Kui kogu rahvas Musta valgeks saada on väga raske, kuigi seda on püütud ja püütakse teha ühe niisuguse katsega. Ma puutusin kokku mõni aeg tagasi, kui juhtusin lugema Rootsis välja antud mälestusteraamatut pealkirjaga vaeviktis mis tõlkes tähendab häda võidetuile. Memuaaride autor on endine kodanliku Eesti diplomaat, okupatsiooniaegse Eesti omavalitsuse juhi asetäitja ja kohtudirektor, Oskar Öpik. Selles valskust ja eneseõigustus. Täisraamatus on rohkesti lehekülgi, mis paneksid lausa laginal naerma, kui poleks tegu liiga tõsiste asjade pea peale pööramisega. Seda võis ette arvata, et memuaaride kirjapanijale paistavad okupeeritud Eestimaaolud idüllina sest oli ta ju piruka juures ega jaganud rahva saatust. Aga et ta püüab veel aastate möödudes, kus kõik vägagi selgeks saanud, punuda müüte okupatsioonivõimude ninameeste ümber, sellele ei oska küll mingit õigustust leida. Nii oli tema käsitluses isegi mõrva komandode ülempealik Estlandi julgeolekupolitsei ülem Karl šandberger, meeldiva olekuga ametnik okupatsiooniaparaadis. Rääkimata väiksematest vendadest, kellega direktorihärral oma funktsioone täites tuli läbida. Eriti ohtralt. Kiidusõnu jagab ta SA Obergruppenführer Karl Sigmund Litzmanile kellele kindral Komissarina kuulus kogu võimutäius okupeeritud Eestimaal. Litzmann olevat eesti rahva töökust kiitnud, ta olevat lausa platoonilise armastaja kombel eestlaste käekäigu pärast muret tundnud. Tegelikult oli Litzmann preisi kindrali poeg, pärit kõige tagulikumast paruni suguvõsast, kellele pole rahvas oma muredega millalgi korda läinud. Aga noh, eks orjaperemees võib ka mõnikord oma orje kiita, see ju midagi ei maksa. Asjaolu, et kindralkomissar oma residentsi välisuksele pani püssidega seisma paar kodanliku lennuväemundris eesti noormeest ei kõnele veel armastusest Eesti rahva suhtes. Pigem oli see dekoratsioon propagandistlikel eesmärkidel. Raamatu autor peaks teadma, aga meie teame seda kindlasti, et kindralkomissar Litzmann viis Eestimaal järjekindlalt ellu Hitleri dikteeritud genotsiidipoliitikat milles ei saanud kohta olla vähimalgi sümpaatia tundel orjastatud rahva vastu. Detsembris 1941 tuli ta Tallinna vägagi konkreetsete juhtnööridega mida edaspidi veelgi täpsustati. Füüreri käsul arvati okupeeritud Eestimaa koos okupeeritud Läti, Leedu ja Valgevenemaaga ostlandi riigikomissariaadi koosseisu, mille etteotsa seati riigi Komissarina fašist Hinrich loose asunud Riiga oma ametipostile, sai loose Berliinist instruktsiooni, mida ta koos kindralkomissari tega pidi täitma hakkama. Muide, see institutsioon esitati tähtsamate sõjaroimarid protsessile Nürnbergis Ameerika Ühendriikide süüdistuse dokumendina number 1029. Selles oli sõna-sõnalt öeldud. Riigikomissari ülesanne Eestis, Lätis, Leedus ja Valgevenemaal seisab selles, et panna seal kehtima Saksa protektoraat ja seejärel lülitada see territoorium Suur-Saksamaa koosseisu. Selleks on tarvis teostada rassiliselt sobivama elemendi Germaniseerimine, koloniseerida need maad saksa rassiga ja sealt välja saata ebausaldatav element. Balti meri peab saama saksa sisemereks Suur-Saksamaa valitsuse all. Maa, mille olid 700 aastat tagasi vallutanud saksa rüütlit, mille ehitas üles Hansa Liit ja kuhu pidevalt voolas juurde saksa ja rootsi verd oli põhiliselt Saksamaa ja peab muutuma tugevaks saksa piirimaaks. Baltikumi koloniseerimine pidi algama aega viitmata pärast välksõja lõppu idas seega juba 1941. aasta viimastel kuudel. Ent fašistid olid peatselt sunnitud oma esialgsetes plaanidesse korrektiive tegema, sest sõjakäik ei edenenud nende tahtmist mööda. Mitte et eesmärk oleks muutunud, vaid tähtajad tulid pisut ümber seada. Punaarmee visa vastupanu ja üleminek pealetungile Moskval sundis fašiste pikaajalisele sõjale ümber orienteeruma. Baltikumi põllumajandustoodang muutus nüüd hitlerlikule sõjamasinale eluliselt tähtsaks kuid siinse päris rahva kohene ümberasustamine või likvideerimine oleks ta sellest toodangust ilma jätnud. Kuna vallutatud alade ulatuslik koloniseerimine võis tulla kõne alla alles pärast sõja lõppu pärast armee demobiliseerimist. Ja ega polnudki siinset rahvast kuhugi ümber asustada, sest eestlaste elupaigaks ette nähtud alad Põhja-Venemaal olid ja jäid vallutamata. Teiseks, Baltikumist ja Valgevenemaalt võis saada tööjõudu Saksamaa sõjatööstuse jaoks ja mis veel tähtsam, võis saada kahuriliha, mille defitsiit fašistliku Saksamaa ladvikut järjest rohkem kollitama hakkas. Need asjaolud sundisid okupatsiooni võimusid oma strateegiat mõnevõrra muutma. Ma laskmata sealjuures silmist põhieesmärki. Mis seal siis imestada, kui Litzmann Berliini käsu läkis avastas saksa ja eesti rahva saatus ühtsuse ning korrutas seda kõigis oma esinemistes. Kuulakem, kuidas kindralkomissar seda serveeris? Ilma eraldi UVB peame teineteist tundma ja teineteisest aru saama. Peame teineteist abistama niivõrd, kuid see on vajalik ja võimalik ja peame Ühidel kandma sõjaaegseid raskusi, et paraadlaad Ühidel nautida õnnelikku rahuaega. Fraasi saatusühtsus võib arhiivides säilinud institutsioonide, ettekirjutuste ja mitmesuguse kirjavahetuse põhjal tõlkida arusaadavasse keelde niimoodi rakendada kogu propaganda ja kõik survevahendid selle teenistusse, et järjest suurem arv eestlastest seoks end fašistide veresüüga inimkonna vastu. Selles propagandas ja ka survevahendite rakendamisel etendasid peaosa eesti fašistid eesotsas oma ninamehe Jalmar Mäega kes käsutas kogu okupeeritud Eesti propaganda ja politseiaparaati. Okupantide üks julmemaid ettevõtmisi oligi see, et eestlased pandi eestlasi piinama ja mõrvama ning kõige kohutavam selle juures oli Nad, leidsid kuulekad käsutäitjad eesti kodanlike natsionalistide Nende hulgast. Pruuni katku sogases vees ujusid pinnale Pätsi fašistliku diktatuuri aastatel koolituse saanud politseiametnikud, kaitseliitlased, hallparunid, elu, põletajatest, korporandid ja muu saast, kellele polnud miski püha kes ka kõige verisemaid tegusid korda saates mõtlesid omakasule kannuste teenimisele. Okupatsioonivõimude juures, kuid toona üles kruvitud propaganda püüdis kõigest väest musta valgeks teha, fašistide kuritegusid varjata kõlavate fraasidega eesti rahva tulevikust Hitleri rajatavas uues Euroopas. Kui üldse iseloomustada eesti fašistide organiseeritud propagandat okupatsiooniaastatel siis kahtlemata oli selles kesksel kohal nõukogudevastane suunitlus. Elu nõukogude maal käsitleti äärmuslikult mustades värvides. Samuti alustati esimest Nõukogude aastate Eestist. Fašistlikud propagandistid olid siis üliõnnelikult, kui suutsid rahva võimutegevuses mõne puuduse leida. See puhuti siis hästi suureks. Keegi pole seda ju Salanudki, et vastloodud nõukogude organite tegevusest 1940. ja 41. aastal esines vigu ja puudusi sest uut elu korraldama tulnud inimesed olid kogemusteta. Kuid sellest hoolimata suutsid ühe aastaga rahva heaks uskumatult palju korda saata. Fašistlik propaganda aga hirmutas, et punaarmee tagasitulek tähendaks eesti rahvakukkumist tarvitati selgelt jesuiitlikult põhimõttel. Otstarve pühendab abinõu. Peaasi, et leiduks kergeusklikke, kes selle propaganda õnge hakkaks. Ent neid oli siiski niivõrd vähe, et järjest rohkem tuli hakata surveabinõusid rakendama. 1943. aasta juulis oli julgeolekupolitsei ülem Karl šandberger sunnitud oma ülemustele ette kandma. Isiklike kogemuste põhjal väidan, eestlased on kaotanud igasuguse usu. Selles on süüdi mitmesugused asjaolud, kuid peamiseks põhjuseks on tunne, et eestlastesse suhtutakse nagu teise järgulistesse inimestesse. Mida maksis siis veel natsifüürer Hjalmar Mäe sõna kõlpsutamine? Ta rahvajuhi tahtel keele, meie korraldada oma asju idee. Ja mina olen veendumusel, nagu kõik meie, et Saksa sõjavägi saksa rahva esindajana Meie hulgas konstateerib et Eesti rahvas ei ole mitte tänamatu rahvas ja et truudus on Eestis kodu. Eesti rahva meeleolud olid kolmandal sõja aastal juba niisugused, et Berliinis kid hakati muret tundma. 1943. aasta septembris lendas essaras füürer Heinrich Himmler isiklikult. Tallinna ja tema inspekteerimine tähendas kõigepealt surveabinõude tugevnemist. Ametisse nimetatud Eesti SS kindralinspektor saksa luure Apeeri ammune agent Johannes Soodla rakendas tööle sõja kohta Nende eestlaste karistamiseks, kes ei tahtnud fašistide suurtükilihaks saada. Ja ka Litzmani kõnedesse ilmusid uued toonid. Enamasti lõppesid need nüüd nii. Ei musta valgeks rääkida, rahvas saab ikkagi aru, kus pooltõde on. Veel vähem õnnestub see tagantjärele, olgu selleks tahtmist, kui palju. Oma hinnangu toonastele võimumeestele andis rahvas juba okupatsiooni ajal mil üheks tunnistajaks on selleaegne folkloor. Tallinna linnas Kadrioru lossi. Litzmann ütles, võid on mäemäe saada, kurat, saade mul pähe. Siis ruttu korvi võttis võitja peki tooma. Siin on vett ja siin on või Michi eesti rahvast kokku tõi, kes ei andnud vaba käega särtsu võetud võimuväega. Litsmannil naeruld õppusin, nägu ütles, see on mehe, et nüüd me teeme vahva õhtu kõikumise laual ruttu. Mäekoort ja Litzmann viina eesti rahvas tundis piina, purjus silmi enam paiste läksid doktor mäe. Seda märkas Litzmann, varsti laskis tuua saksa arsti, see siis meie mäge uuris, kuku laskis vatsa puuris. Kus siis ostis ära söönud vihmani normi ära lehmad, nagukondi krõbi mäel on aga rasvatõbi. See onu, vana lossiloogilist jõukalt elab. Tänane kuulaja võtab ehk seda laulukest tavaliseks pleena, milles ikka keegi hammaste vahel kuid 40 aastat tagasi võis selle laulmise eest vangirauad saada ja koonduslaagrisse sattuda. Kuid sellest hoolimata levis see laul ja paljud teisedki, milles vihaselt piitsutati okupatsiooniolusid ja fašistide ninamehi üle kogu maa. Muide, täna kuuldust mäletan ma vähemalt kolme varianti. Üks vihasem kui teine. Ja varieerusid muudki laulud ja rahvanaljandit. Hitler külastab hullumaja, ta jääb üles rivistatud hullu, teete seisma, tõstab käe ja hüüab. Tervist, hullud hullud vastavalt käetõstega kooris. Hitler. Hitler pöördub nüüd kõrvalseisva arsti poole ja küsib, miks tema ei tervitanud. Arst vastab. Egas mina hull ole. Sakslane oli elust natside riigis tüdinenud ja otsustas endale otsa peale teha. Aga kuidas? Ta tahtis ennast uputada, aga puust riided hoidsid vee peal. Hakkas pooma, kuid paberist nöör rebenes. Mees oma mõtet siiski jätnud, võttis mürki. Kahekordse annuse. Kindlam oleks. Kuid mürk oli ersats, tegi ainult kõhu lahti. Elust tüdinenud, nooli päris meeleheitel. Siis sattus kokku eestlasega, kes õpetas. Söö eestlasele määratud toidunormi kuus nädalat ja oledki looja karjas. Fašismivastases võitluses oli folkloori etendada kaalukas osa ja seda eriti vähem teadlike inimeste häälestamisel. Okupatsioonivõimude vastu. 1942. aastal anti okupatsioonivõimude korraldusel uues trükis välja eesti seinakaart maakonna ja vallapiiridega. Siis oli Eestimaal 31 linna, nagu seepärast linnade reformi 1000 938. aastal välja kujunes. Arvestades territooriumi väiksust oli linnade võrk küllaltki tihe ja sellepärast kaardil tumedaid täpikesi palju kuid üleni kirjuks saanuks kaart siis, kui needsamad okupatsioonivõimud lasknud sinna trükkida ka kõik vangi ja koonduslaagrid, mis okupeeritud Eestis eksisteerisid. Nüüd ongi küsimus vabariikliku rahukaitsekomitee endiste fašismivangide sektsiooni esimehele peet sillaotsale. Kas 1943.-ks aastaks oli laagrite võrk juba kindlaks kujunenud ja kui palju neid üldse siis oli? Tüdruku muutus, selline kõige suurem tol ajal nimetati, oli see Tallinna töö- ja kasvatuslaagris mida nii vangide hulgas lühend teegaaell nimetatud tõeliste kodanike liiduks. Et kes ikka oli seal tõeline inimene, need sattusid rohkem silma. See oli selline pea ja siis nendes endises maakonnalinnades olid juba kunagised välja kulunud vanglad. Aga peale selle siis kõigil suurematel vangetele, eriti muidugi sellel Tallinna keskvanglal või nagu seal töö koonduslaagri nimetati. Need olid oma siis välislaagrid, igasugust metsa ja turba ja sellised laagrid ja need vot tihtilugu muutusid. Näiteks 1942 tegutses pae külas üks metsalaager, kus võeti seda sõja ajal kannatada saanud metsa maha. Kui see oli maha võetud, siis laager likvideeriti ja viidi edasi lell ehitati sinna uus laager paljudes kohtades käru ja kolu ja taga seal Alutaguse metsas oli terve rida laagrid, need nende arv nagu ikka, muutus ja asukohad, aga põhiline, selline üldine suur süsteem, see oli siiski juba väljakujunenud, sest ja peale selle siis terve hulk veel sõjavangide laagrid, mis teatavasti seal Viljandi lennuväljal suurlaager, mis, mis tegutses kogu okupatsiooniaja vältel siis Valga lähedal see suur talak kus ligi 30000 inimest sõjavangi hukkus, seal seal oli teistes kohtades Pärnusse, Narva, sel kasarmusse ja veel mitmel pool mujal Igori, selliseid väikseid laagrid, kus tehingu talente 10 15 meest töötas näiteks ma tean, teenusel oli üks selline pisikene laager kust saadeti väikene saeveski oli vaja seal, ma ei tea, kas vangi Maire laudu saagida siis seal vist 15 meest, paarivalvuriga olid seal kuu aega, kes neid saagist oli ka nagu omaette laagri nimelt seal. Nii et kui kõik need niimoodi kokku võtta, siis seniste andmete kohasel umbes 100 ümber tuleb kõiki neid laagreid ja vanglaid kokku. Mis okupatsiooni ajal meie territooriumil tegutsevad. Loomulikult varjasid okupatsioonivõimud laagrite olemasolu vähemalt nende arvu, samuti teatud, kui palju oli neid, kes vanglates ja laagrites oli pistetud. Aga neid oli palju. Küllalt palju, sest näiteks ise seesama, kes vanglas n, see ja kas laagrisse arvestataks nii neli ja pool 1000 või niimoodi hoidis, sest ka see oli ülekoormatud. Kui siin need normaalsed kamber, näiteks naride arv oli siis 15 või 30 suur Vi topelt kammervõi üks pooleks kamber siis harilikult neetud ikka seal selles 15. kambris oli mitte alla 30, isegi kuni 40 topiti sisse ja suurtes oli 30 asemel 70 kuni 100 inimest sees juba ise näitab seda suurt koormust. Kui peale selle teised ka siis ikka siin tuleb oma asi 10 20000 vahel tähendab nende just puht vangilaagrite peale selle, kui veel, et sõjavangilaagris siis ikka seal kolm 40000 tulla siin, nende arv. Ja reziim oli ühesugune. Üldiselt ikka need toidunormid ja need olid enam-vähem ühesugused. Üldine see reziimikes kinnine, kõik okastraadi taga ja suletus maailmast ja sigemat kolm, just eriti oli õieti isegi pakkide saatmise õigusele vahepeal ära nendesse välislaagritesse kirja kirjutamise õigusriik, need olid ära peksmine, kõik see oli igapäevane nähtus. Sel vangil mingist õigusi fašistlikest laagrites ja vanglates ei olnud. See on Me siin vaest loeme, kuidas siin nendes kodanlikul ajal kysin vangi, teistest saab proteste ja tegid kõike muud. Sel ajal niisugust asja ei olnud võimalik, sest see oli kohe tähendas minekut juba. Et elada, peab inimene sööma, kavangil pidi olema ninaesine. Nuuniga tagasihoidlik, hommikul peale äratust peale siis WCs käimist oli, toodi kausitäis kohvi, nopi, mingisugune pruun asi oli seal kohvi, seda oli muidugi väga kaugel siis oli üks tükk turska soolaturska või siis mingi üks või kaks madal silku ja siis päevane leivanorm on, seda oli ka seal nii 400 grammi tema toiteväärtusele äärmiselt nigel. Siis lõunaks oli kausides suppi, kus ainult mõni üksik, võib-olla see arvuni kartulitükikene, seal võis see selline paar Niukest tangutera, kes ka võis seal leida vist kui kurnasid äralikke lilla vedelik oli, see oli see supp sinna kõrvale midagi ei olnud, sest leivaports hommikul kätte ja õhtul siis toodi enne seal magamine kausides teed teevet tulist ja see oli kõik natud kohtades Lelle ja siis Ulila ja Lavassaare ja Ella mainet turbarabad, kus need laagrid olid leiva normeladke suurem ja kana supid tundus ka natukene olema, sest ikka 10 12 tundi seda rasket turbatööd mul ei oleks tegijad olnud. Nad lihtsalt olid sunnitud, sest inimene jõudnud sellise normiga midagi teha. 1943. aastal jätkus ka inimeste mahalaskmine, kuigi ehk mitte nii suures ulatuses kui 1941. aasta lõpus ja 1942. aastal sest nüüd leiti, et on kasulikum vangist kogu jõud tapatööga välja kurnata ta. 1943. aastal hakati vange ka Saksamaale koonduslaagritesse saatma kuigi veel mitte nii suures ulatuses kui 1944. aastal. See oli teekond surmalaagrites tõelistesse surma kombinaatidesse. Selle tegi läbi ka praegune Mooste sovhoosi pensionär Amanda kibal. Praegu ta on juba 70 kolmeaastane ja ei mäleta täpselt, millal ta Stuttofi jõudis, kuid sealset elu mäletab ta vägagi hästi. Riigi Tallinna sadamasse ja sadamast siis viidi andsigi, tantsid laaditi laeva pealt maha ja anti patakas ja nii ruttu ja kiiresti kõik, kes meil kukkus ja kes sai siis ärenoosil lauRepai panti sinna, kus allatum, kõigil oli pigem suured riide kompsud ja kõik kaasas. Aga neist ei ole midagi kasu. Neid meile selge šantalmide ehk anti vangimaja riide selga ja nendega külmetasin seal riigid, kui sinna edasi viidi, veel laagrisse. Seal oli kõik pooleliehitused, seal ehitajad ei tea sõjaväekasarmu tonni tähti, tiitja, sauna koosseis, Tulsel täide söötmine, oh sai. Nonii, palju täie tuli selgel närid ja mustus ja. Ja mure siia, sule midagi, antin. Mõni tangu teraal, Näätäse norinis, hall vesi ja tooli Sisvušeetja 200 grammi leiba ka algul, aga pärast kadus leib peris ära. Seal on igat sorti rahvas, ma ei teagi, 16 rahvusBonnis seal rohkem teil kell kuus hommiku üles jälle üle loendusele, üle loendusel, eks kaks tundi siis kümnete seal vega külm ja siis sai see ära siis robinal krabinal jälle tagasi. Ja kui sa nii ruttu saa, siis aita Ausserca käest jällegi üle neorihmaga. Mina sain ka, mina otsisin tänni Jessani ruttu Kolmekordse näri ja seal on nii palju inimesi, kui nad hakkasid lagunema ja siis saaki enam Friidile panna jäin kah ning hõredam vorst minekul juba sulle nii murru anti üle näo seda koledust nii igav pool, olime siis kahe juudi baraki vahel, see oli nii lõpukorral, aga algupoole siis ees barakist veiseid, peamisi astmeid meid pleepi siis. Ja siis oli nii palju neid surnusid enampide juudil ja oligi juudele pantu siis niisugune Joey midagi sisse, et et nad Evetühvuste. Oi jummal küll veel pole siis paracolember ringi sõrmusid täis omaku, meid oli 1500 ees barakis, aga juubeli 3000 mässas seal kuidagi püstigi seisnes, Nad karjusid seal Nokovski Pikaalne visata seal ei istu kaheksa. Kui niivõrd palju siis päeval siis oli kuus tükki, vedas siis vankrite sihuke lai Brate ja siis pilluti peale, nagu neil siin veetes metsast kahemeetrilisi puid risti, sealt väed ja viidi siis krematooriumi, aga krematooriumis juba nii palju põletada, Sisvee, Aia tahate perest siis panti sinna sisse suurt tuleriitia, põletati säärsus õhtal nii hirmus. Tulesädeme linnashivad punasel koorditsima, neid ees põle, järe vajus juba. Kui siis Mait esivanem inimestele Turkanid põrgut kaema. Muidu valus ja jumalat ja Tulcanid põrgut vaatama. Kus põrgumadid, tule, tule, suliva, kõik lävib, vaatasime inimesi, põletati maha. Nüüd aga miks sattus Amanda kibal sellesse fašistliku põrgusse ainult sellepärast, et ta 1941. aastal oli olnud kommunistlik noor ja rahvamaja juhataja. Nüüd ma võin natukene rääkida, algul ikka palju aastaid, ma ei saanud üldse sellest laagreeludest ja vangidest rääkida. Hakkasin päris nutma ja. Meenutab praegune tallinlane Antonina Kaasik, kelle oma kaitselased arreteerisid kuuendal augustil 1941 selle eest, et ta oli olnud Vana-Irboska valla komsomoliorganisatsiooni sekretär. Esimene oli Petseri vangla, minu meelest see oli kõige hullem, mis ma nägin, see oli algus ja seal ma olin päris hulga aega. Ükskord mind kutsuti, seal oli kolm eestlast, üks sakslane oli ja siis küsiti seal ühte ja teist, öeldi, et ma olen mõistetud neljaks aastaks, iga aeti meid kõik välja ja loeti paremale ja vasakule, kes läks vasakule, seda seal laske maha. Mind ka paar korda loeti vasakule, aga purjus mehed nad vist öösel unustasid, et mind ka kaasa võtta, seal algus meil üldse seal siia ei antudki, ainuke oli, et noh, me oleme kõik oma maa rahvas, ema, mul tõi paar korda nädalas siia Est hoidsime veel need, kellel ei olnud kuskilt võtta. Ja seal ma olin, kuni detsembri 42 detsembris toodi Tartu koonduslaagris, siis hästi palju naisi oli, siis pandi tööle ka pesukööki vesiravilasse, seal oli laserit, vahest öösel viidi ära, kutsuti, kuhu viidi, ei tea. Melil Teet viiakse Tallinnasse vanglasse, aga mõned naitsekes, siit viidi ka mahalaskmisele. Meenutan kuulajaile, et Tartu koonduslaagri komandant oli siis sõja roimar Karl linnas, kelle hingel lasub tuhandete inimeste mõrvamine. Pärast sõda leidis ta õiglase karistuse eest pagedes varjupaiga Ameerika Ühendriikides nagu sajad teised fašistlikud timukad. Nüüd küll on teatatud, et linnaselt on USA kodakondsus ära võetud. Ent kas see on mingi karistus üliränkade kuritegude eest? Ka Antonina kaasik nägi Tartu laagris linnast. Miks ma ei näinud ükskord, mul oli üks pat seal läbiotsimisel leiti mul oli mõni rubla raha magamiskohal mind pandi kartserisse 10-ks päevaks. Siis ma loobusin nende toidust. Supi võtnud kohvi hommikukohvivee võtsin laagrist, läks süteid, mina nälgin näljastreik ja siis linnas tuli ka sinna terve kamp tülimas takis, et miks ma SEE Ma ütlesin, no et kes ei tööta, see, see olin seal 10 päeva. Need valvurid olid ka hästi palju. Naisperelt olid kõige hullem. Taska katta, enne oli vist Lillemägi naisvalvur. Hiljem ta teise valvuriga abiellus, Taska oli ka, need oli nagu hullud, peksid meid seal ja. 44. Ja siis toodi siia Tallinna patareisse. Ma olen vene rahvuses kõik vene rahvust vangituudi siia, Tallinna meid paigutati. Meie nimetasime seda punase nurka, eks ta seal oli. Ma ei mäleta hästi, kui palju, aga igal juhul oli nii palju, naised me lamada ei saanud, jalgu sirutada ei olnud võimalik, nii palju oli topitud ühte tuppa. Seal oli meil niimoodi paar nädalat. Ja siis kutsuti meid kõik välja ja joonistati meil selja talle numbrid. Õlivärviga, ma palusin seda, kunstnikud, tehke väike, mul oli uus mantel ja ta tegi mulle üle seljanumber 13 siis meid viidi algul Tallinn-Väikse aga tuli välja, et seal on vale, siis jälle toodi tagasi Kopli kaubajaama, seal paigutati vagunitesse ja siis viidi meid Prantsusmaale läbi Poolale läbi Saksamaajanti neil teedel siia soolaturska Piaatia vette ei antudki. See oli lihtsalt õudne. Poolas üks kord enne Saksa piiri, kuskil oli teatus antiportsuppi. Aga Saksamaal meed peatunud. Prantslased olid meie vastu nii kenad ja essimine eelne, ööbisin vagunites esse lae, prantslased tõid toitu, rahvamass oli selle rongi ümber mõist, rahvas jäi sinna serburi laagrisse. Ja meid kaks bussi Nissi viidi natukene eemale. Seal me tegime Spitooni tööd. Me käisime sealt veel niimoodi, et üks tüllatailt, Me olime tööl ja teine pühade ajal meile anti vaba, no ennast kordade seal pesta natuke sooja vett muidugi ei olnud seal. Eks Talumees, see pühapäeval, kui need töötasime. Iga kord tõi meile suure piima ja prantsuse naised, kui metriidid töölt koju. Nad tihti meid olid seal juba riivis jänki käele tikk leiba ja tükk juustu. Vot see on hea mälestus mujalt ei ole midagi head mäletada. Kahjuks me ei saanud kaova Prantsusmaal olla juuni alguses vist ja siis meilt ka seal nii kõvasti pommitati, lihtsalt õudne nagu Rahi tuli Taivast ja siis meid viidi Saksamaale. See oli laager, riisi krunud. Ei, see krunt, see on väike linnakene või alles seal lähedal, seal ehitati maa all ning sõjatehas meie üleval tegime armatuuri, tegime need ratturid, kui nad tõstid tõstukiga ja siis läks lagunesid ära. Ja siis mehed tegid selleks väike plahvatusmaal, üks kord toodi üks rong vangi, need olid Poola juudid. Nad olid juba Nistmistroofikut, nad ei saanud aru midagi. Ja meie laager oli kahe mäe vahel. Need juudid paigutati kärude peale nagu puid ja mäelt alla lasti seal see oli õudne, see oli lihtsalt. Ma ei tea, kuidas inimesed hõivavad, mis just ülbeid olla inimeste vastu, need ehitasid krematooriumi see loeti ette nähtud, kui me saame, olete valmis seda sõjatehas. Et kõik meid lastakse seal maha ja selleks ajaks saab krematoorium ka valmis ja vabanis. Meie, ma ei tea, kas seitsmendal või kaheksandal märtsil, 45. aastal teadsime, et noh, Rinton lähedal ja siis me terve suur hulk, aga läksime sinna, mitte valmis krematooriumi sisse ja siis me olime kaks ööd taevas, muidu mõist viidi kuskile mujale laagritesse. Ja siis prantslased vabastasid meid. Fašistliku okupatsiooniaastail mõrvati Eesti territooriumil üle 61000 eraisiku ja 64000 sõjavangi. Kustumatu veresüü selle eest lasub paljude läände põgenenud eesti kodanlike natsionalistide hingel. Aeg seda ei unusta. Ei aita isegi see, kui tagantjärele püütakse musta valgeks teha. Me ei tea, mida mõtles islandi kindralkomissar Karl Sigmund Litzmann. Kui 40 aastat tagasi 1943. aasta septembris füüreri osavõtul maeti tema kolleegid Valgevene rahva julma timukad Wilhelm kubet kelle Minski põrandaalune rahvatasujate organisatsioon surma mõistis ja vaprate naispartisanide kätega ka kohtuotsuse täide viis. Vaevalt et see paadunud fašist siis veel aru sai, et kättemaksu tund läheneb. Et rahvas ei unusta ega andesta kunagi fašistide kuritegusid. Ei 40 aastat tagasi ega ka praegu.