Kui sa nüüd küsiksid mu käest, mismoodi ma selle raamatu lahenduse peale õieti tulin, siis täiesti algusest ma ei mäletagi, sest minuga on ju niimoodi, et, et kuna nagu raamat on laheliselt erinev, siis ma hakkan iga raamatut täiesti tühjalt kohalt peale ja alati on niisugune tunne, et et ei oskagi midagi teha ja aga siis ma hakkasin oma varem tehtud raamatut lehitsema ja sattus kätte Rein Saluri, kuidas. Ja siis seal oli mul maketis kasutatud niuksed teatmeteose maketi nägu, kus olid küljendi tiitlid ja ja, ja siis illustratsioonid olid nagu, nagu pilditahvlid raamatu lõppu viidud. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et, et, et aga siin, selles raamatus on ka juttu, et Saluril oli 10 juttu seal ja kõik hakkasid, et kuidas, kuidas minnakse riidu ja kuidas käiakse jalutamas ja sinu raamatus olid ka, et, et kuidas vana aja lapsed ja siis ma leidsin, et mingisugune sarnasus on nendel ja natuke edasi mõeldes siis, et seda Saluri raamatusüsteemi nägu nagu veel süga sügavamale sügavuti minna. Ja siis sealt siis tuligi niukene entsüklopeedia mõte ja kui see juba oli käes, siis läks edasi juba juba väga lihtsalt ja siis ma lihtsalt püüdsin võtta sellest süsteemist, mis võtta annab ja, ja viia ta koha, kohati isegi lausa lausa groteski, näiteks nihukeste detailidega nagu kassipann ja ja pesuvann, ja, ja siis siis oli jah, nagu, nagu juba ots käes ja, ja siis siis tuli nagu asi juba iseenesest. Nojah, illustratsioon on nagu lavakujundus, aga samas samas ma tahaks nagu rõhutada seda, et, et kunstnik peaks olema ka nagu lavastaja või kõigepealt lavastaja, sellepärast et kõigepealt peaks tekkima tal nagu lavastajalgi niisugune kontseptsioon, mida ta tahab öelda selle, selle, selle tükiga ja, ja siis sellest kontseptsioonist lähtudes siis kui teatris nüüd lavastaja valib omale siis kujundaja ja kujundaja peab siis nagu allutama selle lavakujunduse lavastaja kontseptsioonile, siis siis kuna siin on nagu kõik ühes isikus, siis ma pean ise siis nüüd sellest kontseptsioonist lähtudes hakal valima. Milline on siis see maailm, kus siis nüüd antud, et tegelased või see see jutuke hakkab siis kulgema. Ja, ja siis need kõik peavad moodustama nii nagu teatriski, ühe terviku, et ei saa eraldada ühte ega teist. Vaat kui sa nüüd räägid sellest Kreutzwaldi ennemuistsetest juttudest, siis mul tuleb meelde, et oma lapsepõlve, selle, kui sellise raamatu kätte võtsid siis oli täiesti loomulik, et läksid ja pesid käed puhtaks. Ja siis mul tekkis niisugune võrdlus Schwaitseriga. Et aukartus elu ees ja siis võiks olla ka ja peaks olema aukartus raamatu ees. Aga seda aukartust me ei saa enne enne üldse nõuda ja kasvatama hakata, kui me ei saa raamatutele kõvad kaaned ümber pandud. Ja see, see on, need kõvad kaaned on niisugused asjad, mis annavad raamatule nagu kolmanda mõõtme ja kui tal seda kolmandat mõõdet ei ole, siis ta jääb järgmiseks tasa pinnaliseks ja ebamääraseks asjaks, milles milles ei saa nagu tõsiselt suhtuda ja me ei saa seda ka lastelt nõuda.