No kui modellist rääkida, mul on kogu aeg niisugune tunnet, et liiga tihedalt seon seda natuuriga pilti elava inimesega, minu jaoks on see mingi tõukejõud maalimiseks mingi põhjus, sellepärast pildi peal on niikuinii. See ei ole see inimene ja see on juba pilt, see on hoopis teine asi seal pildi peal, nad elavad oma niukesed, teist eludesse, sama modell, eks ole. Temaga ei ole sellel suurt pistmist. Aga noh, ma olen seda kogu aeg nii nagu oleks modellis kõvasti kinni, kõvasti kiindunud temasse, aga samal ajal kui modell on ateljees siis maalingud aga mind samal, tema juuresolek segab mind, häirib see tegemist, eks ole? Ma püüan mingit sarnasust tabada või näha ta juures võimalikult rohkem. Aga tegelikult ma saan teda maalima hakata siis, kui ta on ära ainult oma juuresolekuga ja ega siis ma panen selle asja enda jaoks niimoodi lõplikult paika. Mida rohkem tunned inimesi, seda raskem on seda teha, seda raskem on üle saada sellest materjalist, mida tema pakub, eks ole, oma välja nähtsa teadmi, milline ta on iseloomult ja siis on eriti raske ennast maksma pannud, hakkab peale pressima niivõrd sind mõjutama siis kukubki nii välja, et, et siis kui ta eemal või ära Sa hakkad peast tegema, see annab sulle suuremad vabadused, siis tuleb see kunsti sinna sisse panna ja ikkagi nagu nagu materjal. Aga kuidas sa ütled ühele kaunile daamile, et sind on vaja ainult ettekäändeks teha mingit pilti? Teinekord isegi on selline modell, et, et tahaks teha sarnaseks. Et sa ei pääse. Aga sarnaselt sarnaseks seal peale sarnasuse on veel mingisugune. Ma räägin küll nagu mingi müstika, mingi hing peab seal olema, see aga seda on, teise inimese juuresolekul on seda raske teha. Aga no kui on tuttav tegemist noh, Aili Vindi, kui ma teda maalisin, noh nii nagu ta ise on, selline oli TÖÖ käika. Mul ei tulnud sellest mitte midagi välja. Maalisin maalisin järjest hullemaks läks, ma näen, et ei saa, kuidagimoodi ei tule, sarnane ja noh, tühja sellest sarnasust, aga ma ei saa enam sinnapoolegi. Ütlesin talle, et jätame järele ja, ja ma vaatasin kella ja siis, kui ta oli läinud ukse, keerasin kinni, selja tagant hakkasin maalima ja, ja ma vaatasin kella ja nähtavasti ta ei olnud veel jõudnud. Nõmme jäämagi, kui mul oli kõik maha pestud see, mis oli maalitud ja alustasin uuesti ja uus nägu oli juba ilma temata peale. Ta tuli järgmine päev ütles, et et sul on valmis. Aga me räägime nähtavasti ikkagi mingisugused, mitte lihtsalt tegemisest, vaid lahendatud õnnistatud momendist, kus sa maalid, nii et sa, sa, sa ei mõtle enam, mis tuleb. Ma lihtsalt sõrmega või pingsi, pintsel kukub maha, ei jõua seda enam üles tõsta, maalid näpuga edasi. Sel hetkel võib tulla niisugust, mida sa ei pea enam ilme hiljem ümber tegema. Ega ma ei taha tegelikult ühegi oma pildiga, see pilt oleks ainult sellest modellist vaid või ainult sellest inimesest, ma ei pea seda nii, nii suureks kunsti ülesandeks, seal peab ikka midagi enamat, ta peab olema mõistetavam ka teistele ja meeldima peale iseenda veel kellelegi, eks ole, niiet isiklikust väga-väga kitsalt. Nii nagu mina ühes inimeste suhtub, sellest jääb ühe pildi all kaheksakümmne pealtvaatajate jaoks väheks, sama fiilingu ise see hind, mis sealt pildist tuleb, ma ei tea, kas seda nimetada, see on minu jaoks kohati vägede pildistika pilt, saaks siis sellest, ei aita ainult sellest pilt, kohvri seisab, ta ei paku kellelegi midagi peale minu vahepalaks ja aga noh, see ei ole pildi tegemiseks siis. Põhjus see jutt minu piltidest on väga kaugele nendest piltidest tai, ta ei pääsenud sinna pildi ligi, mõni natuke rohkem, mõni vähem, hoopis iseasi ei suuda pilte seletada ja, ja ei ole ka põhjust sõdida selle pildi eest, eks ole. Mõned niuksed, mida ma mäletan veel üks kirjutaja ütleb, et need on nagu mannekeenid ja kõik ühte nägu. Teine kirjutaja ütleb, et tema pildid on tegelased, kõik rangeltki dividuraliseeritud kõman vastu, kui seal ei ole ühte ega teist või kõige õigem mõlemad koos. Aga näed, üks inimene tahab ühte tõesti, näeb üht ja teine teist, aga aga noh, pildiga ei ole siin midagi pistmist ja samal ajal tähendab, ma olen nagu hästi kriitikasuses võrdlemisi ükskõikne, sellepärast et tõepoolest ma ei näe isegi põhjusteta, et ta peaks minuga eriti palju tegelema, tegeleda asjadega, mida, mida kõige paremini tunnevad mina, eks ole, nüüd sellist vahendajat, ma arvan, et ei ole nagu eriti tarvis näituse puhul reklaami või see, sellest ma saan aru, aga et oleks vahendajat vaja tõepoolest, ei ole, noh, mul on tulnud inimesed juurde ja öelnud, et neile minu pildid meeldivad ja olen kuulnud vastupidist. Kui juba mõni inimene ütleb, et meeldis talle, noh, mind rahuldab, aga neid inimesi on palju, kellele meeldib, ei taha isegi arvet pidada, paljudele meeldib, paljudele mitte. Ma arvan, et noh, kunstikriitikast ei ole mõtet rääkida, minu jaoks ei ole ta eriti vajalik, üks on nii kirjutanud teisiti, kõik arutavad, kas kui hästi see kirjutas, kui hallastega tegelikult piltidega Pelgulinnas kalamajas. Tunnen ennast alati väga hästi, läbides niisugust leitu nagu Tõnismäelt Viru väljakule, see Pärnus mööda Pärnu maanteelt. Kuidagi meeldiv, täna meeldiv linnaosa natuke seal südalinnas käinud, siis sa ei saa palju iseendaga tegeleda linna Valkani. Mina vaatan kogu aeg inimestele otsa, mulle õudselt meeldib nägusid jälgida mõnele sihukesele põnevale inimesele olen tükk aega käinud, järele vaadanud, kuidas ta tegutseb. Mis ilmet tal on? Noh, mõnel on mure, mõnele rõõm, mõni trügib kaubamajja, mõni ei tea, kuhu see mind ei huvita, lihtsalt põnevad. Põnev on jälgida, aga muidugi omaette elamus on olla üksi, käia äärelinnas, kus keegi selle vastu muidugi üpris põnev, kui siuke tühi tänav ja äkki üks inimene tuleb seda hämmastavam aga siis rohkem omaette olla ja vahest on ikka vaja niisugune hetk, et sa ise iseendaga arutage. Noh, väga hästi tunneb. Aga muidugi veel puhtam võimalus, selleks on üldse linastada jõe ääres olla, kuskile kalapüüdmise mõnu ongi, sellel kalast võib ka ilma jääda, aga see käik ei ole läinud kaduma. Tõeline vabanemise tunne. Ja samal ajal mulle meeldib olla rahva hulgas ja meeldib suures seltskonnas olla, aga siis juba väga suures, tähendab, kus sind ei tülita keegi, vaata kui väga palju inimesi koos on, nii nagu suured maod elavad, eks ole, et sa oled ikka seal omaette. Ja mulle ei meeldi, kui keegi inimene mul väga lähedal istub või mind puudutab või väga kipub vestlema või see on ebameeldiv, tunnen, häirib see vahesse on meeldiv, aga enamjagu mitte, aga kõik kõige parem, kui saaks kuidagi seltskonnas niimoodi nähtamatuna. Et oled sind nagu ei ole heas seltskonnas see ikka õnnestub, seltskonnas tunnevad võib-olla teised inimesed ka võib-olla teised inimesed, võib-olla paljud tunnevad niimoodi heast seltskonnast sugugi nii tihti välja. Missugust muusikat sa kuulud, muidu? Igasugust ilmselt minut, sihukese hingelaadiga. Mulle meeldib kammermuusika ja ilmselt see muusika, mis ma iga päev kuulen, seda, seda ei kuulegi. Noh, see on nagu tauskonna maalin, siis on üks muusika selleks, et summutada neid hääli, neid muusikakooli harjutusi, mis, mis pääle Beatmas sisse tulevad ja ta on ikka niisugune taust, aga ma ei peata muusika kuulamiseks muusikat, ma kuulan kontserdil ja see on samasugune küsimus nagu et milline kunstnik sulle meeldib? Mul on meeleolu. Ma lähen, kuulan mõnda kitarristi või kitarrimuusikat, on ma mõtlen Niukest naturaalset kitarri ja samal ajal džässi võib kuulata või? Ma ei pea ennast üldse nii music kaasaegse inimeseks, et ma võin täpselt. No see kõik on väga heitlik ja muutlik ja noh, ma arvan, et nii ongi õige minu jaoks vähemalt noh, nii nagunii tunned mida tahad, seda ta parasjagu võimalust peab olema. Aga mis muidu ühte kirjastus torud, kahjuks mul on, mul on samasugune arvamus, et Juhan Viiding, Mihkel Mutt ja veel üksikuid asju. Ma pean neid kahte meest niivõrd headeks, et kui ma muud midagi loen, siis ma hakkan nägema juba nende mõjusid ja mind häirib see, aga üldiselt ma ei ole kõrgel arvamusel. Mulle meeldib, ega ta midagi niisugust, mis mulle silma ette pildi toob. Natuke Ladina-Ameerika kirjandus või noh, mingi niisugune, kui sa laene ja näed kohe, sul on hea