kohtumisõhtult helilooja, kes Auled oma muusikat kast ja selle kirjutamisest, rääkis helilooja Toivo Tulev. Tema vestluskaaslaseks oli helilooja, Eesti heliloojate liidu esimees Märt-Matis Lill. Vestlusõhtu toimus 14. septembril 2020 Eesti Raadio esimeses stuudios festivalil Eesti muusika päevad. Helirežissöör oli, jälgis Pauli köitis ja toimetaja Johanna Mängel.