Krässus haarang, track, sigaret üksikus pelgas, vanad hulgakesi kasvavad naftast, Räkisi saared ka on üksi, väga igav on, kui ei ole Tarjakest tervet marjakarja keskhulgakesi. Lõbusalt läheb aeg meile udusalk Ohtilt sõstraid, sõsaraid, maitseid, mahla, kobaraid, kõrvi, hoopiask, närvi, ands, jagaks haka kõrgusi pajaks. HEPA need kargangaks iganax. Hüpe tuli vaevalt maks, siis läks lõhki, plaks. Eesija kõlba hüppajaks, egastina kasva karbajaks. Sinust võib saada alati ja maitsva salatikurgid. Kohvis hirmus. Oh mis kole. Korterit meil üldse pole. Koltsid kurgipeenral reas Polnud mõtlemiseks mahti rapsisi jäänud varrest lahti, teenet maksukehke sead otsisid ja lõpuks leidsid. Kenny siruline heitsid peened paksukesed, ei sea aga mõist klaasist purki. Igaühte klemme kurki, peenet maksukehke seas pandi Solvet sõstralehti marinaadi peale tehki paksudele peente seas. Küll on vahva küll tore korteriga muret pole, pudistasid kurgid, reaa, sibul külge. Kullakarvasibul on üx igavene vigur, kuni temal kuuba nüll võite juures olla, küll aga koori mammus maha, et nad tahavad või ei taha. Silmist hakkab sedamaid jooksma suuri pisaraid. Nagu kullakarvasibul on igavene kuul oni teemal kumb roll või ta juure sulla, küll aga kooriv ammus maha ja sa tahad või ei taha. Tiimist hakkab Seidamaid jooksmas suuri pisaraid. Kasvanud ööpäeva ruhi kuusiku sammassaali, oksade karu, äkkeid elavaist latvadest maani. Vaikus võtab vangi iga mu samm ja ohe sügava metsa hinges vastu on kajamas kohe kaugauh tõuseb lendu rähn ja siis jälle laskub krõbedal puudu veel püsti seisab ta kussaga astun süsimust, on ta kui saatan u hoopis iselaadi kollase nokaga toksib pooleli jäänud ballaadi. Kas kuulete kevade kutset noorte kaskede kohinat kingul vete pahinat orgude põhjas? Kas näete, kui kõrgele kerkinud sula sajuses soojema tuules ühe ainsa ööga on taevas? Ühe ainsa koiduga korralt rõõmsalt roosatanud pilved ja vaata on lõoke Ki pärale jõudnud. Varsti-varsti nüüd vabaneb meri. Valgmale veetakse paate täis kargede mehiseid, lõhnu, töö tihedaid toredaid hääli. On see kevad pääl, leke välja, et kuulda, mis kõneleb rahvas. Aus Randlane asjust, mis arvab. Päike idusid luues teha imesid suudad igal hommikul uueks kogu maailma muudad, tundub virgudes kenam, puhtam, kergem, kõik meile. Kas või needsamad enam, mis me olime eile ikka uuesti jõuan teha kõigega algust, nagu igaüks nõuab väiksem värvugi valgust. Linde lendu, kui mühin, tõuseb katuste harjult. Päike palgelt, meil pühid, mure, õhtused varjud. Koso kiirtega lootus tungib igasse perre. Hea ja ilusa ootus jälle immitseb verre. Jälle, kuigi sa võisid talvel tukkuda hilju tõotavad kõigile õisi, tõotavad kõigile vilju. Igat inimest aitad, olgu suur või väike igat putukat paitad, ole kiidetud päike. Li kulu, hättuse hõlm, nähtamatult eos on rohulibled. Loendamatute lillede silmad. Puuoksad kiigutavad virguvaid pungi kui ime vaid mainukesi. Hällivat liblikat, tupes, linnupojad munades veel ei anname sellele nime, mis me südamest sünnib. Loomise saladust kandes. Meiegi ei ela ainult tänasele päevale. Pinev vaikus on metsas nagu enne eesriide kerkimist. Puude lehed, pungade paos, rohuidud juurte pesas ootavad etteastet. Lõunatuul, kammib habetunud okaspuid. Võserike, kohendab sassis juuksesalke ja unistab helerohelisest kübarast. Ühegi rajata. Linnud on teel lageda laotuse all ega eksi tulekuga. Nad jõuavad parajasti pärale, kui pungadele on käsk olla valmis. Siis alustab kevad. Des üleni lehtes. Rohev ja valge. Taevas on piri pärani kõrge sinise särani kõik loom ja laps.