Nüüd kaks kuud pärast uue töölepinguseaduse eelnõu avalikustamist võib öelda, et Eesti ettevõtlus ja seeläbi kogu majandus sealt suunast uut positiivset tõuget ei saa. Ja samuti sedagi, et kavalalt mõeldud PR-kampaaniaga on Reformierakond mänginud nurka, millest väljatulekuks tuleb sotsidele veelgi gallup ites ja miks mitte ka valimistel lisahääli anda. Teades, et kompromiss sotside ning ametiühingutega teeb uues seaduseelnõus senise sisulise klooni, paiskas Reformierakond nii-öelda oma eelnõu aasta alguses bravuurikalt avalikkuse ette. Maitsestada seda jutuga, et eelnõud on kogu eelmise aasta tööandjate ja töövõtjate esindajatega arutatud. See oli vaid osaliselt õige. Arutati ja kuid eelnõu teksti polnud enne keegi otseselt näinud, arutati põhimõtteid. Seega saab nüüd käsitleda töölepinguseaduseelnõud kui Reformierakonna sõnumit oma valijaskonnale. Meie teeksime sellise seaduse, kui neid teisi ees ei oleks. Poliitikas ja olukorras, kus Eestit valitseb koalitsioonivalitsus, on see eksitav ja sisutühi lubadus. Eile, mille esialgu pidid osapooled esitlema siis seda kauaoodatud kompromissi tunnistati kohale tulnud ajakirjanikele, et vaid umbes pooled vaidlusalused punktid on läbi käidud, kusjuures olulisemad punktid alles ees. Küll on aga juba näiteks kokku lepitud, et olulist bürokraatia vähenemist ei tule. Kirjalik tööleping jääb. Ma olen kindel, et uus töölepinguseaduseelnõu, kui kompromiss kunagi millalgi saavutatakse, tuleb üsna sarnane praegusega. Lihtsalt vahepeal on poliitikud kõvasti vaimukaid avaldusi teinud ja ametiühingud veidi populaarsust juurde kogunud. Kuid protsess, mida jälgivad tegelikult pingsalt teised Euroopa riigid, kas Eestil õnnestub tööturg paindlikumaks ja seeläbi efektiivsemalt toimuvaks teha, lõpeb läbikukkumisega. Ja endiselt peavad asutuste ettevõtete personalijuhid tonnide viisi paberit täitma. Endiselt peab töösuhte lõpetamisel tööandja teatud sõnu nagu näiteks koondamine vältima tööle ennistamine on väljend, mis tekitab halli uksed kõigile, kes inimeste värbamisega tegelenud Äripäev on töölepingu seaduse esimest paguneid. Arvata võib mitte kunagi Ell vastavat eelnõud ka ettevõtja unistuseks tituleerinud. See on asja üks pool, mis tegelikult ei tähenda, et seaduseelnõu oleks automaatselt kahjulik töötajale. Nii kummaliselt kui see ka ei kõla, võib looduses teinekord olla leppe, mis on kasulik mõlemale. Win-win olukord. Sest mida paindlikum on töösuhte lõpetamine, seda enam töökohti luuakse ja see tuleb kasuks kõigile. Elus on ikka nii, et radikaalsemate reformide tegemiseks peab olema revolutsiooniline olukord, midagi peab käärima, paljudel peab olema halb olla. Nii juhtus see taasiseseisvunud Eestis, kus viidi läbi kiireid erastamised ja muule maailmale eeskujuks saanud maksureformid. Valusad paljudele vastukarva, kuid takkajärgi vaadates ainuõiged nõukogude aegne tööleping tundus siis mitte esimese suurusjärgu prioriteet olevat nagu näiteks haldusreform või haridussüsteemi efektiivistamine. Nüüd aga midagi radikaalselt muuta on juba raske. Hea on see, et raske on midagi halba teha. Halb jälle see, et raske on ka midagi mõistlikku teha, mis on halb, mis mõistlik, on loomulikult igaühe enda otsustada kuhu kvalifitseeruv astmeline tulumaks, kuhu paindlik töölepinguseadus näiteks. Väga hästi pole mõtet enam sellel teemal pikalt heietada. Ettevõtja peaks nüüd edasi elama teadmisega, et praeguse töölepinguseaduse, põhipunktid ja filosoofia jäävad edasi kestma ja ega seegi mingi katastroof vale. Head töötajat hoitakse ja hea äritava juurde käib viisakas töösuhte lõpetamine, igal juhul. On siis seadus milline tahes lihtsalt uut hingamist Eestile sedakorda ei tulnud. Sörkima siis edasi.