Valge valiku Ernst Enno luulet esitab Ines Aru. Sa ära küsi iial ära küsi kust tuli see akord. On mõndagi, mid südames ei püsisära, küsi iial ära küsi. Metz ajas suvest imelikku juttu tuv. Ööl valgel oli see kui kevadel veel õites polnud, ruttu metsas suvest imelikku juttu. Üks oli meie tee. Ja metsa taga ladvus seisis valguspool südamest, kui kuldpool kuskilt, kus ei tea, kus ta algus. Kui metsa taga Ladrul seisis valgus. Ko mainest süttinud muld. Mets kohab. Mets ja süda. Kes mõistaks ütelda mis võimata veel öelda. Ja mõista, võimata? Tuul tuleb, kust ei pea, ei pea, kuhu läheb? Kust kõik, mis on, ei mõista. Sul üksi tunne jääb. Siin kõiki poolt ja vastu. Mispärast küsitsa? Kes teab, kust ja kuhu. Läed, tuled kõigega? Siin elus nagu metsas. Üks kohin juttuaab. Sest rõõmu, murekõne nii läbisegi saab läbisegi jooned, imelised teed, mustvalge palged, mustad ja vahel silmaveed. Kui armas on see laul end kaugusesse laulda kus luule ehitanud on imelisema üks luuleolek, millel asu veel ei ole. Kas valgus, mis ei mõista, sõnas, mõtelda? Üks valge luik kesköösel õhuhõlmas. Sest maast, kui inimese õnnest laulu lõi ja hääli üksikuid nii siiasinna pildus ses tööga mõnda kodu südamesse tõi. On nüüd, kui imeline palverongkäik silmas kui luule, mis ei mõista sõnas, mõtelda, ei tea, üks, kus teine käia, kõik nii segi. Ja siiski laulan, õnnis, õnnis otsata. See luule laulab ära maise õnne ses luules südamed kõik lauluks valmivad. Sest helin igal maal ja helin igas taevas. Sest luulest mure, mustad silmad säravad. Mets süda varri ringistuksus kaasa. Ööl valgel oli see ning kastesseisid lilled üle, aasamets, süda variringis, tuksus kaasa. Meil lahkmel seisis tee. Suur sügavus jäi üksi, mustad silmad ning oma öine ring. Oo õnne igavesti Comendavad ilmad. Suur sügavus jäi üksi, mustad silmad ning helistaja hing. Kukk laulab, ööd on palju ilma taga ning risti rinnal und. Samaga mis magamas samaga. Kukk laulab. Ööd on palju ilmad, aga udulemm istunud. Ma tunnen lillesid, mis keegi pole näinud. Neid kasvatasin oma südames mu lilled seal, kus ükski pole käinud, kus elan, laulan oma valguses. Mu hingelilled valget, keset igatsusi, kus surevad kõik ohked, tolmused kus leian kaduvuse rannal jäädavusi ja pärliks saavad mure tundmused. Mu meelest on, kui oleksin ma toonud need lilled säält, kus jumaluse maa nii sala tungides kui säde, rändaja Need, lilled nagu unenägu südamesse loonud, mis nägin, kus ei pea arvata. Nad on kui arm mis surematust joonud. Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad. Mu ümber sala laulvad, vaiksed leinad. Ja seal, kus teeni pikk ja tolmune, viib sinimetsa poole, kaugele. Seal kasekõne loob kui pilvi teele, et kanda kojukutset, minu meele ja sala laulvad, minu vaiksed leinad. Toetan aknaservale ja ootan. Ei tea miks? Öö valge on vajunud, mõttesse läinud, miski nii üle kallaste. Ma ootan, ei leviks. Ja kaugel seal kumab kullana üks hiline Ilmarganud. Päev ütles, eks ükskord sa ikka saa, kostis teed, tõkenet tõtata. Terendab kauge anud. Ja sees seal sügaval südames, seal põleb seesama leek. Kes ütles, Celiial see ununes, kes kostis iial küll iganes. Oh, nooruse tuline leek. Nüüd laulab aeg aias akna all. Oh süda, jää magama. Aeg ruhi on rohu sees, sügaval on kastetilk, valge öö kumad all. Tilk inime endaga. Öelda oleks ehk küll pähe siiski ütelda ei saa. Ossa sõna väike sõna, sisse pooled kitsas maa, on neid lühikesi pikk, ehkki iga süles sügavus. Kuulatasin kõige sisse. See on minu armastus, see mu elu raske rada. Ossa sõna sõnake. Öö ja päev said ilmas kokku, armsad teineteisele. Ööst sai tunne päevast mõtteilmadega laulis tuul, kes mulle ütleb, mis ta laulis. Varsti kuldsed lehed puul. Tukkuksin ehk kordril käitkis. Ons ess sügavuses und? Öö ja päev said ilmast, kuhu siis sai imeline tund. Siis said kogu ilma sisu rinda nagu kastetilk kõik ta sees kui valguspeeglis, kõik, kui igaviku pilk, tundest, mõttest, süda, haigeossa sõnas, sündinud, maa, öelda oleks ehk küll vähe. Siiski ütelda ei saa. Kõik väljad 1000 paese lapse viisid kõik teed veel tuvad kadunud paradiisi. Taredaga hangunud sinivalge maa. Kuhu viib see tee vaikses toas, nüüd? Mida sammun Jautsai sammu. Kuidas nõnda on teiseks saanud püüd? Nagu oleks nii olnud kõik ammu. Ja teine on seal. Ja kolmas on enese südame hääl. Celse nõusin, leiaks rel keel. Kus on su kallas? Heliseb see on üürike, õnnestav tund. Kepp kätte ja vända. Öö valge on õnn. Veel kuskil on otsata. Kõik kordub. Ons kordaja isegi uus? See küsimus helises mõnegi suus. Las mõtetest vabaneb. Las olla kõik kallas ja kauguse rand. Ööl 1000 on paitavad kätt. Käisid tasa ja laula nii üksinda teel, et vabaneks kõigest kord kütkenud meel. Ööl tuhaton aitavat kätt. Käi tasa ja laula ja unusta kõik, lase magada udu ja ilm. Sööbikondsee. Üks valge luik kesköösel kuskil õhuhõlmas sest maast kui inimeste õnnest laulu lõi ja hääli üksikuid nii siiasinna pildus. Sest ööga mõnda kodu südamesse. Riputa igale haavale, mis elu lõi valguse lund ning õnnista õitseva enese, nii saavutab kurvemgi tund. Ja kuigi veel järele jääb ainult sundükskõik, siis ükskõik, siis hädunud aedunud seal riputa igale haavale, mis elu lõi valguse lund ja õnnista õitseva eneseni paljastab kurvemgi tund. Ning kui nii veel midagi kuhugi jääb, ükskõik, ükskõik kas see järele läheb Ei ühteme, aruta meel mõtteni kaugelt, käib ringi. Ja süda sest sõnu Aab ei tea, kust ilmast nad tulid. Lugunelist ülimaks saab. On imelik Vaiknesest templis, mis oli sa unustanud ööd-tagamaatasa ses ringis on tähed end liigutanud. On tõusnud nii sügavad tunnid, sa nõrgud, nii tilk ja tilk. Sud tagama tasasesse ringis täis külvatud hingenurm. Kuhu sa lähed, on vara kus tuled, on ikkagi surm. Ernst Enno luulet luges Ines Aru luuletused valis põimikusse Jaak Lõhmus.