Esimest korda sain nagu hakkab poes petta ei ole siis esimees ja mina käisin tana käes. Küsimas terve kokkusaamine oli üheksa minutit pikk ja ise ka päris ei teadnud, mis sellest loost ükskord välja tuleb. See oli oktoobrikuus 1965. aastal. Elasime siis vanamoodi elekter välja, alles sisse panemata, köök korda tegemata ja vend Madis sõitis mul siis selles saates Eestimaalt minema. Temaga oli aga küll ainult mängus etendi perest ajutiselt ära, saatsime aga Taedaga jäise pilt viimaseks. Temal läks meesiast päriseks. Lapsed olid meil siis kõik alles, vallalised inimesed kiitlas Pärnus Lauli kalakombinaadis ametis. No aga seal hakkas talle näiteks linna tüdrukutele meeldima. Oktoobripühadeks tõi meile siis näha Suljon, teisel nimi. Kena inimene, meil polnud vastu mitte midagi, neist paar sai, perekond kasvas jälle natuke suuremaks ja ja häda polnud medali. Beeta siis alguses ikka veel esimees, aga kolmandal aastal läks ära linna. Meie peres käis siin ikka ka veel hoolega edasi. Aga ma mäletan täpselt, et see oli 68. aasta aprillikuus, 18. päeval, kui Lembit tuli. Mina teadsin teda ikka ainult kui esimehe sohvrid. Sel ajal. Oli teine kangesti peedikujat tähtsa moega. Sa heldene, aeg tuli välja, et meie Maretiga juba kõik kaubad kokku räägitud. Ja meid tuldi ainult nii viisakuse pärast pulma paluma. Pulmad pidasime nii ära nagu tahtsin. Ega keegi teine meie eest elu elama ei hakka. Ise elame. See esimene pulm oli mängus igaks juhuks pida serveersile teise, päris pulmakuu aega hiljem kahvel ära. Hilda juubeli pidasime õigel päeval õigel kombel. See trehvas just meie 25 saade olema. No see siin laua peal oli, meremehe kuusk sai tüdrukule näidatud, mis mooli tema kokku käib ja mismoodi ta on. Remondi tegime ka õigel ajal ja õigete meetodite järgi, kui meie seinad juba ära kulusid ja tarvis oli natuke kakraas, eks ole, moderniseerida. Hertsoginna Solvile õpetasin manufaktuuri tehnoloogiad ja olmekultuuri ka tegelikult alguses me tegutsesime rohken stuudios. Aga nii kui saime ka palju küll ei jõudnud, käisime rahva seas ka. Seal sööklas kaarisime mitmed asjad selgeks. Väga viisakalt, ainult suppi ja praega ilma stimulaatorit deta. Ja siis oma õue peal oli meil mitu saadet. Ja tiiru saatsime poodi, jalutasime kaubanduskultuuri. Väga lahke pererahvas oli. Üldiselt kultuuriprobleemid on meil rohkem minu proua kompadenti kuulunud, nii et nii-ütelda hobi. Jõudumööda oleme püüdnud nii mõndagi õpetusi Vakkes tegelikkusse tuua. Näiteks vana-aasta õhtul elustasime rahvalikke traditsioonikesi. Väga kenad on need mõnikord, eks ole. Ja siis õpperingi üritasime nii mõndagi ette võtta. Seltsimees beta juhendas meid. Ei saa ütelda, et avalikkus meile tähelepanu pole üldse pööranud. Kaks korda on meil võimalust olnud reporteriga vestelda. See on seltsimees aktuaalsest kaamerast meie 50. etteaste. Esimene kord oli puhte ammu kaheksa aastat tagasi. See pilt on seesama kord võetud. See on Siiri kangesti ema nägu, tüdruk, hästi. Lagi ja oma vanaisa sassi hoiab kangesti taga.