Jaanuarikuu viimasel päeval anti Eesti muusika- ja teatriakadeemia kontserdimajas üle Eesti Kultuurkapitali aastapreemiad eelmise aasta silmapaistva maile, kultuuri- ja sporditegelastele. Eesti filmimaastiku suursündmus oli vaieldamatult Anton Hansen Tammsaare romaani tõde ja õigus ekraniseering. Nimetatud film ning režissöör Tanel Toom ja produtsent Ivo Felt pälvisid peapreemia audiovisuaalse kunsti valdkonnas ja parima meesnäitleja aastapreemia rolli eest filmis. Tõde ja õigus pälvis priid Võigemast, keda mul on ka suur rõõm täna siin klassikaraadio stuudios tervitada. Tere. Tere. Tere. No kõigepealt palju-palju õnne. Suur tänu. Esilinastusest on nüüd möödas aasta, aga tähelepanu filmi ümber ei ole kuhugi kadunud. Mis hetkel saite te aru, tegemist on tõeliselt suure asjaga lausa Oscari nominatsiooni väärilise projektiga. Ja, ja seda Oskari juttu seda ma niimoodi kohe tõsiselt ei võtnud. Esimese hooga, noh, esiteks ei mina ega ma arvan, Tanel Toomiga keegi nüüd ju ei teinud seda filmi seda Oscarit kuidagi silmas pidades või, või seda jahtides, et eesmärgid olid ikka teised. Aga see, et tegemist on olulise materjaliga esiteks ja olulise filmiga, see sai selgeks sellest hetkest, kui ma seda Taneli kirjutatud stsenaariumit lugesin. Sest teos on ju ääretult mahukas. Ja võimalus see materjal tuksi keerata on väga-väga suur tõenäosus. Tanel oli minu arvates teinud väga hea stsenaariumiga, targad valikud, et mida sellest raamatust võtta ja mida jätta. Sest jah, paraku film, mis tuleb teha. Valikud, kõik ei saa sisse panna. Aga milline oli teie kokkupuude siis teosega tõde ja õigus enne filmi, kas ka näiteks koolis sai siis teos kohustusliku kirjanduse korras läbi loetud? Ja loetud sai ka, said läbi, see on juba teine küsimus, aga jah, loetud sai küll ja ma arvan, et ma ei ole siin mingisugune erand. Paljud ilmselt räägivad täpselt sedasama selle tõe õiguse kohta, et jah, lugesin küll, aga noh, tunduselt jäi kaugeks, ei saanud aru või olin ise liiga noor või teemad, mis seal on. Ühesõnaga jah, ma ei tea, kas ei puudutanud sellel hetkel vä seal on minu oli tegelikult samamoodi, et see raamat muutus ikkagi oluliseks alles teatrikoolis, kus Tammsaarega nii või naa tegeletakse. Tammsaaret on eesti teatris tehtud väga palju tõde ja õigust ja muid materjale ka. Aga jah, selle materjali kuidagi lugemine liiga noores eas. Et ma ei tea, ei olegi väga kasulik. Aga mina loodan küll, et nüüd see tänu sellele filmile leiavad inimesed tee nende raamatute ja Tammsaare juurde laiemalt. No aga kuidas siis Pearu roll teieni jõudis ja kui palju teateid nendest läbirääkimistest ja otsustest, et mis puudutas siis osa täitlejatesse valimist? Ei, ma sellest väga midagi ei tea ja tegelikult ei taha ka teada, mind see väga ei huvita. Jah, nii palju ma tean, et teeks, ilmselt katsetati seal kõikide rollide peale nii Pearu kui Andrese kui marja krõõda kõikide rollide peale katsetati ja kutsuti väga palju näitlejaid proovidesse selles osas, Tanel on väga põhjalik, ta on ju ikkagi seda ametit õppinud Londonis. Et see proovimine ja noh, niukene inglisekeelne sõna nagu kaastimine, see käib asja juurde, seda ei tohi vahele jätta. Ma ei tea, kui ei ole tegemist, Martin Scorsese, aga kes teab, et ta hakkab kasutama Roberto siiralt, et noh, siis ta ei hakka ilmselt kaasnevate taga. Aga see käib selle filmi tegemise juurde pusle ladumine või selle pasjansi ladumine, kes sobib täpselt ja üks võib-olla mingisugune isiklik sümpaatia, keegi võib-olla meeldib teatrilavalt, aga kaamera ees või ekraanil sobivad kokku hoopis teised. Ja noh, see on selline põhjalik töö ja Tanel tegi seda väga põhjalikult. Milline oli see esimene kohtumine, mõttevahetus ja esimene stsenaariumi lugemine, siis koos Tanel Toomi ja teiste näitlejad? Tega esimene kohtumine tegelikult oli hästi selline ootamatu, väga-väga kiirelt käis, kõik helistati, küsiti, et kas mul on vaba aega tulla ja teha mõned stseenid, stsenaariumit veel ei olnud jõudnud lugeda ja tegelikult oli see väga hea situatsioon minu jaoks, et mulle meeldib niimoodi eksprompt minna. Ma ei jõudnud väga pikalt mõtelda selle peale, et mis asi see nüüd on ja kuhu ma lähen ja mida ma tegema pean hakkama, läksin põmdi kohale jagu. Kohe tegime seal mingisuguseid stseene ja siis edaspidi siis sain stsenaariumit ka lugeda. Ja Taneliga meil oli isegi niisugune väikene ennem võtteid siis, kui oli juba selge, et läheb võtaks siis meil Taneliga oli üks niisugune väike, kuidas seda nüüd öelda, komandeering, väike laager, kus me siis arutasime pikemalt seda Pearu tegelast stsenaariumit üldse, kõik Pearu suhteid kõikide teiste tegelastega. Ja see oli mulle väga kasulik, esiteks nagu materjaliga tutvumise koha pealt ja režissööriga tutvumise koha pealt. Aga räägime siis nüüd ikkagi Pearu karakterist ja sellest ettevalmistamisest rolliks kuidas sellise kiusliku tembutava tüli norima karakteriga siis üheks saamine toimus. Jah, Pearu kohta ilmselt, et jah, see see ettekujutus, et ta on väga kiuslik ja pigem vist niisugune miinusmärgiline hea või paha tegelane, et Andres on see hea ja õilis ja et kuskilt on see meile alateadvusesse niimoodi jõudnud, et see ettekujutus selline on. Õnneks Tanel nägi seda lugu mitte nii must-valgetes toonides ja ehitaski selle loo üles kuidagi peategelane lõpuks on ikkagi Andres ja Pearu on seal nii-öelda toetav tegelane, seda Andrese lugu jutustada. Ja selles osas hädavajalik seal. Just nimelt, et kuidagi esimese hooga seal pilt natuke teistsugune maalida ja siis jälgida Andrest, kuidas ta, noh, ma olen Tanel, on sellest oma mingites intervjuudes rääkinud ka, et kuidas ta on seadnud endale eesmärgi ja kuidas niimoodi jõuga selle eesmärgi poole rühkida, seda Ühel hetkel endalegi aru saamata on kuidagi ära unustanud kõik enda ümbert. See eesmärk muutub kõige tähtsamaks ja kuidas ta siis muutub, kuidas muutvad tema suhted ta naisega, perekonnaga, lastega ja jumalaga ja maailmaga üldse. Kes aga theroni jõudis, Eli Gret? Jah. Nonii, on naised, jõuavad meestele. Aga kui palju on siis tee ääres Priit Võigemasti või kui palju on Priit Võigemastist ääred? Vot esimese hooga ma mõtlesin, et me oleme väga erinevad aga selgub, et ilmselt mitte ma arvan, meis kõigis on nii ühte kui teist. Ilmselt teebki selle materjali seal Tammsaare tõe ja õiguse selle materjali väga tugevaks, et igast tegelasest võib leida midagi, millega sa nagu kokku helised jah, et peaharul on kindlasti selliseid omadusi, mida, mida väga endale ei tahaks üldse kõikidel nendel mees karakteritel, seal Tammsaarel nad on, esiteks on need peaaegu kõik on seal joodikud naisepeksjad ja, ja mida kõike veel. Aga üks asi küll, mis selle Pearu puhul tundus sümpaatne? Ta ei lase endast üle sõita. Mitte kellelgi ja ta ei karda peksa saada. Et kui tal on oma asi ajada või oma asi öelda, siis ta seda ütlemata ei jäta. Isegi siis, kui ta vastu hambaid saaks, selle eest. Jah, niimoodi ei, ei koguta, ei küürutaja, ei lähe, saba sorgus kuskilt minema, vaid ütleb välja, mis ta mõtleb. Ja head ja vead on meil kõigil. Filmis oli väga suur roll ka Eestimaa kaunil ja puutumata loodusel kast avastasite enda jaoks midagi uut või seni kogematud. Jah, no päris aus olla siis võtetel ei olnud küll aega seda loodust seal väga nautida, pigem filmivõtted on alati näitleja jaoks ja kogu võttemeeskonna jaoks on üks hädaorg sest enamasti peab selle loodusega selle kauni loodusega, mis pärast sealt ekraanilt paistab hirmsasti maadlema ja võitlema sääskede, parmude ja lume ja vihma ja tuule ja igasuguste loodusjõududega. Aga jah, pärast ekraani pealt vaadates paistab see kõik väga kaunis, isegi see väga kole ilm siis vahepeal on. Ja võttelt ju toimusid üle Eesti osad siin Tallinnas ja osad hoopis teises Eesti otsas, seal Lõuna-Eestis seal oli tõesti väga ilus ja oli sinna üles ehitatud need taluhooned, mis oli tõesti väga kaunis, kui seal mõnda aega viibida, siis täitsa tekib ettekujutus, et kuidas elu võis olla. Kuigi jah, see mäetalukompleks oli päris autentne, aga olude sunnil mage arvestades oli Pearu. Eks, Oru talu oli seal Lõuna-Eestis ehitatud. Ma tea vineerist või niisugustest sellistest asjadest ja ta oli üleni sinine, et saaks pärast järeltöötluses arvutiga lisada need hooned sinna. No selle filmi puhul ei saa üle ega ümber ta peab, ikka räägime natuke ka Hollywoodist kuna oli ikkagi peaaegu et Oscari nominatsioon tulemas, aga, ja oli uudis ka väga kuulsad filminäitlejad küll väga austavad sõnateatrit, aga nad ei söanda ikkagi teatrilavale astuma ja sest selles on väga suur aukartus, teil on aga seevastu maasika eest teatrilava kogemuste baas. Kuidas on siis selle olukorraga, vastupidi, teatrilavalt ekraanile? Jah, noh, Eesti on selline pisikene riik siin olude sunnil enamasti ikkagi kõik näitlejad ongi teatri näitlejad kes siis hea meelega, kui avaneb võimalus, mängivad ka filmis kaamera ees või teles ja seal on omad pisikesed nüanssikesed, mis erinevad loomulikult teatritöös ja filmides, aga oma põhiolemuselt on see töö ikkagi sama ikkagi sarnane. Lõppude lõpuks tuleb ära unustada, et on kuskil mingisugune kaamera, kes sind jälgib ja tuleb nii-öelda mängida partneriga. Et see on ikkagi seesama. Ja noh, aukartus lava ees vaatamata sellele, et tõesti juba ootamatult on kogunenud aastaid. Aukartus ikkagi ikkagi on ja kaamera ees ka üks asi muidugi, mis on, mis on täitsa teistmoodi võrreldes teatriga on see, et kaamera ees on esiteks ettevalmistusaega ikkagi on vähem kui teatris teatris ju kaks kuud, kolm kuud, mõnikord isegi rohkem, see ettevalmistus on niukene, rahulik, põhjalik ja selleks hetkeks, kui publik saalis on, siis üldiselt enam ei ole mingisuguseid suuri küsimärke, aga filmi puhul on see, see ettevalmistus on ikkagi rohkem selline omaette ja rohkem selline oma peas ja kujutluses. Et mis täpselt konkreetselt juhtuma hakkab, sellel hetkel, kui kaamera käima läheb, et seda ikkagi need päris täpselt ikkagi ette ei tea. Seal peab olema valmis, kohe-kohe peab olema see, mis iganes emotsioon siis seal parasjagu vaja on, et see, soovitavalt oleks kohe olemas. Aga mugavamalt tunned ennast teatrilaval või ekraani kaamera ees. Et teatris, sest seda tööd ma olen lihtsalt rohkem teinud, aga tegelikult minu jaoks ikkagi lõpuks taandub kõik sinna, et kellega koos ma neid asju ajan. Vahet pole siis kas teatris põi Peles prii kinos. Et kui on usaldus režissööri vastu ja lavastaja vastu ja kui tore seltskond, siis mind ja mida iganes. Noh, loomulikult materjal on ka oluline, aga kui hakata nagu võrdlema või kuidagi nagu kaaluma, et mis see siis olulisem on, kas materjal või part, närvid või režissöör siis minu jaoks ikkagi inimesed, see on kõige olulisem, sest materjal võib olla suurepärane, väga hea, aga kui inimestega klappi ei ole, noh siis kahjuks ei tule sellest vist midagi head välja. Ja samas võib-olla materjal täiesti lollakas materjal võib olla väga õhuke, ühe leheküljeline, aga kui inimesed on toredad ja inspireerivad, siis siis miks mitte? Milline oli teie enda ja ka teiste kaasnäitlejate esimene emotsioon pärast tühist filmivad? Ta vist raske kirjeldada seda esimene emotsioon. Ma olen juba filmi vaadates päris esimestest kaadritest. Tegelikult langes nagu kivi südamelt tänavad huh, et toimib. Et see töötab, see, mida ma lugesin sealt stsenaariumist, et see jah, tõesti ongi see, mida ma ekraanilt praegu näen. Filmimise keskel on seda vist väga raske tajuda. Ja, ja näitlejana eriti sellepärast, et näitlejad ju ei vaata vahepeal kogu seda musta materjali läbi. Esiteks see ja teiseks see, et ei ole partneritega kogu aeg ju koos võtteplatsil, et on palju stseene, kus seda peaaegu üldse ei olnud. Ja mida need teised näitlejad seal tegid, kuidas neil läks, kuidas need stseenid välja kukkusid, pole õrna aimugi. Ja esimest korda näedki siis seda kinos ekraanil. Aga jah, päris päris kiiresti sai selgeks, et muretseda pole vaja. Et see lugu, mida Tanel jutustada tahtis, et see vist tuleb kätte. Ja pärast ta ikkagi puges kuskile südamesse hinge ja mul on hea meel, et sa Andrese lugu sealt niimoodi väga ilusasti välja joonistus. Et noh, mõnikord võib ka juhtuda, et peategelase kaar võib ka katkeda vahepeal ja mingisugused muud asjad võivad muutuda olulisemaks, aga, aga minu jaoks väga ilusasti joonistus Andrese lugudele. No ja siis tuligi see võimalik nominatsioon Oscaritel parima võõrfilmi kategooriasse. Kas tõmbas ka sinna üle lombi ja punasele vaibale ja teiste Hollywoodi staaride keskele? Ei ma ei tea, mind ei tõmba sinna, kui ma päris ausalt ütlen, üldse ei tõmba. Mulle väga meeldivad filmid, väga meeldivad ka Hollywoodi näitlejad kes ikkagi nagu ekraanil on pääsenud ja kellelegi üle maailma näidatakse siin pisikeses Eestis ka jõuavad siia ka need filmid. Väga-väga andekad, nad ei ole niisama ilmaasjata ei ole keegi seal saanud suureks staariks, väga palju vaeva näinud ja pingutanud ja selle nimel lisaks sellele, et nad on üliandekad. Aga, ja esiteks noh, kogu see Oscari trall, ma ei ole kunagi selle vastu väga suurt huvi tundnud, ei tea ma sellest suurt midagi ja nüüd, kui see toimus, siis, siis samamoodi ma kuidagi keset päeva korraks telefonist uudiseid vaadates märkasin, et A täna toimusse. Aga seda peab küll ütlema, et kui see moment, Ta oli siis õhus seal jaanuari alguses, et kas see tõde ja õigus nüüd siis pääseb tõesti selle viie hulka või oli vist mingi selline moment selles, et jah, kuigi ma ütlen, et ma väga nagu ei mõtelnud selle peale, siis sellel päeval korraks tekkis endale küll siin suled. Oota, aga mis siis, mis see tähendab, mis, mis siis saab, mis siis saab, kui tõesti äkki? Ma ei tea, peaks juhtuma selline asi. No ei juhtunud ja ka sellest ei ole hullu midagi. See iseenesest, et see film niigi suurt tähelepanu pälvis mitte ainult siin Eestis, vaid Ameerikas kuskil teisel pool Atlandi ookeani, see on hämmastav. Ja muidugi ma arvan, et asja eest asja eest pälvis ta seda tähelepanu ja mul on väga, väga hea meel Taneli üle ja iva üle allfilmile ja eesti filmile üldse. Aga noh, nüüd just äsja näidati ETV kahestada seda parasiit ja vaatasin ja tõesti mulle väga väga meeldis film nurru siin teleka ees suurest mõnust, et see film ka tõesti minu arvates vääris kõiki neid Oscareid. Vääris tõesti, kas mõni muu film sai veel ära vaadatud, võib-olla parima filmi kategoorias? Jaa, taimin hale kuud, seda vaatasin väga, mulle meeldisid seal osatäitmised nii DiCaprio kui Brad Pitti ja kõikide teiste osatäitmised ka Aeluis männi vaatasin, jah. Ei, ma ütlen, et ega ükski nendest ei ole ilmaasjata seal nominentide hulgas või nende Oscari kandidaatide hulgas on kõik väga head, aga aga mõtlen, see parasiit oli ka minu lemmik. Just Leonardo DiCaprio ühes intervjuus rõhutas seda, et Hollywoodis ükskõik, mis alal elus ainult töökus ja andekus ei taga edu ja väga paljud töökad ja andekad siiski jäävad kulisside taha. Mis tihtipeale aga eduka karjääri taga on ja selle lumepalli paneb veerema, on pigem laki moment. See olla õigel ajal õiges kohas, võib-olla õige rolli vastuvõtmine ja ta sellest rääkis kuidagi väga inspireerivad. Mis oli teie jaoks see õnnelik moment, võib-olla see roll, mis siis kogu selle teekonnal algusepanija ja ka see, et me praegu siin oleme ja räägime nüüd siis näiteks Pearu rollist. Ja see õnnelik moment ilmselt jah, oligi seesama moment, kui mind kutsuti sinna kaasningule ja ütleme nii, et ma olin ilmselt oma elus oma töös jõudnud mingisugusesse sellisesse kohta, et see tegelane kuidagi lõksus minuga kokku sattus õigel hetkel, sest juhtub ka selliseid asju, näiteks mõni roll kukub sulle sülle liiga vara. Näiteks ma olen mänginud ka Toomas Nipernaadit, aga see juhtus kohe pärast teatrikooli ja väga tore oli seda mängida, aga ilmselgelt liiga vara, ma arvan, ma praegu mängis seda tegelast kuidagi teistmoodi. Huvitav oli ikkagi, aga jah, tore on siis, see ongi see õnnelik moment, et kui sulle satub see töö sellel hetkel, kui sa tunnetki, et sa oled umbes selles momendis, et see sobib näiteks naisnäitlejate puhul juhtub ju ka see, et et sellel hetkel, kui kogemuse ja Anne ja kõik on jõudnud sinnamaale, et nüüd võiks mängida seda Juliat siis paraku on juba aastaid sealmaal, et keegi ei paku enam seda rolli. Sest Julia oli ju väga-väga noor. Kas teil äkki meenub mõni soovitus või nõu Annega Sis õpetajalt või kolleegilt mis omamoodi nagu mantra ja mis teid siis teie töös ja tegemistel saadab? Ja tegelikult on päris palju neid, seal on muidugi see ja moment praegu, et täpselt sellel hetkel ei tule see kohe nagu meelde mis puudutab seda pearolli ja siis oli üks konkreetselt teatrikoolis oli selline moment, et meil oli teatriajaloo eksam ja õppejõud olid Lea Tormis ja reit Neymar. Ja siis teema oligi seal tõde ja õigus. Ja noh, muidugi teatri aspektist millegipärast mina kuidagi kujutasin ette, et et need tegelased Andres ja Pearu, et esiteks ma olin liiga noor, kui ma seda materjali lugesin ja ja kuidagi ei saanud vist aru sellest. Ja kui ma vastasin eksamil, siis ma ütlesin ise, et noh, ilmselgelt mina Andres kindlasti mitte ja Pearud ka ilmselt ma mitte kunagi ei mängi, et keegi mulle seda ilmselt kunagi ei paku. Olin hästi enesekindel seal, et ma ei tea, et ma olen mingi teine tüpaaž võib-olla. Ja siis Reet, Neymar ütlesite tutatud, mis et võib-olla see Pearu tõesti ikkagi võib ikkagi kunagi tulla ja Janet tuligi. Kui palju te üldse sellekteeriteri valitamis rollide vastu võtate, kui palju teil seda vabadust on? No mingil määral on, sest ma olen vabakutseline praegu ja, ja selles mõttes otsustan ise, mis töid ma teen, siiamaani on kõik läinud väga hästi tuntud või et ei ole pidanud tegema selliseid töid, mida ma ei taha teha. Ja ma annan endale aru tõesti, et ma olen selles osas väga-väga õnnelik ja, ja peab olema tänulik, siis ma ei tea kellele saatusele kolleegidele. Aga loomulikult annan endale aru, et ega see ei pruugi niimoodi kesta pikalt, et ühel hetkel võib saabuda ka see moment, kus tuleb hakata tegema töid, mida võib-olla esimese hooga ei võtaks vastu, aga aga õnneks mul on ka alati see variant, et ma olen väike niisugune lavastajapisik, et kui mul endal nüüd otseselt näitlejana tööd ei ole. Et siis ma võtan kätte ja lavastan ja õnneks neid materjale, mis mind lavastajana käivitavad, on päris palju. Ma veel viimaseks tahan küsida, et mis teid innustab ja kust ammutate inspiratsiooni nii igapäevaelus, aga ka tööalaselt. Mis mind innustanud elu? Jah, inspiratsioon, see peab tulema ikkagi vist ja elust enda elust eelkõige. Aga see erinevatel eluetappidel on see ilmselt, et erineb, mis käivitav mootor siis on? Hästi tugev, käivitav moment oli muidugi siis, kui sündisid lapsed. Et siis kuidagi see muutus tohutult oluliseks. Noh, üks on loogiline, iseenesest mõistetav ja paratamatult sellel hetkel muutub kogu vaatepunkt üldse maailmale, elule, iseendale. See oli, mäletan väga selgelt seda momenti, et kus siis muutusid mingisugused asjad, mida ennem ei olnud üldse oluliseks pidanud, muutusid järsku hästi olulisteks ega töö mõttes. Et siukene Kilul ilutamine natukene vist kadus ära, et tekkis tahtmine midagi tõsisemat teha. Ja samas ka siis, kui lapsed on suuremaks kasvanud, siis jällegi igasuguseid muresid on palju ja, ja siis, ja siis Kell muutub jällegi oluliseks see, et leida üles uuesti see, et aga kus kohas on see rõõm, see mingisugune vallatus, mis kipub ühel hetkel ära kaduma kõikide olmemured elu keerdkäikude tagajärjel, et muutub kõik selliseks võib-olla isegi väga nukraks kohati, et siis siis on jällegi vaja uuesti see Rõõm üles leida ja seda on ka jällegi kuidagi lihtne koos lastega teha. Näiteks üks lavastus, mille ma konkreetselt tegin enda laste pealt ja enda lastele oli sellise materjali põhjal nagu kummi Tarzan. Sest see minu enda lastele nii hirmsasti meeldis, lugesin seda palju neile ette. Ei, ma mõtlesin, et, aga kui see neile meeldib, kui sa mulle imi hirmsasti meeldib, et noh, siis järelikult peab meeldima teistele lastele ka. Ja õnneks olid nõus kõik need näitlejad, keda ma sinna tahtsin, suurepärased näitlejad olid nõus selle avaltööriga kaasa minema ja tegimegi ära selle tüki. Suur-suur, aitäh, Priit Võigemast, ma soovin teile jätkuvat edu ja rõõmu inspireerivat teekonnast.