Luuleruum. Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Kirjanik Ene Mihkelson. Oleks 2019. aasta 21. oktoobril tähistanud oma 70 viiendat sünnipäeva. Oleks. Elu otsustas teisiti. Me saime tähistada ainult sünniaastapäeva. Ene Mihkelsoni Selts, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti kultuurilooline arhiiv ja Tartu. Ülikooli eesti kirjanduse ja teatriteaduse õppetool korraldasid kahepäevase konverentsi eluaeg lugu. Väärikad olid esinejad Anne Merilai, Tiina Ann Kirss, haigi Rahi, Tamm, Aia Sakkova, Toomas Kiho ja kõik teised. Põnevad olid pealkirjad, tetraeeder, läbilõikes, elevandi uni, hüljatud ja risti löödud küülikuaugust, allaolekud ja olematused. Ja veel ja veel. Üks ettekannetest oli Merle karusoo kogutud hetki Ene Mihkelsoni eluloost ja luulest, millele andis hääle Katrin Saukas. Elu ongi jumalagajätt. Eks ma nüüd olen ristika keriminik. Ma kardan. Sellepärast, et ma ei oska muud moodi elada. Olen eluvõimet. Tiiger läks lehte. Tiiger läks lehte murrudel rep, kus päev siledal karval võbeles harjude triipe Keegi pole päeva tiigrit näinud. Tiiger teeb meele lahedaks. Mutt, kelle juures ma vahepeal elasin, oli suur samagonniajaja ja varas. Alalõpmata peksmised, joomad, väga dramaatiline elu käis seal. Tasugereeris mulle, et koolis antakse peksa, pannakse nurgas herneste peal põlvili seisma, käed püsti. Seda ma proovisin salaja järele. Ja kui ma esimesse klassi läksin, siis ma ei tahtnud ju ometigi seal nurgas seista. Hakkasin niivõrd röökima, mind tuli füüsilise jõuga viia, kaks inimest tirisid mind klassi pinginaabriga, olime päeva lõpuks juba nii oma elemendis, et ma tõmbasin pingi peale joone. See on minu pool ja see on sinu pool või üle tuled, saad ribide vahele. Ma olin väga ülbe lastekodulaste suhtes, kui ma seitsmeklassilises koolis käisin, sest mina elasin tädi juures. Kaklesin tüdrukutega ka ja rusikatega. Mulle tundus alandav, et tüdrukud küünistavad ja tirivad juustest. Kui kakled, siis anna ikka rusikaga. Ja kui ma läksin vaeküla internaatkooli, siis olid need lastekodu lapsed kõik seal. Ja mina olin nüüd äkki täpselt samal pulgal. Ma ei saanud kuidagi selle sisetundega hakkama. Nüüd hakkab kättemaks pihta. Ma mäletan, et semul vilksatas peas aga kuna ma olin kaunis, sõjakas ja liikuv, siis mõtlesin, et pole viga, kui tuleb kallale tugevam ja suurem, siis on väga tähtis hakata südilt vastu sistansus südidusest, Pahv. Siis sa võid kitli täiest kah pääseda. See oli mingi mõistlik teadmine, mille järgi ma elasin. Sündisin. Kui oli aeg Ma sündisin, kui oli aeg Sünniaeg oli õige kui ka see aeg kõige ei olnud, kuhu ma sündisin. Ema oli täitsa üksi, jah. Meie suguvõsa ei hiilga üksteise eest hoolitsemisega. Küll ära sünnib. Ja kui on haige, noh, kui on eluks määratud, siis saab terveks, aga kui ta peab ära surema küll ta siis surev ega seal abivajavale. Mu ema sünnikodu põletati maha 1941. aasta juulis kolm aastat enne minu sündi Stalini põletatud maa taktikat järgides Nõukogude sõjavägi ja Läti hävituspataljon. Minu lapsepõlve kuldaeg möödus põletatud küla varemetel. Küsisin oma onult sageli, miks on siin nii palju varemeid ja onu vastas mulle laps, selle küla põletasid maha vene keelt, kõnelevad sakslased. Sinna sünnikodusse jäi üks, minu elu jäi päris kindlasti ka mu vanemate üks elu. Seetõttu olen kirjutades tihti tundnud, et mina olise teksti puhulgi ei, räägime ainult endast. Kas üksinduse või katastroofi tunne kuulub ikka päriselt, ainult mulle. Ma olen truu nagu varas muiste. Ma olen truu nagu varas muiste, kui müts peas põles ja hulk ihkas kättemaksu. Õiglusest oleks rumal kõnelda. Ma armastan igavesti, sest janu ei kustu ja põud kestab. Pühakute säilmeid näidatakse kirikuid paganlasest hoolimata. Kummarda kõigi altarite ees, mis on põrm ja vaiki, vaiki, vaiki. Sest sõnad valetavad maailma loomisest saadik. Valgust ei jagunud meile. Kuivõrd vanemad olid metsas, on mul olnud kogu aeg väga selge teadmine, et seda, mida mulle pakutakse seda valetatakse. See on kõik üdini vale. Ma olin täis otsast otsani rahvusliku eestluse vaimu ja minu vanemad olid metsas suured tõe ja õiguse eest võitlejad. Ja kõik, kes olid metsas, olid suured tõe ja õiguse eest võitlejad. Ja minu esimesed luuletused. Mul on kaks kaustikutäit rahvusliku ainega luulet. Ja siis olin ma isegi jutupaunik ja vägev pioneeritegelane. Ega see ei olnud sugugi niiviisi, et ma olin seda juhuslikult peab õige asja nimel võib paljugi teha. Ma olin niivõrd harjunud tatud, kui sa oled alles pisikene laps, tead, et su vanemad on elus ja kui siis tuleb võõras inimene ja sa ütled, et nad on surnud siis harjub sulle ju maast madalast sisse. Ainult et minul ei läinud nad segi. Nad olid väga selgelt minus lahus. Ma teadsin, et seda ma pean teile nüüd rääkima lollakakesed, aga tegelikult on asjad niiviisi. Ja see mind muide päästiski. Sest sellise pinge, talumine kogu aeg sunnib midagi tegema või edasi jõudma sinu enda sees. Minust sai komsomolis ka funktsionäär. Siis ma ei olnud selline uimane nagu praegu ainult et minu funktsioonid olid kahekordsed. Minu enesetunne oli kahekordne. Suurim kiitus, mis ma sain, oli see, kui klassi poisid ütlesid, et komsomolis on igasuguseid inimesi aga Ene on üks või kaks protsenti, kes võtab asja tõsiselt. Ja see oli kiitus käitumise eest, millest ma teadsin, et nohh teie vennikesed ei aima, kui hästi te mind kiidate. Ma olin ülimalt rahul endaga. Minul on ilmsesti see iseloomu kuidagi väga rängasti mõjutanud, et see kaksiksus on lapsest peale sees. Tema on teistmoodi. Tema on teistmoodi. Ära vaata, kui liigub hallteral. Sina oled ettevaatlik, sina tead. Kahest kuristikust ei saa korraga üle. Lähed kärbest lööma, kaotad hätsi. Las tema läheb. Aita kaasa. Küll ta saab ja teeb, kui julgeb. Kuid plaastrid, pane valmis. Salvid, hoia värsked kondilaket korras. Sest sina oled hea, kui ta seal teisel pool kolinal kukub. Selleks ajaks siltki valmis. Jõuad küll hoida ta jahtuvat kätt. Isa armastas poliitika üle arutleda. Head lõuad olid olnud. Ja ema tekst käib sinna juurde, mis tasest sai. Kraavipervele lasti maha, vaat mis tähendab, kui sa püüad niisugustes asjades, mis ühele lihtsale inimesele üldse ei saa jõukohased olla, sõna sekka öelda. Hoia suu kinni, seisab lahk. Terve isa on see näide, mis juhtub siis. Kui suud kinni ei hoia? Ema ütles, et kui isa oli maha lastud siis ta oli kuu aega labatsil ainult konutanud ei olnud. Midagi söönud, eluisu oli ära ja ta oli väga nõrk. Siis hakkas suur krabin ja minek. Haarang oli nende punkrini jõudnud. Ema oli hakanud siis ka ennast liigutama, oli öelnud, et ma tulen ka kaasa ja mehed olid öelnud, et tule peale siis kui jõuad. Väga suured lumehanged olid olnud. Nad olid ühte suurde magistraalkraavi saanud, kus nad võisid vahepeal täies pikkuses joosta. Ema oli lõpuks kõige viimane, teised olid juba ammu eest ära, oli vahepeal olnud kõhuli maas ja siis oli ikka jaksanud edasi roomata. Niisugune tunne oli, et ei jõua, et saavad kätte. Aga nad olid jäljed ära kaotanud tänu sellele Kraavile. Ema oli roomanud ja roomanud ja ükskord saanud aru, et enam midagi selja tagant ei kuule, aga eesmised olid ka juba täitsa ära läinud. Mitu tundi hiljem oli ta jõudnud kuskile välja, kus see punt oli istunud suure puu ümber? Lõket ei julge teha, külm on, süüa ei ole. Seekord siis ei kukkunud vahele. Rääkida tal oleks palju, ma usun. Aga inimene ei taha mäletada seda, kui teda aetakse taga nagu looma. Roostekarvaline lumi. Kollase taeva all. Roostekarvaline lumi kollase taeva all ühes väikelinnas. Tumesinised, lillakad, varjud kui põletushaavad. Õlgi ja laaste tee servas. Viimase talumehe regimajade tagant vilksatas tänava nurgal telefoniautomaadid. Tundide kaupa, helistan teise linna läbi raginaja kõneluste kostab su hääl. Plekist ja võõras. Ei ole midagi pahasti, et need ei ole midagi. Lause lõpp. Mattub ära signaali telefonitoru käes, kui automaat, tulistan läbi klaasi. Tabades ennast. Külm raksud metsades tulistatakse vahetpidamata. Öösiti hauguvad koerad, pauguvad uksed ikka veel telefoniputka üksikkongis. Märklaud, mis kaugele nähtav. Linn langeb ümbert, tänavad taanduvad. Süüdatakse aknad, selja taga, terve linn, leekides. Hubisevad varjud üle lagendiku puude, mustad siluetid. Rooma Rooma hangede vahele. Lume kaitsvasse vangi. Ta ei hakka rääkima. Ei hakka. Ta on ikka täitsa omadega läbi inimene? Ei usu. Ma olen ikka lootnud. Tütar, mine ära. Tütar, mine ära. Mine oma teed. Mu saatuseks on nõdrameelsus. Ei pea ma kaua vastu. Kas sa ei näe kuist tuled? Kõik on minu peale suunatud kui loom, ma otsin kaitsvat pimediku. Kuid nad ringis on mul võimatu on metsa lipsata. Kuid tütar istus tema jalge ees, silmis valgusest, teadmatus. Tal oli hea. Tal oli soe, kuid ema viskles vastu selja piita. Võib-olla nõnda oli. Vahest on see väljamõeldis? Kes nähtaval, peab suutma seista. Ükskõik mis tuledes Selles punkris oli olnud keegi, kes armastas hirmsasti pilte teha. Ma ei tea, kust ta need valmis tegi, aga kui haarang peale tuli, siis ta oli pildikarbi punkrisse unustanud. Nii et julgeolek sai terve pundi fotod. Kui ema metsast välja tuli, siis julgeolekus oli talle neid pilte näidatud ja lastud valida endale mälestuseks. Nii et tal on kaks metsast tehtud pilti, ühel kuivatavad pesu on selline naljakas kodune mustlaslaager. Ise kõik niisugused kõhnad ja veidi hirmunud nägudega. Kas veri on tõesti veest paksem? Kas veri on tõesti veest paksem? Kas sina tead? Oled sa verekaevu läinud? Ja kas sa oled seal saanud joonuks? Mina ei tea, mis vappan, mu käsi kiilile löödud, et sealt enam jahu ei tule. Ja vesi on langenud alamale ja taevas on vänge lehk. Januse pilguga jõllitan Kaarnaid. Koerad uluvad minu eest. Kuid kas on vesi või veri? Mõlema sees? Selgub sellele, kes jälle kord tapma hakkab. Ma püüan kirjutada nendele inimestele hääle, kes ise rääkida ei saa ja keda ma arvan tundvat. Aga miks ma luuletusi olen kirjutanud? Sellest ma ei saa isegi enam aru, ju siis olid need tundmused, mille sees ma elasin, kogu aeg niivõrd intensiivsed, et oli vaja ära reageerida. Eitan lapsepõlve. Eitan lapsepõlve ja elan. Heitan suguvõsa ja teisenenud. Eitan ennast. Ja sulandunud ring saab täis. Alustan uuesti. Jaatusest. Ma arvan, et suur asi oleks see, kui minu põlvkond saaks küürus käimisest lahti. Et jaa, tus ei käiks sedapidi, kuidas mina olen oma emalt ja sugulastelt harjunud kuulma, et võim, teadagi, on võim valitsejad on valitsejad ja sina katsu niiviisi elada, et sa silma ei hakka ja seal rataste vahele ei jää. Sellise eluvaatega ei ole võimalik rataste vahele mitte sattuda. Tingimata saadud. Me ei kujuta ette, millises vanglas tegelikult elame. Kuidas meid töödeldakse, kuni emotsioonideni kõige intiimsem ate emotsioonideni välja. Näib, et räägitakse hoopis teisest asjast, aga ta mõjub kuidagi kummalisi keerdkäike pidi igale poole absoluutselt igale poole, kuni selleni välja, kuidas sa armastust avaldad. Pilt cool, tas meid pikkamööda. Delt kuulutas meid pikkamööda. Maalitud okstest kasvasid sooned ja sarved märjast maast sai ka midagi. Ja taevas umbus ja sulas ja tihenes. Pilt tuli sisse. Meid ei päästetud. Nii ei jõudnudki määra minna. Ripume seintel ja. Vaikime. Oi taevas. Ma olen ju nii sünge neelseks raskestimõistetavaks ja elitaarseks kirjanikuks kuuluma. Teatud, et kui ma nüüd räägin, kuidas ma eraelus isegi linna bussipeatuses hakkan kõnelema hindadest ja bussiliiklusest, siis paljud mu kolleegid ei tunne mind ära. Minult on küsitud, kas ma saan keerulisemalt. Minult on küsitud, kas ma saan keerulisemalt ja ma olen öelnud, et ma ei saa keerulisemalt, kui keeruline on. Ja lihtsama põhjused on need sõnad. Ma ise saan ka ainult ise olla. Ei see, kes sündis. See, kes lapsepõlves. Ei, see, kes teisme-eas. Kõik üksikud lõplikuna on valed. Mitu elulugu olen rääkinud mitu suguvõsa kuulajaisse sisendanud. Kui ükski neist oleks õige oleksin kadunud. Valitseks see suguvõsa, see mina, kellaaeg on tänaseks valmis. Koosolekutel, kus kõik väga tarka juttu ajavad, naudin ma enda vaid olemist. Mul on hea olla, kui olen võõras seltskonnas, kus kõik sebivad ringi ja tutvustavad oma häid külgi. Istun ma kuskil kõrval ja tunnen ennast siig mõnusalt. Istuda ja liikumatult vaadata, on mingi iseäraline seisund. Mida vanemaks saad, seda vähem taadi liikuda. Ära ära ära mina tahan siit. Ära ära, ära mina tahan siit. Hommikuti õige raske vanu konte murda, tõusmiseks piin. Siis tuigerdan poodi, jälle puhtad letid, ei mingit rappasust. Ma ise paistan läbi. Näen ammuunes Jeesustki. See ütleb, kannata veel terake, mu laps. Varsti valitakse ära, kes saab kerekaks ja need siis jäävad mulla sisse, Rammuks eesti põllule. Sinuga me kahekesi teeme mõnda hullu veel. Mida vanemaks ma saan, seda huvitavamaks muutvad mulle teised inimesed ja maailm. Kui mul tõesti õnnestub elada kõrge vanuseni skleroos mind ära ei tapa ja haigused elu väga võimatuks ei tee siis võib elu vahest kõige huvitavam olla. See tee on täiesti lahe. See tee on nüüd täiesti lahti. Käekõrval isa ja ema täisvalguses helendav. Maa me läheme nagu kunagi. Ainult need olen ma suur ja isa-ema on väikesed. Ja d on rooplik ja isa unine. Kõlgub käe otsas kärgeke ema jala, Astan toekam. Üles tõusnud haudadest söögi ja kohtulaudadest läheme lõpuks koju. Aga isa ei mäleta maiseid asju. Ja ema oli liiga noor, et võiks rääkida seostest sõlmedest. Kellega lähen mööda tontlikult võõrast teed? Kaotatud kodu on kuuldel. Kuid ei. Kui häda käes siis hüüa teema kasvõi surnuaiast välja. Ja ema tõuseb hauast, nii et kolisevad kirstulauad ja võbisevalt luud. Kuid see ei aita enam kui häda, suureme, FIEd isa. Tema tulekski, kui võsa on luudest läbi kasvanud. Haab väriseb kui meelest ära andes käänetega märg, kui su isa on lootusetult haavatud, kuid elus ikka. Siis hakkadki maa-aluseks. Ja tuled vahel kummitama? Selles elus iga ekson, hüüdja hääl ootab olematut vastust. Ega jõuagi ära oodata. Vaikib tõmbub enesesse või siis trükib oma hüüde tuhandetes tähtedes. Hääl on loodud. See märk. See peab emakeeles kost. Ma tahan rääkida Ma valvan aega kuid ütlen enamasti ei. Kõik, kes alustanud ja, aga on kaotsi läinud kaugeil teil. Ja ütled samet käele ja keetjale ja niisamagi, sest ei, on sulgumine enda mina. Jah. Ei, on sõltumatus. Hei, ei kingi ehk hea, kui. Vabakutselisena elada on üsna võimatu. Ma ei oskagi seletada, kuidas olen seni hakkama saanud. Viimased aastad on majanduslikus mõttes olnud ülirängad. Haigekassa liige, ma pole ega teagi, kuidas mina kui vabakutseline peaksin selle kaardi saama või kuidas ja kas üldse keegi teab ja mõtleb sellele. Praegu on nii, et teen tööd, kuid olen vähemkindlustatud kui töötu abiraha saaja. Ma ei jõua talu pidada. Ma ei jõua talu pidada. Talu maha. Kui ma elada ei jõua Kelle ma siis maha müün? Osta sina mu lapsepõlv. Osta mu noorus. Vanaduse saab niisama. Kas mul oleks võinud olla teistsugune elu? Kas meil kõigil oleks võinud olla teistsugune elu? Elu ongi jumalagajätt. Elu ongi jumalagajätt. Kes mõtles mulle vanemad ja kodu kes südame sisse põletas? Kes kattis külmunud liikmeid, kes peksu vermeid lohutas. Ma ei tea. Hea ja kurakätt on võõras keeles viidad, mis kiidavad mu tublidust. Sõbra suures käes mu käsi. Et see eksi läinud lapsee väsiks. Millest küll? Ma küsin sosinal. Suudan kirjutada ainult vaba olles. Kuulun inimeste hulka, kes suudavad tegeleda põhjalikult ainult ühe asjaga korraga. Vabakutselise, kus on eluviis. Ning siinkohal ei oska ütelda, milliseks kujuneb mu tulevik, sest olen üpris saamatu manidesteerima, veel olematuid teoseid. Aga ei ole osanud ühelgi ajal olla populaarne, lennult, mõistetav ja haaratav. Ma ei olegi seda tüüpi luuletaja, kes mingisse üldhoovusse lahedasti mahus. Kuidas niisugust kirjanikku iseloomustada? Kes ei tea, kuhu ta mahub või ei mahu? Nagu loom. Nagu loom, kes ei tea, kuidas ennastki hüüda häälitsed unes. Küllap sünnib looming raskelt. Selles mõttes, et elada on keeruline. Ümbritsevat mõista, ennastki mõista on raske. Kuid see ei ole kirjutamise raskus. See on ikka seesama elamise ras, kus mida kogeb iga inimene, igaüks omamoodi ja kogetut omamoodi tõlgendades, kui pimedust oleb. Kui pimedus tuleb ükskõik kus ja millal haugub ikka kusagil koer. Pimedus haugub tühjaks end. Lapsepõlv. Ja nüüd jälle seesama koer keset linna. Olemis hämaras. Tuletab meelde neid aastaid. Uluvad lausa. Siis tõmbavad hingepõllud on avad metsade külmunud seina. Nähtamatud ja lagedad kuusk, siruta pakaid. Keegi ei vaata, kas seda üksikut kuuskegi kuusena olemas on. Hääled vaid kortsunud, kõrvas patja peidetud sulgede all. Ma ei ole osanud ega tahtnudki teisiti kirjutada, kui olen kirjutanud. Minule öeldi puuduvat vajalik optimism. Olin suletud ja raskepärane otse poliitilisi etteheiteid ei tehtud. Kuid sõrm pandi luuletuse peale, et mis see siis on? Reetja ja reedetu ühisel raiepakul. Tegelen millegagi, mille alge on minus eneses. Tahan kõigepealt ise milleski selgusele saada, selle lahti kirjutamiseta, lahti mängimiseta, ma ei oska ärkvel olevana elada. Minevik on. Ja. Minevik on v? Piis põlve, eks 1000, nende eest. Aga tee on porine, ei ole enam kindlat põhjaostjad, keelduvad naeltega, löön kinni, aknad ukse ette taba. Maga rahus, lapsepõlv esiema, maga. Mina olen elanud valdava osa oma elust Nõukogude süsteemis. See on mingisugune vedru, mis mind on käivitanud. See on asi, mille suhtes ma olen isegi kirglik. Teist aega ei ole mulle antud. Aga ma tahan võimalikult palju teada saada, sest mina olen jäänud ellu. Väga paljud ei ole. Ter deemonite demokraatia. Tere, deemonite demokraatia pimedal ööl. Halitavus alt üles ja ülevalt alla. Muudkui ronin ja ronin mööda katla siledat pinda. Oh, oleksid küüned mul ja kukkun tagasi sooja lei Kesse suppi, mis üldse ei piina. Söönja Künglen vahetpidamata, aeg-ajalt luksudes õdususe vastu, mina astun ööde eelajaloost, aga vend ei tunne venda. Me ei ela ainult dollari, kus me elame selles aegruumis, milles on sees ka kõik meile eelnev. Ja miks me siis keeldume seda vaatamast. See on nii kaua meie kaasaeg, kui me elame. Mutt koonutas seina ääres Mutt kallutas seina ääres. Aga ma ei taibanud seda kohe. Vaatlesin looma siidpehmet karva looduslikku mutti just nagu mitmekordset suurendust. Teadmata, et ta on just see, kes ta on. Poolhämaras valguses eristusid jalgade piirjooned. Varsti on hommik. Sul tuleb kaevuda, mõtlesin, uurides elu jooksul moondunud taldu. Terve liik koolitatud maa-alusteks. Tahtsin ta päriskodusse maha matta. Tõin labidagi, kui loom end liigutas. Kui matta varem olnu maha ja sellest mitte rääkida ja seda mitte mõtestada võib maha maetud, salalikult liigutama hakata ja ikkagi inimesega manipuleerida. Usun, et kui inimene tahab olla oma isikliku ja ainulise elu peremees siis peab ta vaatama läbi ka oma pimekambrid. Et olla õnnelik. Peab olema ärkvel. Tõusin hommikul kell kuus Tõusin hommikul kell kuus nagu vanasti, tegin ringkäiguaias, rääkisin nuluga, sina oled nulg, ütlesin ja mina, kirjanik kasvasid seemnest. Mina keelest etja, õhku ajame mõlemad. Ainult minul tuleb selle eest maksta. Tuul on kui keel sinu pehmetel okastel pühib prügi minema. Lahutab meeltki kui aastaaegades ränded. Minu hääl on vaikuses kähe laual pooleli luuletus. Otstarbeta mäng. Arsti on Eesti vaid mälestus. Kui me oma lähiajalooga ei tegele oleme alati vägivallale lahti. Vaikimises on uppumisoht, puudutagu see siis igapäeva või kirjandust. Mulle tundub, et me ei mõtle nii palju praegu. Inimese peale, kuivõrd riigi peale. Ja see, et me oleme majandustõusu ajal tahtnud saada kangesti viie Euroopa rikkama riigi hulka, see mõjub mulle tegelikult natukene piinlikult. Me peaksime tahtma saada targaks. Me peaksime hoidma oma andeid. Me peaksime aru andma, et meie oleme üks kõige väiksemaid keelealasid, kellel on oma riik. Meie keelel ja kultuuril, eriti just keelel on tohutu roll. Eesti on täis andekaid inimesi ja ükskord on neil kiivas erutuseks vähe ruumi. Nad lähevad meilt ära sellepärast, et meie riigi poliitika ei ole pööranud tähelepanu inimesele kultuurile, kunstidele. Ja see on kuri. Me kaotame kõik, kui me ei pidurdo, selles vallas. Sul Kutorni. Sulgu torni. Ma sulgunud torni sellesse valgesse, mis elevandiluust olevat tehtud. Ah, kui meelsasti ma sulgunud sellesse kuritegelikul teel saadud materjalist torni. Aga seda torni pole kunagi olnud ega ole. Vähemasti pooltel neist suurtest loomadest on kihvad alles. Elevandid ise on ka veel alles. Ainult meie räägime veel mingit ajast ja arust keelt, kui veel ta tuleb otse. Pane end vangi kehtestada tsensuur ära hõiska enne õhtut. Ma ei arva, et kirjandusele ja kunstile saab ette kirjutada, mida on vaja käsitleda. Seda teevad võimu lähedased inimesed, kes muidu ei mõista, miks kirjandust üldse vaja on. Neile tuleb meelde tuletada, et kui pole eesti kirjandust, eesti keelt, eesti kultuuri, siis pole ka Eesti riiki ja kuskil mujal maailmas ei saa nad olla ministrid, peaministrid, linnapead, hästi makstud ametnikust kestahes. Ma püüan midagi unustusehõlmast välja tuua. Talletada. Ma olen aru saanud, et igas ühiskonnas midagi kaob, midagi unustatakse. Järelmid ilmuvad kultuuris hoopis teisel ajal ja kujul. Päris ära ei kao miski. Käed peal õlg. Käed jalg lendas, karedas õhus, haukas seda, kui leiba, jõi peale hääletust ja oli rõõmus. Küla tukkus all, kääbial krooli süles. Puude vahel oli sumedaid lahvandusi vahel läigatas veesilmas kuu, kui vaskmünt, käed, jalg v see peegeldunud, temas ei olnud kumbagi ilma. Kui käed jalgtuppa tuleb, kuuled, kuis ta küüned kribivad mööda põrandat. Kardin liigahtab hinge hetkes. Kääbial kannab enda ära, lahustub toasoojuses. Kui käkk jalg endaks saama hakkab tunned väljakannatamatud piina. Nii teadki, et ta on olemas. Ma ei ole mingil kombel eriline. Iga eestlase suguvõsas on olnud küüditatuid, metsavendi või kulaagis olnuid ja vägivaldselt ühele ja teisele poole mopituid. Aga seda võib ka tõlgendada nii, et neljaaastasena oli juba rahvavaenlane küüditamisele määratud, roomas vinklis käes ja buss hammaste vahel põõsa taga ja vaatas, kuidas okupantide kätte maksta. Elutöö preemia. Ma olen kolm korda esitatud või isegi neli korda, sellele oodati ilmselt tähtpäeva, ma ju ei tea kuidas Motreemiasse suhtun. Nii suhtungi. Ma loodan, et ma saan veel midagi teha. Ma ei ole niisuguses olukorras, et nüüd sain elutöö preemia maa, panen käed risti ja ütlen, et oi kui õnnis on olla. Ma tahaksin teist laadi õndsust. Ma tahaksin seda kirjutamise õndsust kirg mõista maailma, mis on nii mõistetamatu, nii kuristikuline, nii ülev, nii imelik inimese mõistusele. Me tunneme universumit ja inimese olemus tegelikult nii vähe, et kui ma ennast ise ära ei hävita oma tehnikaimede ja aeg-ajalt plahvatava suure tapakere tõttu siis seda imestamist jätkub. Rebane magab aia ääres. Rebane magab aia ääres nagu surnurebane, teeskleb end surnuks. Oht lähedal. Rebane ongi surnud. Kui päris surm ära lähed. Kui su must vari ära lähed. Kui su lõhn haihtub, liigutab surnud räbane. Tõstab saba püsti. Head aega, elu, ütleb Rebane. Lendan otse surmari. Kuulsite põimikut Ene Mihkelsoni eluloost ja luulest pealkirjaga elu ongi jumalagajätt koostaja Merle karusoo esitaja Katrin Soukas. See oli üks ettekanne Ene Mihkelsoni 75.-le sünniaastapäevale pühendatud konverentsil. Eluaeg lugu, mis toimus sügisel 2019. Korraldajateks Ene Mihkelsoni selts, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti kultuurilooline arhiiv ja Tartu Ülikooli eesti kirjanduse ja teatriteaduse õppetool. Raadioteatris helisalvestati ettekanne 2020. aastal. Helirežissöör Külli tüli. On tal muud ka rahvavend siin ja ma ja. Mureta. Õrn kaunis. Ega. Ta ronis sinu koti sealt, vaata. Talvahuta see olen mina, ei pea meil peas ka. Ta on ta siin veel kaasas, siit ju ka. Ronis sinu. Sealt vaata mull. Oota. Ära veel. Ka siin ja siin. Ja siin. Oota. Siin jaa? Jaa.