Täna meenutab oma rinde teid rahvakirjanik Paul Kuusberg. Küllap peaksime alustama vist sõja esimesest päevast. Jah kui sõda algas, siis töötasin, ma töötasin ma Eesti ehitustööliste ametiühingu vabariikliku komitee esimehega, ma olin siis mehe jää paremates aastates 25 aastane. Ja kõik see, mis me 1940. aastal pärast juunirevolutsiooni tegema hakkasime. Kõik see oli järsku nii-öelda segatud, takistatud ja tuli hoopis muud asjale mõtlema hakata. Nagu paljud minu kaaskaaslased nii hästi meie ehitustööliste ametiühingust kui ka käitis komiteedes. Me astusime, nooremad mehed vabatahtlikult hävituspataljoni ja nii minu sõjatee algas Eesti territooriumil 1941. aasta juuli lõpus. Esimene esimesed otseselt kokku puutus Tomised fašistlike vägedega toimusid Pärnumaa väikese aleviku are juures. Aga see, mis need elamused ja tähelepanekud. Ja need muljed, need raskused, mida võita tuli sel perioodil. Neid olen ma kujutanud oma romaanis südasuvel, Eestis minu lahingud kestsid nõnda, minul osa võtta viits, pataljon võitlustes kestasid nõnda kaua, kuni Tallinna langemiseni ja mereteed kaudu. 29. augustil 41. aastal, Me evakueerime Leningradis ja sealt, mis edasi neid läks. Kes on lugenud Murama romaani üks söö siis CD, siis see Leningradis viibime Leningradi blokaadist välja pääsemine 1941. aasta, minu mälestus järgisin täpne päev, nagu peaks olema meeles mull 14. novembril üle Laadoga. Ja see on jahe söös kirjeldatud 1000 942. aasta Ta märtsi algusest aga sai minust Eesti rahvuskorpuse üks liiklejaid. Kellena te olite esimene ametkoht sõjaväes? Ma ütleks ainult veel nii palju, et ma ei olnud varem sõjaväes teeninud kodanliku Eesti sõjaväest, mind vabastati diisikuses, ma põdesin tiisikust ja ma sain, nagu öeldakse, valge passis seal sajad. Aga egas tervislik seisukoht. Niisugusel ajal. Ma tean kümneid ja kümneid inimesi, kes kõik oma tervise Mahas algasid, aga ma ei saa uhkustada sellega, kuna ma tundsin ennast siis päris heas tervislikus seisukorras olevat. Esimene amet oli polgus polgu propaganda instrukt. Olgu propagandainstruktor Tori ülesandeks oli korraldada ja juhendada poliitilises selgitustööd väeosa võitlejate hulgas. Polgu suurus umbes noh, ütleme on 3000 meest ja nende hulgas tuli seda tööd teha. Sageli tuli ka ise esineda õige palju ja üldse juhendada poliitvestluste poliitõppuste läbiviijaid. Ja vaat siis enamik esinemine isi sõja ajal, mul tuli vähemalt sadu kordi küll roodudes pataljonides patareidel esineda nii õppeperioodil kui ka hilisemal lahingtegevuse ajal siis etiste poliitõppust läbi viia, eriti ta juhendamise puhul paratamatusega kõik ei mahu pähe, vahetevahel pead ka konspektist abi otsima. Ja siis mul on siiamaani säilinud üks konspekt, mida ma pean ise. Ta mahub siia peopessa ära, aga siin on ometi terve pooleteist tunnine ettekanne Pariisi kommuunist sel ajal. Aga kuna väljas pisikesse vabas õhus sageli esinema, siis oli oluline, et ta ei võtaks palju ruumi ja isegi niisugusel puhul võttali nii igas igas väikses niukses lõõtsavahes on üks tees siis ja kujutame ja kui nüüd on tuul või sa ise erutud ja läheb ja kui sul järsku kukub see käest lahti, oleks nadid, lehed, üksikud, sinna läks tuulega laiali, aga siin kukub lahti parasilus lõõtsapill, paned jälle kokku, jätkad oma juttu edasi ja ma siiamaani mäletan minust pisut vanemad ja suuremate kogemustega poliittöölist Adolf Tamme, kes oli peamine selle mõtte ristiisa ja võtke, aga mul on päris hea meel, et mõni on ka nii säilinud. See on täitsa leiutis, ei olegi, ja ma soovitaks ka nüüd neile inimestele, kes näiteks peaks kolhoosipõldudel esinema ja kui ei ole mitte ainult ühe kitsa teemaga, vaid pisut pikemalt. Oi, see on suurepärane. Suurepärane see muidugi kõige parema kontakti saad sa siis, kui see ei ole mitte mingit paberit käes. Ja edasi tuli teil edasi diviisi, jah, ma Veliki Luki lahingut sõja ajal olin polgu propagandainstruktor, vahepeal isegi olin kaks kuud diviisi raamatukogu juhataja. Ja 43. aasta maikuust määrati mind diviisi poliitik osakonna. Diviisi poliitosakonna propagandana toriks töö jäi sama iseloomuga, ainult kui varem piirdus ta ühe põlguga, siis nüüd Töömaht suurenes või ulatus kõikide väeosade juures ja peab ütlema, et see töö koos meestega olemine igasuguses olukorras, sest ega ei saa, kui näiteks lahingtegevus Veliki Luki all tuli sul samuti magada lõkke ääres, kui said teda kusagil mõnes pisikeses muldonnis näha inimesi igasuguses olukorras. Niisiis, kui nad formeerimis paike uurali tulid kui hiljem, siis ma võisin näha väga palju muljed, muljeid sain ja Peab ütlema, et ma hakkasin ka üksikuid märkusi tegema. Millest hiljem oli mul näiteks romaani Enn Kalmu kahe mina kirjutamisel suur abi. Ja mul on siiamaani jah, ma olen rõõmus, et mul on säilinud mõned niisugused vihikud ja lehed. Vot siin nad on praegusel puhul niisugused, kus siis ma tegin märg kusi, mida ma siis hiljem sain kasutada. Olgu otsekohe öeldud, ega ma siis ei mõelnud, et ilmtingimata seal sõjas romaani kirjutada, Alisoni sisemine tarve, tarve paberile panna midagi on, need on nagu väikesed episoodi pisikesed episoodid, jah, omal oma loeks ühe pisikese märkuse ette, et oleks umbes näha, kuidas ta siis toimus ja kes on Enn Kalmu lugenud, võib pärast vaadata. Tüüp, pisikene märkus. Ta kõneles, kuidas nad kord koolivendadega Oudova kiriku torni ronisid. Kaasas olid neil kooli füüsikakabinetist kaasa võetud muidugi salaja kiitrid ja pikksilmad, et vaadata üle Peipsi järve. Milline see kapitalism välja näeb? See oli Peipsi järve idakaldal kaks noort poissi ja nad rääkisid mulle selle loo, kui me just Marsil Leningradi rindest tulime, Peipsi järve ääred Peipsi järvel tema kitsamas kohas ületada, hiljem osa võtta Emajõe forsseerimisest. Et selle eest võidakse karistada, heidutanud neid, mis loeb tühi karistus, kui on nähtud kapitalis. Seda kõnelesid mulle kiriku juures need minu võitluskaaslased, kes olid pärit vanematest liiduvabariikidest ja hiljem Enn Kalmus, maa arengu siin selle välja. Siin on palju niisugusi märkusi, neid oleks pidanud olema palju-palju rohkem, oleks kergem kirjutada olnud. Aga sellesse aega kuulub siiski esimene teie esimene raamat. Minu esimene raamat jah, on siin kaasas ka jah, peab, ütleme, esimene raamat, mis minu nime kannab, on niisugune raamat meie väekoondise võitluste, mina olin sel ajal mulle anti ma siis juba oli minust oli 44. aasta mai alguses saanud diviisi ajalehe tasuja vastutav toimetaja ja meie Anssima kõrval muid ja see on väike raamat, mis räägib meie meie väeosa diviisi võitlustest. Ja niisuguse kujuneda on siis väikene lehekülg. Ja Ma pean ütlema, et kuigi ma olen pärast seda kirjutanud mõned romaanid ja kümmekond, paarkümmend novelli ja nii edasi, aga see on mul üks väga hingelähedane raamat, hoolimata, et on ju nüüd vaadates küllaltki nii primitiivselt täitsa soliidne välja täiesti vähemasti erimisega. Esimene raamat, mis kannab minu kui koostaja nimi. Kirjanduslikus mõttes võime siis mainida juba ajalehte, kus jätkus teie ütleme. Suletöö, või jah, ma isegi täpselt ei saa, mis kaalutlusel, aga 44. aasta maikuust määrati mind diviisi ajalehe toimetajaks. No üldiselt võiks näidata, meie ajalehe formaat oli niisugune väikene väikene formaat, Ta oli temal me andsime välja niisugusi, väikesi väljaandeid ja operatiivinformatsioonibüroo teadeandeid ja tegime seda kõikides olukorda siis sealt peale kujuneski nii välja, et peamine tööriist oli minul tasuja toimetuses asudes sai sulg ja nüüd ma olen seda sulede teinud juba 31 aastat. Ja ma Toimetus oli väikene, formaadid väiksed, aga kui me, kui meil kusagil õnnestus, saime niukseid parema trükikoja võimaluse juure, siis me seda kohe kasutasime ära. Eks siin leht, mis siis, kui me tulime kuuremalt tagasi, sattusime Pärnu ja siis tegime juba nii niiviisi meele olid väga ja sõda on võidetud. Me tundsime ennast tõesti ka eesti vabastajatena ja meil oli väga ülev ja meid võttis ka rahvas väga toredasti vastu. Ja siit ka ju see ülemuse niisugune tahtmine ka ükskord anda päris suurt ja tõsist lehte. Tegime siis Pärnu trükikojas Liisuse suure, päris tõsise lehe valmis ja juhiksin tähelepanu huvitava, ma ei tea, kas kirjandusloolased seda seika teavad, et siin näiteks kokkuleppe järgi mina kirjutasin nende lehes oma väekoondisi võitlusteest. Ja Pärnu toimetuse töötaja August Sang, tuntud luuletaja kirjutas meile väikese sõnumi Pärnu linnast töö ja kursusele. Me võime nentida, et teie sõjatee on on TV3s romaanis ilusasti kajastatud otsast lõpuni, kuigi romaanide ilmumise kronoloogiline järjekord ei vasta just sündmuste tegelikule järjekorrale. Kes jah, tähelepanelikult vaatab ja see võib muidugi märgata tõesti, nii, et kui me paneksime nüüd järjekorda nii nagu sündmused olid, siis minu sõjatee võiks niisuguses järjekorras olla südasuvel. Üks öö ja Enn Kalm, ilmusid nad aga vastupidises järjekorras kõigepealt M-kal siis südasuvel ja lõpuks üks. Üks on esitatud tänavu Eesti Nõukogude preemia saamiseks ja meil oleks nüüd sobilik võimalus kuulata sellest ühte katkendit. Mati Klooreni ettekandes. Klahvihierarhia aktistonnale paistis, et tema kõrval istuv noor eesti naine nutab. Nutab hääletult, ilma pisaratega. Aga nutab. Kuigi klahvi raportist on all, oli kaks kasukad seljas, lühike ümber peahoidev, poolkasukas all ja kandadeni ulatuv avar tulup peal. Tunnista läbi lambanahkade, kuidas noore naise keha vaevumärgatavalt vappub. Ta nihutas end veelgi rohkem kõrvalistujale lähemale ega kahelnud enam vähematki. Nutab. Klahvi RAF Disdonna pani kõike tähele koguni siis, kui ta neist tukkuvat poes ja koosolekutel ei küüritanute ringi. Ometi märkas seda rohkem kui need, kes aina siiasinna sihtisid muudkui kuulasid, pärisid ja sosistasid. Klahvi rahviaks. Disdonna teadis täpselt, millal vanem naine maha läks. Enne seda oli moor põlvid riikinud ning oma keeli midagi rääkinud ja alles siis maha kobinud. Tema kohale istus. Noorik istus algul nii nagu ikka rahulikult jalgu tütarlapselikult enda alla tõmmates. Siis aga oli ta nagu ohanud või sügavalt hinge tõmmanud. Ja pärast seda tundiski klahvi laseb Disdonna et midagi on lahti. Ju tuli noorele eesti naisele kõike meelde. Öösel tuleb ikka kõik silma ette. Öösel peab inimene magama, kuid see naine ei saaks praegu ka siis und, kui ta lamaks sooja ahju kõrval pehmel sulgmadratsil kohevad padjad peal. Joon ta mehe kaotanud mehe või kallima. Nüüd jäävad paljud naised leskideks ja pruudid peigmeesteta. Aga ta on alles noor, leiab ehk uue. Kes teab, mõni leinab hauani, mõni leinab nii, et läheb ise haudejärele. Inimesi on igasuguseid, kõigele pole antud ühesugust jõudu kannatada. Kannatada ja kannatusest üle saada. Luuvalu on hirmus asi. Aga südamevalu on hirmsam. Valuga sünnib inimene maailma ja valuga ta siin elab, naised vähemasti mehed surevad ja naised nutavad, silmad peast. Pojad langevad ja emad lämbuvad valust. Hääletult. Nutt ja valu on kahekordne inimene peab kisendama väljapoole, mitte omaenese hinge. Aga siin pole midagi enda teha. Jumala poolt sisse puhutud hinge pole surelike võimusesse muuta. Klavirafjoktysdonna lõi risti ette. Vanema naise hing on, kas ilmalikus hädaorus juba kalgiks muutunud, võib olla sõja kõige suuremad hädad teda veel puudutanud. Aga kas sünnipaiga mahajätmine pole juba ükskord suur häda? Muidugi on. Klahvi raviaptisdonna oli oma südames otsustanud, et tema ei jäta oma kodukohta mitte iialgi maa, mul juba antikristuse, tanki roomikud, kõik kogu nende küla sodiks mis ette nähtud? Ei, selle eest pole pääsu. Tema viimane puhkepaik on aga fooni kõrval, nii nagu ta oma mehele haual nuttes oli tõotanud. Sõda on hirmus nuhtlus. Sõdades on terveid rahvaid maailmast ära hävitatud. Sõja ajal peab väike rahvas suurest rahvast rohkem kokku hoidma, muidu pillutakse teda nelja tuule peale laiali. Suurt rahvast nagu vene rahvas ei suuda keegi hävitada. Kõik, kes on tema peale tulnud, on lõppude lõpuks ise kokku langenud. Tatarlased ja punapart. Kõik eestlased on elanud paljude rahvaste all, nagu kirjutas Konstantin. Nüüd on nad meiega venelastega, Liilus. Kas see aitab neid? Need siin rändavad mure ja valuga ida poole. Kamis teevad teised, kes jäid paigale. Kes mõõga tõmbab, peab mõõga läbi surema, on öeldud juba pühakirjas. Jumalaema. Leia rutem mõõk, mis anti Kristusel pea maha raiuks, et kogu maailm verest tühjaks ei jookseks. Et kõik rahvad alles jääksid. Nii suured kui väikesed. Lund muudkui mätseevia, mätsib alla. Õnn, et ei tuiska, taeva õnn, et hall anti Halle jäähange kinni teed peavia tunneb targem kui inimene, kuigi rääkida ei oska. Lundumatab nagu muret Venemaa peale. Murekoorem kasvab iga päevaga iga tunniga. Lumi sulab kevadel ära, mure aga jääda. Muret aprillipäike ei sulata. Kevad muidugi tuleb, aga see on mure kenad. Kas silmad enam rõõmu kevadet üldse näevad? Ikkagi 88? Ei, 89 juba turjal? Mis rõõmu saab rahval olla, kui lein tuleb igasse veresse, kui linnade külad puruks pommitatakse, maha põletatakse, mehed ja pojad tapetakse. Armu ei eideta väeti materjali lastelega jõuetumatele, Raukkadele. Sealt poolt, kuhu antikristuse jalgu astunud, kostavad kohutavad jutud. Tulija, veri, tulija veri ning hädakisa mis ammu peaks taevani tõusma. Kuuse naine teel on kuhu eestlased minna tahavad? Ikka ida poole Volga taha uraalidesse. Mure läheb temaga sinna kaasa, murre, südamevalu ja ahastus. Jumalaema andku ta hingele jõudu, kõik ära kannatada, olgu ta siis kas jumalas algaja nagu Sergei ostsipovitš. Usklik. Õigeusklik ta muidugi ei ole. Ei saagi olla. Suure häda ajal ei tohi aga inimeste vahel nende usutunnistuste järgi vahet teha. Igal inimesel on hing sees ja see hing kisendab, kui teda põletatakse. Mure ja kurbus põletavat elavast tulest valusamini. Lõikuda uues kodukohas uus kodu ja leidku seal rahule, lohutust jõudkuda oma kodupaika tagasi ning sünnitagu lapsi maailma et maainimestest lagedaks ei jääks. Et see väike rahvas edasi kestaks. Kas teil on kavatses tulla sõjatemaatika juurde ka edaspidi tagasi? Mul on raske öelda ei, niisamuti ka ja need elamused sõja ajal. Ja juba see ma oma saatuse poolest olen niisugune inimene, kes ma sündisin, ilma esimese maailmasõja ajal meheks sain ja mu mehe paremad aastad tulid teise maailmasõja ajal ja ühtlasi ka ta ei olnud ainult sõdade aeg, vaid ka revolutsioonide aeg, main-aastane, kui oli ok, suur sotsialistlik oktoobrirevolutsioon. Ja 24 aastane, kui Eestis oli nõukoguderevolutsioonis, taastas Nõukogude võimu Eestis. Nii et sõda ja revolutsioon on lahutamatu osa minu elust ja just minu elu kõige noorematest aastat test, mis annavad kirjanikuna, nagu ma nüüd olen märganud ja nagu mu kolleegid räägivad ja nagu kirjanduslugu räägib, sagedasti niisuguseid muljeid, mis neid ikka sunnib ja sunnib sulge pihku haarama. Samal ajal oma tunnen ka tahtmist rääkida nüüd neist probleemidest, mis minus tänasel päeval on, nii et kuidas lõppude lõpuks kõik välja kujuneb, seda on mul raske öelda, sest tõesti sõja ajal, nähes seda suurt inimeste kujunemist, nähes inimeste iseloomujooni seda täiesti ennastsalgavalt võitlust, prust ega sõja ajal, kui sul on, tuleb lahingusse minna, ega seal seal niisuguses kriitilistes olukordades või nagu nüüd kirjandusteooria räägib, piirisituatsioonides seal ju inimesi olemus avaneb. Aga muidugi ma tahan öelda, ega ma niisugust võimalust, mis kirjanikule soodne on näha inimest, piisa situatsioonis, aga ega ma inimkonnale tahaks, mitte enam, et me niisugustes situatsiooni saavad, kas ma kirjutan veel või ei, eraldi teost ma ei oska öelda, aga üks, aga ma arvan seda. Kui ma pikema teose kirjutan mõne romaani, siis nii või teisiti tagasivaates oma põlvkonna inimeste elus kirjutades nii või teisiti, mingis tagasivaates ma seda puutuda võtan. Vähemalt see romaan, mille ma nüüd lõpetasin ja mis peaks nüüd sel aastal ehk ka trükimusta nägema. Seal ma, see ei ole sõjaromaan, kui rääkida, aga üksikud tagasivaated õige põgusad, viivad ikkagi sinna, ma kordan veel, nagu on minu põlvkonna inimestel nende elus nagu lahutamatu olnud. Kas oli mingi konkreetne tõuge kude Enn Kalmu ette võtsite? Oli küll peab ütlema seda näha seda inimeste kujunemist, näha niisuguseid inimesi, kes tõesti, kui nad Uuralis meie formeerimispaika kogunesid, kelle hulgas olidki Need, kes ei uskunud võitu, kes olid isegi oma inimliku näo nagu kaotanud ja kuidas nad siis hiljem sündmuste loogika järgi kujunesid, arenesid, kuidas anadagi hakkasid selgesti mõistma kõigepealt nende maailmavaateline avardumine siis inimese inimestena, niisugune enda uuesti leidmine ja hiljem saist nagu Enn Kalmu prototüüp, nii see mees, kes Eesti vabastus lahingute ajal õieti küll Saaremäe vabastas lahingust Tajal sai kuulsuse ordeni ja vot, nähes kõiki seda kujunemist ja võiks ütleda oma paljude heade sõjameeste langemises, seda nõudis määratuid, ohvreid ma naguniisugust kohest sisemist tunned tahta kirjutada neist inimestest, kes mitte millegist ei hoolinud, kes kõige kallima ohverdasid nagu oma elu võidujaks ja, ja ega see tunne veel hinges. Ma ei saa nii-öelda, et ma olen nüüd kõik teinud, et oma langenud seltsimeeste ees oma võlga lunastada. Paistab, et oleks pidanud vist rohkem ja paremini tegema. Kui te nüüd vaatate tagasi puht sõjasündmustele, mis teile meenub? Jah, see oleneb nähtavasti sõjast osa vanud mis inimese karakterist, tema loomust. Mulle meenuvad kõigepealt ja ikkagi ma vaatan neid, missuguse hinnaga võid saabus need ohvrid, aga ühtlasi ka see meelekindlus ja see ennastohverdav vaim, mis inimesi sünniks kas meie korpuse ise kogu suurel Nõukogude rindel tuhandeid ja tuhandeid tõelisi vapraid, mehiseid inimesi nagu Maielbrääkis. Kes teile endale nendest kangelastest, kes teie kolmes romaanis on kujutatud, kes teile kõige lähedasema tundub? No eks ikka need, kes on peategelased, esiteks olgu ta siis Enn Kalm või olevsookask aga ühtlasi ka, kui te vaatate, siis ka niisugused nagu aja ker, mehine võitleja, nii, või siis N, hiljem siin küll pisut hiljem umbes seda tüüpi nagu paju viidik lõpet teosest. Need on kuidas tahaks öelda, niisugused kujud, mis, kuhu ma olen püüdnud panna tõesti nisust üldistavat kujud, kus on siis meie meie inimeste, meie eesti meeste või tema, tema rahva töötab rahva niukses paremat loomulikult iseloomujooned ja mul on hea meel seda märkida, et kriitika on teinekord päris kenasti nagu aru saanud, miks ma neid teinud. Vaat need on kahte sorti tegelased, aga lõppude lõpuks, kui sa kirjutad, kui sa omale tegelast lähedaseks ei saa, siis ei muutuda, siis jäta lugejale kaugeks, niiet tahaks, et nad nagu kõik oleks nagu paratamatu. Ju nad ikka ei ole ja lugeja näeb seda paremini paremini. Õnnestunud kuju on olnud mulle südamelähedasem, isegi kui ta on olnud mulle, ma ei jaga tema, tema noh, ütleksin tema ellusuhtumist, tema maailmavaadet, aga ka halbadele, nähtustele me saame ainult siis anda õige hinnangu, kui me püüame ka neid mõista. Ja siis seda teravamalt nagu fookusesse võtnud need iseloomu küll, et mis tulevad meie arengule kahjuks. Kui ma esitaksin teile nüüd lihtsalt kokkuvõtva või kõige üldisemat laadi küsimuse, mida tähendas teile kui kirjanikule Teile kui inimesele sõda. Kas te saate vastata? Ma tahaks öelda, ma olen püüdnud seda vastata oma kolme romaaniga ja Ma arvan, et ega ma Ega ma nii ühe-kahe lausega ei saa. Tauli, mulle sõda oli mulle noh, imelik on tarvitada neid võrdlusi, aga kui ma oma kirjanike tööst lähtuv, no ta oli meile kõigile lõppude lõpuks üheks, me olime nagu metall, pannakse äsi tulle ja vaat siis sealt vaatad, mis sa oled ja peab ütlema, et teinekord kogenedest sõjaska sa järsku nägid oma niisugusi jooni iseendas. Mida sa arvasid, et sul ei ole. Ja see, see vaatamiseni inimesele Teaduse mõõdupuu, see ta ja see oli niisugune katsekivi ja mul on hea meel öelda, et selle katse ka eesti mehed ja naised, kes sõduriseni selga olite omal tõmmanud ja püssi kätte selga tammede püssi kätte võtnud, et nad auga sellest katsumusest välja tulid, see on mulle, ütleksime niisugune kõige tõsisem rahuldus, kui ma vaatan, et meie vist suutsime olla kas just igaüks eraldi, aga tervikuna vähemasti sellel kõrgusel kuhu, kuhu nagu ajalugu meid seadis, saime hakkama selle, mis meil oma rahva ees täita tuli, nende ülesannetega. Suur tänu teile vestluse eest ja jääme ootama uusi raamatuid.