Tere, mina olen elektron ja te kuulate uunikumi. Kunagine armastatud raadiohääl ja Eesti mõistes tippsaatejuht Ilo Maikütti mehke Elektra ameetrist eemal olnud millenniumivahetusest alates. Tõsi, siin-seal on teda veel nähtud-kuuldud, ent need on olnud pigem kõrvalehüpped. Enda sõnul põrgust tagasi tulnud, kuid seetõttu meedia töö hüljanud. Elektra on kunagistest muredest jagu saanud ning tegutseb turundusalal. Ühes mäletamist väärivat laulust rääkides viib ta meid eelmise sajandi 90.-tesse aastatesse. Igasuguste lemmikute ja mõjutajate välja valimine on minu jaoks alati täiesti konte murdvalt raske ülesanne. Kuna ma väga hindan ja pean võrdselt lugu nii klassikast säästest, Hausist, rokist ja kõikidest nendest teistest saadetest, mis sinna vahele jäävad ja ma kuulan need kõik isegi läbi siis tavaliselt ei oska isegi mitte kusagilt alustada, mitte see muusika, mida ma ühel või teisel päeval näiteks kuulata tahan muutunud täpselt sama hästi kui koos ilmaga ja enamasti ongi täpselt selline, nagu see päädise on ja sobib kokku täpselt sellega, mida ma hetkel tunnen. Ja helgel päeval, nagu täna saab olla ainult midagi sellist, millega ma saan täna kui mul on hea tuju ja kui mul on palju energiat samastuda. Samas jällegi raskem periood, sest ma olen saanud just vastupidi tuge ballaadides, kus näiteks kirjutatakse valust, süngetest, tunnetest või üleüldse kirjeldatakse samasuguseid emotsioone sest siis on just väga oluline saada kinnitust oma mõtetele, võisid lohutust sellest teadmisest, et sa ei ole ainus, kellel on raske ahi, kellel on valus. Ja samas mõnda nendest lugudest, mida ma olen kunagi uuesti ja uuesti uuesti kuulanud on täna isegi piinlik meenutada. Ja mõni nendest, mis kunagi tundusest ilulisest romantiline seda võib täna pidada liialt klišeeks, liialt sentimentaalseks. Aga samas ükskõik millised need on olnud, need lemmiklaulud läbi aegade, kui nüüd uuesti raadiost kuuled, siis venib ikka naeratus näole ja kõhtu. Selline mõnus tunne. Aga mis puutub konkreetselt lauludesse, mis mulle läbi aegade kõige enam muljet on avaldanud, siis ükskõik, millist stiili nad on esindanud. Need on kõiki alati ühendanud üks lüli ja see on kas muljetavaldavad riimid või selline sügavalt puudutav sõnum. Ja sellepärast Põdrangu suurt lugupidamist selle suure põlatud nõukogude aegse estraadi vastu. Laulutekstid võeti parimate poeetide luuleraamatutest ja viisodelliti diplomet heliloojatelt ja esitama paluti need kõige-kõige andekamad lauljad. Jätta ajastust on pärit paljud mu armastatud laulud, kuid muidugi mitte ilmtingimata originaalseadus ja originaalesituses. Aga, ja see tänane lauluvalik ongi eelkõige mu enda jaoks küllaltki üllatav kuna ta käib täpselt vastu nendele reeglitele, millele muusika minu maitsele tavaliselt vastama peab. See lugu ilmus 1994. aasta suvel. Mis on mulle meelde jäänud kui üks põnevamaid ja sündmusterohkemaid ja helgemate mälestustega aegu mu elus. Aga vaatamata sellest, et ma olin tol ajal suures vaimustuses soliste, tantsumuusikast, käisin palju õhtuti pidudel oli Sound, Guardiani Black Honson tol suve mu lemmiklaul ja kõige meeldejäävam video ja läbi selle laulu avastasin ma, et vaatamata kõigele muule, mida armastan kuulata või mängida või mille järgi tantsida, siis kusagil sügavas sisemuses olen ma alati olnud hoopis rokitšikk. Ja nii kummaline kui see ka ei ole, ma ei olnud sellest ise isegi aru saanud, sellele viitas hoopis keegi teine tuttav. Ja seda ma täiesti avastasin, et ükskõik, milliseid emotsioone tekitavad mus kurvad mustanahaliste lauljate poolt esitatud ballaadid või, või, või, või kiired tantsulaulud siis see, mis paneb mind tõeliselt elavana tundma, on üks korralik rokilugu. Mis puudutab seda konkreetset laulu, siis selle laulu puhul on tegemist, noh, nüüd võib juba öelda, et tüüpilise Kristornelliga lihtsalt sõnadega mängimisega. Kui neid sõnu paberilt lugeda, siis on tegu Juuskudes seoses Hetutest fraasidega. Aga muusikasse imetuna hakkavad nad kuidagi pilte joonistama ja toimivad täiesti. Nell ongi hiljem öelnud, et seda kirjutades polnudki tal Ühtegi konkreetset ideedega mõtet lihtsalt muusikali valmis ja kiiresti mingeid sõnu vaja. Ja ta arvas, et see laul ei meeldi nagunii mitte kellelegi, isegi mitte bändile. Aga ometi tuli sellest üks tol aastal suuremaid hitte. Ja huvitav on minu meelest ka see, kui positiivsena see lugu mõjub. Sõnad on tegelikult süngede masendavad. Aga meloodia ja eriti refrääni osa on kergesti meelde, jäävad hästi ilusad, siis jääbki Platholsonist mulje kui ilusast laulust ja tegelikult ei ole terves loos mitte ühtegi ilusat sõna. Ja kui ta üldse millestki räägi, siis sellest kohutavalt raske on ja aina raskemaks läheb. Aga ükskõik, mille ma seda lugu kuulen või isegi kaasa laulan, siis loomulikult ma tean neid sõnu peast, siis ta ikkagi tundub mulle ilus laul, kui tegelikult ta seda ei ole. Ja kui sa veel naljakas on, seepärast südamega andsime terve suve sõbrannaga tanksaapaid ja üle põlve Pipi Pikksukasukki ja hästi lõikest ruudulist seelikut. Mingite jubedate poolpikkade ratta võiksite peal ja kujutasime ette, et oleme nagu lift Haile ja lisse Silvest on kaks grungetšiki kreisi videost. Shannoni ansambli sound kaadel lööklaul aastast 1994, mil ilmus nende album super. Nõun ansambli solisti ja ninamehe Krisk Cornelli kirjutatud Black Holzannist sõjaalbumi kolmas ja võib nüüd tagantjärgi kinnitada Sound Guardiani ajaloo kõige edukam singel USA edetabelis, kus asetati ritta mainstream rokipalad püsis black, see on esikohal seitse nädalat. Chris Cornell, kes vahepeal proovis õnne ansambliga audios leib ja asus seejärel edukalt sooloartisti leiba näksima on meenutanud, et Black Coulson sündis kõigest 15 minutiga. Vastupidiselt ootustele sai sellest totaalne hitt, mille kohta üks USA ajakirjanik ütles, et see oli 1994. aasta suve üks väheseid helgeid hetki. Meenutame, et toona oli maailm shokis kõrkhabeini suitsiidist.