Tere on 10. mai, on esmaspäev ja algab järjekordne talutund siin Tallinnas stuudios. Otse minu vastas istub härra Hillar Palamets, tere hommikust. Maailma tähelepanu või õigemini, kelle Euroopa tähelepanu koondub selle nädala teisel poolel Balkani poolsaare lõunaosas olevale istampolile. Ja mõni kuu hiljem samas läheduses paiknevale Ateenale seoses olümpiamängudega. See on üks põhjus, miks valisin tänase ajaloo tunni teema kreeka kultuuriloost. Aga teine ajend oli, et mõni aeg tagasi sattus olla pol Loomingu Raamatukogu. Üks viimaseid numbreid möödunud aastast ja selle oli kirja pannud Rootsi literaat, publitsist Göran häkk. Praktiline kõnekunst. Lugesin ta läbi ja mõndagi õige huvitavat intrigeerivat oli seal leid. Talustab nii. Mis on retoorika? Retoorika oli siinmail kaega halva kõlaga sõna. Nüüd aga paistab, et meil ei saa retoorikas kunagi küllalt. Retoorika vastu on taas huvi äratanud meediaühiskond ja teleekraanil toimuv suusõnaline suhtlemine. Trend pärineb nagu enamik meie tänapäeva trende anglosaksi maadest. Ometi on Lõuna-Euroopas erinevalt meist huvi retoorika vastu alati elab olnud. Mis on siis retoorika? Küsib Göran öök. Retoorika on õpetus kõnekunstist antiikajal leiutatud teadus sellest, kuidas sõnadega mõju avaldada. Kuna kogu tolleaegne massikommunikatsioon toimus suusõnaliselt, tegelebki retoorika põhiliselt suulise kõnega. Tähendab retoorika külgneb osad kirjandusteaduse ja jutustamistehnikaga aga samuti ka reklaamiteooria ja praktilise massimeediateadusega. Ta jätkab nii, loomulikult külgneb retoorikaga pedagoogikaga oskusega, kuidas sisendusjõuliselt õpetada või vähemalt sellega, mida pedagoogika võiks olla, kui ta tegeleks sellega, kuidas sisendusjõuliselt õpetada, selle asemel, et keerutada uduseid, teooriaid sellest, miks lapsed peavad tegelema koolis kõige muuga peale õppimise. Vanal ajal oli retoorika muide koolis üks tähtsamaid õppeaineid. Ilmselt mõtleb ta vanaajal keskaegset haridussüsteemi. Endiselt on mõistetav, et vanimatele, antiiksetele tähelepanekutele. Ma pühendan palju ruumi. Selles valdkonnas jõudsid vanad kreeklased ja roomlased kaugemale kui mis tahes muul alal. Ja mitte üheski teises valdkonnas pole meie ajal olnud nii vähe uut lisada peale selle, mis tuleneb uutest meediumidest ja muus sellises, sest inimene jääb ikkagi inimeseks. Toorika võimaluste süstemaatiline uurimine sai alguse Vanas-Kreekas linnriikides ja iseäranis Ateenas oli tarvilik osata rahvakoosoleku ees kohtus või mingi piduliku sündmuse puhul kodanikele oma asjast rääkida. Ja need kolm vajadust moodustavad ka lähtekoha kolme liiki kõnekunstile mis antiikajal arvesse tulid. Need olid poliitilised kõned, juriidilised kõned ja pidulikud kõned. Lisaksin omalt poolt nii palju. Etnoloogid, kes on uurinud praegu veel esiaja tasemel elavaid hõime ja selle alusel teinud järeldusi esiaia ühiskonna kohta, väidavad et sugukonna vanemalt nõuti nelja asja, siis loeti teda heaks vanemaks, siis hoiti teda võimul. Esimene oli, ta pidi olema hea looduse tundja. Ta pidi Nomadiseeruva eluviisi juures viima sugukonna sinna, kus leidus parajasti sel aastaajal toit. Teine ta pidi olema õiglane mees lahendama kiiresti ja sugukonna õiguse mõistele vastavalt tekkinud konflikte. Aga neid On tekkinud alati ja neid tuleb ka tulevikus. Kolmas Ta pidi olema suur unenägija, kes unes suhtleb esivanemate vaimudega. Saab nendelt juhiseid, küsib nendelt nõu. Teinekord, kui see ei tahtnud tavalises unes esineda, hingasid nad sisse uimastavat suitsu või sõid nagu siberi rahvaste juures on hallutsinatsioone, esile kutsuvaid stseeni. Teinekord tegi seda hõimu nõid või tark ja kolmas nõue. Sugukonna vanem pidi olema igal juhul hea kõnemees et ta kõiki neid kolme varasemat oskust viiks veenvalt oma sugukonna liikmeteni. Ja kuulates praegu veel üksikute hõimude vanemate sõnavõtte. Etnaloogid kinnitavad, et nad ei keeruta, räägivad veenvalt lihtsalt ja sealt edasi on viinud areng Vana-Kreekani. Tõsi, Mesopotaamias praeguse Iraagi alal ja Egiptuses esines ka eri liiki pidulikke kõnesid. Pane küürikaks nimetatud, mille sülista valitsejad, vaaraod, tema seoseid jumalaga. Sageli loeti teda jumaluseks endaks. Need olid ülistuskõned, mis ka Antiik-Kreekas ei kadunud. Aga nüüd pärast nüüdisaegse kreeka muusika kuulamist läheme siis vanakreeka retoorika sünniaegade juurde. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Nüüdisinimestel on raske ette kujutada, millist tähtsat osa etendas retoorika Antiik-Kreekas ja Roomas. Sest tolleaegne vaimne kultuur oli eelkõige häälda antud, mitte aga kirjutatud sõna kultuur. Antiikaja käsikirjalised rullraamatud või piibli Leonid olid määratud valju häälega lugemiseks sest omaette vaikset lugemist tol ajal veel ei tuntud. Oli kombeks kirjutada artikleid kõnedena, aga tänapäeval kuuleme sageli kõnetoolist vaba esinemise asemel artikli teksti. Ettelugemist. Antiikaja poliitilistele kõnedele lisas kaalu, et küsimusi otsustati nõndanimetatud vahetu demokraatia viisil otseselt rahvakoosolek kol. Pöördudes veenva kõnega kokku tulnud sadade tuhandete inimeste poole võis oraator oma kõnega tunduvalt mõjutada otsuse vastuvõtmist või tagasilükkamist. Nii et riigimeestele poliitikategelastele oli kõne peamine vahend oma plaanide elluviimisel. Ja siis pole ka imeks panna, et retoorika muutus antiikaja hariduse teljeks omavahel, nagu võistlesid filosoofia rohkem teoreetilist laadi ja retoorika praktilist laadi kõrghariduse aru. Kuna tol ajal kõrgemaid koole veel ei olnud, käisid noored mehed ennast täiendamas nimekate filosoofide, poliitikute või juristide juures jälgides ja hiljem jäljendades nende esinemisi. Sest need noored mehed teadsid eelkõige kõneoskuse ja osavuse kaudu, tõmbavad nad endale avalikkuse tähelepanu ja saavad teha poliitilist karjääri. Nagu juba öeldud, eristati kolme liiki kõnesid olid pidulikud ülistuskõned, apoloogiad olid poliitilised kõned ja kohtukõned. Ateenas nõuti Peeerrykles ajal, et iga kodanik peab kohtus ise esinema, ise ennast kaitsma ja süüdistama mistõttu kõneoskuse omandamine muutus paljudele vabadele kreeklastele Ateena kodanikele praktiliseks oskuseks. Paraku ei tulnud paljud neist veenva kõne koostamise ja esitamisega toime. Tekkis nõudmine ja vastavalt sellele ka hakati pakkuma abi. Need olid kutselised kohtukõnede koostajad keda kreeklased nimetasid logo graafideks logos sõna grafos, kirju tama, kõnetekstide koostajad. Töö oli tasuline olevat saanud päris korraliku tasu. Ja peale selle nad hakkasid õpetama, kuidas koostatud teksti esitada. Selle kõneoskuse õpetamisega tegid algust sofistid rändavad õpetajad töötasid välja esimesed kõnede koostamise ja esitamise reeglid, pöörates pea, mis tähelepanu esinemise välisele küljele. Antiik-Kreekas tegutses suur hulk andekaid kõnemehi. Nimeliselt on praegu teada umbes 400 kreeka oraatoret. Olgu neist nimetatud piduliku kõnekunsti rajaja Sokrates poliitilise kõnemeister Peeerrykles, tema esinemised olla meenutanud piksat ja välku ning muidugi antiikaja suurim oraator demostenes Sokrates eluaastat enne Kristust 436 kuni 338. Nii et õige vanaks elas, mis annab siis 98 aastaseks? Ladina keeles siis Socrates kreeka hääldus Isokraates, rajas teenas 390. aasta paiku oma kooli milles õpetas, ütleks praegu seminari vormis soovijatele retoorikat. Õppeaeg kolm kuni neli aastat kuulajatest puudu ja siis ei olnud kuigi tasu oli tolle aja kohta päris soliidne. Socrates peetakse üldse üldhariduse teooria rajajaks. Kaasasündinud häbelikkuse ja küllaltki nõrga hääle tõttu. Ta ei esinenud ise kõnemehena, küll koostas oma õpilaste jaoks näidiskõnesid ja läkitusi, et mõjutada Kreeka pooliste Riigimehi poliitikuid. Temale tehti etteheide. Sa oled suur kõnemees. Aga keegi pole sind kuulanud avalikult kõnelemas. Kuidas see võimalik on? Sokrates olla vastanud luisu kivi ei kõlba lõikamiseks, küll aga teeb luisk lõikava tera hästi vahedaks. Mina olengi see luisu kivi, mis teritab noorte poliitikud ja juristide kõneoskust. Ateena rahvakoosolek ei koosnenud sugugi intellektuaalidest, Harritlastest koosnes lihtrahvast Ateena kodanikest. Vanust pidi olema neil meestel vähemalt 30 aastat ja neil pidi olema mingi maavaldus või kinnisvara Ateena polise piirides. Ja need tahtsid, et neile kõneldakse lihtsalt emotsionaalselt ei pannud pahaks, kui manipuleeriti faktidega kasutati juba tuttavaid stereotüüpe. Sokratese kõnetekstid, mis on säilunud, olid hoopis keerulisemad hoopis nõudlikumale publikule määratud ja sageli maraliseerivad, mis lihtsale kuulajale ei läinud hinge. Küll uurivad tänapäeva teadlased põhjalikult Is Sokratese stiili tema moraalset eetilist filosoofiat, siis süsteemi selles osas on kujunenud omaette kirjandus. Soffestid mõnitasid teda, filosoofid pidasid madala praktika esindajaks. Sokrates aga jätkas järjekindlalt oma joont. Ta kulutas hästi palju aega tekstide viimistlemiseks. Mõned ütlevad, oli rohkem kirjamees, publitsist, aga kultuuriajaloolased peavad teda ikkagi oraat torite hulka kuuluvaks. Sedavõrd suur olla olnud tema mõju Ateena ühiskondlikele elule. Sest tolleaegsete praktiliste oraatorite esinemised olid suunatud emotsioonidele. Küllaltki pinnalised kiiruga koostatud aga hästi mõjuvad, mõned ütlevad, ei. Socrates võiks nimetada üheks esimeseks publitsistiks, kelle peamine tähelepanu on ratsionaalsel loogilisel tegevusel arvuka kuulajaskonna mõjutamiseks. Sõber ime noodi. Meie. Paadunud. Mis? Mis? Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Ja nüüd siis antiikaja suurim kõnemees temast aines temast poeg eluaastat. 384. aastal enne Kristust sündis 322. suri. Tähendab, elas 62 aastaseks. Huvitav antiikaja suurim teadlane Aristoteles. Tema sünni- ja surma-aasta langevad täpselt Mostelase omadega kokku. Ta oli jõuka ettevõtja. Poeg, isa oli relvasepp ja mööblitegija Töökoda orjad töötasid seal. Ema oli surnud, nooruses isa suri, kui poeg oli seitsme aastane aga jättis pojale ja pisut nooremale õele küllaltki suure päranduse määrati päranduse hooldajad. Need leida ka päranduse läbi ja kui temast oli saanud täisealiseks ja tahtis hakata pärandust kasutama, siis selgus, et pärandust enam ei olnud. Viis korda käis ta kohut päranduse hooldajatega, et järelejäänust veel midagi endale ja õele saada. Ja siin puutus demostenes praktiliselt kokku juriidilise kõnekunsti. Lõpuks demostenes võitis protsessi, kuid pärandusest sisuliselt jäi ta ilma. Ta oli kehaliselt kidur nooruk ja hakkas tegutsema, et elatusteenima logograafina tähendab kohtukõnede koostajana tasu eest. Tegi katsega ise kõnemehena avalikkuse ees silma paista, kuid kukkus läbi nõrga hääle ja halva hääldamisega. Noormehel olevat kõnelemise ajal hakanud närviliselt tõmblema vasak õlg. Ja oma esimese avaliku kõne pidi ta kuulajate pilgete jää irvitamise saatel pooleli jätma. Aga Temastanes ei loobunud kord võetud eesmärgist, jätkas logograafina, omandas ajapikku ikka suurema meisterlikkuse, kõnede koostamise osas. Aga mõistis ka seda, et tekstide kirja panemisest on vähe. Tuleb ka neid mõjuvalt ettekande. Ja nüüd temast elulooga on seotud rida lugusid. Need võivad ka olla legendid, vee anekdootlikult lood. Aga paari 1000 aasta vältel on retoorika õpetamisel ikka ja jälle neid toodud esile. Et kinnitada ütlust poeetideks, sünnitakse, Ratoriteks saadakse, tähendab selleks, et olla luuletaja, peab sul olema looduslik anne. Selleks, et olla hea kõnemees, tuleb ainult õppida. Demonstanes tugevdas oma keha ja häält igapäevaste harjutuste abil rühkides ülesmäge, aga Ateena ümbrus oli õige mägine. Pidastab pikk Ki kõnesid mere ääres, aga olevat püüdnud üle rääkida lainemurru mühinast. Häälduse parandamiseks pannud Mostenes keelepärale väikeseid kivikesi. Tõsi, koolilapsed teinekord kinnitavad, et paremini hääldada olevat toppinud suu kive täis. Aga see on küll meie koolilaste fantaasia. Võõrutamaks õla tõmblemisest riputas ta lakke mõõga ja kõneledes seisis vasaku õlaga mõõga teraviku all, nii et iga kontrollimatu liigutus tekitas teravat valu. No me ütleks, töötas välja Pavlovi koera refleksi. Aga selle pikaaegse treeningu tulemusena omandas demostenes õiged tugevad, treenitud hääle ja täiusliku esinemisoskuse. 30 kolmeaastase mehena pidas ta Ateena rahvakoosolekul oma esimese kuulsa kõne. Kreekast tähendab poolistest põhja poole jääma Makedoonia kuninga Filipp bass teise vastu. Filippus püüdis küll sõjalise jõu, küll diplomaatilise kavaluse ja äraostmisega alistada endale poolisteks killustunud Kreeka, et ta oli veendunud, et kõik kindlused langevad, kui kullakoormaga eesel vaid väravast sisse pääseb. Ka teen, laste hulgas leidus Filippase ja Makedoonia ülemvõimu käsilasi. Aga nende teelastus väljade Mostenes, kes innustas vastu panema mitte alistuma. Tema kõnedel oli mõju. Tänu oma veenmisoskusele sai temast enesest ateenlastega poliitiline juht. Filippo siis tunnistas, et emastel Se kõned olla tema plaanidele olnud suuremaks takistuseks kui kogu Ateena sõjavägi ja sõjalaevastiku. Just nende väljaastumiste eeskujul hakati hiljem teravalt ründavaid poliitilisi kõnesid nimetamagi Filipikateks. Loen teile ette kaks katkendit kolmandast kõnest, Filipp vast Temastanes ütleb Ateenlastele. Lapsikud juttu räägivad need, kes tahavad lohutada meie riiki, kinnitades, et file õppuss pole veel nii tugev, kui olid kunagist spartalased sel ajal, mil nad võimutsesid merel ja kogu Hellases, mil Pärsia valitseja oli nende liitlane ja keegi ei suutnud neile vastu seista. Ometi polevat Ateena paindunud nende ees ega hävinud. Kuid Ma arvan, et kui kõigil aladel võib öelda, on tehtud suuri edusamme ja praegune olukord ei sarnane sugugi endisega. Pole siiski ükski ala niivõrd kiiresti edasi liikunud ja arenenud, kui on sõjandus. Niisiis Ateena kodanikud ütleb Temastenes ka meie seni, kui oleme terved ja puutumatud, seni kui meil on tugev riik, rikkalikud rahalised vahendid, hea kuulsus, võib-olla mõni siinistujates oleks juba ammu tahtnud meelsasti küsida, mida me peame tegema ju see nimel, ma ütlen teile seda ja teen isegi kirjaliku ettepaneku rahvakoosolekule. Nii et kui see on teile vastuvõetav tav kinnitate selle avaliku hääletamise teel. Kõigepealt on tarvis meil ennast kaitsta ja ette valmistada, ma räägin sõjalaevadest raieerides, räägime rahast ja sõduritest. Ja kui kõik teised nõustuksid orjadeks muutma oma, tuleb ateenlastega igatahes võidelda oma poolise vabaduse eest. Temast kõnelesid, kuulnud ateenlased, ütlevad. Ta võis olla üllatavalt kirglik täkkeer, olles ja karjus tribüünil. Tema pooldajad kinnitasid, et temast enese kõneb mõjusid välgusähvatus Ena sedavõrd tugevad žestid ja miimika saatsid sõnu lugedes Temastanese kõnesid. Muide, need on ilmunud ka eesti keeles. Kogumikus Kreeka kirjanduse antoloogia, 1964. aasta väljaanne. Võite pettuda, lauseperioodid on pikad, sisu kohe ei haara. Aga ärge unustage, need olid ikkagi mõeldud esitamiseks kuulamiseks, kõned, mitte hilisemaks lugemiseks. Pos teine lugedes kord talle saadetud musta enesekõnet ütles, kui ma oleksin veel seda tema suust kuulnud, küllap oleksin siis ise endale vastu hääletanud. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Makedoonlased olid tugevamad. Kreeka poolistest. Filippas teise järglane Aleksander Suur laskiste Mostenes Ateenast pagendada. Muide, Filippas tapeti palgamõrvari poolt 336. aastal ja tema järglaseks sai alles kahekümneaastane Aleksander kellele oli antud juhtida Makedoonia suurriiki nüüd 13 aasta jooksul kui Aleksander suri tulide Mastenes kodulinna tagasi ja õhutas ateenlased jätkama võitlust. Aga peagi tuli tal jälle vaenlaste eest põgeneda. Ta varjas ennast ühel Egeuse mere saarel Poseidoni templis. Kreeka tava kohaselt ei tohtinud sõjariistadega templisse siseneda. Ka seal ennast varjavad põgenikku kinnivat Makedoonias. Sõdalased aga ei pidanud selles tavast kinni, sisenesid templisse ja viisid temast enese endaga kaasa. Näis, et suur kõnemees alistub saatusele. Ta palus ainult luba, et kirjutab lahkumiskirja omastele. Võttis kirjutuspilliroo, pistis otsa suhu ja hammustas pilliroogu, oli peidetud mürk. Demostene Sastus templist välja. Et mitte rüvetada püha kohta enesetapuga ja varises surnult kokku. See sündis 12. oktoobril, 322. aastal enne meie aega. Tõsi, mõni aeg hiljem leidsid Temastenese teened Ateenas väärikat märkimist. Auks püstitati linna pronks koju. Tema sugulastele määrati pension ja aukoht teatris. Temast endiselt on säilinud 61 kõnetekstid. Arvatakse, et 20 ei ole nendest temast enese enda koostatud. Esinemisteks olla ta valmistunud väga põhjalikult, need tema vaenlased väitsid. Enesekõned lõhnavad öise ettevalmistamise tõttu lambiõli järele ja demostenes vastas. Sellist pilget pean ma endale tegelikult kiituseks. Kreeka oraatorite ja Temastanese kogemused üldistas filosoof Aristoteles kes 355. aastal enne meie aega pani kirja rullraamatu pealkirjaga retoorika milles ta käsitles avaliku esinemise keeld, stiili ja kõne ülesehitust, rõhutades kõne arusaadavust ja selgust. Ta eristas kõne koostamisel ja esitamisel viited tappi, mis ladina keeles kõlavad järgmiselt. Kõigepealt inventsio materjali kogumine valitud teemal. Teine dispositsioon ehk Ordo kõne loogilise plaani koostamine. Kolmas elakuutseja kõnekeeleline töötlemine. Neljas memooria kõne tuli õppida pähe. Kõne ettelugemine oleks olnud lugupidamatuse avaldus kuulajate vastu skandaal ja viies Xio aktsioon, kõnenõuetekohane esitamine ja see Aristotelese viis etappi. Põhijoontes püsivad tänase päevani. No see muusika ei olnud nüüd kreeka oma, see viitab linnale, mis peagi tõuseb meie tähelepanu keskpunkti. Istanbul Lile türgi keeles. Mõned teatmikut pakuvad Stambolit välja Bütsantsi pealinnana. Konstantinoopol. Ma tuletan mõne sõnaga meelde, mida oleme eelmistes ajaloo tundides selle linna kohta rääkinud. Kaubanduslikult ja transpordi seisukohalt väga soodsalt paiknev linn sai 330. aastal Rooma riigi pealinnaks Konstantinoopoli nime all. Ja kui Rooma riik 395. aastal lagunes kaheks Rooma, jäi Lääne-Rooma Konstantinoopol Ida- Rooma riigi pealinnaks ja oli seda üle 1100 aasta. Kogu selle aja vältel kahel korral on ta vallutatud neljanda ristisõja käigus, millest asja oli juttu 1204. aastal ja 1453. aastal osmani türklaste poolt. Türklased valisid ta oma impeeriumi pealinnaks ja 470 aastat. Kuni 1923. aasta 13. oktoobrini oli Istanbul Türgi pealinn, siis viidi pealinn üles sisemaale. Ankarasse. Eestlased on naljatanud, et meil on Bubba suurim linn, mis ei mahu ühte riiki ära. Pool linn on veel teises riigis tegemist Valgaga Valgaga. Türklased võivad vastu naljatleda, aga meil on nii suur linn, mis ei mahu ära ühte maailmajakku sest põhiosa Istanbulis paikneb bosporuse väina euroopapoolsel kaldal. Väiksema osa Aasia poolsel aga Euroopa ja see osa moodustavad ühtse linn Euroopas. Bubba osas lõikub Istanbuli 10 kilomeetri pikkune kitsas ja sügav Kuldsarve laht. Sedavõrd kitsas, midagi 800 meetrit suudmeosas lai, et ta oli raudahelatega suletud vaenlase laevateest. Selle lahe lõunakaldale kolmnurksele poolsaarele jääb Bütsantsi hiilgeaegu meenutav vanalinn. Tänavate rägastik sageli kitsastel tänavatel, majade ülemised korrused on välja ehitatud lausa ripuvad tänava kohal. Tänavad ei ole mingi kindla plaani alusel rajatud, välja arvatud nüüd kesk tänav, Mesa seadlik segadus, palju endisi kirikuid, enamik nendest morfeedeks ümber ehitatud või ka uued mošeed. Ja selle Kuldsarve lahe põhjakaldal paikneb uus linn. 19. ja 20. sajandil hoonestatud selle aja kohta moodsa hoonestikuga. Siin paikneb ka linnaosa nimega, kallata Istanbuli kaubanduse ja kaubasadamapiirkond ja ärielu keskus, pööra. Istanbuli haaramisest on ju paljud suurriigid plaane teinud. Tule tahaksin siinkohal meelde Katariina teist, kelle välispoliitika saavutamata eesmärk oli Konstantinoopoli Istanbuli vallutamine. Ta otsustas pärandada oma impeeriumi esimesele kõige vanemale pojapojale Alec Sandrile. Aga teisele Pauli pojale lasi panna nimeks Konstantin. Vihje sellele, et teisest pojast peab saama Konstantinoopoli ja Türgi väinade valitseja. Tegelikult sai temast Poola asehaldur. Ja pärast Aleksandri surma pääses troonile ja kolmas vend Nikolai esimese nime all. Aitäh kuulmiseni kuulmiseni.