Oo, Eesti minu teine kodu, väike, nad kodumaaks ka nimetavad sind. Riin paistab minu peale selgelt päike. Mul jagab oma ande Eesti pind. Läheb, elub roosast kujutelm, kui lind. Idüll võib meelest elu raskeid käike. Nii on laulnud eestimaast vene poeet Igor Severjanin kes rohkem kui poole oma kirjaniku elust veetis siinsel põhjarannikul. Väike kaluriküla Toilas oli ennegi õlitanud pealinnast Peterburist suvekülalisteks. Vene kultuuri suurkujusid. Pärast mitmeid suvitusreise kiindus Severjanin Fjodor Sulloguubi õhutusel sellesse nõiduslikult kaunisse maa kohta niivõrd et 1918.-st aastast sai Toila luuletajale päriskoduks. Kas on üks maa ah maad, kas pole kus ader targalt vagu veab? Lepp kuuldub pähklipõõsa poole. Ja pretling tormist lugu peab kus igas talus klaver sonib Frans list ja vahiabraamisse kriid, kus Vabarn ise suhu ronib ja meremaikontseentelgi, kus iga mees loeb oma lehte ja palehigis leiba sööb. Mees merikaru oli ehtne, kuid aeg tarile pardale kus igas asulas on kuur, Haus, orkester, kellaviietee, kus merel valge puri, kuuldub. See nagu mõrsja valeleb. Või on siiski? Kui aga on, mis maa see siis? Kas mitte eesti pole riik, mis on väikemaine paradiis. Kuid selleks maapealse paradiisi avastamise ajaks on Severjanin endale juba nime teinud. Skandaalse kuulsusega luuletaja gümnasistide ja neidude ebajumal hõljatanistide armee armastatuim pilkeobjekt ühtaegu kirjandusmaailmas soosik ja põlualune. Ilmunud on jõudnud folkloristide arvukad manifestid, need kurikuulsad kõrvakiilud ühiskondlikule maitsele milles on kutsutud üle kirjanduslikku parda heitma Puškini ja Lermontovi. Dostojevski Tolstoi. Nende rääsunud klassikute asemele pakkusid üle pardaloopijat iseenda geeniust. Sõnade tegemine saab tähtsamaks kui mõtteline kate. Noore Majakovski 1916. aastal ilmunud esikkogu kannab pealkirja lihtne nagu ammumine. Noored vihased mehed, epateeri mitte ainult deklaratsioonides, vaid ka elus. Nii ei häbeneda, nägu värvida ega kõrvarõngast kanda. Majakovski esitab oma luuletusi kollases naistejakis, porgand nööpaugus. Miskipärast on tänased kooliprogrammid selle Majakovskit argumustanud. Pakkuda seda postamendi otsast tüütult ühelbalisena nii õiget jääda kas või tänane agar pungi rituaalide kummardaja. Tema originaalsuse juured on sajandivanuse päritoluga. On meie sajandil teine kümnend. Ismide pillerkaar, futuristlik, lärmakas seltskond korraldab kontsertreis üle Venemaa. Severjanin laulab ananassid, šampanja, salongi printsesside, sest ega ühelgi ülesastumisel geeniuseks kuulutamast. 1918. aasta märtsis valitakse Moskvas polütehnilises muuseumis vene luulekuningat. Trooni saab Severjanin, edestades sõpru, Majakovskit ja kaamenskit. Oma esimest kohtumist Severjanin ega meenutab Friedebert Tuglas. Esimest korda nägin ma Igor Severjanin detsembri lõpus 1915. aastal esimese maailmasõja ajal. Ma elasin tollal illegaalselt Petrogradis. Püüdsin külastada muuseas ka turistide egofud, turistide kubistide ja teiste koosolekuid. Nii palju, kui see oli võimalik minu olukorras. Linnaduuma saalis, toimustegariaanini, poeesia, õhtu. Publikut oli väga palju, eriti noori naisi. Enne autori lavale ilmumist, piljutki sealt publiku hulka väikesi rohelisi lehekese trükitud tekstiga. Mina, geenius Igor Severjanin. Ta oli oma kuulsuse tipul ja laulis omi poeesi suurepäraselt. Muidugi kõiges selles oli oma osa veiderdused, kuid ikkagi võis tunda tõelist, isegi suurt luuletajat. Publiku vaimustus oli üldine, eriti ta austaja annade hulgas. Severjanin oli mitte ainult luuletaja, vaid ka suurepärane artist. Omapärase esinemislaadiga leida ütlemisest terve koolkonna. Üht hilisemat põhiside kontserti kirjeldab oma romaanis Est taastub ellu Valmaralamis. Juba nädalapäevad võisid tartlased Kivisilla ja Vallikraavi kuulutustulpadele lugeda et kuuendal veebruaril toimub ülikooli aulas Igor Severjanin. Poeeside kontsertpääsmed müüdi kohe läbi. Aulas säravad kõik tuled, saal ja rõdu rahvast tulvil. Igor Severjanin loe pärssoma esikkogust, tormi, keevpeeker. Kord raiuta sõnumentaalselt kõlava häälega, kord laulab neid omatehtud viisil, millega mingi kontrapunkt. Ta võimas hääl kostab kõikjale. Iga silp jõuab rõdunikus. Poeeti jälgib hulk üliõpilasi, kes imetlevad ta vitaalsust ja plaksutavad ka siis, kui vene keelest aru ei saagi. See on kutse normaalsesse ellu. Seal rahulembus, kevad, pulmapeod, lõbusad olengud, armastatud töörütm ja elu jätkamine. Programmi esimese ja teise osa vaheajal lähevad tuttavamad ja julgemad kuulajad poodiumi taga asuvasse ruumi poeeti tervitama. Näkrassagenikeethani luurel kasvanud Aadamset segast tollal poeedi egotsentriline hoiak. Diskussiooni õhkkonnaga harjunud, tahtis ta siingi rakendada oma alati põlevad kriitilist meelt. Ta ütles ühtäkki. Igor lõi pea kuklasse ja vastas. Jätkas programmi eestiaineliste värsside ütlemisega Veriaaline artisti maskidega. Puustofessio joonest näpachoor Issanssibiaatriesena Vaishati kajutit, sous ta imbroovi stroor, bridžuustri, Smert, nai, Pustati. Akadeemilistes kirjandusloo entsüklopeediates on nähtud Severjanin, et ainult kui vene fo turismiisa tundmatu hilisem Severjanin Toila perioodilt osa pärastsõjaaegseid kirjanduskäsitlusi hoiatavat Tseweriaaneni kui salonglikum maitsetuse etalon eest. Paraku on mitmesuguseid käsitlusi tohutul hulgal enam välja antud kui poeedi loomingut ennast peaaegu täiesti kättesaamatu, hilisem mähisterlikum Severjanin. Aga Toila perioodil tuleb Sõverjaaneni sulest seitse luulekogu, kuust tõlkeraamatut. Selles majas siin sündisid juba sootuks teistlaadsed, laulud lihtsas kalurikülas serveeritud ananass šampanjas. Nii pääseb ometi tüütu eluproosa varjutama seda poeesides kiidetud paradiisiaineline kitsikus tõukab poeeti kulutama võõraid ukse künniseid, et pakkuda müügiks omi luuleraamatuid. Kõik kohtuvad et minna lahku. Kõik süttivad, et jahtuda. Mul ellu meil nii mitu tahku, raske sisse mahtuda. Kõik vannuvad, et murda vannet ja lähevad und, et ärgata kurba rasket ülesannet maailma tühjust märgata. A tihkon linna linnast maale. Nii kestab see kui nõiaring. On sõnu. Pole ideaale on inimnäod, kuid puudub hing. Olinetuses iluküllust ja ilu kinetustan täis on tihti madalates üllust ja õelaid mõtteid õiliseks päis. Mis tehaseks, et hingeid tahku. Kui elu on imelik. Kui võimalik on minna lahku jahtuda on võimalik. 40. aasta juuni sündmustest tuli uus jõuline tõuge Severjanin loomingusse. Tekkis jälle võimalus end avaldada kodumaal. 1941. aasta märtsis ilmuski tolleaegses väga loetavas kirjanduslikus ajakirjas Krasnaja valiksevariaanini luuletusi. Neile luuletustele tuli vastuseks kirju Leningradist, Moskvast, Kiievist, debakuust, isegi Tbilisist. Tseweriaanemite ei olda tunnustatud. Segevad jäise Jaaniline viimaseks. Poeedi süda lakkas tuksumast 20. detsembril. Pärast surma on ilmunud vaid üks luulevalimik mis hoolimata kordustrükist on peaaegu kättesaamatu isegi raamatukogude vahendusel. Eestikeelne Severjanin praktiliselt puudub.