Kui kogu rahvas 23. oktoober 1943 oli suure isamaasõja 854. päev. Peaaegu kaks kuud olid kestnud ägedad lahingud Ukraina steppides ja Donbassis. Päevad ja ööd olid miljonid mehed palavas heitluses vaenlase jõududega, kes püüdsid klammerduda iga küla ja asula külge, et sellega pidurdada Nõukogude sõjameeste edasiliikumise hoogu. Olles raevunud Kurski kaarel osaks saanud rängast kaotusest, nõudis Hitler oma kindralitelt, maksku mis maksab punaarmee peatamist. Juba enne nõndanimetatud idavallid, mis pidi kulgema Narvast kuni Musta mereni ja mille peamisi koostisosi olid neb mille paremale kaldale vaenlane oli rajanud sügavad kaitsevööndid meenutab armee. Kindral Semjon Ivanov, endine Voroneži rinde staabiülem. Jepri läänekaldale rajatud kaitsevööndid tekitasid pealetungi ei ole väga suuri raskusi. See oli ülimalt tõsine tõke Nõukogude vägede ees. Ööl nõupidamisel Berliinis olevat Hitler öelnud. Enne hakkab neprit tagurpidi voolama, kui venelased seda jõge ületada suudavad. Ta mõistis, et Nepressioone kaitsmisest sõltub mitte ainult rinde lõunaosa vaid kogu Kagu-Euroopa saatus. Augusti keskel 1943 algas hiigelheitlus Vasakkalda Ukraina pärast samuti Donbassi vabastamiseks. Eesmärk oli forsseerida neprile. Kiiresti lähenesid neprile Voroneži rinde väed. Astunud lahingutesse, vabastasid meie rinde väed 14. septembril Lognitsa linna. 16. septembril Rumla linna ning Tšerniigobja sumi oblasti mitmed keskused. Rindevägede juhataja armeekindral Nikolai vad. Putin mõistis olukorda suurepäraselt. Oma 18. septembri direktiivis nõudis ta armeekomandöridele kiiret jõudmist Dnepri äärde ja selle ületamist käigult. Suuri lootusi. Selle ülesande edukaks täitmiseks pani rinde staap meile peakorterile servist juurde antud kindral Walko kolmandale kaardiväe tankiarmeele ja kindral paranovi kaardiväe ratsakorpusele aga samuti rinde omadele üksikutele tanki ja mehhaniseeritud korpusele. Lahingutes Dnepri ülekäikude pärast ja jõe forsseerimisel põhja pool Kiievit paistsid eriti silma 240. laskurdiviis polkovnik kummanski juhtimisel ja 167. diviis kindral Melnikovi juhtimisel. Ööl vastu 20 kuuendat septembrit jõudis 200 neljakümnes- diviis Dnepri äärde, asus viivitamatult jõe ületamist ettevalmistama. Polkude pataljonikomandörid õppisid isiklikult tundma juurdepääse jõele, et leida võimalikult soodsamaid lõikesele forsseerimiseks. Vaenlane rakendas käikuma suurtükid ja lennukid takistamaks meie ettevalmistusi. Nõukogude sõjamehed ilmutasid suurt mehisust, visadust ja vastupidavust. Nad suutsid mitte ainult kiiresti loodud plats Tarmidel vastu pidada, vaid neid ka laiendada. Septembri lõpus ja oktoobri alguses ületasid Nõukogude väed Dnepri rindel, mille ulatus oli 750 kilomeetrit. Sellel vahemaal loodi 23 platsdarmi, millega lõhuti vastase kaitsesüsteem ning kindlustati võimalused edasiseks edukaks lahingutegevuseks. Seda saadet ette valmistades kohtusin ma mitmed Dnepri lahingute kangelasega. Üks neist erualampolkovnik Nikolai kurapov, kelle mälestustega Me tutvume lähemalt järgmises saates. Ütles, et tagantjärele on raske seda mõista, kust toona see võeti, et niisuguse hooga edasi liikuda. Pärast kurnavat suhe lahingut Kurski kaarel suundusid armeed diviisid ja polgud uutesse pikkadesse Jaagurnavatesse lahingutesse Ukrainas järgnepril. Ehkki oldi surmani väsinud, ei pidanud keegi võimalikuks tahta kas või pisukest hingetõmmet. Kõiki kannustas vaid üks soov paisata vaenlane kiiresti Dnepri taha ja sealt edasi välja meie kodumaa piiridest. Selle eesmärgi nimel ei hoolitud väsimusest ega ületamatutena tunduvatest, raskustest. Ja edasitungimise hoog oli tõepoolest hämmastav. Veidi kroonika. 23. septembril vabastati Poltaava 24. Boriss pool. 25. septembril Smolensk Jaroslavli. 26. septembril jõuti mitmes lõigus neprini. 29. septembril puhastati vaenlasest täielikult banaani poolsaar. 14. oktoobril vabastati seal büroos ja 16. loojev 23. oktoobril Melituupol 25. oktoobril Nitro Petrovskijad. Brotzergensk nimetasime ainult tähtsamaid kusi, ent nende kõrval vabastati iga päev sadu asulaid ja külasid. Taganemisel purustasid fašistid füüreri käsku täites kõik linnad ja külad. Nii et kivigi jäänud kivi peale. Nad küüditasid ära kogu elanikkonna. See oli kurikuulus surnud maa taktika. Hiljem pärast sõda kiitles armeede grupi süüd juhatada taia feldmarssal Erich von Manstein oma raamatus Verlorene Siege kaotatud võidud küüniliselt, et andis korralduse hävitada kõik Donbassi sõjaliselt tähtsad objektid, see tähendab täielikult purustada see tööstuskeskus. Me nimetasime, et 25. septembril vabastati Smolensk iidne vene linn nepri ülemjooksul, mida ajalookroonikad on esmakordselt nimetanud üheksandal sajandil. Selle rikkalikke arhitektuuri ja kunstimälestistega linna olid fašistid vallutanud juba 16. juulil 1941. Lenini preemia laureaat Aleksander dwardovski on ise Smolenski maamees ja ta jõudis sõjakirjasaatjana sellesse iidsesse linna. Kohe pärast tema vabastamist. Sirvime korraks tema sõjamärkmeid, sest sissekandeid Smolenski ja selle ümbruskonna kohta võib võtta üldistusena. Ma ei näinud molenskit esimesel sõjasuvel, kui Hitlerlased süütasid ja purustasid teda õhust. Ning minu jaoks nägi linn sel päeval välja, otsekui oleks ta kustumata põlenud. Kõik need kaks ja pool aastat. Tundus, et isegi nii pikaajalise vahetpidamatu hävitustööga ei oleks tuli saanud teha enamat sellest, mida võisin näha oma silmadega, mis tundsid linna tervena. Ei tahaks kõike seda uuesti kirjeldada, kuivõrd mitmepalgelised ja tähelepanuväärsed igaüks omamoodi on linnad täis pulbitsevat elu, oma õitsengut. Ja kuivõrd sarnased ja nukralt ühetaolised on nad sõjast põhjustatud Yinenduses õhku lastud ehituste. Raske sööbib tolm näotult kiviprügihunnikud, mis on varisenud keset tänavat esimesel isegi teiselt maja korruselt põlemisest mustunud aknaavadega maja seinad. Kõike seda on korduvalt nähtud koguvama painavas üks luisuses. Ja vahest ehk oli see pilt omamoodi veelgi kurvem neist padrikuist ja sellest laustumisest, mis mind külas vastu võttis. See oli sama tee, mida mööda ma lapsepõlves koos isada Smolenskis sõitsin Jelnia maante Gazett kahel pool teed. Kased nii palju kui mäletan, olid alati vanad, jämedalt hüvelised, paljudel alumised oksad ära kuivanud. Sõjas oli neist vähe järele jäänud, vahel harva mõni mürsust murtud puu kuiv ja inetu, könt või maas pommiaugu kõrval mädanev hiiglaslik ront. Jah, ava, mida mäletan kolmest õpiaastast algkoolis ja hingedepäeva aasta laadadest põletasid sakslased 1942. aastal maani maha. Põletasid kuusi inimestega. Tules hukkus umbes 200 elanikku, peamiselt naised ja lapsed. See oli karistussalga kättemaks partisanide abistamise eest, kellele Yahova naised küpsetasid leiba ja õmblesid pesu. Kodukülasa koori ainult vähestel inimestel läks korda mahalaskmist või tulesurma vältida. Koht on niivõrd metsistunud ja näib nii ebatavalisena, et ma ei tundnud ära isegi isa maja tuleaset. Mitte ainsatki puud ei aeda mitte telliskividega Nutigi hoonetest kõikundmatunud Kanepi kõrgusesse umbrohtu, mis tavaliselt vohab maha jäänud tuleasemetele. Ei mingit kodupaika, ei mingeid muljeid, tundemärke ega äratundmist. Ainult sõda oma iseloomulike joontega, mis talle on omased kõikjal, kus ma teda olen näinud. Kui nii võtta, eks fašistidel oli enda arvates põhjust Smolenskimaal märatseda. See piirkond oli võimsalt haaratud üldrahvalikku partisanivõitlusest. Lehitsedes ajalehe Pravda sõjaaegsed aastakäike, sattusin 1942. aasta 31. juulinumbris lühikirjutisele mille allkirjaks oli patsia ühendatud partisanirühmade komandör. Konspiratsiooni mõttes. Nimetu kirjutas. Me oleme pidanud vaenlase tagalas 300 lahingut. Üle 300 küla on pidanud fašistid meie surve all maha jätma. 6000 fašist joon tapetud meie rühmade partisanide kätega. Ligi 200 autot, saksa sõdurite, sõja ja toidumoona ning meilt röövitud metsamaterjaliga on metsateedel õhku lannanud või meie kätte sattunud. Meie vastu saadetud 17 tanki. Me hävitasime 380 veokid miinidega onu tas vallutatud või hävitatud. Viis sõjaväeešeloni, mis vedasid rindele reserve, tanke ja muud tehnikat on kraavi lastud. See lakooniline, ent tähendusrikas raport esitati 1942. aasta suvel kuid siis oli ees veel rohkem kui aasta partisanivõitlust Smolenskimaal. Jah, selle maa elanikud maksid vaenlasele halastamatult kätte, nagu seda tegi kogu meie rahvas. Ja jõudis kätte aeg, mil ka eesti poistel tuli taas lahingusse minna. Nendel samadel eesti poistel, keda okupatsioonivõimude propaganda füürerit olid mitu korda surnuks kuulutanud esimest korda juba okupatsiooni alguses ja nüüd siis teab mitmendat korda pärast Velikije Lukit. Neil polnud võimalik maha vaikida Eesti sõjameeste osalemist selle linna vabastamisel. Küll aga püüdsid nad olematuks teha Eesti korpuse, sest korpus, see on ikka kümned tuhanded mehed. Aga fašistlike propagandistid käsitluses olevat Velikije Luki all olnud vaid käputäis mehi, kes õnnekombel alles jäänud ja keda bolševikud nüüd kahuri lihana hukka saatsid. Kõik, kes üle jooksnud või vangi langenud, olevat viimseni surma saanud. 1943. aasta varakevadel lavastati Viljandi vangilaagris järjekordne fašistlik propagandaüritus. Vangi langenud eestlaste pidulik koju saatmise tseremoonia. Okupatsiooniaegses ajalehes avaldatud foto näitab käputäit mehi rivis seismas nende ees fasistlikus mundris politseinikud. Ja sealsamas teatavad kirjaread, et kõik vabaks saanud lubanud pärast lühikest puhkust relva võtta, et bolševikele kätte tasuda osaks saanud alanduste eest. Kes see käputäis siis oli ja mis nendega juhtus? Sõjas on paratamatut dramaatilisi olukordi, kus vangi langemine vältimatu. Selliseid olukordi oli ka Velikije Luki all. Eriti siis, kui 249. eesti laskurdiviis võitles vaenlase ülekaalukate jõududega nõndanimetatud välisrindel. Põrutatud ja haavatud mehi on ju kerge vangiks kuulutada. Pole põhjust salata, et oli ka mõningaid ülejooksikuid. Niisuguseid, kelle koondkuju on Paul Kuusberg andnud oma romaanis Enn Kalmu kaks mina endise korporandi ja kaitseliitlase Reinoppi näol. Rääkisin mehega, kes alles kolmandal päeval pärast vangistamist oli raskest põrutusest toibunud ja alles siis taibanud, mis temaga õieti juhtunud oli. Siis polnud enam midagi võimalik muuta, sest ümberringi oli okastraat, mitu vangilaagrid Pihkvas ja mujal, kuni toodi Viljandi laagrisse. Seal oli alanud töötlemine. Kõigepealt nõutud nõukogudevastaseid avaldusi, seega valet elust tagalas ja punaarmees teenivate eestlaste kohta. Seejärel aga käsk otsustada, kas astumine Eesti leegioni politseipataljoni, piirikaitserügementi või minu vestluskaaslane kinnitas, et esimesed 11 keeldujat anti kohe välikohtu kätte, kes nad kui bolševike käsilased kohe surma mõistis. Sellega taheti ülejäänuid hirmutada. Fašistid saidki enamikul meestelt soovitud allkirjad, kuid need allkirjad jäid katteta. Nende andjad ei mõelnudki oma nahka fašistide eest turule viia. Hirmutamisest ja ähvardustest hoolimata ei allunud hulk mehi siiski fašistide peibutustele ja neile sai osaks koonduslaagri vangide saatus. Ainult üksikud neist nägid vabanemistundi. Ja kuigi fašistid eesti korpuse surnuks vaikisid, olid Eesti sõjamehed endiselt rivis, parandades Velikije Luki all saadud haavu. 1943. aasta suvi oli kulunud kaitsetöödele mille kestel mehed tugevdasid ihurammu ja kogusid jõudu ees ootavateks heitlusteks. Osal meestel tuli aga õige pea lahingusse minna, meenutab erumajor Gustav Teder toona veel vanemleitnant. Sel momendil, kui sakslased alustasid Kurski kaarel hirmsat tugevat pealetungi sai ka Eesti laskurkorpus käsu liikuda rindele uuesti, see oli juuli alul. Septembri lõpul ETV, 20. või 21. septembril sai Meie suurtükivägi käsu hakata viima läbi õppelaskmisi frondil ja nime rändasimegi Neeveli alla. Tegime seal oma õppelaskmist juba elavatele märkide pihta vaenlase pihta. Maastik oli seal väga huvitav. Vooreline maastik liikuda sai isegi päeval väga varjatult, aga üksikud kohatust läbi paistis, võis veel vaenlane saiale teed vaadelda. Kandis tule muidugi edasi ja sugeda saime seal võrdlemisi kõvasti. Aga ma laskmised, tegime kõik ära, õigesse lahingusse. Neeveli pärast asusime oktoobripühade päeval. Sel päeval vabastati Keyes. Vaenlase strateegilistes plaanides kujutas Kolmnurk Velikije Luki neemel Novoshokolliki väga tähtsat osa. Kõik kolmnurga nurgad olid olulised liiklussõlmed, mis võimaldasid fašistlikul väejuhatusel manööverdada vägede ja tehnikaga igas suunas. Seepärast polnud imestada, kui vaenlane püüdis aasta alguses juba Velikije Lukit iga hinna eest enda käes pidada. Teadagi see tal ei õnnestunud. Seda rajukamalt heitlas ta nüüd kolmnurga teise nurga Neveli pärast. Kuigi punaarmee oktoobri alguses linna vabastas, polnud olukord seal kuigi stabiilne. Hitlerlaste jaoks oli välja kujunemas ohtlik kott, mille suu sulgemine oleks tähendanud tugevate üksuste täielikku sissepiiramist. Selle kotisuu sulgemiseks läkski vaja eestlastest suurtükiväelaste abi. Edasi aga räägib meie teine tänane vestluskaaslane. Erukindralmajor Karl Aru. Mina sain käsu 30. oktoobril 43 minuni, siis seitsmenda diviisi suurtükijuhataja sain käsu esimesest novembrist asuda suurtükiväegruppi Kriitilised juhatajaks. Sekretsed koosnes 85.-st korpuse ja 23.-st seitsme seitsme suudlike polkudest. Ja see grupp pidi siis toetama teise Balsi rinde vägesid Noosakolnike suunas juba. Kuid juhtus nii et selle kreetsetil ei tulnud tegutseda. Sest vaenlane väga hindas neid nurkasid ja tegi kõik selleks, et tagastada. Neevel koondas sinna vägesid ja tekkiski niisugune hädaoht. Seda kõike arvestades teise poldi rindeväejuhatuse käsul. Meie suurtükivägi allutati kuuenda kaardiväe laskurdiviisile, mis asub neljandal ja viiendal õhtul alustasimegi rännakud või marssi, kuidas ütelda, oli tarvis läbida 100 kilomeetrit. Ega see nii suur maapulti, kuid tuleb arvesse võtta teemi ö. Tüütud, vihmida, sajab. Tee on porine, aukusi täis. Seal see tähendab siis lennukipommiaugud, mürsud ja kõik need on purjevett täis. Iga kahuriveoki käisid poisid, näidates teed, et mitte kraavi minna. Tulesid põlema panna ei saanud isegi varjatud tulesid mites. Vaenlase luurelennukid istusid üleval kogu aeg ja see rännak toimus peaaegu vahetpidamata. Vaenlase suurtükiväe ja miinipilduja tule all. Autod, mis jäid kusagile kinni porisse või, ja takistasid teiste liikumist, sest liikumine oli peaaegu kahes kolmes paralleelkolonnis olid moodustatud grupid traktorite ja tankidest kes tõmbasid seisma jäänud porisse kinni jäänud autot või transport, vahendid otsekohe teelt kõrvale, ilma armuta. Ilma millegita need jäidki sinna, paremon laseks, jääb kõrvale, teised saaks edasi teed mööda sellest õudses mudast ja porist. Et jõuda õigeaegselt positsioonidele. No üks suurimates raskustes oli muidugi siis laskemoona äratoomine Noosakonnikalt sellest meie ees on ju rohkem kaasa võtta kui ette nähtud null 25. Tuleühikud eelikute tagavara rohkem ei saa võtta, aga siis lahinguks on tarvis vähemalt poolteist kaks oli mul tarvis. Sellega oli palju juttu rinde sõjanõukogu liikmega Mehhisega armee General bokoviga. Ja tuli riskida. Ühe pataljoni jätsin ainult ühe masina, kõik saatsime laskemoona järele. Suurt tööd tegid ja vastutustundega suhtusid oma kohtustuse minu suurtükivarustuse ülema nagu Jaan Roo, Alfred kandre, El rajandi, Elmar Kangru värk, haavamäe ja palju veel teisi. Ja õigeks ajaks laskemoon oli ka kohal. Kohalejõudmine ja laskemoona vedu kõik see oli suur asi muidugi. Aga eks enne tegelikku lahingusse astumist tuli teha ka kohapeal hulk eeltöid. Gustav Teder. Hakkasime Seitsmenda hommikul teostama, luuret mäletan vaatluspunktide rajooni sain kätte mäeseljandikul. Ja see oli huvitav, sellepärast seljandik, et olin kitsas voored pealt võib-olla meetri laiune ainult järsu nõlvadega. Sest väeahelikud sinna üles ja me tegime vaatluspunktid. See lahing oli omapärane vast sellepärast, et jalgväge meie juures peaaegu ei olnudki. See oli kusagil tiibadel, meie vaatluspunkti tasandist kusagil soo serval. Soo laius oli üks 200 300 meetrit, teisel pool olid kohe vaenlase vaatluspunktid ja positsioonid. Öösel ma pidin viima kohale juhtimisrühmakomandörid, teised juhtimisrühmade mehed, et vaatluspunkte sisse võtta, vaata öösel kaevama ja mäletan pimedas. Eksisin nii palju teed, et ma teadsin, miiniväljad on siin ees ja miiniväljad olid traadiga traattõkked ära märgitud. Pimedas läksime traat tõkionees. Lähme traatlike serva mööda, et me üle ei astu, teisel pool on miiniväli ja käisime traatlike pöörusel. Teisele poole käisime veel, vaatasin, et on sama koha peal tagasi traatlike serva mööda ja siis saime aru. Mehed olid kõik ane rivis, mille järel me käime miiniväljal traattõkke seespool ääres. Aga õnneks me oli, liikusime kogu aeg väga traatlike lähedal, nii et me miinivälja otsa ei läinud. Kuid mindi ka miini otsa. Seda mäletab 23. suurtükipolgu luurejaokomandör, praegune pensionär Türil Aleksander põrdsep. No kui olin, kuivõrd jaaa komandör, siis esimene mure tuli auk maa sisse keset auku kaevama. Ja siis läksin hobusemehega luure hobusemees, kas Puumets oli purustanud külas ja läksin siis kate palkist otsima? Nõsaime koorma parajas pääle ei mäleta, üks pisike, kahe raami ruuduga aknaga oli mul käes ja jõudsime just samasse kohta, kus mehed on selle mäe taha nõlva sisse kaevanud, selle augu valmis. Ja nagu selle au ligidale saime, nii suur kärakas. Ja see koorem läks kõik kolinal laiali ja ma vankri kõrvale tuli nagu jalga lase padjaga. Pehme leegion. Nonii, selgus jalaväemiini otsa läinud sakslase, see territoorium, kõik mineeritud oli juba Meie tööl seal segada. Õnneks see oli nii, et hobusemees istus, oli kahe hobusevanker. Tema voorimehe iste oli eesvanker, oli taga. Tema jäi selle kahe ratta peal istuvad raha, mis juhtusid koormat tagumise ratastega ei ole enne haavata, keegi ei saa seal ja sai ka ehitusära tehtud. Moldon sai valmis vaatluspunktis sisustatud vastavalt. Rahastuspunktid kaevasime sisse, markeerisime öösel hommikuks ära, kas siis suurtükiväevaatus, et teha kindlaks märkeima, luurata ilma märkideta ei saa suurtükid üldse tulistada pole mõtet lasta, need märgid tulevad kindlaks teha ja koordinaadid tuleb kindlaks teha. Koordinaadid tulevad anda tulepositsioonidele, mis asusid umbes kaks kilomeetrit Neevelist ida pool. Nii me muidugi ei saanud sinna tulla, et vaenlane meid üldse oleks näinud ja vaenlane hakkas pidevalt uudistama, leidis väeosad, liiguvad, kartis pealetungi ja tegelikult algaski lahing järgmisel päeval meie tankirünnak vaenlase positsioonidele, seda tankirünnakud meie suutegi toetasid. Katsime eest ära kõik kaevikud ja tulipunktid, kus olid nendele otsesihtimist suurt tükid. Selgesti oli näha nii paarisaja meetri kaugusel nende vaatlejad vaatluspunktides kes juhtisid tuld meie tankide pihta. Peab tõesti mütsi võtma maha meie patareikomandöri tees. Kapten palk oli esimese patarei komandör kolme esimese mürsuga, ta lasi ühe tähtsamaid vaatluspunkte puruks, niiet palgiti lendasid. Kuulipildujad, mis hoidsid kinni meie tiibadelt tulevat jalgväge. Need kuulipildujad said ära hävitatud, meie täpse tule poolest tuli oli vaenlase poolt niivõrd tihe, sinna, aga vaatluspunktid olid valittonis kerge terava seljandik otsa need mürsud, mis otse pihta ei tulnud, need lakas läksid mäenõlva või lendasid otsekohe üle, nii et vaatluspunktis tihti oli niisugune tunne, et mürsk, mis üle lendab, teda muidugi näha ei olnud, aga tuule tõmbusega oli, tunneb mütsi peast ära. Ja kohe mäe taha nad sinna maandusid ja meie väiksemate kogemustega võitlejad, kes olid valinud oma veidrikud või õieti telefonisõlmed ja natukene kaugemale, need said need mürsud kõik oma kaela, mis lastevaatluspunktide pihta. Ja seal oli päris imelugusid. Määrame nüüd kindral aru abiga kindlaks lahingu algusaja ja siis kuuleme ka nendest imelugudest. Ja 10. novembril kell kaheksa 10 käis katjušade saatel tule ettevalmistuskorpuse komandöri, kindral Pärn saabus 85. suurtükipolgu vaatluspunkti. Ja muuseumi niisugune. Episood mul tuli pealt vaadata, vaenlane toibudes, avastab tule meie politsei välja uurides meie vaatluspunktide hakkasid lendama sinna siis. Ja paned poisid, seal vaatlus kongressis jooksis onnidesse. Ja siis polgukomandör tegi Pärnule ka ettepaneku, et on aga Pärnut ja seda hakkas need lollid mürsku, sinna on, ei tulegi või? Arvad, et nad sinna ei tule? Jätkas potis pabeross, pani suhu ja jätkasin kõik need, kes olid juba enne varjendisse läinud, nendel oli ka abitulid ka väljana. Ja taas Gustav Teder Seersant valida, siis ta ütleb, et ta duellis praegu, kui ma ei eksi, tema vaatluspunkti, mis oli maa sisse kaevatud ja millel oli jäitud väike lapp, 40 sentimeetri kõrgune lavats, kus mehed magasid peal, üks meestest magas sineli all parastatud, puhkas öösel, mürsk kukkus otse ette, sinna sissekäiku, aga sinna madalamasse ossa ja lõhkes, need mehel oli sinel pealt ribadeks, aga ise mees täiesti terve Thi kildu pihta ei tulnud, nii et teine juhus oli sealsamas kõrvalonnis, kus mürsk tuli print palkidest tehtud kate ääre alt. Siis põrutas mehed, vaatasid sinna, muld kukkus eest ära ja mürsuots jäi ilusti meeste silmade ette rippuma. Serva alla ja muidugi paar sekundit oli meestelt võrdlemisi hõre olukord taipasid, et mürsk ei lõhkeaga, kui ta oleks lõhkenud. Muidugi seda olukorda isegi oleks tekkinud, kus nad olles hirmu pidanud tundma. Eks lahing koosnegi episoodidest, õnnelikest ja õnnetutest. Viimaseid on kahjuks palju rohkem. Nüüd aga laseme jätkata kindralharul. No ja meie suurtükiväegrupp täitis oma ülesanded siin ja pälvis toetavate väekoondiste kiituskirja, mis praegu ongi arhiivilise sama õhtu 10. lootes, et nüüd on kõik juba ülesanne täidetud. Sain uue ülesande grupp viia üle teise lõiku vasakule nivel nelingadi maantee suunast. See ei ole küll kaugel kaheksa kilomeetris, aga kujutage ette, kõik sideliinid on tarvis maha võtta, kõik uuesti sisse, kaevade moondada, kõike teada. Ja kõik seda ühe ööga ja pimedusse, see oli väga raske. Malaisia niisugune lahendus, ainult et neil oli linnas oli plats, kus oli turuplats, võiks paista olits, et panin kõik polgud sinna ritta mitte valida ja ei olnud aega ju käia ringi. 12 Ma avasin tule ja tekkis niisugune suur duell. Kui nii võid, ütleme saksa ja meie suurtükid veel, no mitte ainult meie seal kõik nende diviiside omadega. Ütleme sõjas pole olnud, ei kujuta ette, mis tähendab öösel positsiooni ülevõtmine, see ei ole mitte, et lähed maastikule, vaatad üle, ahah, siin on tore Tore maasikatee ja nõnda edasi nina välja pista ei saa ja kui valgeks hakkab minema, siis nähakse sind täpselt samuti nagu sina, teisi. Maastik on tehtud nii lagedaks lahingväljal, et ei ole seal ühtegi maja, ühtegi vundamenti, kust sa võid kinni hakata, et saada ühte või teist koordinaati märkida kaardil ära, keda on neid tulepositsioonile. Nii et see öised kohavahetused, positsioonide vahetused, need on seotud väga suurte raskustega ja ma pean ütlema, lihtsalt kangelaslikud olid meie mehed. Sest öösel, kui sa rändad ringi, see ei ole mitte magamisvagunis võid, sa rändad ikka jälle mööda seda poriinimesed, magamata, täiesti tülpinud ja tüdinud. Aga lahingülesanne tuleb täita Nalinevaleli tehtud võrdlemise maatasa, nagu Veliki Luki ivaliku hiljutise ikka veel mõned majatisti nööridest polnud seda. Ja Neevelis saadi õppetund ka selle kohta, mis on valvsust. Seda mäletab sõjaveteran Viktor Kivistik. Me seisime selles vaatluspunktis leveli linnast ülespoole peamagistraali Riia poole, aga vasakupoolsel mäekünka pääl oli leevi kirik. Ja see kirik oli küllalt kõrge valge torniga ja vaatame mikspärast pidevalt meie vaatluspunktidel alati turmtuli peal ja otsetabamusega laskis meie vaatluspunkti sakslased üks saksa peab olema kuskil kirikutornis kraadijaamaga juhikesedasega ja pikavaatuse järgi tuli asi jõudis nii kaugele, et oligi sakslane. Tornis raadiojaamaga juhtis kogu seda tulelööki nende kõrgustikul, kus seisis suur tükkivaatseptit. Muidugi sakslased toodi väljajalaväelaste poolt. Nüüd veel küsimus kindral arule. Kui kaua kestis korpuse suurtükiväelaste osalemine Eveli lahingus? 13-l novembril kuuenda armee väeosad läksid ülekaitsele ja meie olime jälle üle viidud uudirajooni. Hiljem mõni päev oli käsk tagasi minna, roosa kolmik olla. Olime allutatud 22. armee väeosadele. Me juba kuulsime, et lahingutegevusel Neeveli all oli kaugelt suurem kui kohalik tähtsus mitte lubada fašistidel sealt oma vägesid neprile paisata, kus arenesid sõja, selle etapi tähtsaimad sündmused. Ja ega vist sõjas polegi operatsiooni, millel puuduks kaugemale ulatuv mõte ja eesmärk. Käis Stalingradi lahing. Meil oli siin lahingliigi luugi all ja seda alla veel Marshal Sukuksude käis, et selle tähtsust peab meeles pidama selles mõttes, et kinni pidada sakslaste vägesid, siin ei paiskaks neid sinna Laningedel. Ja nüüd juba 43. aastal, lõpus, 404. alguses, jaanuaris jälle, kui ma olin noor Sokollikal abistasime oma kogupaukudega Leningradi rinnet siis siis oli tal võimalus toetada ja ümber paigutada meie eest vägesid Leningradi rinde, et aga seda ei lubanud, sest meie olime küünega kinni. Täna 40 aastat tagasi jäi suure isamaasõja lõpuni veel 564 päeva.