Siin ma istusin Alberti aegu. Siin olmiku, süütasin ordu surmaks. Ordu surmaks ja mõtete sünniks viimse jonni kevadel surnu üle, teatades et nende lootused kindlasti täidelaevad enne rukki õitsemist. Üle mu võidu julgete kulmude, lehvivate juuste, tollel kõledal ööl. Kibe kõledal ööl, kui mitu küüdlevat vingerdus, tule kiirelt. Seda ma tean. Huuli surudes kokku lõuga, tõstas ülbelt nii kõrgilt nagu iganes hiljem. Sest aeg oli käes. Sest rõõm oli ees. Kalmude kohale hüüdis mu pilk ärkamiskäsu. Seistes, tollel ööl polnud mu juuksed nii hallid nii tülpinud silmad ega aimanud veel, et muudma pole, kui kõik need möödunud eludes ma endale mõelnud ja vaevelnud. Kirsi raagudelt ammu veeruvad piisad langevad pungilt, mille õisi näevad teised. Mina olen igaveseks möödunud, ei jätnud vaid vead rääkida nendele. Nõnda Pyrizi olema parata, mina midagi iial ei saa. Tegemata tööd, mida võinuksin hästi armastamata, nii nagu armastada. Lohutasin. Pidupäeva kirsi rahagudelt veeruvad piisad siis sajab lund, pungi, peksab kange pakase tuisk. Mina ei looda, mina ei taha vist sulamist näha. Nagunii ma vaataksin jällegi õisi katsudes elada, kiites ise oma rikkust, mida keegi ei vaja. Aga elanud mina ei ole. Enam ei oska, enam iial, ei oska. Põud, sinine taevas täna tuikab. Heldeke. Miks ma ei mäleta, kas valgeid pilvi nihkus Haapsalu poolt 616 aasta eest üle Varbola linna, kui ma seisin kabeli uksel 50 vana- ja süda täis. Tuhka. Miks ma ei mäleta? Miks nad tänagi jonnivad minuga? Sõna jätsin ju siiski, et küllalt on Soidja laasikuma paidest ei tule tagasi. Mikson verisel kivil. Miks tõrgub veel täna? Kuidas süüdi olen mina? Et külmusid siia pakase ööl Verizamblikus, kivil? Härmaõites oksalt lendaval tihasel tõesti. Veel on üks rahuaeg päikeses loota kiriku torni valgel ristil. Vitooria müüa koore. Ka siis, kui taeva pilved järsku vaibuvad tihedaks lumeks. Eise veel varastas huulte kevadelaulu, mis nagu hõbekeel võngub mu silmadest Kui sundliha sööma ja kelle viis peab pooleli jääma. Kas ta teab, kuhu minna, kui mina, juhata? Kas ma öelda oskan, selgelt talle sõna. Sellepärast meie näeme teineteist praegu. Homme mitte. Ei, ma küsi endalt näguri kombel ning ahne kotimeelt ei ole mitte mu südamemees sest mina tean lindude saatust. Aga enese omast ei taha midagi kuulda, kuni näen lill. Britta Vahur ja meie koore. Sinu kõrvad pole ilmaaegsed ja sina võib tunda ja Tuuda. Aga mida peavad tegema need, kes on silmadest ilma jäänud maailma loomisel mida peavad tegema need, kes on sünnist saati sõgedad kellele miski pole? Jäälind sinine tuul võitleb heledal nädalal leina Lüblikatiivuste laulude eest aga mul pole kuskile minna teps. Kes kummikul tursub öö nagu must vulkaan kagu, taevase loodes aina kõrgemaks, aina laiemaks. Taas seisan Tõrksa lapsena põikimas homse koormat uinudes ja unenägudes kartes külma ja pimedusse ärgata, kooliteeks. Mailane Varbola verest jäälind ahi äärest, mis on sinine veel. Mis veel on lohutav? Seep soliidselt mets. Ja kokku kõik hirmutav olend või heidutav mass igavesti nimetu. Ja mina. Mina seisin kivikõrbes kümneid aastaid igal õhtul põnev hirmsa pooles, vaatamata sammugi. Okste ja latvade laulud on otsatu kosk Viismile kriidiajastu helesinise lõuna lõpetas aastate vihm. Kes selloitsib, mida nad virgavad veel. Mis ajast, mis paigas selles või tulevas elus. Kunagi nende kätte jäänud metsa äärest pilduda, teise hõljutada nagu mulluse liblika tiib. Nagu võrguks, pehkinud lehe. Päikesevikati sahiseb kaar ristikivile lõikub. Kuu pääl säravad sinised lossid. Mida ma toona mõtlen põhumõõga kõrval silmitsedes laiska jõge? On sellest varjugi õitsenud? On selle lõhna Männiku asjades, kus kord tegin saadu harul. Et ma ei tea, tohin küsida, ehkki eitan ja naeran sedagi ootust, mis aastatel rabade taga tundus murakas. Tuulde lõikasin oma nime et teda keegeeveeriks sambliku Altega pudedalt lehelt. Sest elusad surnud peavad kõndima eemal elusaist laipadest sõnajalgade vahel ja kadunud teedelt, tumepunane neiuvaip ihul. Et nad ei sööks neid, kesistuvad nende lauda. Et nad ei jooks neid, kes end arvavad, jää vaiks. Seepärast siis, et taanema polnud kestnud vabak meest, kata õitsemispäeva hommikus saadaks maailma. Nüüd juba pisem eimiskist. Sest ma teadsin, mida teised ei teadnud ega lausunud lõkvalviivul seda väätedki loitsu. Nüüd ei ükski karistus ükski õnnistus, minu ripsmeid ei riiva teadvuse taarudes päikese vikati ees. Olgu siis Ma ei tule iialgi tagasi. Pääl Piravad, sinised lossid. Ja mina kõnnin üksi kosmose äärteni mõeldes viisiks kolme sõna, mida keegi ei kuule. Sest kõik tahavad nautida surma ning selles lõbus just selles elada igavesti. Kas mul hakkab igav, oodates olewoodsa kuu siniseid lossides vaadeldes Magellanib külvi miljardeid aastaid. On üks tuul on üks nähtamatu tuul tema sõrmede käes, millel puudub Arv, nähtavat puud on taevas ja maa. Ning kõik hakkab undama, siis hakkab rääkima siis, kui teda haarab see, kel pole uneski keha. Millest sain valla järsku? Millist julgus soetas mu põue rääkimist õppiva lapsena, sõnades? Vas võidukindluses meel hõljus vabalt küll sest iga taipan kosmosehäälte nagu võit Egalee lõpusammudele selle tee pääl. Ehkki jalgadel on Rutamist ei ole tarvis, kui ma tean, et uppunud laev ei tule iialgi rändama nelja käe sõna noore rohumaal. Kunagi jumal käis külas inimestel. Ta sõi nendega ja sellepärast nende teed olid õnnistatud. Ta kõneles nendega ja otse sellesama pärast nende suud ei mõistnud valetada. Ega nende kõrvad uskuda väära. Ei siis inimene arutanud, veelega kaalunud. Ta teadis. Ja ei osanud ega tahtnudki öelda, mis ta teadis. Sest ta ei näinud tulepuid ega tuld ainuüksi. Sest siis, kui mõeldakse tule puudele. Ning tuld Key nähta selgesti. Ja ta kustub. Ja see inimene ei taibanudki, et võib küsida, kumb oli enne, kas elu või inimesed, kes teda elavad. Sest ta nägi vaid põlemist Ehilite tuldega tulepuid. Ja siis tuli aeg, mil inimesed hakkasid uskuma valet sest eks madu olnud kavalam kõigist loomist. Oli neid, kes kõnelesid patusattumisest aga oli ka neid, kes rääkisid äraarvamatu suurest edusammust mis inimesed olid teinud siis, kui nad eraldasid kurja heast keha hingest. Ja nende juhid kõnelesid teistele, kes kuulasid lahtisi kõrvu mis kasukoolidest, elupuust, millest meil oli võimaldatud süüa. Sest me oleksime olnud ikka midagi muud kui jumal. Aga nüüd on meile tee lahti saada jumala-iks ja võimalus areneda täiuse poole. Me teame, et selleks peame end piinama, otsima heast üles parema ja paremast parima. Ja see, mis pole parim tuleb visata välja ja hävitada. Aga nemad ei pannud mitte tähele et nad ütlesid, jumal olevat endist kaugel. Et nad nii ütlesid sellepärast täitast üha kaugemale ja said tühjaks oma südamemõtlemiseks. Sest nemad tõendaside tõestasid et inimene on konglomeraat, väärtuslikkust ja väärtusetust. Ja nad käskisid inimest loobuda. Väärtusetu ist osist. Aga jumal, inimese ja mittekonglomeraadi. Kuid ei, nemad uskunud enam jumalat, vaid omi tarku jaotasid kui sa ise ennast, kuni neist jäänud enam midagi tervet. Sest seda, mida hüüdsid nad need mustaks ja kurjaks. Nad ei saanud endist välja. Ja see, mida nad hüüdsid, valgeks ei saanud valitsema. Ja koguni nad polnud kindlad selles mis siis oli hea ja mis halb. Ja otse nagu sellel, kes torgib nõeltega oma sapi ja kopsupidades neid halbadeks. Sapia kops jäävad haigeks. Otse sedasama viisiga, nemad jäid haigeks. Ja polnud neis ainus terved kohta. Pea oli üleni täis arme ja keha kogunit tõbine. Ja kui nad jõuetuna mõtlemisest iseendaga surid siis nad arvasid, meie ei suutnud. Meie lapsed suudavad kindlasti. Aga need elasid samuti. Neil oli kästud lõhkudel liigitada oma mina sest see, mis madal ja maine polevat midagi väärt. Ja sellepärast, et nad seda ei suutnud, mida nad pidid? Nad läksid riidu jumalaga. Kuid tema ei kuulnud neid mitte. Ja alles siis, kui nad hakkasid uskuma kaht jumalust alaliselt võitlevad kurja ja head isandat. Siis jumal ütles. Mina olen enese päralt ja minu au on minu jagu. Ning mu kõrval ei ole kedagi. Nemad lähevad pööraseks, jagavad mind, otsekui oleksin ma põld või linn, mida saab tükeldada. Lappideks. Pean minema ja nad päästma. Et mu loodud maailm ei saaks hullumajaks. Jumal sai inimeseks ja ei küsinud enne nõu tarkadelt sest need oleksid talle öelnud, et juba aastate eest sai tõestatuks et lõpmatu ja lõpliku vahel on kuristik. Ning igavene ei või muutuda kaduvaks. Ta sai inimeseks ja ütles. Ei ole kaduvatega kadumatut, on ainult haigeid. Ja ühed surevad oma kurjusesse ja teised jäävad terveks. Sest surma ei ole, kui teda Justa ja kurja ei ole, kui teda ei kardeta. Ja neile, kes kahtlesid, kas jumal võib jääda inimeseks ja ometi olla jumal. Ta sõnas. Eks ole kirjutatud et Aadam oli jumala poeg kes on teile öelnud, et ta on surelik ja on surematu. Eks teie ise või teised teietaolised. Mis õigusega usute teie enam oma vanemaid, kes teile ütlesid, et on halba ja head, kui mind? Eks teie tea, et madu neid õpetas. Aga tõesti, tõesti mina ütlen teile, et mu isa mind on läkitanud tühjaks tegema naise tööd. Kuulake ja pange tähele, mina olen tee ja see, kes läheb seda mööda mina olen tõde ja see, kes kõneleb tõtt. Ning mina olen elu ja see, kes elab igavesest ajast igavesti. Jumal ei alandanud Enn, kui ta tuli maailma ainult uskmatud südamed haletsevate sündimist laudas. Ei, tema tuli nagu orjade lahti ostja. Ja ta ostis vabaks inimesed oma sünnielu ja surmaga nende vägede käest mis inimesed olid endile teinud ja nende võimude käest, mida nad uskusid. Aga mida ei ole. Et igaüks võiks minna rahus oma igavest teed ja tiirelda nagu täht ümber jumala pea. Aga ei kestnud kaua, kui madu uuesti hakkas eksitama inimesi ja kuulutas oma õpetuse Jeesuse õpetuseks. Ja ta õpilased hakkasid arutama kuidas Jeesuses oli koos jumalik ja inimlik. Ja see vastus oli õige, sest teda ei suhtunud mõista need, kes uskusid maotarkust. Oli saanud kaugeks muinasjutuks, mida riikide ja seltskonna heakorrapärast pidi uskuma. Nad hakkasid taas arutama saama. Ja nüüd nad küsisid, kuidas normaalses inimeses on ühendatud hingekeha. Kõik nad kisendasid oma tarkust turgudele kantsleil. Neid Usti ja Gustakse. Gustakse ikka seda, mida madu õpetas. Aga keegi ei ütle, et need on tühjad sõnad. Keegi ei hüüa. Et pole hingega keha vaid ainult igavesti elav inimene. Nad räägivad kõlbla normidest, tunnetuse alustest, õigusest ja majanduse Autarkiast. Aga nad ei tea, et nad kõnelevad ebajumala-ist ja kummardavad tööriistu austavad nuga ja naelu ning laulavad kiidulaulu kirvele ja Sirkidele. Ja Jeesus seisab tänagi nagu mägi keset maailma. Kuid vähe on neid, kes teda näevad. Sest tema tuli hävitama Eeva tööd, selle maailmakorra alusmüüre ja lõpetama head ning kurja enda lõhkumist. Ja sellele, kes teda kuuleb. Olgu seesinane usklikkude seast või nende hulgast, keda peetakse uskmatu iks. Ta ütleb Kui keegi minu häält kuuleb ja avab oma koja ukse, et mina tema majas võin sündida tema südames pihudes. Sellega tahan ma õhtusöömaaega süüa. Ja tema minuga. Nüüd ja igavesti. Kui ma saaksin uueks täheks, pagevaksi valguskiireks, nahka kergelt elu, läheks linnuteele tuhmiks kiireks. Näeksin, kuidas hetk nime teeni pikk pole sihti. Ehk ma mõistaks viimaks kõike. Mis siis tuleb? Heal ei taipa. Aga viimsel leegi hõike sõlmin taeva, palve-vaipa. Tahaksin sõrmile muunidelt tolmu sisuta tehase ninale lillaks rappanuid, tähe, et oleks surnute tõust ning iialgi sõtta teisega pehkinud puuslikke pärast ei lähe. Tahaksin sõrmile moonidelt tolmuseks võtta tehase ninale lillaks rabanuid, tähe tuleks surnute tõhust. Ning iialgi sõtta teisega pehkinud puuslikke pärast ei lähe. Vist ei ole jälge minust pimedast Rudust, siiski. Jumalat ei mõista täna kiita. Ainult mõtis kella. Mida hääd saaks teha? Mitu katkist asja taeva rõõmuks liita? Kuuldes videviku naervat. Väsinud Eha. Vist ei ole jälge minust pimedast udust. Siiski jumalat ei mõista täna kiita. Ainult mõtis kella. Mida hääd saaks teha, mitu katkist asja taeva rõõmuks liita. Kuuldes videviku naervat, väsinud ja. Tean hingeldada nukker hääl on alles. Aga kas ma teda veel kord kuulda, saal? Kas kui otsani mobilvis, petuHalles oma ainsat lauluviisi rõõmsalt taan? Pealse hingel nukker hääl on alles. Aga kas ma teda veel kord kuulda saan? Kas, kui otse anima pilvis petuHalles oma ainsat lauluviisi rõõmsalt taan. Ei meelest hoiusinu, rõõmsad jalad suu naeru ootav läbi jahtunud tuule kõrk, juuksekihar, langen põrguks. Kuule, kus läbi põevad kiirte hõbekalad und Tulgi sõnakeste haprad palad, mis tühjaks jääksid iga teise suule. Õnn võbisedes lausub uinunud puul, et meiega rohelise maja talad. Ja ometi kõik pole selgelt arus. Siis juba kudus, aeka uduvine, kui meil aasta saiust selle õhtu varus. Nii suureks Laaneks, haisu helkimine, sinna julgen minna kõue marus kuid mitte olles põua majaline.