Hüperrealismi päevakajalisus ega 1900 seitsmekümnendatel aastatel muutusid eesti kunstis tahtmatult aktuaalseteks ruumiprobleemid ning polnud midagi loomulikumat nende üle kandumisest jätkumisest puhta abstraktses pildikeeles. Kas puhas vorm ja puhas värv saavad tähendada tervet maailma ilma usuta, sellesse ei sünniks abstraktset kunstnikku ning poleks saanud tekkida nende enesekeskne reaalsust hülgav kunst? Geomeetrilise aastaksonismi puristlikkaskeetlikus ei tekitanud Sirje Runge jaoks probleeme. Pigem ta seostas konstruktivismi igavesti muutuva kunstiprotsessi paratamatusega ja omistas talle ühiskonnas kättesaamatuks jäänud vabadus mõõde. Meie geomeetrilise abstraktse realismi väheste harrastajate hulgas valitses täielik isiksusekesksus kus üldine huvipuudus ja kunstipoliitika kiivas vastuseis tingis sektantlikke pühendumist ja teravdas missioonitunnet, milles kunstnik vastutas oma töödega ainult jumala ja kunstiajalookohtu ees. Sirje Runge avastab konstruktivismis, et värv on talle kõige tähtsam. Algne huvi optiliste probleemide vastu küpseb järjest värvikesksemaks nägemuseks vabastades tema kompositsioonid vormi konstruktsioonidest, jalutades nad puhtale visuaalsusele. Runge on esimene Eesti kunstnik, kes tänu oma minimalistliku kunstiprogrammile käsitles süsteemselt värviuuringuid. Tema puhastatud hõrk koloriit materialiseerunud vaataja ees, vaevu märgata Ottawas tooni vahelduses ajatus abstraktses pildiruumis, andmaks ruumile vaba väljapääsu lõpmatusse organiseerida oma maaliprogrammi, loob ta ruumi saladuslikku sügavust, vaimustavat oma salapärasuses. Minimalistliku kunstikriis ja postmodernse Kunstiaja. Uued ümbersõnastused toovad endaga kaasa uue romantilise perioodi Runge loomingus. Muidugi oleks naiivne arvata, et muutused, mis toimuvad kunstniku loomingust, tähendaksid puhta lehekülje pööramist. See, mis aset leiab, on pigem eelmise kontsentratsioon mis teatud hetkel paiskab endast välja oma vaatenurga või lahenduskäigu. Tema uue perioodi maalide taustaks on eelkõige looduse valgusilmingud mis seonduvad otsustavalt taevalaotust Astingutega ning lõpmatuse hinge pigistab assotsiatsiooniga kunstivahendite sõltuvusele uuest kesk keskpunktist, milleks on tunne, reageerib kunstnik jahedalt nostalgilist meeleoludega varjudes pealetungiva sentimentaalsus eest meelelistesse värvisuhetesse. Autoripostmodernistlik dilemma avaneb tema tööde pealkirjades. Runge meelisaineks 80.-te teisel poolel oli katastroof, mis on kummaliseks dissonandiks pildis, visualiseerunud kaunitele, nägemustele.