Kui kogu rahvas Tänase saate alguseks lühikatkend Nõukogude Liidu marssali Sergei Pirjo soovi mälestuste raamatust kui mürisesid kahurid. Raamatu autor oli Stalingradi lahingute ajal teise kaardiväe armee 132. laskurdiviisi komandör. Katkenud käsitleb perioodi, mil see armee tegi kiirrännaku Stalingradi alt välisrindele von Manstein'i väegrupi tagasi lööma. Mul on hästi meeles üks sündmus. Teel peatus tankitõrjeallüksus, sõdurite õlal olid pikad tankitõrjepüssid nagu teibad. Peatus oli lühiajaline, ainult 10 kuni 15 minutit, jõuaks vaid lõunat süüa. Sel ajal, kui rooduvanem tassis termoseid laiali eraldusüksusest väike grupp mehi ja kogunes sellesama kuuri seina äärde, kus ma paari staabiohvitseriga parasjagu viibisin. Et seinas olid laiad praod, mitte üksi, kuulsin vaid ka nägin, mis väljas toimus. Sõdurit tirisid kohale tühja padrunikasti, sellele astus nooruke leitnant ja kuulutas ruudu parteigrupi koosoleku avatuks. Arutlus ei kestnud kauem kui viis minutit. Vastu võetud otsus oli äärmiselt lühike. Kommunistidel olla nii rännakul kui ka lahingutes kõige ees. Meile, kes me oleme pikkade ja tihtipeale ka sisult laialivalguvat koosolekutega harjunud tundub ebakohasena nimetada seda põgusat jutuajamist parteikoosolekuks. Ja mis otsus see on ainult loosung, nii arvavad mõnedki kuid mõtestagem kuuldud episood lahti. Ränk rännak, lühike puhkehetk, aega sõnade tegemiseks pole kuskilt võtta. Aga milleks siis koosolek ikka selleks, et ei kaoks partei kollektiivi sügav ühtekuuluvuse ja seltsimehelikkuse tunne? Jaa, otsuses kõlas kõige tähtsam kommunistist rindemehe jaoks olla alati ees, anda oma mehisuse ja kartmatusega eeskuju sõjaseltsimeestele. Suure isamaasõja aastatel täitsid miljonid kommunistid ja kommunistlikud noored seda ülesannet eeskujulikult sest see oli ühtlasi nii partei käsk kui ka kommunisti enda südametunnistuse sund. Vist ei maksa teha kõlavaid sõnu taas hindamaks kommunistliku partei hiiglasliku organiseerimise kasvatustööd kogu rahva mobiliseerimisel võitlusse vihatud vaenlasega. Kommunistid Tsementeerisid kõiki väeüksusi ja tagalatöökollektiive. Nad sisendasid ka kõige raskematel tundidel inimestesse optimismi ja usku võidusse. Ränk oli see vastutus, mis lasus igal kommunistil pikkadel sõja aastatel sõja algusest kuni lõpuni. Juba esimesel sõjanädalal juuni lõpus 1941 võttis partei keskkomitee vastu otsuse kommunistide ja kommunistlike noorte mobiliseerimiseks, et suurendada partei mõju sõjaväes. Esimese kolmeks sõjakuuga saatsid partei oblasti ja krai komiteed tegevväkke üle 95000 kommunisti ja kommunistliku noore juhtiva koosseisu tugevdamiseks mobiliseeriti 47000 partei. Nõukogude ametiühingu ja komsomolitöötajad. Kauaaegne NSV Liidu väliskaubanduse minister Nikolai Batolitsjev, kes sõja ajal oli parteitööl Jaroslavli ja Tšeljabinski oblastis, kirjutab oma mälestusteraamatus küpsuse proov. Esimestel sõjakuudel suunas parteiorganisatsiooni Jaroslavli oblastis, formeeritavatesse diviisides ja eriüksustesse 10000 kommunisti peaaegu kümnendiku oblasti parteiorganisatsioonist. Siis veel 10000 kommunistlikku noort. Kuid Jaroslavli linna parteiorganisatsioonist läks rindele 7925 kommunisti üle poole organisatsiooni koosseisust. Kommunistid ja kommunistlikud noored lähetasid eriväeosadesse 1500 suuskuri, 1000 langevarjurid, 300 autojuhti, 200 sidelased ja nii edasi. Esimese sõja aasta tähtsaimaks sündmuseks kujunes Jaroslavli kommunistliku diviisi moodustamine. See diviis suunati lahingusse Moskva all. Ja ega Jaroslav ei olnud mingi erand. Kommunistide ja kommunistlike noorte mobilisatsioon haaras kogu maad. Nad olid ka esimesed vabatahtlikud maakaitseväe diviisides, mis moodustati Leningradi ja Moskva töötajatekst tagasi löömaks fašistide pealetungi. Kui 1941. aasta lõpupäevadel algas tagalas Eesti rahvusväeosade moodustamine, kujunes esmaülesandeks ka nendes partei töö kiire organiseerimine. Selleks suunati väeosadesse kalt kogemustega kommuniste. Üks nendest oli partei veteran Dmitri Kuzmin, kellest sai formeerimisperioodil 249. laskurdiviisi partei komisjoni komissar. Suur töö ees ja siin oli tarvis kasutatani kasvatustöös. Vaenduvai Ni Porve. Poliittöötajate hulgas oli palju neid, kes Eestis aktiivselt tegutsesid. Põrandaalustes tingimustes. Oli neid, kes ei olnud veel kommunistidega. Sõjaabielu-olu kasvatamine ja tema poliitiliselt inimene oleks kükse, siis ta oskab seda relvaga vastavalt kasutata. Poliitinformatsiooni loengud, poliittöötajate aparaat töötas väga tugevasti, meil oli ikkagi võetud eesmärk jõuda iga inimeseni, me teadsime meie eluolu ja võisime konkreetselt iga inimesega kõnelda juba vastavalt tema vaatledele ja tema meeloor. Mina ise kogu aeg olin allüksustes muldonnis ja igasuguses olukorras vestlesin meestega kommunistidega konn noortega, need, kes juba aktiivselt laiuvad kaasa ja ka mõtlesid selle peale, et saada kommunistiks, nendega vaatad, mis mees, kust ta pärit on, kus ta töötas, ehk õppis seal, et tead, et sellest saab tubli sõjamees. Palju aitas juba kommunisti diis, otsisid aktiivseid mehi välja ja kasvatuspoliitiline selgitustöö aitas kaasaid juba inimene ise mõtles, käis, otsis juba soovitajaid ja iseloomustusi ja tuli siis temaga vesteldi. Nii et see protsess oli nii pidev igasuguses olu, korpus. Olgu siinkohal märgitud, et parteipoliitilise tööjuht timise organisatsioon punaarmees tegi sõja ajal läbi mitu etappi. Kõigepealt seati NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi seadlusega 16.-st juulist 1941 sisse sõjakomissaride ametikohad kuhu määrati kogemustega parteitöötajad, kelle ülesandeks oli väeosade lahinguvõimet kõige lühema ajaga tõsta. Üheksandast oktoobrist 1942 sõjakomissaride ametikohad likvideeriti, sest aeg tingis kompromissitu üleminekuainujuhtimisele ja ainuvastutusele. Komandöridele pandi kogu vastutusväeosade sõjalise ja poliitilise tegevuse eest. Komissaride Stsaid komandöride asetäitjat poliitalal. 24.-st maist 1943 pärineb partei keskkomitee otsus luua pataljonide parteiorganisatsioonid. Senise ajani olid parteiorganisatsioonid polkudes, kuid need osutusid rindeolukorras vähe paindlikeks. Samuti jäi operatiivsusest rohkesti puudu. Eesmärk oli viia partei töö iga rinde võitlejani. Loomulikult tehti kõik need etapid läbi ka Eesti rahvusväeosades. Tri, kus miin juba nentis suurte raskuste olemasolu. See oli äärmiselt kirju pere, kes kogunes Eesti rahvusväeosade formeerimispaikadesse Uuralis. Enamus meestest oli kodanlikust, koolist ja ümbritsusest kaasa toodud eelarvamuste kammitsais. Nad olid näinud ränki näguripäevi tööpataljonides. Sõda oli neid paisanud kaugele kodust ja omastest, kellega ei olnud võimalik isegi kirja sidet luua. Kõigi nende tegurite koosmõjul valdas paljusid apaatia ja pessimism teha lühikese ajaga sellest kirjust ja laostunud perest võitlusvõimeline väeosa. See võis esmapilgul tunduda võimatunagi kuid ülesanne tuli täita ja iga poliittöötaja pidi leidma võtme selle mitme tundmatuga võrrandi lahendamiseks. Formeerimise alguspäevi meenutab Eesti NSV Ministrite nõukogu esimehe asetäitja Arnold Green, kes pärast poliitjuhtide kursuse lõpetamist määrati 1942. aasta jaanuaris 354. laskurpolgu teise pataljoni viienda roodu poliitjuhiks. Meestel ei olnud õiget õigeid jalatseid jalas ja olid täitunud. Ja, ja tuli nii-öelda nüüd leida kontakt nende meestega üldse nendele kuidagi ligi pääseks, et mul tuli siin appi üks õnnelik juhus, õnnetuse laul. Nimelt muldonnis kurbus oli, tähendab ohvitseride reservi, kus elasime ka meie kõik ohvitserid, poliittöölised, kes saabusid diviisi. Ühel pool oli siis tähendab see ohvitseridel serv ja teine pool oligi ette nähtud viiendale toodule, nelja koliti võiks mind oli määratud. Öösel juhtus seal niisugune õnnetus, et see muldonni nali vajusid kokku sellel päeval aga või õhtul õieti saabus sinna ohvitseride reservi kolhoosist dub Boris Tamm kes hiljem oli ka meil automaat, oli juht, praegune TIPi prorektor, temal oli siis kaasas üks suur tubakakott, sedasamast saadi, elasime seal üleval Naligal pläru ja küünal põles mul veel seal palgi peal seal, kui see lagin käis, siis hakkas seal muidugi sugune kisa ja, ja vandumine ja, ja oigeid ja ma mõtlesin, et asi on nägiga väga hull. Esimene asi kohe, siis sai kutsuda välja, olgu sanitaarroodust arstid ja ma võtsin siis sama küünla ja lavasedasele tubakakoti kaasa, mis oli. Hüppasin sealt ülevalt kolmanda kollase pealt alla keskpaiga, seda vahekäiku harid olid vajunud nii õnnelikult sisse, pärast selgus, et et kõige suurem õnnetus oli ühel mehel olid ninaluukulu ja teisel oli seal väike sõrmeluu puru, aga ülejäänud olid saanud ainult niisama niukse väikseid kriimustusi ja muhke. Ja siis ma panin selle küünla keskpaiga, seda seda teed maha ja tubakakoti kõrvale, ütlesin, et poisid, kes nüüd on ikka elus ja võimelised, tulge teenelus, pläru selle peale. Siis ta jäi nagu vaikseks, kõik hakkasid sealt välja tulemas ja mõned mehed tulid siis ikka juurde ja suitsu sel ajal ei olnud üldse tubakaga üldse laskus. Siis ma sain, võiks öelda, esimese kontaktis olin kaks päeva juba olnud, et nende meestega koos, aga keegi muga üldse väed ei vastatud, küsimustele ka olid, need tegime laulu ja ma siis juba sain kõvale mehega jutule, köhisin, et puhtlinna või maakonna mehed olete ja ja nii ma sain seal juba kätte. Neli-viis meest hiljem nakku õõnes abilisteks, kellega ma sain kontakti ja selgus, et nad olid olnud ka nõukogude korra aktiivsed pooldajate 40. aastal. Sellistel sündmustel olid terve rida poissi, kes olid sporti teinud aktiivselt. Sport oli ka niisugune küsimus, millega sai kuidagi nagu hilja nende nii-öelda huvi alandatud. Hakkas töö pihta, mis see on muidugi kerge, tuli Need arusaamad, kõik, mis oli välja kujunenud töö Patti rasketes tingimustes kõigepealt inimestelt nagu kõrvaldada ja ja väga palju oli rääkida kõige kõige ilusamaid asju üldse meie elust ja tegevusest ja ülesannetest. Mul on käepärast mõned arvud, mis peaksid ilmekalt peegeldama parteipoliitilise töö tulemusi. Näiteks oli 240 üheksandas diviisis 31. märtsil 1942 87 partei liiget ja 60 liikmekandidaate kommunistlikke noori oli 94. Seitse kuud hiljem, seega oktoobri lõpus nägid need arvud välja niimoodi. 299 partei liiget, 406 liikmekandidaati ja 1262 kommunistlikku noort. See oli juba jõud, mille mõju pidi ulatuma iga meheni kuid nüüd pisut lähemalt organiseerimistööst 920 viiendas laskurpolgus meenutab erualampolkovnik Viktor metsatalu, kes 40 aastat tagasi oli selle polgu komsorg, hiljem aga partorg. Tema alustas aprillist 1942. Sellel ajal parteiorganisatsioon oli väga väike kõigest 15 partei liiget ja kolm kandidaati. Komsomoliorganisatsiooni tol korral oli natuke suurem, saab juba selleks ajaks 25 kommunistlikku noort, kes oli võetud varem komsomoli ridadesse formeerimise perioodil, samuti tee lahingueelsel väljaõppeperioodil parteiorganisatsiooni ja komsomoli organisatsioonis seisis eelkõige ülesanne partei ridade kasvu organiseerimine, jäike, et igas allüksuses tähendab roodus patareis ja oleks ükski kommunist ja kommunistlike noortegrupp. Alul oligi paljudes polgu roodudes ja pataljonides partei liikmete ja komsomolide grupid. Kogu partei ja komsomoli organisatsioonis seisis peamine ülesanne aidata siiski isikulise koosseisul energiliselt omandada. Seame oskust erialaline välja. Relva käsitlemine, taktikaliste ülesannete täitmine maastikul, orienteerumine, kaevamine maastikul, maskeerimine, varjumine ja väga palju nõudis muidugi tööd nii poliittöötajatel, kommunistidele kui ka kogu aktiivilt tolleaegsete meeleolude paremaks muutmist. 249. diviis oli selle tõttu natuke paremas seisundis kui Me vanem vend, seitsmes diviis võib olla Meie diviisi ja konkreetselt ka meie üheksa 125.-sse polku oli koondunud väga palju teistest Nõukogude Liidu piirkondadest. Sõjamehi. Krimmi eestlased Siberis, Omskis, Tomski piirkonnast, isegi Kauge-Idas, Vladivostoki haaraski piirkonnast. Ka nende, nii hariduslik kui ka poliitiline silmaring oli muidugi parem ja nad ka aitasid paljude küsimusi paremini lahti mõistatada, selgitada parteiorganisatsiooni eesbürool kui ka üldkoosolekutel. Mitmel korral arutati ikke poliitilise kasvatustöö tõhustamine agitaatorid, et ülesannete paremaks muutmist ja partei polipoliitilise töö esinevate puuduste või vigade õigeaegselt parandamist võib öelda veel, et murrang tekkis vast inimeste meeleoludes ja kogu nende suhtumises oma ülesannetes Sõjamäe kohustustesse, eriti vot oktoobri novembrikuul 1942. Nimelt oktoobrikuul me saime relvad täiesti uued, kaasaegsed moodsad ja siis õppused läksid isegi ladusamalt ja seame enesetunne ja kindluse tunne kasvas, tundes sealjuures see Relmis temale nüüd andud soojana peaaegu tehasest olnud. Et see aitab kindlaste hävitada vaenlast. Ühel komsomolikoosolekul 1942. aasta oktoobrikuul 920 viiendas laskurpolgus võeti ühe päevaga vastu üle 70 noort kommunistlike noorte ridadesse. Samuti oktoobri ja novembrikuupartei ridadesse. Võeti rida tublimad lahingu, see poliitilise väljaõppe eesrindlased võimalus tekkis partei ridade kasvas ka selle tõttu, et eelnevalt oli ilmunud partei keskkomitee määrus, mis soodustatud tingimustel võimaldas neid seltsimehi lahe vastu võtta parteisse, kes olid lahingust läbi käinud ja kes olid haavata saanud. Mind võeti partei liikmekandidaadiks vastu 1942. aasta juulikuul. Selleks ajaks oli kehtestatud kuuekuuline kandide distaas. Tänases saates on korduvalt rõhutatud partei ridade kasvuülesannet Eesti rahvusväeosade poliittöös. Sellest ei tohi niimoodi aru saada, et uksed parteisse lükati valla kõigi soovijate ees. Kehtima jäi ikkagi range individuaalse valikuprintsiip, nagu see meie parteis alati on kehtinud. Parteisse võeti vastu kõige mehisemad ja teadlikumad võitlejad, kelle omadusi enne kontrolliti mitmesuguste ülesannete andmise näol. Muidugi olid ülesanded erinevad, kuid igal juhul pidi nende täitmine inimest kasvatama. Kuidas see oli ühel konkreetsel juhul, seda meenutab endine suurtükiväelane erualampolkovnik Hans Mannermaa. Esimesed ülesanded andis minule kapten künnab puu, kes oli meie divisjoni komandöri asetäitja poliitalal ehk tol ajal nimetati divisjoni komissar. Tema tegi mulle ülesandeks hakata läbi viima poliitõppus. Aga see oli minu arvates väga tõsine töö, sest kui ma pidin esinema seal sõduritel, aga need olid kõik mehed, kes olid minust palju vanematest, kaheksa klass olin, olin koolis pinudki. Aga seal kuulasid minu poliitvestlusi. Ma mäletan, nisukesed mehed, kes olid isegi õppinud ülikoolis kõigepealt korraldati meile diviisi poliitosakonna juures vastavad kursused, peeti meil iga poliitõppuse eel vastav instruktaaž, nii et igaks järgmiseks poliitõppuseks sai ette valmistada tervelt päeva. Ja muidugi ma püüdsin nii palju kirjutada omale konspekti, et mul tõesti noh, poliitõppuse läbiviimisel ei tuleks siis puudus. Sõnadest ei tuleks puudus faktidest ei tuleks puudus tähendab materjalist vot niimoodi, täites komsomoliülesannet ja töötades tihedalt koostöös meie patarei komissariga Aleksander Rebasega tekkiski minul niisugune soov, et ma võiksin astuda partei liikmeks. Ja tollal minu soovitajateks olidki partei liikmekandidaadiks astumisel Aleksander Rebane Peeter Künnapu, ja kolmanda soovitus andis mulle komsomoliorganisatsioon ja vastuvõtmine toimus siis kaks päeva pärast seda, kui ma olin seal 18 aastat vanaks. Koosolekust võttis osa ka polgu komandör major aru. Ja tema esitas mulle küsimuse, aga miks sa astud partei liidriks? Ja muidugi ma vastasin võrdlemisi nii, trafaretselt tahan kommunistina minna lahingusse, niimoodi saigi siis minu arust partei liikmekandidaat ja kandidaadina ja, ja sõdurina ma tegin läbi siis lahingud Velikije Luki all ja järgmisel aastal suvel, siis võeti mind juba partelliks. Parteisse võeti vastu võitlejaid arvukalt Velikije Luki lahingute ajal. Taas meenutab Viktor metsatalu. Veliki Luki lahingutes või ma olin partei liikmekandidaat ja ma sain soovitused partei liikmest saastumiseks. Parteibüroo koosolek toimus Taesse päeval. Lahingute ajal vaadati mu materjalid läbi ja võeti mind partei liikmeks vastu. See oli kolmandal jaanuaril päev või paar päeva hiljem. Diviisi parteikomisjonis vaadati mu avaldust läbi veel kord ja kinnitati polgu partei bürootsus. Ja ma olin siis juba saanud haavata. Lahingute aeg ei olnud võimalik muidugi polgust ära minna, selle tõttu 10. jaanuaril diviisi poliitosakonna ülemseltsimees Raadik tuli polku ja kus andis mulle partei liikmepileti kätte. Jah, inimesed kasvasid ja kasvasid sageli endale märkamatult. Veliki Luki lahing oli nagu küpsuse eksam tegelikult kogu meie isikulise koosseisule, oli see siis ohvitser seersant või reaalnes, kuigi võib-olla haavad, mida saadi rängad ja rasked, need tuli kaua aega ravida, siluda ja ka kaotused oma sõpradest kelgeda. Matsime Veliki Luki maile. Aga usk inimestesse oli juba kindlam ja enam ei olnud selliseid kahtlejaid või kui oli kahtle allüksuses, siis terve rühm tervikuna teda püüdis ümber kasvatada, talle selgeks teha seda arusaamatut küsimus. 43. aastal. See oli sügisel, meil toimus polkudes koosolekud maakondade lõikes. Saaremaalased läänlased, pärnakad Harjumaa, Virumaa, Tartumaa, Viljandimaa ning kui varem võib-olla oleks see samane mees kahte kahelnud, kas paneb oma nime alla oma kodus aadressid läkitada, tervitusi lendlehega siis neil koosolekutel kõik, kui üks mees kirjutasid selle läkitusele alla Saljudes, kartmata oma kodust aadressi ja isegi omaste asukohta. Oleksime ülekohtused, kui jätaksime nimetamata ühe küllaltki olulise teguri parteipoliitilises töös nimelt ajakirjanduse suure isamaasõja ajal oli igal armeel ja diviisil oma ajaleht. Erandiks polnud ka kaks Eesti diviisi. Peale selle ilmus ajaleht ka Eesti tagavarapolgus. Nendest sõdurilehtedest me oleme varem põgusalt rääkinud. Täna pakub varem öeldule jätku oma meenutustega Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretär, endine rindeajakirjanik Lembit Remmelgas. Olin alguses suurtükipolgu mees, siis hakati tegema diviisi ajalehte punaväelane ja tema hakkaski ilmuma kaheksandal veebruaril 42, nagu ma väga selgesti mäletan, sest ise olin ma selle ajalehe esimesi autoreid ja lõikasin talle vanast linoleumi tükist pealkiri ja, ja hakkaski leht ilmuma niisuguse väikese praegu tavalise kirjutuspoogna suuruses formaadis. Tillukene küll, palju siis sinna mahtus. Aga ta oli ajaleht nagu ajaleht juhtkirjaga ja oma kõige värskemate sõjauudistega, mis siis ei olnud sugugi lõbusalt, vaid vaid üsna nukrad veel nendele lehtedele. Lisaks hakkasime siis diviisides andma iga päev välja veel Nõukogude informatsioonibüroo. Teada on, et täielikult loomulikult kuulus sinna siis ka poliitiline kommentaar selleks poliitiliseks kommentaariks peale meie oma autorite, me andsime ju sõna tihtilugu väga väljapaistvatele suurte ajalehtede autoritele. Navoli, Erenburgi, Grossman. Ei saanud täielikult avaldada, aga me tegime siis lühikesi kokkuvõtteid. Tohutu populaarsuse võitis Eesti korpuse meeste hulgas. Ja eriti burg. Tema vaimukas, veenev lause haaras kõiki, ikka küsiti minult, kui ma liikusin mööda väeosi. Igas kaevikus iga kõik küsivad, kes on see eestlane Ilja Ehrenburg ja pealegi veel naisenimega, kes nii sõjakalt kirjutab. Kes, kes seisis, teadis nõukogude kirjaniku Ilja Erenburgi loomulikult väga palju. Selles pisikeses lehes anti ruumi diviiside siseelule sellest, kuidas õppused lähevad, kuidas õpitakse lahingute ajal, kuidas mehed on võidelnud, aga ikka peamine oli see poliitiline kommentaar, selgitus, olukorrast paratamatu võidu, veendumuse kinnitamine, see tillukene ajaleht, ta lausa neelati. Hingepõhja võiks öelda kõigi nende tuhandete sõdurite poolt, kes siin olid sinna kokku kogunenud ja kokku kogunemas. Seda oodati. Ja loeti õhinal. Ma võin öelda ka, et seal iga sõna sõnaga usuti, see on ka arusaadav, sest enamik Meli ju ei osanud vene keelt. Ja siis mängis eestikeelne iga sõna ju tohutud, veenvad ja kujundavat rolli. Kohe üsna varsti see oli. Maikuus sattusin teise diviisi ajalehe toimetusse, teist diviisi rajati siis ja, ja seal hiljem tekkis ajaleht. Alguses oli tema nimi rünnakule, hiljem aga nimetati ta ümber tasujaks. Olin mõnda aega selle ajalehe toimetuses, neid kahte väikest diviisi lehte tegid ju lõppude lõpuks sõdurid ise. Võitlejad ise olid autorid ja alles hiljuti ma lehitsesin ajalehtede kaustu, missugune tohutu pikk nimekiri kujuneb nende lehtede kaastöölistest, kes kõik tookord olid, kas lahingukomandörid, poliittöölised, sõdurid ja kellest on kujunenud. Ma ütleksin, terve Nõukogude Eesti ajakirjanike kaader kirjanikke ja üldse muid kirjamehi. Kindel on see, et vaevalt on mõnel teisel ajajärgul emakeelse trükisõnal nii tugev mõjujõud olnud kui neil raskel sõja-aastail. Selles mõttes kaalus väike diviisi ajaleht üles paljud varasemad ja hilisemad üpris mahuka kamad väljaanded, kus ideeline laeng tihtipeale sõna ohtusse ära kaob. Au tuleb anda toonastele, poliittöötajatele ja ajalehe tegijale, kes tegid enda jaoks põhitõeks selle, et väljaande kasvatusliku osakaal suureneb tänu informatsiooni mitme külgsusele ja operatiivsusele sõjaaegsetele, ajakirjanikele, lisasse muidugi tohutu koormuse selle kohta, samuti näide Lembit remmelga Alt. Ast Velikije Luki lahinguid olime nii natukene lähedases tagalas kosunud ja haavu lakkunud. Läksid meie suurtükiväelased väga tähtsas rindelõiku Neeveli koti kaela neeleli lähedal. Punaarmee murdis rinde kitsal lõigul läbi ja sumas sealt lõigus sakslase Tagela tagalasse lakkamatult vägesid moodustades siis suure koti ja ähvardades kõrval olevaid saksa väeosi ümber piiramisega. See oli hästi julge strateegiline samm ja selles samas Neveli koti kaelas, mis oli seal mingisugune 10 12 kilomeetrit lai seda kaela kaitsesid Eesti suurtükiväelasena, et neid varustada värske informatsiooniga, läks sinna siis nõndanimetatud käsitrükikoda. No see on siis ühes väikeses kohvris trükitähed ja siis primitiivne nisugune rulliga paljundamise masin. Ja meie Paul Kuusbergi ka, tegime siis seal Neeveli koti kaelas umbes Kuu aega peaaegu pisikest veel tillemat ajalehte, see on siis nüüd pool sellest tänasest kirja poognas. See oli ka ehtne ajaleht, kõik oma nimetusega ja oma veergudele ja välisuudiste siseuudistega ja seal siis lakkamatu suurtükimürinat ühes mängi suguses muldonnikeses seda lehte, mis seal siis tegi, tegime ja toimetasime siis meestele kaevikutesse ja see, mis täna rindel sündis, see oli hommikul siis meestel teada ja kõigil suurtel rinnetel toimunud ka see sai teada, sest meie siis alguses käisime siis öösiti, siis raadiot grottimas ja kuulamas kirjutasime üles ja otseselt informeerisime mehi kõige värskematest sündmustest. Ma ei unusta seda iialgi, et, et mina tegin seda väga mõjuvõimsat ajalehte, millel oli kindlasti oma oma küllalt suur tulejõud selle hirmsa tulejõu kõrval, mida me, mis meie suurtükiväelaste käes oli, mida nad rakendasid selle väga tähtsa rindelõigu kaitseks. Meie rääkisime oma saates kommunistidest parteist parteipoliitilisest tööst partei sõna mõjust vaprate rindevõitlejate kasvatamisel. See on ammendamatu teema, nagu oli ammendamatu ka kommunistide mehisus ja vaprus sõjas kus rohkem veel kui nende sõna kasvatas nende eeskuju. Kuid siiski veel hetk tähelepanu. Meie aukohus on täna meenutada seda tulihingelist kommunisti, kelle elu katkestas fašistlik timukas 40 aastat tagasi kaheksandal septembril 1943 tsehhi patriooti Julius uutsikud kelle 1942. aastal kirja pandud kommunisti kreedo kõlab aktuaalsena üle aegade. Meie kommunistid, armastame vabadust. Ja seepärast me ei kõhkle minutitki vabatahtlikult allumast oma partei rangele distsipliinile seltsimees Lenini sõdurlikule distsipliinile, mis pürgib Te võitma tõelist vabadust. Ainuväärset vabadust kogu inimkonnale. Vabadus välja, valituile, vabadus ühtedel röövida ja vabadus teistel nälga surra. See pole vabadus. See vastupidi, on üldine orjus. Kas võib kommunist rahulduda säärase vabadusega mingi isikliku õnnega sellise vabaduse juures? Mitte iialgi. Seepärast ei säästa kommunistid oma jõudu ega karda ohvreid võitluses tõelise vabaduse. Kellele kuuluvad vabaduse eest?