Valgetähe neljanda klassi ordeni kavaler peab ütlema nii palju õnne, suur aitäh. Nagu selline tunnustus tuleb. No arvata on, et et rõõm on ikka väga suur. See on tõesti väga suur rõõm ja see on au ja see on ka mingis mõttes täna veel ootusärevus, sest selle kätte saamine seisab mul veel ees. Aga see on olnud mulle väga huvitav kogemusi andnud mulle päris tükiks ajaks mõtlemisainet, et ikka nagu miks ja mille eest ja kuidas see kõik niimoodi on läinud ja tore, et president on nagu märganud seda eriala, millele ma töötan. Ja teistpidi ka. Ma sain seda teada tegelikult oma õnnitlejatelt sõites autoroolis ja ma ei saanud ühel hetkel aru sellest SMS-ide tulvast, palju õnne, palju õnne, sünnipäev mul ei olnud ja ma olin natuke aega nagu segaduses, et see üllatus oli hästi tore. Ja praegu tagantjärgi ma võin nüüd öelda, et mul on hästi hea meel, et sellest ordenistan rõõmu nii paljudel minu tuttavatel kolleegidel jagatud rõõm, see on väga suur, jagatud rõõm ja see ongi väga huvitav olnud, kui palju inimesi on seda märganud ja lugenud ja kes mind on õnnitlenud võimule sõnumeid saatnud, et ma olen täheldanud nagu uuesti, kui suur või kui lai on see sõprade-tuttavate ring, kes minust hoolivad või kes on mind märganud medali teine külg, see on medali teine külg. Aga helielude pärast, kui elate, kui suurest juubelipeost on pool aastat möödas, enne seda te olete olnud täiesti rakest noortepeoga, nüüd on kohe president ele rinda kinnitamas ilusa ordeni. Mis elu te elate praegu töö mõttes? Vahel ma mõtlen, et kui see suur laulupidu või see kontsert saab mööda, et siis läheb lihtsamaks või kergemaks või tuleb midagi uut või paremat või, või hoopis midagi teistsugust. Aga tegelikult, et elukogemus on nüüd ikkagi see, et kõik läheb nagu edasi, et kui sa oled ennast mingitele asjadele nagu pühendanud, siis need asjad on ikkagi protsessid. Ma tean, et tuleb kindlasti uus laulupidu ja ma tean, kuidas laulu ja tantsupeo sihtasutus praegu on välja kuulutanud uue noortepeokavandi ja et seal tuleb hakata valima kavandite hulgast. Ma olen komisjonis leida ikkagi uus kunstiline juht koos sõnumiga ja oma varasemate kogemuste pealt, ma tean ka, et see on suur vastutus nagu aidata uut järgmist kunstilist juhti Leida peale laulupidu ei katkega kooride töö, et neid on mul jälle rohkem kui ennem enne suurt laulupidu, et kõik see kooride teema läheb ju edasi, kui laulupeoaastat ei ole laulupeolaulikud ei ole, siis peab see dirigent ise tegelikult väga palju kunstilises muusikalises mõttes pingutama, millega kõikide nende kooride hooajad repertuaariga täita. Ja mille üle mul on ka tõsiselt hea meel, on see, et Eesti Kurtide Liidu eesotsas, kus me diligendid ameti väärtustamisest seisame, me ikkagi oleme suutnud luua praegu niivõrd sisuka dialoogi kultuuriministriga, et meil on siiras lootus, et meie väljatöötatud dokumendid jõuavad praegu valitsuskabinetti ja ma hoian tõesti kõikide sõrmedega pöialt, et et valitsus siiski otsustab meie dokumendi kasuks ja leiab riigieelarvest raha meie dirigentide töö tasustamiseks. Hoiame sellel teemal kindlasti silma peal, aga laulupeoratas tegelikult veereb ka siis, kui laulupidu ennast suvel ei tule, et see laulupeovaheline aeg on vaatati isegi olulisem selles mõttes, et hoida neid kollektiive töös. Aga nagu te just ütlesite, siis laulu ja tantsupeo sihtasutus on koos siis rahvatantsu ja rahvamuusika seltsi ja kooriühinguga välja kuulunud, tanud 13. noorte laulu ja tantsupeo. Ta ei tee peadirigendi ja pealavastaja konkursi. Te olite ise eelmise noortepeo peadirigent ja tegite seda pidu nii-öelda kahekesi? Rasmus puurika. Öelge nüüd oma kogemusest, milline see idee alguses oli, kui kondine või kui rasvane ta oli, palju sinna ümber pidi siis kasvatama seda jõudu. Minu kogemus nende laulupeo kavanditega on selline, et ma olen ka ise ühe kirjutanud, aga minu kavand ei võitnud õnneks, ma arvan, tagantjärgi. Ma kandideerisin selle samal aastal, kui Hirvo Surva Aja puudutus võitis, nii et ma arvan, et tagantjärgi vaadates ma võin öelda, et parim kavand võitis. Ja noorte laulupeo kogemus tõesti algas mul ka tegelikult nagu komisjoni lauast olles lugenud Rasmuse ja Veiko Tubina kavandeid, noored juured. Ja selle kogemuse pinnalt ma võin öelda, et esimesel hetkel siiski see lähteidee oma ükskõik kui lühikese sõnumiga peab olema ikkagi köitev, et ta peab nagu haarama sinu silma kujutlusvõimet, kuidas Eesti ühiskonda kõnetab või mida sinna ümber annab ehitada. Aga nii palju, kui ma ka näinud olen, see esimene idee on tõesti ainult nagu väike seeme, et selle taime kasvatamine algab ikkagi kunstilise meeskonna ja laulu ja tantsupeo sihtasutuse koostöös. Ja see on tõesti, ma ütlen, aastatepikkune protsess, et selle taime kasvatamine nõuab väga palju hoolt ja vaeva ja vahel ka selle kavandi sõnum nagu põhiteene alles, aga mingid väga olulised näitajad muutuvad ja tegelikult sellele peole võib saada pärast nimeks või motoks või peal kiireks hoopis midagi muud, sest me tegelikult püüame väga tundlikult ka jälgida seda, mis parasjagu ühiskonnas toimub. Mis pidu see on, keda see peaks kõnetama? Sellest algsõnumist võib-olla tekib hoopis mingisugune muu niisugune modifikatsioon või, või muu pealkiri? Ma leian, et see on hästi normaalne, aga see esimene moment, et peab olema see, mis su pilku köidab, nii nagu Rasmus Puuri kavand, noored juured siiski jättis selle sõnumi alles peo nimeks sai hoopiski mina jään, teame me praegu ja täna, aga noored juured kandis ikkagi seda noorte dirigentide tulemise sõnumit ja, ja tagantjärgi me võime ju jälle tunnistada, et selle peoga tõesti tekkis üks põlvkond noori dirigent pulti, kes ka suurel juubelilaulupeol, minu arm umbes 10 tükki oli neid juba sealt suure peopuldis, niiet see nagu täitis oma selle kavandi eesmärgi, kuigi selles kavandis algselt igasugused muud protsessid olid Rasmusel mõeldud hoopis teistmoodi, kui nad täielikult läksid. Et see, kes kavandit välja mõtleb, ega temal ei ole ka lihtne, ta paneb oma selle idee lauda ja kirja, aga meeskonda peab ta valima, palju inimesi ja ikkagi ühiste mõtete tulemusena sünnivad. Ma arvan, parimad tulemused ja parimad mõtted. No eelkõige oodatakse noortelt ideid, sellepärast et see pidu on noortele ja kes mõistaks noore hingeelu paremini kui just nimelt tema enda eakaaslane. Aga kui see ideekenen üsna väike, kas ikkagi tasub see nagu välja tuua? No ikka tasub välja tuua, et isegi kui see on üks mõte või luulerida, aga temas on olemas iva või üdi, mis võiks noori kõnetada, mis võiks ühiskonda kõnetada. Ja sellel kandidaadil, kes tuleb oma kavandiga välja, on ka väiksed sellised muusikalised ideed või mida ta täpsemalt tahaks seal peol nagu näha ka just nimelt, mida noored hakkavad pärast laval nagu teostama, mis kõik utoopilised nad esialgu nagu ei tundu, väikest laulupeotaju ja kogemust peab seal olema ka mõni värske mõte on ju ikkagi noorte laulupeol alati uus ja minu meelest on laulupeo sihtasutus koos oma kunstiliste toimkondadega ikkagi noortepeol julgenud katsetada mõnede uute muusikaliste võtetega, kas see puudutab elektroonikat või rokiblokki või meil on olnud selliseid ebatraditsioonilisi asju, mida me tavaliselt täiskasvanute suurel üldlaulupeol ei tee ja samamoodi noorte laulupeol, kus need mastaabid arvudes on natuke väiksemaid, katsetatakse ka noori dirigente maastikule, et kas nad seal puldis saavad hakkama ja kuidas neil kogu see protsessi välja vedamine õnnestub, nii et noorte laulupeol on nagu neid riskivõimalusi minu arvates rohkem katsetus võimalusi. Kui noor inimene nüüd on selle ideega peaaegu et otsustanud, et ta 20.-ks veebruariks esitab selle laulupeo sihtasutusele. On olemas ka vastava kogemusega siis teine nii-öelda kolleeg selle töö juures siis kui suur see nende sõnaõigus hiljem on, kui oletame, et töö valitakse välja ja sinna tuleb taha ikka tohutu meeskond. Et kas see inimene, kelle idee oli, kui suur sõnaõigus tal jääb või on seal mingid mängumaad või mismoodi see telgitagune on, ma arvan, et see oleneb ikka inimesest. Mina olen näinud kõikide kunstiliste juhtide peal, kes on minu kolleegid minust vanemad või ka siis nooremad ideekavandi autorid, et see laulupeoprotsess on ka nende inimeste arenemise ja kasvamise koht. Et alguses võib tunduda, et see pidu on nagu selle kavandi esitaja nimeline ja nägu ja, ja pildiga, aga tegelikkuses see on ikkagi nagu meie kõigi ühislooming ja sinna paneb laulu- ja tantsupeo sihtasutus ka nagu produktsiooni mõttes väga palju iseennast sisse. Aga me peame arvestama väga-väga paljude nüanssidega selle juures. Ja see protsess on ise väga pikk ja põhjalik, maakondade, nii noorte ja väikeste koolide ja küla koorideni välja, et see ei ole lihtsalt niimoodi, et mina tulen oma kavandiga lauda ja mulle ei meeldi see või teine, et me oleme küll näinud seal sihtasutuses, kus kunstiline juht ütleb, et mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi, aga tegelikkuses ta peab nagu suutma ka ise natuke laiemalt vaadata ja eks siis on meie asi natuke teda kasvatada sellises mentorluse korras just põhjenduste ja argumentidega, et miks. Peame seda asja laiendama sinna või tännapoole ja ma olen ikkagi näinud, et need inimesed on arenenud, et meil ei ole tekkinud sellist surnud punkti, kust osapooled edasi ei saa, mõni asi vahel võtab kaua aega ja minu meelest kõige keerulisem on leida sellele peole see nimi. Kõiki kõnetab nimi, see on olnud kõige vaevalisem protsess. No nüüd on see nimi täiesti laes, mina jään, minu arm enam kõrgemale minna ei saa, nüüd näed veel taevased väed ei usuelu ühiskonnas ja Eestis nagu ka muutub, nii naljakas, kui see ka ei ole ka kõikide nende viimaste pidude ajal on ikkagi midagi nagu meie elus olnud nagu olulist või selliste tähtsate. Ja ei ole olnud see elu selline tavapärane või rutiinne, et juubelilaulupidu on oma tähendusega. Noorte laulupidu võib tulla mingi ootamatu asjaga välja, nii et siin on vaja hästi palju loovust ja avatud mõtlemist, aga see algab ikkagi sellest kavandist, mida me nüüd pikkade silmadega ootame. Eks ju, et et tuleks mingi tore lahe mõte. Kindlasti tuleb, 20. veebruarini on veel pisut aega paar väikest remarki veel. Sten Weidebaumiga, rääkisime mõni aeg tagasi, kes on laulu ja tantsupeo kommunikatsioonijuht ja küsisin temalt sama küsimuse, mis praegu teilt, et kuna see eelmine juubelipidu oli nonii, mastaapne igas mõttes. Et kuhu ja kas siit saab edasi minna? Kindlasti ikka saab juubelilaulupidu, võib-olla seadiski natuke teistmoodi märgid ja piiripunktid ka maha, et ma usun väga paljud Eesti koorilauljate jaoks oli oluline just nimelt juubelilaulupeole pääseda, pean silmas ennekõike ka täiskasvanuid, aga nüüd, kuna tuleb jälle noorte laulupidu. Me saame kuidagi seda fookust seada natuke ikka sinna koolikooride ja laste peale ja mina väidan, et Eesti elus siiski ja koolivõrgusüsteemis on nii palju muutusi olnud, kus mõned koolid on jäänud väga väikeseks ja meil on palju riigigümnaasiumi, et meil on sellel maastikul olnud nii palju muutusi, et me peame tegelikult võib-olla hoopis nagu koorimuusika seisukohalt vaatama täitsa uue pilguga, kellele, millised laulud on jõukohased, millises vanuseastmes, kuidas sellele muusikale läheneda, mis olukorras on meie muusikaõpetajad maal, kuidas neid toetada. Et see töö nagu laabuks võimalikult ladusalt ja oleks kõigile jõukohane, et seda tavainimene selle pilguga, mismoodi tegelikult see töö seal koolis muusikaõpetajatel käib, sest tõesti kogu selle koolisüsteemi võrgu muutumisest on koorilaulu erialas nii palju muutunud, et sellest võiks teha eraldi raadiosaate. Saade tulebki teha sellepärast, et näiteks saates luukamber, mis nüüd laupäeval on eetris, esimene salvestus oli eile ütles ajakirjanik Raul Rebane, et laulupeo filosoofia vajab tegelikult väga tõsist, mingit uut lähenemist, eriti just, mis puudutab noorte pidu, sest nende kanda on nagu see traditsioon edaspidi aga veel üks väike küsimus millele ausalt öeldes ma ise ei oskagi vastata. Kui eelmisel noortepeol oli 17 noort dirigenti esimest korda laulukaares selle dirigendipuldis, kas praegu oleks välja panna 17 noort dirigenti aastaks 2022? Ma arvan, et meie ülesanne ei ole leida uut 17 noort dirigenti nende eelmiste peole saabunud noorte dirigentide näol. Meil on tegu kahtlemata uue põlvkonna pealetulekuga, me peame seda teadvustama endale. Olles jälginud noorte dirigentide konkursi möödunud sügisel, kus oli 23 noort meile juba tuttavaid dirigente, aga ka uusi, siis ma väidan, et uusi tuleb peale. Mina ei kõhkle selles, et dirigendipulti meil ei leia tulevikus dirigente, need 17 10 või 20 kolme leiame minu meelest mureallikas on see, kuidas me leiame maale need muusikaõpetajad, kes lähevad Tallinnast välja tööle, sest need arvud peavad ulatuma sadadesse üks 10 aasta pärast ja see on minu jaoks palju murettekitavam koht, et kui need dirigendipulti tõuseb lauluväljakul kui need, kes teevad seda igapäevast tööd Maal väiksemates kohtades, nii koolis, algastmest kui ka täiskasvanud muusikutega. Et nende arvude pärast muretsemine on minu südames praegu nagu palju olulisemal kohal. No igatahes muretsemine edasi ei vii, küll aga võib-olla just seal kusagil pisut väiksemas kohas, kui tõmbekeskus on praegu mõni noor inimene, kellel on laulupeolt saadud emotsioon, mingi kogemus, kus ta on ise käinud, on käinud õde-venda kuulamas, on käinud tantsimas ja tal on mingi mõte. Ta tahaks midagi pakkuda, siis igal juhul on see võimalus praegu 20. veebruarini. 13-st noorte laulu- ja tantsupidu ootab peaideed ja peadirigendi ja pealavastaja tandemit antkenud üles. Saage osa sellest suure peotegemisest. Aitäh, Heli Jürgenson, et tulite. Mure rõõm on alati käsikäes, aga loodame, et peale jääb rõõm veel kord. Suur tänu. Suur aitäh.