Mina olen. Selline loomus, kes oma haardest ja oma loomu poolest ei saa suurte massidega tööd teha, ma saan seda pisteliselt niimoodi teha, aga siis mind ei jätku kauaks. Ma olen siis ma kusagil kaotan enda ära ja magan ära ja minust tegelikult siis kas sul oleks rihmal, aga minu loomusega sobib niimoodi kuhugi idesse niimoodi sügavale sisse minna. Ja teha kuidagi intiimsematajaid. Rühmaretetitorid on ühed inimesed, kes tunnevad, rühm on läbi ja läbilõhki. Ja Nendel on teine haare. Ja ma tunnistan seda puudust täiesti, et minul ei ole seda suurt haaret. Tähendab, repetiitor peab omastama kõik need mõtted, kõik need soovid, mida ballettmeister on sellesse balleti pannud. Mille raske, sest et sel hetkel, kui sa õpitalit meistri kõrval seda koos nende tantsijatega see on hästi intensiivne töö. Ja ma üldiselt vahest kardan seda, mul on alati tunne. Kas ma saan kõik kätte, kas ma oskan, nüüd suudad olla sellel inimesel. Ainus ülesanne on see et tahaks kõike seda, mida mina oskad. Mis kogemus minul on? Anda seda üle teisele ja aidata seda tantsijat maksimaalselt aidata. Agad repetiitor, kuidas repetiitor saab tantsijat aidata? Seal on palju võimalusi. Sa pead aitama teda, et ta tantsujoonis oleks väga puhas. Ta läks jooneliselt väga ilus, jooneliselt lõplikult niimoodi välja töödeldud, aga et siis. Ja mis minule on endale lähedane momentrite diktoritöö juures, on emotsionaalne külg. Mulle meeldib väga, kuidas ta inimeste niisugust emotsioonitantsijate emotsiooni avada ja vaadata, kui kaugele ta jõuab ja see on muide imeline hetk, kui sa näed, et tantsija ta veel ei tunne, Ta ta veel ei julge, ta veel ei, veel ei suuda. Ja järsku võib hetkeliselt toimud, ütleme ühe ühe proovi ulatuses, et inimene avaneb, järsku ta on? Tead, noh, tuleb midagi seda, mida ma olin oodanud ja tahtnud. Ja see läheb nii hinge, see on seal nahk, Khanis hetk, lihtsalt. Repetiitor on üksainus äraandmine. Ta ainult annab ja annad ja annab. Ja tantsija on üks suur käsk, kes ainult imeb endasse, imeb endasse ja imeb endasse. Niisugune olin mina, kui ma tantsisid. Ja minu repetiitor pidid ainult andma ja mina ainult võtsid. Aga see järjepidevus nüüd annan mina kõike seda, mida mina nendelt sain. Ja kõik edasi anda. Siis vaatasin, et hakati, teeb, järsku tunnetab seda, millest meil nii palju proove oleme rääkinud ja siis oli selline tunne, et pisar tahaks ilgelt. Et nüüd hakkas minema ja hakkaski minema ja läheb ja sealt läks edasi see sisemine pikk küpsemise moment. See, kuidas öelda koguneb, koguneb tantsiasse. Mulle meeldib see aspekt repetiitor idees, vot selle selle isiksuse sisemuse avamine seal väga kaunis.