Head kuulajad sel sügisel alustab Eesti rahvusballeti kunstiline juht Linnar looris oma päris esimest oma kuu aega Estonia teatris põhjusel, et nüüd on tantsurepertuaar ja trupp tema valitud, tema vastutada. Linnar looris on varasemates intervjuudes öelnud, et ballett ei ole Eestis populaarne ja ka Linnar loorist ennast tuntakse Eestis vähevõitu. Too nagu ka kõiki teisi meie väga häid tantsijaid sel põhjusel, et nad realiseerivad, teostavad ennast kodumaalt kaugel ja alanud jutuajamine püüab siis meid eesti rahvusballetile natukene lähemale tuua. Tere tulemast saatesse Linnar looris. Tere tulemast, kallid raadiokuulajad. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Linnar luuriste tantsisite Estonia laval viis hooaega enne kui te saite aru, et lava on liiga väike, siia ei tooda huvitavaid koreograafiat ja publikut mahub saaliga liiga vähe. Ja kui te siis Ameerikas olite saavutanud kõik selle, mille poole te olite püüelnud tantsimine tugevas trupis väga heas suures Houstoni balletiteatris trupp 52 liiget, suur saali mahub kaks ja pool 1000 inimest. Ja selle saavutamise nimel, et olite seal trupis kaheksa aastat esitantsija, selle nimel talit terve eelneva elutööd teinud. Ja siis te võtsite vastu kutse tulla Estoniasse balleti kunstiliseks juhiks. Jätsite kõik sinna Ameerikasse. Miks te seda tegite? No ma läheks natukene võib-olla jutu algusesse tagasi, mida te ütlesite, et Estonia lava on olnud alati pisikene, me ikkagi saime teha natukene ka välismaist repertuaari. Tiit Härm, Jorma, Elo kuulsa koreograaf Eestisse ja meil oli tegelikult, mida siin teha, et selles mõttes ei olnud see nii traagiline, et siin nüüd ei ole mitte midagi tantsida. Eesti rahvusballett on alati olnud klassikaline balletitrupp ja selles mõttes väga hea koht, kus oma tegelik tantsukogemus, kus oma esimesed sammud teha. Kuigi tantsijatel headel tantsijatel enne mind oli alati üks ja sama tee, et kõik läksid ära. Natukene Ma järgisin ka seda teed. Kui sa oled hea, kui sa oled tantsinud ära repertuaaris kõik peaosad, siis on lihtsalt aja küsimus. Millal sa võiksid ka kuhugi mujale minna tööle. Ja mis mind üldse ajendas välismaailma minema, oli see, et ma tahtsin tegelikult ise inimesena tantsijana proovida, kas ma saan hakkama. Ja ma võin julgelt väita, et kui ma ei oleks läinud, siis ma oleks kahetsenud täpselt, et mis oleks võinud olla. Seega Mul ei olnud sellist halba tunnet, et ära minna, et oi, et et ma nüüd pean mulle midagi ei meeldi või seal lava nüüd mind nii ärritab või selliseid asju mul ei olnud, et see kuidagi läks. Loomulikult see oli, see on tantsija kasv, mida ma võib-olla teistest balleti kunstilist juhtidest natukene teistmoodi olen praegu teinud, et ma väga, mul on väga meeles, mis ma ise kogesin ja seega kui mõnel noortantsijal on selline soov, kui on potentsiaal ma teda 10 küünega kinni hoia, sest ma tean, mida see inimesele tähendab. Kui ta tahab minna ennast näiteks välismaal proovile panna. Et loomulikult püüan teha kõik, et meie head eesti tantsijad ja head tantsijad üldse Eesti rahvusballetis oleksid ikkagi meie trupis. Aga ma saan täiesti aru, et see areng on vajalik ja minu tee Ameerikasse läks läbi Inglismaa. Ma olin ka ühe hooajal trühminghami kuninglikus balletis solistina tantsimas. Seal mul tegelikult, kui ma nüüd aus olen, tolleaegse direktori ka meil ei olnud. Me ei näinud võib-olla kunsti ja tantsu nii-öelda täpselt üks-üheselt ja ma tundsin, et, et seal võib-olla nüüd pikka tulevikku vist ei ole, et mul oleks targem edasi liikuda. Juhuseid üks asi viis teiseni ja ma otsustasin ennast Ameerikas proovile panna. Ma ei oleks tegelikult kunagi arvanud, et ma suudan Ameerikasse välja tantsida, nii-öelda see oli selline. Poisina vaatad Mihhail põrsniku, teeb oma suuri rolle New Yorgis ja see oli kuidagi selline kauge ja kättesaamatu maailm. Aga korraga ma avastasin, et siin ma nüüd olen. Ja loomulikult ma võrdle ennast sellise suurmeistriga, et ma olen natukene madalama kaliibri tantsija kindlasti. Aga enda kohta ma võin öelda, et tegelikult saavutasin rohkem kui mari aalselt. Võib-olla oleks pidanud selline töökus ja täielik pühendumus oli see, mis mind enda balletimaailma tippu viis. Ja kui te nüüd küsite, et kuidas ma selle kõiki nii-öelda äkki nii-öelda nagu maha jätsin, et see minu jaoks ei olnud ka päris äge, ehkki ma tegelikult olen mõelnud esimesest teatriaastast saadik, et üks päev. Ma pean selle tantsimise lõpetama. Ma olen näinud kolleege, kes on olnud näiteks laval liiga kaua. Publik saab natukene aru, kaaskolleegid saavad sellest aru, see on küllalt ebameeldiv positsioon, kus juba üle aja olnud tantsija ennast leiab ja seadsin ise omale sellise eesmärgi, et kui ma saan siis ikkagi lahkuda tipus võidi puu lähedal, et ma ei hakka hoidma kinni kohta, ma ei hakka publikut petma, et ma ei suuda neile enam anda kõige paremat, aga mul on nii suur identiteet laval, eks ole, et, et sealt on raske lahti öelda. Ja isegi niimoodi mõeldes esimesest professionaalse tantsijakarjääri aastast peale, see oli ikkagi raske. Ma sain Aivar mäelt väga hea pakkumise sellise enneolematu pakkumise, et ma ei oleks midagi sellist oodanud, mul ei ole olnud sellist kindlat soovi, ambitsioonide, ma pean trupi juhtima, ma pean olema kunstiline juht. Ma tean, et osadel minu kolleegidel osadel tantsijatel on kindel selline soov. See tuli õhust. Samas ma olen elus võtnud vastu väljakutseid. Ja sellise värinaga südames ma võtsin ka selle väljakutse vastu, sellepärast et. Ma arvan, et mul on, mida anda tagasi, mida anda tantsijatele nii Eestis kui ka üle maailma. Ja ma loodan, et ma saan natukene seda balletti Eestis edasi arendada. Et ärge kartke, et kui välja ei tule, siis ma kohta kinni hoidma ei hakka. Ma püüan seda tööd teha ausalt. See annab minule isiklikult järjekordse sellise tõusu minut balletikarjääris maalal alanud kõige madalamast rühmatantsija ja ma olen kõige kõrgemale välja jõudnud. Ja nüüd ma natukene saan ka proovida seda kunstilise juhi ametit täpselt samamoodi nagu olles tants ja ma annan ka sellele ametile kõik see on 24 tundi, seitse päeva nädalas töö. Tavaelu minu jaoks ei eksisteeri, et võib-olla see ongi selline balletitantsija balletimaailma üks selline pahupool, et ongi ainult see, mida me teeme jäägitult, pühendame sellele. Ja see on kogu meie maailm. Ega muud ei ole või vähemalt minul on väga raske kõrvalt midagi teha, ma tean, et on tantsijaid, kellel on pered, müts maha nende ees, kuidas nad suudavad hea karjääriga toime tulla ja ka perekonnas kohal olla. See on selline asi, mida ma ise veel kogenud ei ole, nii et sellised mõtted ja, ja jah, sellise pakkumise peale ma tõesti kõik asjad läksid kuidagi kokku ja, ja päeva lõpus mulle see tundus nagu õige, et ma pean selle sammu ette võtma, et, et see on üks selline asi, mida mul on vaja elus läbi teha. Vaatan, kuhu see mind viib. Kas te olete nüüd oma tantsijakarjäärile lõpliku punkti pannud, kas te enam mitte kunagi rohkem laval ei näe? Ma arvan, et nagu printsina klassikalises balletis kindlasti ei näe, võib-olla kuskil ma toon lavale kellelegi kirja nagu vanasti öeldi, et härra, teile on kiri, aga Ma küll praegu ei näe seda ja ei plaani, et ma tuleks lavale tagasi tantsima, et mõne koha pealt on see väga hea tunne, et ma ei pea närveerima selle ettevalmistuse pärast või et kuidas läheb ja kas ma ikka olen nii heas vormis, et ma suudan oma partneritele lavale publikule anda maksimumi. Et minu jaoks on nii nii oluline, et see publik saaks selle elamused, ei tule, ma ei tee mingisugust allahindlust. Mõtlen selle töö kõrvalt on väga raske ise olla väga heas tantsuvormis, nii et ma ütleksin, et praegu ma lavale ei naase. Millise rolliga te andsite Ameerikas oma lahkumisetenduse? Lahkumisetendus minu jaoks oli lõbus lesk ja ma tantsisin seal Danilo osa, nii et, et seal Ronald, handi üks väga kuulus ballett mulle üldse tegelikult oma tantsu säri jooksul meeldis alati tantsida selliseid jutustavaid ballett, ehk siis stoori ballete, seal ma tundsin, et ma saan tantsida, ma saan näidelda ja mul oli väga hea meel teha seda ühe oma viimaste rolli täna. Et ma sain tõesti laval tunda ennast vabana. Ma ei pidanud nüüd mõtlema, et oi, et mul tuleb jälle variatsiooni jälle see piruett ja, ja neid hüppeid seal, et kas nüüd tuleb puhtalt välja stoori balleti alati on minule andnud palju vabadust ja ma olen neid nagu täie hingega nautinud, ma loodan nende lavastuste lõpuni, et mul oli järjekordne rõõm ja au teha seda rolli. Te olite väike kümneaastane poiss, kui te tulite Viljandist Tallinna balletikooli katsetele ja te saite kohe esimese korraga sisse. Jah, see selline hägune aeg, ma mäletan, et mu ema isa ütlesid mulle üks hommik, et nii nüüd me sõidame Tallinnasse ja me lähme balletikooli sisseastumiseksamitele. Mina vist eriti oma teada ei teadnud balletist mitte midagi, vanemad olid balletiga natukene omal ajal tegelenud, ütleme, et siis hobikorras. Noh, natuke oli see minu süsteemile šokk, peatusime kõikides väli WC-des, mis on Viljandi ja Tallinna vahel. Jõudsime katsetele katsetest eriti palju, midagi ei mäleta, ma tean, et see oli kuidagi uudne ja huvitav. Ja kuna me olime Viljandist ja need katsed pidid kestma mitu päeva, aga meil oli ainult üks päev, millal me saime tulla siis tema isa pidi tööle minema siis ju siis mind võeti vastu, ma tean, et oli väga palju rahvast olnud. Noh, ma ei tea, saatuse käsi, siis oli mängusest, mina ise tahtsin trummariks saada. Mina õppisin Viljandi laste muusikakoolis löökriistu ksülofoni ja marimbat ja mängisin trummikomplekti ja see oli minu jaoks selline, kus mul natukene rohkem nagu võib-olla siukest esialgset kirge oli, aga mulle meeldis esineda. Mäletan, et väiksena emale-isale esitasin muusika, tuli sihuke pikk puurjoonlaud ja mul oli seal kitarr ja siis ma mängisin neil igasuguseid lugusid ja lavale. Mind tõmbas, selles mõttes ikkagi läks nii-öelda õigesse kohta. Aga see koolipõlv nii väiksele poisile kodust ära tulla, võõras linnas elada ja ikkagi ju väga suure pingega koolis õppida ja tantsutrennid ja kõik, et kuidas te sellele vastu panid? Ma ütleks, et ma nüüd tagasi vaadates ma panin sellele vastu üle ootuste hästi. Nagu ma ütlesin, ma olen Viljandist ja mul ei olnud eriti Tallinnas sõpru peale koolikaaslaste, seega mul ei olnud mingisugust kiusatust või põhjust. Ma ei tea Tallinnas halvale teele minna. Ma olin vanemad, mind kuidagi kasvatasid niimoodi, et ma olin alati hea poiss. Nii et ma pidin oma koolitööd ära tegema ja minu jaoks oligi normaalne, et ma vastutan selle eest, mis ma teen. Alguses ma Tallinnas elasin paari tädi juures ja siis ma hakkasin elama mustamäel üksinda ühetoalises korteris, niiet. Ma sain ka aru, et kui mina ei korista, siis ei korista keegi teine, kui mina poodi lähe, siis söök ise külmkappi ei tule, et alguses jah, tädid mind aitasid, aga siis ma hakkasin iseseisvalt elama ja pidin, pidin nagu suureks kasvanud, et ma isegi kuidagi tundus mulle loomulik, et ma ühendangi koolile ja õpingutele ja tantsule ja koolis olid isegi klaveritunnid, need oli, millega tegeleda, et mul ei olnud sellist aega, et kus ma nüüd sain käed rüpes istuda, et ma tean, kui ma käisin Viljandis nädalalõppudel, siis oli raske Tallinnasse tulla, sest nagu kodus oli tore ja tahtsin veel magada. Aga siis aastat edasi õpingute käigus siis järjest vähemaks ja Viljandi käimise aeg jäi. Ja siis ma olingi kogu aeg Tallinnas, nii et see kuidagi läks nii, ütleme, et nagu valutult, Mullet. Kuidagi sain hakkama ja vastutasin enda eest. Te saite varakult iseseisvaks. Meenutage palun oma kooliaastaid Tallinna balletikoolis, kes olid kõige toredamad sõbrad ja kuidas elu teil hiljem kas on kokku viinud või siis ei ole. Ma olen enamus oma klassikaaslastega ikka mingil määral suhtluses. Me saame vahel kokku, muljetame, mis meie elus on juhtunud. Mina ise tantsisin meie klassist siis kõige kauem. Mul oli väga hea sõber Roberta Harold, kellega me koos käisime samas klassis. Maksim Mihhailov. Samamoodi klassis oli poistes Pavel makrofaga, temaga meil on kuidagi, me oleme lihtsalt nii-öelda Facebooki tuttavad nüüd. Nendega oli tore, et nagu ma ütlesin, et minu sõbrad olid mul koolis, nii et koolis meil sari, meil see alati nagu nalja, et võib-olla isegi mõne koha pealt oleks pidanud neid õpinguid võtma veel tõsisemalt. Kuigi hinded olid enamuses head. Kuidas ma ütlen, et meil oli selline hea õhkkond ja saime tantsuga tegeleda? Reaalained on samas koolis, et selles mõttes oli suur pluss? Ütleks, nagu tore oli, ma käisin. See oli mingiaeg, et kui ma hakkasin natukene ka õpetajatele kuidas siis öelda õpetajale natukene närvi käima või niimoodi, et ma olin alguses väga-väga vaikne poiss, koolis ma räägin nii-öelda nagu õpetajatega suhtlemisest, aga siis üks hetk läksid ka kuidagi minu häälepaelad valla ja siis ma vahel väga teravalt ütlesin asjade kohta võib-olla, mis mulle ei meeldinud ja vahel ka õigustatud. Alati ma nüüd väga hea poiss ei olnud, ütleme niimoodi. Aga noh, see oli, kui, võib-olla ka õpetajal oli raske päev ja õpetaja võib-olla ütles midagi natukene karmimalt, et siis ma olin väga, väga vilgas kohe parandama, et, et kas tõesti oli selline toon ja ja selline ütlus sobib ja ma mäletan ühte karakteritundi, kus üks õpetaja Meie poistega ei suhelnud hästi. Meile öeldi, et me ei oska ja me ei taha. Ja siis üks hetk sai minul kõrini ja ma ütlesin selle peale, et kui ongi selline suhtumine kogu aeg, siis meil on väga raske tahta ja osata, kui meid juba eos ära nullitakse. Ja siis see tund hakkas postile minema väga hästi. Saime selle õpetajaga edaspidi väga hästi läbi ja me panime siis uued prioriteedid paika, suhtlesime paremini ja saime paremini tantsida. Nii et oli huvitavaid selliseid seiku koolis. Ma mäletan, et kui ma vanemaks sain, siis mina, Roberta, Harold, tegime koolis jõuluvana noorematele klassidele ja see meile väga meeldis. Järjekordne esinemisvõimalusi, me tegime seda alati siukse improvisatsiooni tähe all, et vaatasime, mis kostüümid olid saadaval, et vahepeal oli üks meist põder ja teine oli koer ja mis kostüümilaos viimasel hetkel oli, et selliseid huvitavaid näitlemise hetki oli ka? Ütleks, et enamjaolt ikkagi huvitav ja selline loominguline aeg oli koolis. No ma saan aru, et liidritüüp olete te siis juba koolipõlvest peale. Natukene küll, jah, ma võib-olla ei ole alatise initsiaator, aga kui ma millessegi usun, siis ma püüan selle lõpuni viia. Üheksakümnendad aastad eelmise sajandi lõpus, siis kui te Tallinna tulite oli see suur piiride avanemise ja ka igasuguste vaimsete praktikate Eestisse jõudmise aeg. Neid toodi küll idast kui läänest. Kas need jõudsid ka mingil määral balletikooli? Vaimsetest praktikatest Ma võin öelda ainult nii palju, et meil omal ajal oli piiblilugude tund. Ei, ma mõtlesin joogat ja budismi alatasakaalustamise. Koolis ma ei mäleta, et sellest oleks räägitud, aga ise ma leidsin selliseid praktikaid ja sellise võib-olla natukene mõtlemise kooli õpingute lõpus. Ma arvan, et igaüks meist on käinud loitsu kelleriselt, et sealt võib-olla seal keegi oma esimese jooga hingamise, raamatu või tont teab mille ja, ja egas minustki mööda läinud, et üks minu toimetuleku vahendeid on olnud ikkagi aastaid mediteerimine, jooga mediteerimine rohkem muidugi, sest ballett on nii füüsiline, natukene raske on selle kõrvalt head joogapraktikat omada. Aga ma ma tunnen, et see aitas mind kogusel natukene närvipinge ja üldse pingega kooli lõpus ja teatris toime tulla. Et ma olen natukene oma praktikat võib-olla muutnud, et ma ei põgene enam meditatsiooni, mida ma võib-olla alguses tegin, et see oli selline vahendit, kust tavamaailmas natukene ära saada, et ma püüan lihtsalt olla kohal. Nagu vist Gunnar Armu kunagi soovitas, et ei peagi midagi tegema, et eestlasele on kasulik, kui ta lihtsalt natukene On ja lihtsalt lihtsalt on iseendaga, ta ei pea midagi tegema, ei pea, ei panema jalgu, ristiga midagi, lihtsalt oled. Ja vaatad, mis su sees siis toimub. Natukene mõtled võib-olla intuitiivsemalt või midagi, et ma arvan, see on kõigele kõigile kasulik eriti just meesterahvastele, kes me, meie vaikiv seade on kõik alla suruda ja mitte välja näidata ja et mul on alati tugev, kuigi seest on kõik pooleks ja sassis ja. Ma usun, et osad machomehed on nii matsud, et nad ei suudagi vaadata, mis sees on. Kui sa võib-olla mehena suudad nii-öelda kõike endas aktsepteerida ja kõigele otsa vaadata, võt, selles on see tõeline jõud. Mitte võib-olla see, et sa suudad ainult rusikaga läbi seina lüüa või midagi sellist, nii et minu elus on olnud jah, sellised natukene idamaised, praktikad ka. Aga ma ei ole nüüd kellelegi teisele peale surunud, see on minu isiklik asi. Kui suurt kahanemist nõudis siis Houstoni balletiteatrisse tööleminek, kus on tõesti suur trupp. Päev 70 etendust antakse aastas kaks ja pool 1000 inimest saalis. Ma kujutan ette, et seal ennast esitantsijaks välja töötada see nõudis. Kirjeldage palun, mida see teilt nõudis? Noh, esialgu oli see šokk, sest ma ei olnud harjunud nii palju tööd tegema, ütlen ausalt. Isegi etenduse päeval olid meil proovid põhimõtteliselt kuni viimase minutini, mis oli minule väga teistsugune töökorraldus. Tegelikult mõtlesin, et ma tegin Estonia teatris kõvasti tööd aga siis minu arusaam täiesti muutus ja kuskil noh, ma ütlen, esimesed pool aastat oli kindlasti kehale raske, sellepärast et kuigi meil oli proovipäevadel viiepäevane töönädal, siis oli meil seitse ja pool tundi tantsimist päevas väga füüsiliselt nõudele raske. Jaa. Niimoodi viis päeva järjest mitte nii et hommikuse trenni ja siis võib-olla tund aega proovi. Et alguses mul oli iga proov poolteist tundi treeningut siis kolmetunnine prooviplokk lõuna vahel ja kolmetunnine prooviplokk otsa. See oli raske. Mul ei olnud esimene aasta autot, ma pidin väga palju kolleege paluma, sõidutage mind kuhugi, sest juustu nii ühistransport siis oli veel natukene vähearenenud esimene aasta läks nii-öelda nagu soki all, et ma igatsesin väiksemat linn ja, ja ma ei leidnud oma teed selles suures linnas. Aga siis hakkasid asjad natukene lihtsamaks minema, et ma sain kohe häid osi tantsida. Seega see tööatmosfääri õhkkond, minule toimis see, et ma võib-olla seal natukene vabal ajal linnas ei saanud vabalt ringi liikuda, see ei olnud minu jaoks nii tähtis, et ma samamoodi kontsentreerida siin ainult tööle. Siis ajapikku see hakkas natukene lihtsamaks minema ja. Meil olid kõigil Ameerikas aastased lepingud, mis teeb, sa pead kogu aeg olema tippvormis, sest kui see ei ole, võetakse järgmine. Jah, see paneb sellise ekstra võib-olla ka natukene ebavajaliku pinge peale, aga see hoiab sind alati väga heas vormis. Sa lähed publikut, kui ette sa tead, et sa pead andma maksimumi nii publikule kui ka oma teatri juhtkonnale, kes tahavad, et see trupp oleks tasemel. Meil oli tegelikult 56 liiget pluss kool, pluss jõustan ballett, kaks. Nii et selles mõttes meil oli vabalt üle 70 inimese laval kogu aeg ja siis, kui me kasutasime terved kooli näiteks osad pähklipureja etendustel, meil oli nii-öelda nagu 90 inimest laval, kes käis läbi, et, et see on siis koos pisemate astmete õpilastega ka, nii et tihe konkurents ja selline mustvalge töö, kas sa teed või tee? Minule tegelikult see selles mõttes sobis, et ma võtsin veel rohkem vastutust enda töö oma kunsti eest. Ma pidin tegema ka omal vabal ajal tööd. Kas õppida siis samme või rolli kohta lugeda või midagi sellist, et vaatasin väga palju videosid. Palju oli iseõppimist, palju oli väga kõvasti töö tegemist. Ja testija alguses oli raske, natukene vaimselt kui füüsiliselt. Minu klassivend Roberta Harold oli samas trupis ka tööl, seega oli mul natukene lihtsam, et mul oli teine eestlane, kelle ma sain ka eesti keelt rääkida. Tema alguses aitas mul ka kohaneda. Ja siis ma harjusin väga-väga tegelikult ära. Täiesti leidsin oma koha, oma rütmi. Mul oli täiesti täiesti hea seal tööd teha ja harjusin nii ära, et ma ei mõelnudki, et kui ma nüüd kuidagi vähem peaks proovi tegema või ja oleneb hooajast, meil oli vahel ka 90 kuni 100 etendust, oleneb, kas me käisime tuuril. Võib-olla see tööjaotus oli natukene natukene mentaalselt lihtsam, et Ameerika teatrit etendavad oma etendusi blogisüsteemis. Et sa teed proovi ja siis sa teed ainult etendusi ja siis jälle proove ja etendusi, et, et see oli, ei ole ideaalset süsteemi, aga niimoodi ka töötab selline suurte ja paljude etenduste järjest tegemine siis kontsentreeruda ühele asjale, siis sa võtad järgmise asjad üks selline tükk ees, et ma olen nii Euroopa süsteemi, kus on kõik segamini kui ka Ameerika süsteemi kogenud, et mõlematel on omad plussid ja miinused, niiet aga sain hakkama, harjusin ära, nii et kui mina suudan, suudavad teised ka valati, julgustan, et kui mina suutsin karjääri teha, siis saavad teised ka. Aga teie keha pidas vastu sellele pingele. Te pääsesite vigastustest? Enamjaolt küll jah, ma arvan, et see on minu, võib-olla selline tegelik füüsiline Anne. Jah, ma olen pikka kasvu, seega ma olen saanud kohe Paleriinidega tantsida, mind on kohe paari pandud, ma olen hea partner. Aga see, et sa pead iga päev kohale tulema ja sa pead iga päev tegema kas siis sama asja uuesti või õppima, midagi muud esitama, midagi muud. Tõesti, sellele pingele on mu keha vastu pidanud, mul on olnud kolleege, kes juba varajastes kahekümnendates, kas põlved lähevad läbi, selg läheb läbi, puusad? Üks vigastus mul oli, ma olin kaks kuud eemal. Mul oli sääreluus selline juuksekarvalaiule nagu stressi mõra. Aga ma võtsin jah, kaks kuud balletist olin natukene eemal, tegin füsioteraapiat ja taastusin. Ja siis ma tulin tagasi ja suuremaid traumasid ei ole tõesti olnud, et see hea vastupidamine. Ma olen nii-öelda tagantjärgi vaatanud, et mis ma olen teinud ja ma ei ole katki läinud. See on olnud ka, mis on mind karjääris edasi viinud ja mulle andnud võimaluse oma karjääri rohkem nautida, sest ma ei ole pidanud kunagi mitte tantsima sellepärast et ma ei saa, mul on väga valus või midagi sellist, et loomulikult lihasvalud ja sellised on kõigil, et hommikul on raske tõusta ja ennast käima saada. Aga nojah, ei ole pikalt puudunud lavalt. Ma loen, et seal need on head geenid on siis kuidagi väga hästi vastu pidanud. Ei ole kunagi pidanud minema etenduse jaoks lavale kinni teibitud jalgadega või valuvaigistite mõju all. Siis, kui mul oli stressi mõra, siis mul jalg vist oli teibitud, aga ei ole selliseid retseptiravimeid ma ei ole kasutanud, et tõesti on kuidagi see ju siis on see adrenaliin selle, kas siis lihasvalu või pinge ära võtnud, aga ma ei ole tõesti jah. Ei ole tõesti pidanud tablette võtma selle jaoks, et lavale minna. Te olete öelnud, et ballett on Ameerikas nii populaarne, et oleksite võinud mis tahes Ameerika linnas avada balletikooli ja sinna oleks vahe tulnud õpilasi nii poiste kui tüdrukute hulgas. Miks on ballett Ameerikas nii populaarne? Ma ütleks, et see ballett on ka kuidagi rohkem pildis, see on number üks, seda nii-öelda nagu läbi käidavus, seda nähtavust on palju. Nüüd covidi aeg on see situatsioon natukene raskem, väga palju tegeletakse balletiga hobi korras ja nüüd on ka osadel minu kolleegidel natukene nende koolidega raske, et kui on vanematele ka majanduslikult rasked, siis vaadatakse, et kuhu me siis oma lapse viin ja mis võimalused mul on, aga tõesti ballett on rohkem pildis, ballett, nii-öelda professionaalne ballett saab rahastust ainult sponsoritelt ja eraisikutelt valitsus seda ei toeta, seega balleti reklaamimine on väga-väga tähtsal kohal. Kui seda inimestele nähtavaks ei tehta, siis ka toetust sellele alale ei tule. Ja üks pluss on, kui sul on nähtav, siis ka noored tahavad seda kogeda õppida. Ja ka poisid sellepärast, et nad näevad, teine meesterahvas tantsib, et see on täiesti normaalne, et kui sulle see kunstiala meeldib, et sa lähed ja sa proovidki lähedki kooli tantsima ja on väga palju suuremaid koole ja on ka nii-öelda nagu väiksemaid balletikooli, igal pool on ikkagi õpilasi, kui sa oled ka hea õpetaja, kui sul on olnud ja karjäär ja sulle midagi anda, siis jah, tõesti saad omale õpilasi ja inimesed tulevad ja proovivad väga paljudelt vanematelt olen kuulnud, et oi, ma panen oma lapse sinna, ma tean, et ta saab hea rühi ja distsipliini ja võib-olla isegi esialgu ei mõelda, et oi, sellest lapsest peab tulema professionaalne tantsija. Talle antakse võimalus lihtsalt kui üht füüsilist ala proovida ja tõesti, kui tal see tulebki siis hästi välja ja seal on potentsiaali, siis vaadatakse edasi, et see palett on Ameerikas professionaalsel levelil tasemel, siis küllalt küllalt hästi tipptruppides tasustatud, nii et seda tasub õppida ja neid gruppe on palju. Tantsijad saavad tööd, ei ole nii, et, et seal on võib-olla üks või kaks truppi ja siis sa pead ainult ühele uksele koputama, et tegelikult tantsimise võimalusi on rohkem lihtsalt maha suurem. Sellest ma arvan, see populaarsus, mis ma ise olen kogenud ja näinud ja ka vanematelt kuulnud, sellist tabu ei ole, et kes nüüd peab tantsima ja kes nüüd ei pea tantsima. Kõigile on uksed valla. Kaja loodimisel on Eesti rahvusballeti kunstiline juht Linnar looris millest eelmisel sügisel oma tööd Estonias alustasite. Repertuaarivalikust tõenäoliselt ja muudatustest trupis. Jah, kõigega tuli tegeleda. Kui ma nüüd siis august 2019 alustasin, püüdsin tantsijatest rohkem kõike välja tõmmata, et näha, mida nad suudavad, kus nad nüüd täpselt nagu trupis asuvad oma tantsutaseme poolest. Et hakata komplekteerima siis sellist trupi, kes oleks üleüldiselt igas mõttes väga, väga heal tasemel. Minu üks eesmärk oli anda inimestele rohkem tantsida, laiendada seda pinda, et meil on erinevad solistid, kes käivad laval, meil on noor solistid, kes tulevad uutes rollides välja. Ma püüdsin, et jaotada tööd niimoodi, et ei ole üks pool trupist ainult pidevalt ülekoormatud ei ole ainult üks solist, kes peab kõik asjad ära tantsima ja teised ootavad, et kuidagi ühtlustada seda tööjaotus niimoodi, et ka publikul oleks huvitavam ja mitmekesisem. Repertuaari valikuga hakkasime ka kohe tegelema. Natukene see Covid, mitte natuke, aga päris palju lõi kõik asjad vastu taevast, et õnneks me saame oma Tšaikovski meistriteost programmi ikkagi välja tuua. Meil kohe-kohe hakkavad ka serenaadi proovid ja Tšaikovski kuuenda sümfoonia nai murdma. Proovid on meil ka täies hoos, vestlus Jansons on seadnud meile juba kõik ära, nii et viimased etapid on ees ja veel jäänud, nii et nii-öelda uued asjad sel hooajal seal on on kavas, Anna Karenina tähendab uue asjana välja ja me toome Ronald handi kopeedia tagasi tema 90. sünnipäeva puhul. Jevgeni kriibi, tango ja Picasso on repertuaaris, me teeme uue huvitava projekti, Raveldra veel, mis on kahasse ooperiga Renate keerd, kes ei ole Estonia teatris varem koreograafiat loonud, loob meie trupile ühe, vaata sellise balleti, nii et. On huvitavaid asju, on palju asju, ootamegi nüüd seda uut eelarvet, et kuidas me saame järgmisesse hooaega nüüd täpselt, mida paigutada. 10 aastat repertuaari võib teha, aga kas me saame ka tegelikult selle tehtud, et millised majanduslikud piirangud meile nüüd veel seatakse, kui palju meid valitsus toetab, et see on selline? Noh, me peame otsustama nagu lühikese ajaga ette, et me ei saanud nüüd väga väga pikalt tulevikku vaadata. Loomulikult nimedest ma olen, ma olen maininud et tuleb meil koostöö teedkasega, meil tuleb koos töödid härmiga. Ma kindlasti tahaksin Boris seismanni repertuaarist oleks midagi rahvusballeti, Fredrik Ashtonit sobiks Eestisse tuua nii, et tema loomingut siis neid plaane on. Ma loodan väga, et need saavad teoks. Meil läheb kõik kõik õnnelikult ja trupi valikus ka ma olen ikkagi lähtunud sellest, et oleks oleks tasemel ja head tantsijad. Ma töötan kõigiga, ma ei vali. Kas see on nüüd esisolist või on see noor praktikant? Tööd peavad ja saavad teha kõik ja mina annan ka juhina maksimumi endast, ma ei võtnud seda positsiooni kui koreograaf. Seega ma olen proovisaalis rohkem, annan treeningtunde laviin proove läbi. Ma olen täiesti adra juures ja aitan nõu ja jõuga kõiki kaasa, nii palju, kui saan ja püüan võimalikud toetavalt tõsta meie kõigi taset veel kõrgemale, kui see on enne mind on tehtud head tööd, ma püüan seda jätkata. Nii et kõik me anname oma pisikese osa siiani, et ma väga loodan anda ka väärika osa eesti balletti. Balletipublik märkab, et te olete teinud ikkagi vahetusi nii balletisolistide kui rühma tantsijate osas. Kas te saite kõik, keda te tahtsite? Via plaanisid? Jah, ütleme, et 90 protsenti küll jah, oli aeg vahetada natukene esitantsijaid, natukene soliste, oli aeg ka tuua omaenda trupist inimesed solistideks. Ketlin Oja näiteks oli noorsolist, temast sai nüüd täiskohaga solist. Hanna Roberta oli meil rühmatantsija, temast sai nüüd noorsolist. Olen ja ka välismaistest tantsijatest ma olen neid ka astmetelt üles toonud, et ma ei tee ainult nii, et ma võtan väljast kedagi sisse, et nii kui meil on midagi oma trupis, need on inimesed, kes on aastaid häid töid teinud ja häid rolle loonud. Ma edutan ka neid, ma viin nad astmelt kõrgel, et ma olen päris päris palju nüüd viimase pooleteist aasta jooksul sellega tegelenud, et anda kõigile midagi. Tõesti siiani ma olen olnud rahul nii tantsijatega, kes on trupi seest kasvanud ega keda ma olen nii-öelda väljast pidanud juurde tooma. See on nii tore, et trupis juba olemasolevaid, eriti noori tantsijaid, annate neile uusi võimalusi ja uusi rolle ja redelil tõusta ja aga kui te väljast sisse toote tantsijaid, mida te võtsite, kas te otsite täiusliku tehnika, et kas te hoidsite suurt isiksust lavalist Sharmi mida te otsite, tantsijad? Minu jaoks number üks on see tahe ja distsipliin, ma näen ära, kui palju tantsija tahab ja kuid tantsijal on see nälg, see tahtmine, siis ma tean, et ta suudab väga palju pakkuda, sellepärast et see ei ole mugav ja lihtne ala. Tantsija peab sellesse panustama rohkem kui ainult tööl. See on eluviis. Ja loomulikult väga hea on, kui seal on ka ideaalne lavaline sarm, oleme ausad, meil, meil on raskem Eestisse neid kõige paremaid tantsijaid saada, sest meie majanduslikud võimalused on teised ja meie prestiiž ei ole veel see, et, et me oleme nüüd maailma tipptrupp, kuhu kõik kõige paremad tantsijad tahavad tulla, aga aga meile on ka tulnud välisvalt soliste ja esitantsijaid, kes ikkagi tahavad siin töötada, nendele meeldib meie klassikaline repertuaar, meie üks suur pluss? Jah, meil ei ole lavani suur, aga. Meil on klassikalise ballete klassikalisi ballett, mida tegelikult tantsijaid ikkagi enamus tahab tantsida, klassikat, sellist väga kaasaegset tantsu on natuke lihtsam teha ja nii Euroopas kui ka Ameerikas liigutakse rohkem ja rohkem selle kaasaegse suuna peale, et Luikede järv on ka kaasaegne, uinuv kaunitar, ka kaasaegne kõik läheb kaasaegseks, et sellist puhast klassikat jääb järjest vähemaks, eks see on meie pluss ja ja tõesti, mul on tantsijale füüsiliselt standard nõudmised, et enamus elemente tuleb ikkagi välja, kehajooned on normaalsed, ma ei oota, et keegi nüüd tuleb kohutava andega ja teeb iga kord üheksa pirueti ja, ja ma nüüd nii kõrgelt ei lenda. Ja seda ma jumala oma trupilt, et kõik standardtantsutehnika tuleks välja, et inimesed oleks kohusetundlikud, et nad tahaksid tööd teha. Samad nõudmised meie oma tantsijatelt kui ka nendele, kes tulevad väljastpoolt sisse. Selle hooaja esimene balleti esietendus, Marina Kesler koreograafiaga ballett Anna Karenina on publikult saanud peaaegu et vaimustunud vastuvõtu. Seda nüüd tantsitaksegi nüüd veel oktoobris on üks etendus ja siis ei olegi järgmist enne, kui tuleva aasta suvel. Public ootaks rohkemat. Ja vaadake selle Anna Karenina, aga on nüüd selline lugu, et meil pidi olema välja eelmine hooaeg märtsikuu sees ja, ja neil oli tegelikult selle hooaja peale jaotatud need etendused ära, aga kuna covid 19 oli jälle kõik sassi pidime inimeste juba ära ostetud etendused panema kuhugi ümber. Me pidime terve hooaja uuesti ümber tegema. Siis kui te vaatate, tegelikult tuleb vist kokku nüüd kas üheksa etendust või et meil ei olegi uuslavastus tavaliselt esimesel hooajal nii palju olnud, meil on uuslavastus tavaliselt kuskil noh, kuus tükki niimoodi. Nüüd me oleme juba rohkem teinud. Jah, me oleme tegelikult teinud selle plokisüsteemis, et me enamus asjad oleme mänginud nüüd september ja oktoober ära. Mida võib-olla peale pähklipureja niimoodi me ei ole teinud järjest, nii et Eesti publik võiks ka natukene nüüd aru saada, et me panime kõik nad kokku olude sunnil ja Me kartsime ka, et oi, et äkki või midagit, aga müüs väga hästi. Ja tõesti ei olnud nimelt plaanitud, et me jätame nüüd sellise pika vahe ja siis me teeme mai ja juunikuus need viimased kaks etendust. Lihtsalt olude sunnil pidime niimoodi planeerima, sest pidime etendused lihtsalt üle viima ja pidime ka hooaja keskel tegema palju muudatusi, nii et, et see, see ei olnud publiku publikule tehtud, nii et et neil oleks kuidagi halvem. Mina ja kogu Estonia teater, et me väga täname oma publikut, et nad on Meid ikkagi toetanud nii koroona ajal kui ka pärast tõesti tõesti, müts maha ja suur kummardus, et inimesed on saalis. Inimesed plaksutavad inimestele läheb korda. Nii publik kui ka kõik meie toetajad, et suur tänu kõigile, et me ei saaks mitte midagi ilma teieta teha, nii et ma siinkohal tänan kõiki publikut, toetajaid. No esietendustest, mis on tulemas oktoobris ja novembris ja siis tuleva aasta alguses b4 taaslavastus. Et nendest rääkisite, aga siis lisaks eelmistest hooaegadest on ju mängukavas ikkagi veel tramm nimega iha. Alice Imedemaal Luikede järv, sisel pähklipureja on, mida vaadata. On, mida vaadata, järgmine hooaeg, tuleb juurde ka Toomas Eduri ballett paja Deer Need, paja ter tuleb tagasi repertuaari ka, nii et me püüame hooajal nii 10 kuni 11 täispikka balletti publikuni tuua. Järgmine hooaeg, meil on ka uuslavastusi oodata, et me püüame, et oleks kogu aeg publikule midagi mitmekesist pakkuda. Kui te olete juba käinud Luikede järve vaatamas, tulge uuesti, meil on uued solistid, meil on uued paarid, kui te. Kui te olete ühte tantsijat näinud ainult ühe partneriga koos tantsimas, siis uskuge, ta kindlasti tantsib koos kellegi teisega ja see etendus on teistmoodi erinev, nii et ma püüan nii publikule kui ka tantsida. Ta läheb pakkuda midagi, mis on, mis on teistsugune, mis on erinev, et ja publikule infoks ma tahaks öelda, et me igal aastal tavaliselt püüame teha kaks sellist uuemat asja ja, ja, või siis üks uus ja teine, mis on selline vanem, mis ei ole nüüd tükk aega mänginud ta tagasi tuua, et me nüüd repertuaaris niimoodi, et viis nime me kohe ei vaheta, sest meil ei ole sellist prooviressurssi ja, ja, ja ülejalaväe midagi teha ei saa, niiet igal aastal me püüame kaks sellist uuemat asja repertuaari tuua ja, ja terve repertuaar vahetub ikka üle üle pikema aja, et et natukene ole, oleme realistlikud, et me ei saa üle üle päeva igasuguseid uusi, Luikede järve, uusi pähklipurejat ja kõiki selliseid luua, et see asi võtab aega, sest sest see nii-öelda see teatrihooaeg on suur ja see masin liigub nii-öelda natukene vaiksemas tempos, et mitte kõiki lavastusi kohe muutes. Te olete varasemates intervjuudes öelnud, et ärge oodake, et ma ise hakkan Estonias lavastama. Kas teil ei ole soovi kellegi teise koreograafiat Estonias lavale tuua ja kas teil endal ka ei ole niisugust koreograafia plaane peas? Koreograafi plaanide koha pealt, mina siiralt usun, et igal korragrahvil peab olema midagi öelda. Ma olen oma tantsijakarjääri jooksul nii-öelda selliseid väikeseid soolasid loonud ja, ja, ja siukseid pisemaid numbreid teinud, et et mul ei ole nüüd ka sellist otsest soovi. Oh, et nüüd on. Nüüd ma olen trupi eesotsas, et ma pean nüüd kindlasti lavastama ja, ja teha, see on natukene selline libe tee, ütleks ma, et alati iga kunstiline juht ei pea lavastama ega kunstiline juht ei ole ka hea lavastaja. Seega ma nii-öelda minu vaikiv seade oleks siis selline, et ma jätaks lavastuse inimestele, kellel on tõesti midagi väga öelda ja nad tahavad midagi publikuni tuua ja, ja nüüd ma pigem tegeleks sellega, et saada trupi nii heasse vormi, et ma suudan tuua väga häid huvitavaid lavastusi. Et noh, on võimalus, et võib-olla midagi klassikalist ma siis natukene teeks selle standard koreograafia, olemasoleva koreograafia põhjal, nagu klassikalised luikede järved on uuesti loodud üle maailma, et tegelikult keegi nagu klassikalist päris uut luikede järve idee ta võtab ikka nii-öelda selle vanapõhja ja natuke paneb ühe käe siin teistmoodi, teise käe siin, et noh võib-olla midagi sellist äkki teen, aga ma ka ei anna pead, et see peab olema alati maitsekalt tehtud ja publiku ette nii-öelda nagu igat asja. Ei, ma ei usu, et peaks, peaks viima, seega jah, ma nüüd täispikka lavastust kohe ei torma lavastama? Jaa, jaa. Kui, siis mul peab olema ikka väga suur impuls ja ma pean ikkagi suutma selle kuidagi ära seletada, et miks mina lavastan ja miks ma just sellist tükkinud lavastaks. Nii et eriti jah, paragrahvina ma esile ei tüki hetkel. Publiku ootusi, võib-olla ka teatriootus uuele juhile, ükskõik, on see siis ooperis või balletis on see, et ta teeks midagi uut, aga taeva pärast mitte nii palju uut, et publik ära ehmatab ja üldse spaa liidule. Täpselt, et noh, ma olen ka seda avalikult mitu korda välja öelnud, et Estonia teater on selline suur kunstilaev ja, ja, ja muudatusi tuleb teha tasakaalukalt, et siin on ka omad traditsioonid, publik on harjunud teatud asjadega, kuidas tempolised ka asjad liiguvad. Et, et seda tuleb teha tasakaalukalt, et me vaatame kuidas publiku külastatavus on, kuidas mingisugused balletilavastused müüvad, et kogu repertuaar kui me planeerime noh, see planeerimine käib kõik koos ooper ja operett ja nii-öelda balletimuusika teatud ikkagi koos, et kuidagi oleme ühes majas, meil on, meil on, meil on üks lava, et see peab ka mingisugune heas mõttes sümbioos, peab olema isa ooper raksust, kõike nii-öelda nagu täiesti ümber ja uuesti teha ja samamoodi balletis. Ja ma olen täitsa seda meelt, et, et ei ole niimoodi, et ma tulen ja võtan need kõik lavastused naha ja teeme nüüd kõik täiesti Uueldan või teisena, et isegi võib-olla kui noh inimesed, kes on juba tüdinenud, võib-olla ootaks. Aga see ei ole, see ei ole lihtsalt realistlik, seda tuleb teha tasakaalukalt ja aega, aegapidi, siis on ka tulemus selline, mis on jäädav ja reaalne, et ei ole, ei ole niisugust üle jalategemist. Te ütlesite enne, et töö ongi kogu teie elu. Nii nagu see Ameerikas, nii on see ka siin Eestis praegu. Jah, see on tõsi, võib-olla see kõlab natukene natukene niimoodi, võib olla kuulajale siis väga üksluine, aga ma kuidagi olen ennast ka läbi TÖÖ identifitseerinud Hollandis ei meeldinud ja ma ei ole tegelikult palju kahetsenud, et jah, kui mul mõni vaba hetk on, siis ma siis ma mõtlen, et võiks küll keegi kõrval olla ja oleks, oleks hea jagada nii rõõme ja kurbust, aga ju ma siis ei ole ka leidnud seda inimest, kes kes võib-olla minust nii aru saaks, mind nii mõistaks nagu ma nagu ma soovin, nagu, nagu mulle on vaja ja seega võib-olla siukseid jah, neid, neid kompromisse on elus tehtud, aga nad ei ole siiamaani nii-öelda minu jaoks pikas perspektiivis töödanud, nii et eks vaatame, kas, kas töö kõrvale kunagi midagi muud ka ilmub, aga praegu on selleks praegu on selleks tõesti töö ja ma olen. Ma olen siiamaani küllalt õnnelik selle tööle, mis ma olen elus teinud. Ja ma mul ei ole ka midagi sellist paanilist, et oi, kui nüüd mingi tuju ära kaoks, et kuidas ma nüüd siis hakkama saan. Küll ma ikka saan, et olen, olen enamus oma elust kahe jala peale maandunud, nii et ma loodan, et maandun ka edaspidi. Selles ei ole absoluutselt üldse kahtlust mida teile soovida teie selles nüüd juba teist hooaega alanud ametis. Soovige soovige tantsijatele, et nad oleks kõik terved. Soovige balleti juhtkonnale, et neil oleks energiat ja särtsu ja tahet tegeleda meie tantsijatega, et, et me saaksime veel paremaks kui molekule. Soovige meile, et meil oleks finantsiliselt kõik korras, et me saaksime publikule tuua häid lavastusi ja soovige minule head energiat ja positiivsust. Ma soovin, et teie soovid lähevad täide. Ma tahan küll aitäh intervjuu eest, Linnar looris ja väga palju edu teile teie uues, ikka veel uues ja raskes ametis. Uus külaline, kaja loodimisel ootab meid tuleval laupäeval kuulmiseni.