Tagasi oma lapsepõlveaastad möödusid nõmmel. Ma elasin. Ja see suur Pärnu maantee oligi minu kodutänav, kus ma kelgutasin ja ja minu esimesed mälestused lapsepõlves, seal oli ema riputatud pesu lõhn. Pakases kalgena tuppa toodi nöörist siis äratas suurt huvi vändaga kaev õuel. Minu arvates oli maailm nii lõpmatult huvitav ja põnev et miski väega ei saanud mind tuppa enne, kui juba päris õues pimedaks läks. Ja taevas leid, tähed säravad. Sellel Pärnu maantee tänaval. Tarkasid minus esimesed kevade igatsused. Siin Pärnu maanteel keetsin mina taimedest lõhnaõli ja esimest korda puuderdasin ennast lubjakrohviga. Nii et niisugused mälestused on minul Pärnu maanteest minu varasest lapsepõlvest. Ja siin on nüüd pilt kõikidel. Meie majas elas eesel. Ja ma ütlen, see eesel oli minule suureks Unistuseks temaga sõita, kuid ma olin nii pisikene ja. Ja kuidagi ikka jäeti mind maha ja näete, siin on jällegi lapsed, sõidavad vankris, mina sõidan ikkagi või seisan ikkagi siin taga ja mind peale ei võetud. Need olid võib-olla siis minu esimesed alaväärsuse kompleksi keemikud seoses selle toreda eesli ja selle vankriga sõiduga. Minu suurim valan sel ajal, mille üle ma väga uhke olin, see oli Soome kelk. Tol ajal läksid soome kelgud moodi ja igas peres, kus lapsed olid yhe ihaldati ikkagi kõik lapsed ihaldasid soome kelku saada endale. Siin olen mina selle uhke riistapuuga sõidukiga ja. See võimaldas sky mull mööda Pärnu maanteed edasi-tagasi sõita hilisööni. Ja mitte kuidagi ei saanud. Ei tahtnud ma koju minna, sest nii tore oli. Oli see sõitmine? Praegu on siin näha. Ma seisan nõmme restorani ees, praegu on siin umbes kulinaarianõmme kulinaaria järestu. Nii nägi ta siis klaasvärviliste ruutega aknad. Ja niisugune puit, kaediuminter. Nõmme on muidugi väga tublisti muutunud. Minu lapsepõlve mälestuste võrreldes. Nii. Minu varasema lapsepõlveaastad möödusid nõmmel, ma elasin Pärnu maanteel väikeses puumajas. See minu kodutänav on mulle jäänud, on väga sügavalt meelde. Kõigepealt oli see minu kelgutee ja mingisugused erilised emotsioonid seovad ning selle ajastu selle tänavaga. Minu esimesed pildiraamatud kuuluvad selle tänava juurde, sest seal asus linnavalitsuse raamatukogu. Sealt tõin mina oma esimesed raamatut piripilliliisu ja kolumats ja teised. Ma mäletan Seda pesu lõhna kui ema nöörilk Kolgatanud. Kõva pesutuppa tõi talve ajal ja kuidas lõhnas sõnul siiamaani kuidagi eredalt meeles. Ma mäletan vändaga kaev õuel, mis on siiamaani sellel õuel Ja ka neid õhtuid kus ma kuidagi ei saanud, ei tahtnud tuppa tulla. Ja tõesti mind ei saanud miski vägi sundida ennem kui õhtu saabus ja taevas leid tähed särama. Aga ka Tallinn on minu lapsepõlvelinn, sest. Tema ka akumuleeris musse varases lapseeas väga palju meeleolusid ja mõtteid ja küsimusi. Ma tundsin Tallinna elu, tema värve, saatusi, isegi lõhnu ja hoove kangialuseid. Siiamaani silme ees ka pagaripoodi poed ja see tulvab saia lõhn, pühapäevi pühapäeva hommikuti kirikukellade mängija. Ja kuidas raekoja platsil uut aastat vastu võeti? Mäletan Buovi mehi pätte kunstnike ateljeesid ka saksa aadlik Toompeal ja samuti kalamaja kandi töölisrajooni. Ilusaid kohvikuid tänaval istumistega ja ma pean ütlema, et Piivitel käisime me ikka jalgsi Stroomi randa samuti ja kõige odavamate piletitega muidugi käisime linna kinodes. Mäe. Olen. Küll tänaval ma õiti kasvasin üles Dunkri tänav. Mängisin sellel tänaval ja tundsin sind nii inimesi kui tuvisid ja hobuseid ja joodikuid. Siinses sellel tänaval ma läksin kooli laiali tänavale, sellel tänaval. Kasvasin neiuks. Siin maalis minu isa ja siin tänaval minu isa suvi ja siin tänaval astusin kunstikooli edasi komsomoli. Ja seal tänaval tabas mind sõda ja sellest tänavast lahkusin mar sõja ajal Nõukogude tagalasse. Ja kui ma siis jälle tagasi tulin pärast sõda sellele tänavale olid siini üksnes usud. Selle maja kohal. Sellest majast on õnneks linnamuuseumis säilunud üks tükike minu maja portaali majast number 13. Ja seda tänavat jäädvustasin ma hiljem kirjanikuna oma jutustuses üksi kes levitab anekdoote. Tallinnat on veel minu teostes Meka püha kunstijüngrid. Ja paljudes minu laastudes ja novellettides. Kummaline on mõelda, et üks tänav kätkeb ühe inimese tervet Noost unelmaid armastust, maailma avastamist ja inimeste tundmaõppimist. Ja kui kummaline see on tagantjärele mõteldes sellel tänaval liikus iga päev minu tulevane mees, aga siis me veel ei teadnud teineteise olemusest mitte kui midagi. Ma nimetasin ennast küll uhkusega Rakvere laseks ja tõesti, ma olen Rakveres sündinud, aga tegelikult ma ikka suurema osa oma elust olen elanud ikkagi Tallinnas. Rakveres elasime 1927. aastani, neto, varasem lapsepõlv möödus Rakveres. Aga siitpeale olen mina kogu aeg Tallinnas elanud, välja arvatud sõja-aastad. Tegelikult olid juba minu vanavanemad tallinlased. Enne viimast suurt sõda näitas mu isa Narva maanteel uhkusega kolme kaske. Mis tema isa, see on minu vanaisa Jüri oli kunagi nooruses istutanud. Need kolm kaske asusid ühe maja õuel. Praegu on see ETK belli territoorium. Kuid kaskesid enam alles ei ole. Sõda nad ära viinud. Louisa määratles palju huvitavaid episoodi omaaegsest Tallinnast oma õpipoisipõlvest vana tsunftimeistri juures. Ja paljusid kaasaegseid. Minu hiljaaegu surnud ema elas aga lapsena sel samal tänaval kus oma elu viimased aastad jagus minagi enne sõda elasin umbes 10 aastat. See oli uus tänav rajatud 1653. aastal, üks esimesi tänavaid väljaspool linnamüüri. Mina läksin sviit sõtta. Ja siia tulin, maga tagasi pärast sõda 1944. aasta hilissügisel. Ma olen mõned seda uut tänavat jäädvustanud oma raamatus kiindumused. Kõiki neid elanikke püüdnud seal kutakene iseloomustada alles tükk maad hiljem ma sain teada, et see tänav on, on hoopis tähtsam, kui ta minu seal elades oli. Ät sellel tänaval on olnud peatunud Dostojevski, et seals sellel tänaval on elanud suur eesti näitleja Hilda kleezer. Seda kõike ma sain teada alles aastate möödudes elavad käsitlenud Duncan. Mina seal, kus ma elan, seal seal, mina töötasin Dunkri tänava, Rataskaevu tänava nurgal oli toimetusse, minu aknad olid ilusasti, ostsime Dunkri tänava poole ja kuna mina elasin uuel tänaval, siis minu marsruut töölt koju ja, ja kodunt tööle käis alati ikkagi mööda Dunkri tänavat, Raekoja platsi, apteegi tänavalt, Vene tänaval. Ei olnud. Mis ala mõjutatud siin on tema. Ja mis jookseb keskmaajooksudes? Näitemängus 900 meetrit tuleb Möldrit põllud, niisugune. Siin me käime noote, kott Kotja. Valgjärvel Valgast. Lätti Läti piirile. Need on kõik pilte, sõna, pildi, sealne kahekesi otsimaks ilust pisut kannatada saanud õhkkonnas. No ühesõnaga, mina ei tea, vaadake, me ei osanud valida selle tõttu, et et kui me oleksime igavesti kirjanikega koos valinud, siis on nagu ma ei tea, see ka nagu mingit, et olla uhked möödudes polnud ka nagu niisugune, noh siis hakka kommenteerima, neid ju, eks ole. Me ei teadnud, mis pilte tahate, ei osanud lihtsalt. Minu lapsepõlve ajal Tallinnas oli kõige populaarsem Jaan Kägu. Jah, muutusi on, kirik oli selletagi, mina ei tea. Jaan Kägu oodati iga ajalehega, tema kirjutas ajalehtedes väljetoone. Ja need tundusid niivõrd naljakad inimesed, naersime, silmad sirinal vett jooksid. Jaa, paistab, et igal ajal tahab inimene naerda. Ja mida raskem aeg, seda rohkem tahab ta naerda. Jaan Kägu oli niisuguse primitiivsuses etalon. Tähendab, ta ütles palju asju ilma. Vahem kirjavahemärkideta väikese väikeste tähtedega ja noh, umbes nii nagu inimene kes üldse kirjakeelt ei tunne, kirjutas, aga see oli muidugi kõik, need vead olid nii naljakad. Ja lõbustasid tallinlasi väga, niiet Jaan Kägu oodati ajalehtedest löödi leht lahti, mitte ei hakatud poliitilistest sündmustest peale. Ega mõne muu nurgaga, aga ikka otsiti, kas Jaan Kägu on täna lehes või ei ole, aga oli aeg, kus löödi sirp ja vasar lahti oodati kasson saksa mölder lehes või ei ole? Jah, aga asja elu oli nii pisikene. Püüdisegi jah, peaks peaks ta vähemalt järelejäänud pabereidki rohkem ilmuma, aga. Kindlast kindlast küll ta ise juba noolib, niisugused paberid järele jääks. Ma ei mäleta enam seal kus ma tundsin teda, siis ka mina läksin toimetusse tööle, siis oli tema juba surnute, suri, kui ma ei eksi 1000 937. aastal ka mina läksin 1009 38. aastal toimetusse tööle. Aga legendid muidugi temast liikusid igasugused ja temast kui inimesest, tema õigenemiori, Ernst Joll. Vana jalgpallimängija oli ta sportlasena tuntud ja siis räägiti ka neid lugusid, kuidas tema oli, oli pidanud minema Läti just jalgpalli võistlusele Riiga ja Eesti rahvusmeeskonnas ta mängis. Aga siis vilets ülikond oli talvedel kuidagi nagu Harju tänaval ühe valmis veetäri akna taga ajanud, nii haleda näoga vaatab seal neid ülikondi ja äriomanik oli tulnud juuriks. Nüüd, mis te vaatate siin? Vaat et pean sõitma Riiga, raha ei ole tülikondades arma seal teadvates yhel kägu, Etti, hulkade siia mõlgaid maksate ära siis kurat saate ja umbes niimoodi noh seal üks niukene näitab populaarsusest muidugi. Selle huumorimeelega. Seda kas on või ei ole. Huumorimeel on jah niisugune asi, et. Ega teda raha eest osta ei saa, minule tundub, et ta peab olema inimesele kaasa sündinud. Huumor on niisugune asi, mis aitab ikka inimestega kõige paremini kõikides olukordades. Meie üks suurimaid humorist, Romulus Tiitus ütles ükskord niimoodi, et sellel inimesel on huumorimeelt seal tõeline inimene. Ja küllap see on eriti kui veel natukene vahel iseennast ka suusatrummari huumoriga siis värvist pärineb sul nina all selle väga harva juhtub, mis seda vähesed inimesed suudavad. Muidugi, see on kõige suurem inimene, kes suudab iseenda üle naerda. Muidugi. Selles mõttes toredad prantslased. See rahvas on nii vaba, et. Kes ikka iseenda üle oskab, naeratas elanikeks üks tugev rahvas. Ja ega meil üldiselt huumorimeelt palju eestlastel. On minu minu arvates on seepärast, et kui me ikka võtame ei, ajaloolises lõikes minu arvates ikkagi sellel rahval on siin sellel kitsal maa lapik sealt tulnud ikka hästi keerulisi olukordi aastasadade jooksul üle elada. Ja siiski minu arvates üks niisugune omadus just on olnudki, võib-olla see niisugune huumorimeel, millega tema igasugustest raskustest Tule olla perekonnas suutnud, säilitada võib olla. Huvitav oleks võibolla nendest? Mina olen ka sellel arvamusel näiteks minu viimane romaan tüdrukud taevast. Selle üks juhtmotiive on Humma. Sest sellel raskel okupatsiooniajal On eesti rahvas siiski osanud ka seda aega ka nii nalja naljaga pooleks üle elada. Ja kui me kogusime neid anekdoote tollest ajajärgust, siis me näeme, kui, kui suvel üleolekuga on rahvas suhtunud sellesse aega. See on üks üleoleku tunnuseid, see on tore asi. Meie eluajal me oleme väga abielus ja muidugi selle tõttu on meid siin igal pool kahekesi, sest meil on alati hästi mugav elus olnud, kahekesi. Sellepärast ongi siin nii palju pilte kus me oleme ikka jälle kahekesi. See on 71. aasta lõpul. Ja ilmus Meie meie raamatulakalehel. Kas sina, ahaa, siin on Tallinnas oli armeenia kirjanduse kunsti päevad olid siin kirjanik lahašodkašiga. Kõik sündmused on kahekesi läbi tehtud ei olegi peaaegu et me oleksime eraldi olnud. Siin on 59 aasta Kirjanike liidus helilindistamise puhul kirjandusmuuseumile ja me lugesime siin oma lindistatud teostes katkendeid Kongost pakitud kohvrist kahekesi, siis on veel vanas toom vanalt vanas Kirjanike Liidust Toompeal. No see on see siis on siin siiski 1000 960. aastal istuks korrespondenti pildistad mäletagi. Kongressil kirjanike kongress 1000 966. aastal. Huvitav vaadata pilte, kuidas näoilmed ja kõik muutuvad aastatega. Täiesti uus imestust. Sisemus muutub ainult välimus muutub. Siin me oleme Tennis akvaariumi aias 1000 968. aastal. Jälle on mingisugune aasta vahet. Ja. Ja see on ka 68. Stockholmis oli üks väga külm päev. Otsin ekstesse varjus sooja. Oktoober 1960. Ma ei mäleta, mis Ralf mulle nüüd küll räägibsi rääkis, sellel pilti selle pildistamise ajal hakata, paistab, et ta mulle midagi tahtis mulle midagi siseneda. Siin me oleme kolmekesi 1960. Ta korrespondendi tahtel Almeme pandud niisugusse poosi, mina pean sind unelevalt kuulama, kui Ralf mulle ette loeb oma luuletusi. Me ise ei oleks selle peale tulnud, et just niimoodi olla, aga anud. See on üks seesama, mis seali paiks olima. Ah, see on üks Käsmu päevalt päevilt. Meie elasime saunas, sauna nimi oli villa Barnassos. Me oleme, panime ise talle nii uhke nime, sest ikka mida kehvem värk, seda uhkem. Hini. Ja ilusaid suvesid on läbi elatud Käsmus. Eluks ajaks on jäänud meelt ka kõvasti ja tööd tegime seal kõvasti. Välk kirjutas Stella poolalises, seal. Mina kirjutasin palju. Laas. Istutud. Reisi, reisi rõõmal raamatut. Ühesõnaga, me oleme väga töökad oma saunas, see oli tõesti saun. Ah, meil oli siis aha see, jah, see on ka üks Moskva korrespondent, tegin ettevõtted, ma ei tea, millisele ajakirjale. Ja siis ikka meist oli vähe siis koer võeti poeg asja sahmikamaks muutmiseks võeti siis meie tom kah pildile. Aga Tom oli nii hirmus kasvatamatu koer. Seda ei saanud üldse ketist lahti lasta. Ja keti lubas hiljem, kui nüüd trükis ilmub, siseVetušeerib keti ära. Aga selle pildi peal on kett siiski näha. Ja see on ka sellesama sel samal ajal see ilmus kas mitte ilmunud assoli, see on Berliineri foto tõsta 60, see on muide üks suurepärane fotograaf. Aga muidugi, kui ta võttis, siis ta võttis ikka terve päev ja, ja siis tegi selektsiooni saatis meile meile siis imelik, nüüd ma vaatan, et ilus foto aga tol ajal vaatasin ikka ei olnud küllaltki ilus. Sel ajal, kui võetakse, siis ei meeldi ükski fot ainult tagantjärele vaata aedsile ilus nägu. Alfon siin 70. aastal väga tõsine ja väga mõttekas. Mida sa mõtlesidki? Protokondjoröram suudab meenutada, mida inimene kunagi mõtelnud? Ja see on tema püha paik. Ta sinna ei lubastmina, ajavad tema raamatut kõik segi. No peab ju, mingisugune süsteem peab ikkagi valitsema siiski täielik kaos ei saa siiski. Seda ma kaua. Ja valitse oma süsteemi. Ahah, siin on Siin on ka niisugune. 1969 vältinud kirjutanud kodus. See on mul mobiiliga, kes on juba ka tehtud. See on üks üks niisugune pilt, mida me mõlemad armastame, sest et Me oleme siin väga heas tujus, me tulime just Poolast ja Armin alla, fotograaf läks parajasti kirjancy lidus selles fuajeest mööda. Kuna meni lõbusasti naersime siis tema tegi ühe klõpsu. Ja, ja sellest oli niisugune kena, lõbus ja väga muretu pilt. Seal niisugust pärast Poola reisi oligi meil niisugune tore. Hea tuju. No vot, need on jälle ühed niisugused vahipilt niisugused pidulikud pildid, mida ikas juubelit, eks ehid ennast välja ja jaa mingiks pidulikuks juhtumiks, kui fotograaf koju tuleb. Jaan pilti vaja. Kas lapik pilt ka seal Moskvas, ma esinen? 71. aastal esinenud Moskvas ning Varssavi nimelises raamatukogus vastav lugejate küsimustele. Sindis on lilli ja äkki te ütlete mulle seda veel üks kord siin Moskvas, kellega kohtute, mul on kahtlane tunne ka soo, siin siin mina kohtun oma lugejatega Moskvas kassovi nimelises raamatukogus. Vastan lugejate küsimustele. Küsimusi oli palju ja see on üks tõesti üks meeldejäävamaid sündmusi minu elus üldse. Moskvas auditooriumile esinemine. Kõigepealt juba see hirmus hea vastuvõtt. Teiseks on meeldiv esineda, kui syndon loetud sinu raamatuid ja üks neiu tegi, kinkis mulle enda tehtud bibliograafia kõikidest minu asjadest, mis on vene keeles Sismat. Ja no see oli hästi palju. Ja igatahes ma, kui ma seda pilti näen, siis mul tuleb kogu see, see päev õhtu meelde. Siin on ka üks, üks kohtumise pilt ja see ei ole küll nii kaugele Moskvasse, on õige lähedalt Tallinna läheduses on Keilas. Aastast 1957, seitsmes mai on isegi märgitud, see on Keila keskkooli lastega. Omal ajal ma kirjutasin rohkem lastele ja siis ma käisin hästi palju lastel esinemas ja ma pean ütlema, et kõige kõige meeldivamad esinemised võib-olla noh, on muidugi olnud ka täiskasvanutega meeldivaid esinemisi, küll aga, aga, aga hästi palju toredaid esinemisi omal ajal justkui rohkem plastiline kirjutasin, oli just esinemised lastega. Vahel mõni luuletus läks segi või unustasid mõned read ära, siis lapsed kõik tundsid neid luuletusi ja aitasid ja abis. Viisikest luuletasin muidugi nagu, nagu Oskar ohakas ja Priidu kiidukukk ja niisugused luulesid neetud mutikesed lastel hästi peas. Mis siin veel siis on, selle kohta ma ei oska midagi ütelda, mis aastast, mis ajast need on? Aga see on. Kolm-neli aastat tagasi. Aga selle foto tegi üks ungari kirjanik, see on nende klassiku Ungari klassiku Sigmund Mooritsa tütar, virad Moorits taga, siin Tallinnas oli meil siin külas. Siis pildistas meid, saatsid meile mälestuseks pilt 1965.-st aastast. Siin meie poeg kanapoegadega. See pilt on üks, eks kena mälestus. Meie poeg, armastus, raka tibust ja tema suureks unistuseks oli ka, tal oleks omanud tibud mõni titt ja kordma sain turult ostetud Vibu vieda. Vaat siin ongi oma tipuga, kuidas ta kõdistab mõnuga see tibu tundistada, ta käis tal igal pool õla all ja, ja juustes ja ta nii väga armastas. Aga nendel tippudel oli midagi viga, neid oli mitu. Järsku Nad lihtsalt suvidena nagu öeldakse poole sõna pealt või kas ja kas ma ei Uskord, kas ja teinekord juhtus midagi tibu endaga? See oli nii suureks vapustuseks mehe pojale. Et ta ei tahtnud kunagi enam mingisust elusolendit endale. Sellepärast hirm teda kaotada oli suurem, kui, kui rõõm teda oma. Meil on üks väike niisugune filosoofiline detail. On meie pulmapilt. Sa unustasid külma lilledega sõber tõendsid kuidas, lilled on ju olemas ja pildi peal on küll, aga need on nii viimases lõpus fotograaf kaks peaaegu poolteist tundi venitas ikka, ütles, et neil pidi midagi puudu olema, ei saanud aru, mis pildil puudu puudus on. Ja siis lõpuks ta delikaatselt andis märku kulti nooretaka. Teil ei ole ju lilli, pruudile oli lille, siis, siis kihutas tema sõber ja ostis kuskilt valgeid nelke. Siis sai alasse pilt teoks. Sest jah, meil naguniisuguseid asju ei tulnud pärast seda meeldigi, et peavad veel lilled olema ja ja loorid ja see oli minu vanaema, suur rätikust on minu pulmakleit tehtud, polnud lihtsalt midagi selga panna sel ajal pärast sõda. Ja see oli üks suur rätik ja, ja saigi mulle siis pulmakleit, aga kleit oli, aga lilli ei olnud, aga nüüd on kõik siin peal kleite, lilled, ainult muidugi mitte. Loorega valgeid asju, aga. Ja pole kah pikka siiski lahutanud ei ole. Palju, me oleme 32 aastat abielus. Juba, nii et ega need märgid ei tähenda midagi, et unustasime lilled ära ja aga selle kinkis minu mees pulmapäevaks mulle kalevipoja. Aga raamatuinimene? Aga seda ma ka ei mäleta. Seal 1952. aastal nõmmel siinsamas kvartalis menud. Galati mingiks puhuks, ega me ei ole muidu viitsinud ka huvi tundnud pildistamisest, aga ikka mingisugune. Meil on põhiliselt ikka ja nüüd on kõik põhiliselt ikka ajakirjanike võetud pildid, fotokorrespondendi tööd, see on siin üks hästi kauge pilt maas ja see on 1936. aastal, jah, seal Berliini olümpiamängud olid samal ajal ja see nagu innustas mind. Kuskil 1936 37 oli võib-olla jah, kolm kaheksa kombel mingil määral oli minuni kõrgaeg spordis ja, ja see on sellest perioodist siis üks pilt, kus ma treeningul võetud lihtsalt koolinoorte spordiväljak, Kasahstan praegugi on seal Snelli tiigi juures Toompea nõlvaku all, seal see väljakat tehtud pilt. Koli Kressisse. Räägi siis, kui suur tagajaks olla. Tähendab siin, aga üldse seal lihtsalt selle aja kohta. Ma jooksen jah, ikka 800 meetrit ikka ja 1000 meetodid sihukesele kohtudes. Poisikesed muste korralike aegadega, need midagi 800 meetrit oli kaks null-viiega ja. Ja 1000 meetrit oli kaks, 45, midagi nüüd selle aja kohta need ei olnudki mitte mitte kõige halvemad, kõige halvemad ajad. Need on kal Moskva korrespondendi võetud seal ka mingisuguse ajakirja jaoks ju kuskil oli vajadused. Pildiraamatut. Kas see on Valgjärvel noorte suvepäevadel nooretavaid pärast laagrisse Valgjärve kaldal ja siis kutsuti? Ma ütlesin, aga küll me olime külalised seal nendega koos ühes ja samast katlast, pik, sõime, katlatoidu topi. Siiamaani on meeles hea sõnum. Hästi ilusa koha peal seal läti piiri lähedal, seal kauneid kauneid kauneid koha peal. Tore kohtumine. Korduvad jälle. Ei tea, nagu oleks mina ja nagu ei oleks mina Ena. Ja iga pildiga muideks seotud iga mälestused ajast sündmustest. Mingisugune meeldiv tunne on, aga, aga ma ei saaks kunagi ütelda, et oleks tahtnud ühtegi aega tagasi. Vaat seda tunnet mul ei olnud, mina elan alati selles ajas, kus ma elan, alati olen elanud. Ja mingit taga igatsema vist, et ma oleksin jälle tagasi. Kahekümnene või kümnene või kolmekümnene või. Või kui vaatan jahmani piltonienishile ja kena ja. Aga mingi rõõm on jah, kõik on juba olnud mingit kahetsust, nagu ei ole uuesti otsast peale alata, nagu ei tahaks midagi minu meelest igal ajal. Ja iga iga, iga iga, Ja rahuldust sest ühele heale kuuluvad mingisugused niisugused Võib olla palju lootusi kavatsusi ja siis on jälle ajad, millal neid kavatsuse lootusi realiseeritakse. Ja siis sa näed oma töö, vilja. Ja kui sul on peresisene selle pere käekäiku, kui sa oled ühe või mitu last inimene on üles kasvatanud kui ta tunneb nendest lastest rõõmu, et nendest on inimesed saanud. See on jälle midagi head. Ja niimoodi vaatad neid pilte ja kõik ajastust on omamoodi hea tulnud. Aga igale ajastule kuuluvad ka nad kurvad sündmused, omad pettumused. Aga mida aasta edasi? Mina vähemalt küll olen niisugune inimene, et mina ei oska kurvastada midagi kaua endas kanda mingisugust kurbust. Minul läheb ruttu üle, pahameel. Võib-olla selles mõttes igasugune ärritusse. Me oleme nii isemoodi Bagleka, temal on isegi naljakas. Mina olen väga impulsiivne, vihastanud, kurvastanud väga ägedalt ja sealsamas läheb kõik üle. Aga tema kuulab mind ära, võtab väga kaua hoogu kah kurvastada, vihast no kui mina olen juba ammu oma mured ära unustanud, tema käib ikka nendega veel ringi. Et meil on just vastupidi. Aga ilutsema ei armasta niisugust arutamist, iga päev kuulub ikka inimese elus mingisugusele õnne õnnele. Olgu see nii pisike kui tahes, aga aga ikka päev toob midagi ilust. Kas või. Päike paistab, kaunist lund, tuleb või või tootmist, ilusad lilled tuppa. Või vähemalt isegi pärast koristamist, mida ette võtad, ikka pole ettevõtmist, koristad oma oma elamist ja kui siis võtad ette ja teed kõik ära, oled väsinud, istud maha, vaatad, kõik läigib ja sägad ja puhas ja nii hea tunne. Ja siis kutsun oma mehe kohale, vahetaks pole ilus kõik läikiv ja siis me vaatame, nii hea on olla tühised väikesed, igapäevased õnnek, ka midagi. Ma ei tea, kui hakkad midagi väga suurt püüdma, järsku ei saagi seda kätte siis siis ei olegi inimene kuidagi rahul oma elatud eluga, aga elusse mahub nii palju väikesi rõõme, siis kokku on see ikka üks suur. Ja, ja näiteks mina ei taha tuletada meelde, mitte ei taha, vaid mul lihtsalt ei ole niisugust. Niisugust joont või soo või ikka vakteris puudub see joon. Mina ei taha midagi kurba ega halba meelde tuletada. Minust kaugenevad need kõik, mis on ebameeldiv, see kaugeneb minust. Ja ma mäletan häid ja lõbusaid ja toredaid asju rohkem kui, kui niisuguseid muid kurvastusi, aga vahel me üksteisele jutustama lapsepõlve kurvastustest näiteks seesama Eesti lugu, ma tean, et minuni sõna alati kurb, kui ma talle räägin, seda, kuidas mind ikka eestliga sõitma ei võetud, kõik olid suured lapsed, need kani instituut, ta sinna kasti vankrikasti ja mina ei pääsenud sinna ja kui kurb ma olen, olin sel ajal ja Ralf tunneb alati kaasütleb, kui mina oleks selle Helsinki And, ma oleks kindlasti sind aidanud sinna kastist. Ühesõnaga. Tea, kas lapsikuteks aga aken, arst, lapsepõlve tore, me väga sageli. Õhtuti jutustame üksteisele, kuidas me lapsepõlves ühte või teist asja tegime ja mis me tund siin, meie, millal me olime solvunud ja millal kurvaatia. Millal väiksed solvamised tegid hingele haiget ja ja me väga hästi mõistame, sest see on niivõrd lik, et me alati 11 mõistame.