Ma mäletan, oli üks kohtumine noorsooteatrikooli õpilastega näitlejatega kohtumine ja seal muuhulgas ma ei mäleta, kes seal veel olid seal Andrus Vaarik ja Tõnu Karkimina. Siis oli vist Tõnu Oja vist oli ka võib-olla veelgi. Ja siis küsiti seda küsimust, et kuidas käia näiteks olnud või millal tekkis see soov. Ja paljudel oli olnud see juhuslike, kui järg jõudis minuni, siis enne seda ma olin üks viimaseid enne seda ütles Tõnu Kark mulle tanu. Ära nüüd ütle, et sa oled tahtnud terve lapsepõlve saada, näiteks mage äraütlemine. Mis ma ütlesin, et ma pean su blood petma, kui see tõesti nii on olnud. Nimi on olnud just see laps, kes on tahtnud kuskilt väga varasest lapsepõlvest näitlejaks saada. Enne seda tahtsin saada kosmonaudiga ilmselt põlvkonna. Põlvkond on tahtmine, sest ma olen rääkinud hiljem juba täiskasvanu inimestega, kes on olnud minu põlvkonnast ja kõigil on olnud tahtmine, sest see minu lapsepõlv oli kuuekümnendad aastad. Ja meil kõigil on olnud see soov saada kosmonaudiga, natuke kasutati seda äraga pedagoogilistele kaalutlustel, näiteks mäletan, ma olin lasteaias ja ma absoluutselt ei armastanud riisiputru ja siis ütles mulle kasvataja onu, aga German Titov sõi riisiputru. Ja siis ma tõesti litsusin selle pudru kuidagi endale sisse. Siis muidugi selgus, et mina olin näiteks niisugune, kes ei kannatanud eriti bussisõitu ja mul läks süda pahaks, aga kergesti ma sain ise aru ka, et see, ma pean selle tahtmine tahtmise endas alla suruma. Ja pärast seda, kas see oligi kuskil lasteaia lõpus või igatahes juba, kui ma kooli läksin, siis ma tahtsin saada näitlejaks, kust see tahtmine on tulnud. Ei mina aru saa. Esimeses klassis ma mäletan, ma olin siis, küsis õpetaja. Millegipärast ma näiteks panen tähele, et minu lastelt enam nii sageli küsita, kelleks sa tahad saada ka meil kuidagi väga sageli küsiti, kelleks tahate saada. Ja siis? Ma arvan, niisuguseid asju peaks, tegelikult peaksid täiskasvanud meelde, et ma ei tea, kui palju meiega jäätiseda meelde, kelleks me tegelikult tahtsime saada, sest mul on tunne ja. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et ma olen mõelnud mingil hetkel, Anu, jäta see meelde. Mina istusin uksepoolses reas ja küsimusi alustati aknapoolsest reast ja kõik tüdrukud mu peaaegu üle ühe. Ütlesid, et nad tahavad saada näitlejaks. Ma mäletan seda mõtet, ma sain aru, et tegelikult nad ei taha, et see on neil hetk, kas see läheb nii nagunii üles, on see välja paistmise soov ja kui see järg jõudis läbi selle uksepoolse rea ja keskmiseriaanilisi sinka-vonka minuni, siis ma mõtlesin, et, Et mida nüüd teha, kas öelda, et mina ka tahan saada näitlejaks või siiski varjata oma soovi, sest ma sain aru, et, Et kõigil neil seda soovi ju tegelikult ei ole. Nii et kas mul on siis õigus ennast reeta? Ja ikkagi ma ütlesin sel hetkel, et mina tahan saada näitlejaks, siis ma sain aru, et see nii mage, ma selle välja ütlesin, et oleks võinud tegelikult selle endale jätta, sest ma järsku tundsin, ma samastasin kõigi nende teistega, kes sedasama soovi tahtsid. Millegipärast. Ja ma sain aru ka kuidagi, et õpeta võttisel ahaa, no nii muidugi ja sina ka ja et ta nagu ei lasknud seda tegelikult üldse endasse. Ja teine hetk on mul meeles, oli see, kui suri ruut, armu. Ja mina olin siis kaheksa-aastane tull ilmselt Päevakaja, kui seda raadiost öeldi. Ja mu ema, kes oli väga suur teatriskäija ma nägin, et see oli talle nagu vapustus või sokk või nii, siis ma lapsena tajusin. Ja mul järsku niisugune tunne, et nüüd on see õige hetk emale välja käia, siis ma tahan saada näitlejaks, umbes nii, et ema Eesti teatris ei ole veel kõik kadunud, mina olen see, kes võtab teatepulga üle. Muidugi, ma olen sellest alati natukene naeruga pooleks suhtunud või. Või tähendab mitte naeruga pooleks, nüüd ma võtan seda kuidagi nii, aga kunagist õudselt häbenesin, sest see tundus mulle liiga pateetiline, liiga suur ja ilus, et olla tõsi. Emad jah, jah. Tegelikult ta vist ei saanud aru, millises suure saladuse mode lavastasin. Avaldasin. Ja pärast seda ma läksingi kuidagi klõps kinni, ma sain järsku aru, et et ega need täiskasvanud ist laps eriti ei mõista ja. Ja see oli üks sellistest hetkedest, kus ma mõtlesin, et Anu, jäta see endale meelde oma laste puhul nii teeks. Kusjuures ma ei tea, kas ma praegu sellesama reegli vastu eksinud ei ole. Teatris ma käisin muidugi väga palju. Ja käisin palju, sellepärast juba üks põhjus oli see, et ma ei tahtnud üksinda kodus olla sellise, miks näiteks maksin emaga koos käima sümfoonia kontserditel, kui ma olin kuskil kaheksa, üheksa aastane, minu ainus mõte oli see, et ma ei taha üksinda kodus olla. Ja sellepärast ma kauplesin ennast kaasa. Ja eks ma palju teatris käisin, kui ma keskkoolis olin, siis ma mäletan seda, et mul on nagu piinlik öelda, et kõik küsinud, mis täna õhtul teed, kus sa lähed, õhtul? Ma ei julenud nagu öelda, et ma olen teatris käia ikka nädalas kaks, kolm korda teatas või kolm-neli korda teatris lõpuks nagu piinlik, mis sa seal ikka jõlgud. Ja siis ma käisin teatris, nii et ma ostsin selle 20 kopikalise piletidraamateatri kolmandale rõdule ja läksin alla istumisest, ikka jäi mõni koht vabaks. Nii oli ta lihtsalt majanduslikult võimalik üldse nii palju teatris käia. Ja siis, kui tuli see keskkooli lõpetamise aeg Vaat kui mina lõpetasin keskkooli, siis oli selline. Suunamised või huvitati väga sellest, kus keegi edasi läheb õppima, et teha mingeid prognoose kõrgkoolidesse sisseastujate suhtes ja meil käisid ka mitmed inimesed nende meid üldse suunat mingis suunamiskomisjonid olidki siis meile valgustati, kuhu oleks kasulik minna, kõik need niisugused asjad. Ja koolis käisid ringiga mingit paberit, mida me pidime täitma. Ja mina mõtlesin nendele välja niisuguse väga hea kaitsekilbi. No ma jumala eest ei julenud kellelegi öeldes, ma tahan näitlejaks saada. Ja ma kirjutasin siis nendele lehtedele, kuna ma käisin Leesi juures prantsuse keelt õppima, siis ma kirjutasin sinna peale, et ma lähen Leningradi prantsuse filoloogiat õppima ja see oli muidugi täiesti noh, see oli niisugune efekteeritavassi loomulikult. Keegi ei kahelnudki ja kuidagi niisugune kindel linn ja varjupaik selle taga pissis rahulikult omi mõtteid mõelda. Ja kui siis lõpes see, kes kooliaeg ja ilmusse sirp kus oli kuulutus, mina algab lavakunstikateedrisse vastuvõtt, siis minu suureks üllatuseks tuli mu enda ema kellega ma ei olnud elu sees, välja arvatud kaheksa aastaselt, öelnud, et ma tahan saada näitlejaks, aga noh, ma usun, et ka seda isegi vist sel hetkel ka unustas. Tuli mõnda ema ütles mulle onu, esimesel, teisel, kolmandal juulil need vastuvõtukatsed mõtlesin ja, ja ma tean. Ja sinna ma tõepoolest siis ka läksin. Naljakas ei ole, mul on ikka olnud elus niukseid hetki, et väga tähtsatele sündmustele, kohtumistele mul on olnud võimeline jääma hiljaks ja nii siis see hetk, mida ma olin terve oma teadliku või ebateadliku elu oodanud selle hetkele mul õnnestus ka hiljaks jääda. Ma vist ei maganud sellel öösel, läheb igatahes selle esimesel juulil 1976. aastal, kui ma pidin minema kirja panema oma nime lava kutsikate üheksandasse lendu siis suutsin maa jääda ikkagi hiljaks siseneda Toompealavakunstikateedri ruumi 10 minutit hiljem, kui kõik need inimesed, kes sinna olid kogunenud. Mis tõmbas muidugi tähelepanu minule. Rein Oja, miks ma mäletan enda kõrval istuvat Mart punki, ütles talle, see on meie koolist. Millegipärast eelvoor kestis kolm päeva. Arvasin ma, et ei ole mitte Heamine esimesel päeval, vaid ikkagi viimasel päeval, mis tagantjärele tarkusega möödunud. Sest komisjon alati väsib lõpupoole ja ikka need esimesed tunduvad neile hoopis huvitavamad kui, kui need viimased, kes tulevad sinna vastuvõtule. Mina läksin siis vastuvõtule kolmandal juulil vahetult enne lõunavaheaega, kõik olid tüdinud, näljased neljaliikmelised grupid olid meil. Ja üks mu grupikaaslastest, kellega ma sattusin ühte eelvooru, oli Paul Poom. Ma mäletan tookord seda kursust, võtsin vastu Merle Karusoo ja Raivo Trass. Ja neid etüüdi või hetke reaktsioone. Neid ülesandeid andis Merle Karusoo. Ja tulistaski järjest konservikarbi avaja. Kuhu mingi loom oli, ka? Mina seisin, kaks kätt kõrval ja kuidagi olemuslikult ma ei tea, mismoodi maksin asjal, lähen mõtlesin huhh, sel ajal oli just lõpetamas seitsmes lend, kes mängisime kuulsat laatust Popi ja Uhuu, mida ma olen näinud muidugi ilmutame, huh, mida ta sellega mõtleb, uhuu, kuid tegelane või huvi ised ufoomingi hüüatus, mida peaksin tegema. Ja niiviisi, kuni ma hakkasingi liiga aeglaselt mõtlema reaktsiooni aeglaseks ole seisnenud kaks kätt kõrval. Juba ta tulistas mulle järgmise asja, juba pidime olema konservikarbi avaja, mida ma ka ei suutnud olles, ma mõtlesin, et kumma peaks nüüd olema konservikarp, oi see, mida peaksin kujutama, mingi situatsiooni välja võtta, siis tuli mingi järgmine asi. Kusjuures ma tajusin sel hetkel, et kõik see hetk läheb minust mööda, et ma ei olnud kohe valmis täitma ülesannet, siis järelikult nad must midagi eriti loodagi. Nad viskavad mulle järgmise kondi hambu, kus see tüüditega läks, nii nagu ta läks. Praktiliselt ma seisin paigal, tahtis küsida. Selgitada, aga nojah. Ja siis paluti lugeda luuletust, seda ma olin loomulikult ju see oli mul ju valmis, programm oli olemas. Lugesin Viiu Härmi ühte luuletust. Milles juttu vanaema surmast? Oma esimest rõõmu mäletan seda, et tekkis haudvaikus, kõik kuulasid mind. Ja kui mõni luuletuse lugemise lõpetanud õnneks mind ei katkestanud, see oli väga pikk luuletus. Kargas püsti Eero Spriit, kuidagi seal enda ümberolijatele. Kuulsite, nägite, mingi niukene? Ja Raivo Trass, kes oli üks komisjoni liikmetest hakkas mult küsima, et kas teie vanaema on äsja surnud mingi niisuguseid küsimusi, mis mind ajas tegelikult naerma, siis ma sain aru, et ta mõtles, et kuidas ma saan lugeda ühte asja noh, niisuguse sisseelamisega. Et kui mu vanaema ei olegi surnud, kui mu vanaema surnud aastal 1153 ei ole oma vanema saanud näha ja mu vanaisa on surnud aastalt 931, kellest ma ka mitte midagi ei tea, tähendab kui ma ütlesin, et oi, ma ei ole oma vanaema ning vanaisa näinud siis ta nagu pettunud, sest arvasid mitte selleks, et niimoodi lugeda, selleks peab olema oma vanaema surmahetke juureks. Ja siis nad lasid mul veel lugeda, teine katkend siis mul oli ette valmistatud, oli Tammsaare juuditist. Seda ma alustasin ka, aga siis ma sain aru, et oi, oi, oi, oi, neil on kõhud tühjad ja vist aeg kannustab neid tagant ja öeldi mulle aitäh. Siis ma läksin välja sealt ruumist. Õhtul läksin vaatama tulemusi, kas ma sain edasi? Läksin tompele, ronisin pikka treppi üles, seal oli välja pandud nimekiri kõige kolme päeva kohta, kes said nüüd asi nii-öelda esimene suur. Minu nime seal ei olnud. Lugesin selle hinnangul ei lähe kar läbi. Ja ei, tõesti janu, Munime. Ja siis ma mõtlesin, ma olin küll kaheksateistaastane, aga ma mõtlesin tõesti nii, et et see on eksitus, tähendab, läheb mõni tund mööda ja nad saavad aru, et nad on teinud kohutava vea. Ja see nimi ilmub siin ja otsustasin, et Anu sai jalutanud Rinksin tompel ja tuli tagasi ja vaata siis, mis nad on otsustanud seal isekeskis. Neid seal muidugi enam ei olnudki, otsustamas kellelegi saatusele, aga mina jalutasin Toompeal, tegime suure singi Trinud tagasi. Lugesin nimekirja veel üks kord ja mu nime tõepoolest seal ei olnud. Siis ma mäletan, seal oli üks poiss, kes pärast saigi üheksandasse lendu sisse, kes oli istunud esimest korda nimekirja lugem ja kes ütles, et oh jumal tänatud, nüüd on siis sellest rämpsust puhastatud. See nimekiri nüüd saab hakata nagu tööd tegema nüüd alles lähedalt, pinge alles nüüd tekib see lause, mulle õudselt meeldib, muidugi rämpsust on nüüd rämps, enam ei ole. Tulin alla tompelt, läksin koju. Oli suvi ja kõik õhtud olid valged, hästi kaua aega mäletan, ema oli aias. Ma läksin, ütlesin emale. Ema küsis, kuidas mul läks, sest ta teadis ju, et ma seal käisin. Ma ütlesin, et mu nime ei olnud seal. Ema ohkas sügavalt, ütles. Oh jumal tänatud, ma sain aru, et tõesti tal oli hea meel, siiralt hea meel selle üle, ta sai aru, et ma pean sinna minema, pean seda teada saama. Siis ma mäletan, see on ikka kummaline, kuidas mäletan, et mingil hetkel, mis oli tal seljas või mismoodi mingi asi lõhnas mida ta parajasti sõin, mäletan sel päeval, kolmandal juulil Sõin praetud kartuleid, mida ema oli juba mitu korda soojendanud. Ilmselt kuni ma jõudsin õhtul koju, sest mu leiuga tiirutanud seal tompel. Sõnnik praetud kartuleid õnneks emal. Oli emal juba pensionil, ta ei olnud siis enam koolis õpetaja, vaid oli flooras raamatukogus ja tol suvel ma tänasin jumalat, et emal ei olnud veel alanud puhkus ja et tal ei tekkinud tarvidust mind kuhugi tirida või mind sellest. Nõnda ilmselt nägi, et ma olin shokis ja elasin käki läbi. Niisugune seisund, et ta ei tahtnud mind kuhugi sellest välja kiskuda. Nii et ma olin, tegelikult oli see umbes kuskil kaks nädalat, kui ma lihtsalt ema läks tööle, lihtsalt lamasin voodis pikali maas, sest mul on niisugune tunne, et ma ei oska enam edasi elada. Esimene mõte oli mul muidugi see, et ma olen niivõrd andetud, ma ei saanud isegi eelvoorust läbi, siis ma hakkasin natuke edasi mõtlema, siis mõtlesin, et aga tegelikult võib-olla see on minu õnn, et võib-olla see on see, et mind ei jõutud lihtsalt näha, et võib-olla. Mul ei olnudki võimalust ennast näidata, et võib-olla see just nimelt see, et ma eelpurust läbi saama pluss. Ja siis see asi, mis nüüd tähtis oli see, et seitsme kuuendal aastal toimusid olümpiamängud ja hakkasin televiisorit vaatama kuidagi, kandes mu tähelepanu mujale. Ja ma ei uskunud ka seda, et ma midagi edasi ei tee, mis siis saab minust 76. aasta sügisel? Ma tahtsin tingimata edasi õppida ja nii ma läksin Tartusse. Kaks on Tartu Ülikooli. Ja tagantjärele muidugi, mul on õudselt hea meel Poin ülikoolis. Et ma olen olnud üliõpilane Tartu linnas. Et mul on olnud võimalus kuulata nende inimeste loenguid, kes nüüd juba on manalas. Nii et ma sain sealt Talvist juba mingisugune stuudio käis Vanemuise teatri juures mu elu suurimat vapustava maid, elamusi olid põrgupõhjapoolne mees, kauka jumal, nagu nii mõnelgi teisel. Ja mu kursusekaaslane oli Kati Katrin. Siis ka eesti filoloogia esimese kursuse üliõpilane, kes ei olnud läinud lavakunstikateedrisse ainuüksi sellepärast, et tema klassiõde läks, kes läks 32. keskkooli oli ühes klassis Andrus Vaariku ja nii mõnegi teisega ja seepärast tekkis tunne, et milleks tema peaks üldse sinna minema. Tuli eesti filoloog, nagu minulgi selline inimene, kelle juurde ma tahtsin minna, Jaan Tooming, inimene siis tema juurde läksime kahekesi. Muidugi me ei osanud arvestada seda, et loomingul oli juba oma kursuselt, kuulasime muidugi ära, ta ehitas meile küsimuse, ütlesime, tuleksime, ma ei tea, kas nädala-kahe pärast tagasi vastaksin sellele küsimusele, milleks me tahame saada näitlejaks. Mesilase Mehhikosse ma mäletan väga selgesti, kuidas me kumbki Katigi rääkinud sel teemal, miks me tahame saada näitlejaks Escort. Sellisel Pälsoni ühikas kolmanda korruse vetsus. Meid lahutas mingi Vineerist sein, teisel pool oli katki, Mobisindad katki. Kas sa oled mõelnud, miks sa tahad saada näitlejaks ta midagi mulle vastas? No tal tõesti oli vist ka mingi põhjendus, mul oli ka vist mingi põhjendus. Küll me uurisime seda, miks me tahame selleks saada, kes me tõesti tahtsime. Läksime toominga juurde tagasi, kulisi hetk. Ta kuulas, ta vist isegi ei korraldama küsimust. Ja ta kutsus mind mingit Poola filmi vaatama. Solist Vaida. Hell tajusin, et tegelikult ei võeta tõsiselt see hetk, et jäta see meelde. Ega nad ei saa aru, et Sa saad näitlejaks, ahjuks eesti filoloog, tegelikult on ta eesti keele õpetaja, nüüd on tal niisugune kutse. Minna kuhugi ja teha teatrit. Nii ta jäigi. Ja siis sa esimene kursus läbi. Sügis 1977. Ja me sõitsime Katiga ujuma Kloogaranda ja mul oli kaasas ajaleht, mille ma olin ostnud kioskist. Ja selles ajalehes oli kirjas, et Pärnu teatris avatakse stuudio õppejõududeks Aarne Üksküla, Linda Rummo, Ingo Normet. Sõitsime rongis, kuskil vist oli, laagri oli möödas ja ma mõtlesin, et nüüd ma käin oma suure trumbi välja, ulatasin Katile ajalehe, ei tema mõistnud midagi, luges seda kaks korda, mõtlesin kati, loe. Ütle. Eino. Aga mis siis, et mis meie siia puutume? Mõtlesin katid minema, sinna proovima, kuidas, kuhu mõtlesime, lähme sinna lihtsalt proovima. Aia kati muuseas ei teadnud seda, et ma olin juba ühe korra lavakas käinud, ma lihtsalt ei olnud talle selle, ma mõtlesin, et kui ma ise selle unustan siis ongi unustada, seda ei ole olnud seda lihtsalt ajaloos, seda hetke ei olegi olnud. Kahekesi koos seal selliseid ülesandeid nagu konservikarpi antud, seal anti juba mingi situatsioon, ma mäletan inimese elu, kevad, suvi, sügis, talv oli üks teema. Seal juba semitants ju lahendada ja välja mõelda situatsioone. Siis, kui me olime need katsed läbi tantsule, mingisugune vaheaeg tuli meie juurde, no kust mina võisin teada, kes meie juurde tuli, aga üks tädid meie juurde tulid jaks meile seletama, kuidas ma mäletan teid küll te olite lavakunstikateedri sisseastumiseksamitel eelmise aasta suvel. Mina seda tädi kuulata ei tahtnud, siis ta rääkis mulle selliseid asju, mida mina ei tahtnud endast maha suruda. Ja kõndisin tal teist ära. Kati hakkas teda sõimama, mida ta räägib? Vassiti sihukest asja ei ole olnud, Anu pole kunagi käinud lavakunstikateedris. Tädi oli Reet, Neymar ka masinaid on mul üks nimi külla, kus ma võiksin teada, mis muidu välja näeb. Tema ütles meile, et tema käis meie järel, siis oli veel naljakas, kui tagantjärele vaadata, tema käis järel, ütles, et tulge palun järgmisel aastal lavakunstikateedrisse kevadeni, me käisime siis seal Pärnu stuudios võideldes une ja magamatuse ja igasuguste asjadega. Ja, ja siis läksime lavakunstikateedrisse. Mina uuesti kati, esimest korda proovime. Tagantjärele ma võin öelda, et Aarne Üksküla oli Pärnu stuudios õppejõud ja juudel võiksid olla omad plaanid jõuda võis arvata, et ma tahan tulla lavakunstikateedrisse. Judo võis mõelda, et ta võtakski mu sinna vastu, kust mina seda võisin ette teada. Nii et ma ei saanud Tartust just õigel hetkel tulema ja kui me siis tulime siis kui teised olid juba eelvoorus käinud. Siis oli natuke. Meile tuli nimelt vastu Toomas Lõhmuste Katiga, kes oli näinud meie proovimist ka Pärnu stuudiosse. 77. aasta sügisel ta ütles meile, kus te olite, Me ootasime teid. Nojah, see mõjub naljakalt, kui sulle öeldakse, me ootasime teid, mind oodati. Aga ei, mingeid järeldusi muidugi ei saanud teha, aga me läksime siis selles kateedrisse ja ütlusel ütles meile, et Eino Ilvurust teil ei ole vaja läbida eelvooru, Mil katsub oma dokumendid välja võtta. See tundus esimesel hetkel, et see on väga lihtne võtta oma dokumendid ülikoolist välja siis me sõitsimegi kohe Tartusse. Ja siis selgus, et see on kohutavalt raske võtta oma dokumendid ülikoolist välja, selleks oli vaja meil kahtekümmend kolme allkirja, et saadav kättuma paberit küll igast raamatukogud sõjalise kateedri, kus ei teadnudki, et me olime kuulnud ja noh, kõik ühesõnaga kõik võimalik. Alkil muidugi öeldi. Meile kateedris me teid ei lasta, sellepärast tee õppeedukus. On selline, me ei saa teda ära lasta. Ja see oli, tehti. Väga ränk see allkirjade kogumine ma mäletan, sõitsime taksoga õppejõudude juurde, kes olid parajasti kodustes, tõi nädalavahetusi tusse, pidi kodus olema. Ja see on see vaat et ainus kord, kui ma olen khati peale vihastanud, sest tema kaotas ta muutus kuidagi passiivseks, tal oli kuidagi selline tunne, ahlast minna. Läks siis läks, vaata, ma karjusin ta peale, kuidagi käisime mõlemad jalad rakkus mu karjuksindi pääsel Tartu tänavail oli juuni, juuli väga palav. Ja ikkagi me suutsime kõik need 23 allkirja välja endale kaubelda, kuidagi. Läksime uuesti Tallinnasse ja siis toimus see nii-öelda esimene voor. Ma ei tea, mis tunne oli, Katil, ma võib-olla isegi ei mäleta seda päris täpselt kindlasti polnud, me rääkisime ka, mina läksin lavale. Ja Aarne Üksküla ütles sissejuhatuseks ainult ühe lause, mitte isegi ta võid minu kohta ilma eelvurta. Mingilt kahing läbi saali. Tegelikult ma teadsin, et tegelikult mul ei ole mingit taganemisteed, mul on siia tulnud, ma olen tulnud siia teist korda. Ja siis on mu ainus võimalus. Ja seesama tunne kui ma esimest korda olin külalisena Tšerminski Victoria's ja seal kunstinõukogu algas möndeintroo ema kuskilt ma ei tea, kas see natuke niisugune natukene kinni suhe või ma ei taibanud, miks kutsutud. Mõneti noored naisnäitlejad olid dekreedis, mina olin just päästjate kleidist läbi tulnud, mul oli laps sündinud, lapselik niin tuli sinna kutsutud. Jõudis kätte kunstinõukogu ja. Poole kunstinõukogu pealt ma järsku tajusin, et ma peaks nagu tõestama. Miks ma olen siia kutsutud? Ei seal tükis. Seal on niisugune suur. Klaasist film millega Victoria tagus maaelupaika ja nii edasi, mis, Ja selle kunstinukuajal, ma mäletan, ma järsku lavale mõnda aega mõnda palunud, järsku täpsunud, oh jumal, ma pean nüüd nagu nüüd on see hetk, kui ma pean tõestama, miks mind siia kutsutud, miks mina just sinul on, Pärnu teatris mängin seda osa. Nii, ilmselt seda hetke väga valusalt tajudes, ma lõin selle klaasist silma katki vastuste naela. Ja vot pärast seda ju siis on vaja meil mõnikord niisugust lööki vastu nägu, ma ei tea kuhu. Et läheksid mingid asjad paika. Nii täpselt samamoodi kui ma läksin lavakunstikateedrisse ja Aarne Üksküla ütles ilma Ellvooruta. Selline suhe läbi järsku aru, et ma pean nüüd nüüd on see hetk nüüd sa peaksid nagu midagi tõestama. Ja muidugi, ma olin selleks teiseks korraks mõnes mõttes palju rohkem ette valmistunud kui oma esimeseks sisseastumiseks, sest ma tõesti teadsin, et kui ma nüüd läbi ei saa, siis, Tundes seda kahinat solis see ei läinud mulle korda sel hetkel või see ei olnud, see ei omandanud mingit tähtsust, las nad mõtlevad. Üldse on hea mõnikord laval mõelda, mõtlevad. Aarne ütles mulle pärast, et kunagi hiljem, siis kui me juba olime lõpetamas, ütles mulle, et oi janu, et ma arvan, et sinu puhul ma võin olla kindel, et sa saad siia kooli sisse. Et võib-olla mul tuleb kati puhul nii-öelda ära rääkimist, et ma ei osanud ette arvata seda, et ma pean sinu puhul komisjoni ette valmistama. Aga nende siiski oli. Ma sain nii-öelda Aarne riisikol, siis sinna kool. Mõnes mõttes oli mu õnn, et mu õppejõuks Aarne Üksküla, kes on Üks Eesti parimaid näitlejaid.