Oli neid, kelle jaoks paistis 80.-te alguses kogu post-punk ja põrandaalune isetegemise indi firmade elu Enn nurka maalinud või siis nagu oldaks hullud täisringi innovatsioonist ja individualist, nende puudumiseni ja kadumiseni hallidesse, pikkade mantlite massidesse süngetest, sõnade ja saundide sees, kes tegid neid asju sihilikult, et olla osa liikumisest, mitte enam teha oma võimaluste piires midagi siirast. Et kogu ambitsioon piirdubki ennemmyy, kasseti saarele saamise või ühe biilsesseniga, parimal juhul selliste mõtlejatega nagu Londonis kütipoliiti, šoti orist kiusi aastak camera või uued Liverpooli visionärid, siir Troppeks Bloutši äkkanda panime, nähti edasi teed vastupidi Lapimaailma suunas, vastupidi, tumedast valgusesse indidest suur firmadeni ehk kehastadeski seda, mida sellesama ennemmyy pool mooli tol hetkel kutsus. Kui uus. Küll post-pungi ajastu ja olustikutoodang, ent ka seda formaati seljast raputav. Tere tulemast Bospungi teine laine on alanud R2 popikroonikate Bospongi jätkusarja neljas osa. Aasta peale eelmises saates ja selle just täpselt lõpus käsitletud Metal Boxi ilmumist tuli üks mitmetest selle järgijatest killing jooki nime all, kes võttis selle metalse ja halastamatus soundi ja ühtlasi ka diskoaluse, aga ilma mingi selle sügareshitita, nagu liider skoorman ütles. Koorman oli üks segasemad ja põnevamaid Bospungi bändi liidreid. Esiteks oli vastuvoolu tema rikka pere ja klassikalise muusikahariduse taust, teisalt oli ta suisa Chamaanlikult raevukas killing Joukis nii hull kavas või käratas laulus kui ka killing Cheuki maailma lõppusides sõdasid ootavas temaatikas. Omanimeline 80. aasta debüüt mitte ainult ei sigitanud lugematuid järgijaid järgmistel aastatel ja aastakümnetel, kes tegid karmi nugadel, tantsivad post vunki, aga ka nii mõnedki hevibändid nende hulgast, kusjuures üks Metallica Killing jog segaspuliseerivaid sündi, käike, post-pungi, fancy, hevi metali, kurjakuulutava raevu ja müstitsismiga tegutsedes kõvasti uude sajandisse välja. Samal ajal kui kuulmann on isegi klassikalise muusika tegemise juurde naasma. Ja paremaid varajasi näiteid uuest lainest, uuest hingamisest kohe 80.-te hakul oli Londoni värskenäoline, kuid käredahäälne börs, kes ei pingutanud nii väga sinna Berliini povi Igisingusesse vaid vaatas hoopis varasema rokkima povi ja Roxy müüsiku poole mõeldes suuremalt popimalt ja saame öelda, mis nii väga tabu eelmistes saadetes räägitute jaoks rokkimalt. Börs pidasama debüütalbumil avameelset lugu eeskujudest ja justkui nautis seda post-pungi saundi, et taaselustada Tirocki, nagu ta oli 70.-te teises pooles produktsioon ja imevärske oli ta ka, oli see Lillivati oma stiiblellivaid, kes läks aina suure Jonalisemaid produktsioone tegema, U2 ka sealt edasi, aga samas ka põrsidest sai uue laen, laine nii-öelda kangelased, hitiga pritsin, pink ja veel mitmed, olete veelgi edetabelisõbralikumate albumitega sonimine Station Ukraist. Kas see on hea näide sellest, et kohe nendest indi firmadest suurte juurde, ehk siis kohe oli see nende 80. aasta debüütalbum omanimeline lambi alt välja antud ja börs on ka kusjuures tänapäeval tagasi. Mis aga toimus üleval Liverpoolis, selles Suurbritannia oma varajase popi pealinnas? Marsi viit oli kui kättesaamatult kauge unelm ja seitsmekümnendad olid vaikselt mööda tuksunud tiksunud ning ühtki punkbändiga Liverpoolist ei tulnud, mis nii väga kaardil oleks jäänud. Kuid see on ka mõneti loogiline. Liverpool armastas ja siiani alati armastab meloodiate suurejoonelist romantikat, kuid saiapungi plahvatusest kaudsemalt inspiratsiooni pannes mõrsi saidi seitsmekümnendatel surnud kontserti ja klubielu taas käima. Uus noor generatsioon esialgu käis kõik samades kohtades nagu legendaarne klubi Eviks ja kõik olid mingis olematus bändis näitamaks linna, mitte kuhugi kadunud ambitsiooni oli iga noor, kes hiljem kuulsaks sai või ei saanud isegi ühes nii-öelda fantoom bändis. Jämed Kullocki, Jan Prouri, Julian kaub, Holly Johnson, padi ja nii edasi ja iga nädal tekitati teistes mingit elevust mingi uue laheda bändi nimega. Ent Julian kaup on öelnud, et sellistel bändidel olid isegi proovi taga seal muusikate mängitud vaid lihtsalt räägiti oma lugudest millest oli valmis vaid võib-olla nimi. Üks neist nii-öelda kõvatamist bändidest oli kruus, seal Triin, kes oli tulevane ekonda pannimanni laulja Jemma Kullo. Tree indid. Kõik oma bändidega 80.-te algul liverpooli tagasi muusikakaardile panid, oli selles Bospungis midagit teisiti. Esiteks hakati just pannimani trahvi kutsuma kui uus psühhedeelia ja teiseks juhtisid kõiki oma tohutult domineeriva lauluga front männid, pannes esile suured meloodiad ja saades ka veel sildistama hüüdnime suur muusika. Bändid ei otsinud uljaid eksperimentaaleksperimenteerimisvõimalusi taga, vaid jäid klassiks kallis laulja, kitarr, trumm, bassformaati, veel enam ka senisele Bospongile vastukarva saaksin tunda mingit pluusi põhja tagasi vingumist, sest panime, mille Troppil on tajuda sellist toorsiliku seiklusrikkust. Simmorrissoniliku šamaanliku present siinsamas ei peljanud post vungi kuulajaskond Liverpooli saundi, sest kõige selle suurejoonelise ja tumeda romantilise taustal võib Barnimenil kuulda külm meloodilist passi, kuid trummid ja kitarr on üsna minimaalsed, andes kõvasti ruumi hingata just kitarril mis on terav külma mingites soolad ette ja tihti isegi ilma koordideta, tehes rohkem tekstuure ja atmosfääri. Hea küsimus. Niisiis esimeses Barnimani mitmest hünnist väsky juu debüütalbumilt krokodaals. Pluusam Singing. Olgu ajaloo huvides välja toodud, et 70.-te lõpus, kui veel fantoombändide kemplemine käis, oli kruus seal Trii konkurendiks, üx Big in Japan pealtnäha suvaline ealine läbu punt, kelle kohta on tagantjärele öeldud miljoni dollari bänd, sest seal olid produtsent, tulevane Barnimani mänedžer ja lepi Pöörane korraldaja Pill, Ramon tulevane Franki kaustu, Hollywoodi Holly Johnson tulevane laip ning siitsi Iiemm Raudin. Juba mainitud patsi ja liverpooli oma esimese märkimisväärse Bospungi leibeli asutaja ja tiir trupis ka klahvpillimees teiega bow. Liverpooli paskungis geenes, kus kõik teadsid kõik ja teadsid, et nad saavad suurteks selle linna Bospongi generatsioon ei peljanud kuulsuste suurust vaid just janune selle järgi pidin seal tegutsemise ajal aga alustati Julian Kaug-petitsiooni kohalikus keeles, et see õudne bänd lõpetaks esinemise. Pidin ise muidugi läks, see andis ka oma allkirjaga. Rääkides Julian kaubist 79. 80. aastal, kui uue liverpooli soundi bändid hakkasid paika loksuma olid juba kõik värske suufirma all ning vaadati tagasi sootuks 60.-te keskele, kus bow nägi ideaalsest selles 45-st singlite ajastus ja Gauck jumaldas Ameerika garaažiroki a'la Nagetzi kogumik. Pange tähele, kuidas on eeskujud siin järsku muutunud eelmiste aastate tulijatega võrreldes. Lisas sinna Väärtusliku hullumeelsust sihilikult, et Sirgataks bluusimuusika oleks Pealt ilus vastuvõetavate meloodiatega, kuid kuskil all kriibits mingi kurjuse kahtlus. Circroppeks Bloudi juhtis tihti ka Polfi klahvpill sarnaselt nendele kuuekümnendatel paiga garaaži bändidele, nagu näiteks question markendamis, Dievjanski või miks mitte nagu ka tõstranglers. Kaup ka vihkas postpungist ollakse ajaks valitsevat sünget meelsust, mis sihilikult peletas emotsiooni. Tema tahtis seda just nimelt esile tuua. Klipingas. Kuigi Tšanroteks Bloudzai Chop popsi oma hitiga või vood ja ka Tšižen olid nemad need, kes kiirelt lagunesid, sest kaub, asus aina enam psühhedelikumidega oma kangelaste hullusi taga ajama ning asus mingi aja pärast tavale soolokarjäärile küll oma trummimasina nimega soov alustanud vanni. Men oli aga see, kellest sai sootuks järgmine suur bänd. Peale biitlite Liverpoolist. Panime neil oli alati tugevaid singleid, kuid just nende viis esimest albumit olid otsast lõpuni suurepärased ja suurejoonelised, minnes sümfoonilisemaks ja ühtlasi ka edukamaks 80.-te keskpaiga oksjon, veini ja oma nimelisega. Mainitud Krokeraalsele aga järgnenud teine album 81.-st aastast häbena piir oli see mis oli siis veel, aga hoopis täiesti teine tera. Panime on ja üldse kogu selle aja Liverpool oma kõige süngemalt post pungilikumas kõleduses häbena. Blair oli kui käe ulatamine Joidiliseni fännidele peale klousserit Antarktise surma mitte Helena oleks olnud kehvem vastupidi, see on fantastiline Barnimanni album, kuid kui näiteks niisugune lugu nagu vapromissanduse albumil kõige jutumärkides positiivsem lugu, on asi veel popedust kaugel. Hirm oli see suur romantiline liverpooli muusika, kuid nii Bospongi kuristiku äärel kui andis minna, et ilma sisse kukuks, sellepärast irooniliselt nõud Athens. Liverpooli kõrgele ulatuvas muusikute ambitsioonist andis vihjet ka rohkem Sheffieldi liikumiste saundiga sarnastub Orchestral Manoeuvres in the Dark. Kes juba 77. aasta teise nime all avaldas sihukese loo nagu Julian song Vähemalt selle algsel kujul Kes õitsele 80. aastal nagu ülejäänud oma linna postpungi artistid, avaldades omanimelise täispika debüüdi ja minnes sealt edasi tegema kunstilist sümpopi ja aina suuremaid hitte läbi 80.-te niisiis sarnase arenguga ultra Waxile sarnase esteetikaga Sheffieldi turistidele, kuid sarnase nimelt niinimetatud uue popik kaaluga nagu liverpooli kaaslased. Männidelejat hiir vapsidele avaldas suurt mõju ka omaaegne bänd naaber suurlinnast Manchesterist nimelt ta pool, keda nad käisid alati vaatamas, kui nood linna külla tulid. Manchesteri bändid käisid tihti Liverpoolis just selles mainitud Eriksis esinemas ja linnade bändid siiad omavahel terve kaheksakümnendatel tihti väga tihedalt läbinud grupid jäävad kullakitele, läks aga väga hingega esimesest fooligioossesest lahku löönud Martin praama ja una pensi bänd orkid ja pole ime samamoodi juhitud 60.-te psühhi klahviga, kuid raevuka esitlusega. Luugorkid võttis kooli hallutsinogeenide ka eksperimenteerimise ja viis selle täielikult keskseks. Nii palju, et neid produtseerinud retro jõula legend Meie Thompson olla kannatuse ääreni viidud. Kumba siis, et Manchesteri kolinud nii kaua, Velvet Underground vist? Neid leidis ja olles Niko taustabänd Kloworkitsi kõrvalt tõmbas see ühing liigtarbimise tõttu Blu äkitsi potentsiaalile küll kriipsu alla. Üks suurepärane album siiski tehti ja avaldati 82. aastal. Selle nimi on väikest ilma ässitanud igaühe oma asi, kas siis võta seda vedu Tegamise või ainete tarbimise Richtjana plaat. Tuues nüüd näidet minimalismi Tiia jõuai edasi arenemisest uues kümnendis läheme nüüd hoopis Waylzin. Kõmri trio Jan Harold Jens oli mõneti erand nii Londoni kui ka veidi kambas kui ka kogu gospungi kui uueks tegevus või maha jätmas vaatevinklist, sest nemad võisid kuulata kõike Surfrokist, Morrini aga leida sama palju inspiratsiooni ka näiteks reklaamhelidest ja igasugu muudest helijuppidest, mis olid kuskil vahel või täiteks. Kuigi sisemiste pingete tõttu tehti vaid üks album. 80. aasta kolosson, lius ja apokalüptiline eebeeeff ainult ei, mis oli üks selle skeene suurimaid hitte omal ajal oli Anvar Tšaientsi üliintrovertne, kuid stilistiliselt avatud lähenemine suureks mõjuks varsti järgnevale Joey ja indigo pile 80.-te keskel, aga ka näiteks nirvanale ja laupäeva artistidele. Üheksakümnendatel. Tulles tagasi Londonisse ja enda Danchysi juurde tegid nad paraja muutused circa 1981 Ongi andekamaid kitarrist John McKay ok, tuli väga sinist ülem ning trummidele saabus eelnimetatud Patšini, et tantsis, oli juba vaated Bospungi supergrupp. Ja kui kootisid polnud teadvustatud, siis ei juhtu või kes sind triinhaus tegi, küll uksed lahti, nii tume romantilises sisus kui välimuses ja tõsi, stiivser olin, on öelnud, et seal 80. aasta kandis võtsid nad inspiratsiooni nendest hauatagustest psühhobillitajatest Ameerikast nimega rämps. Tantsis jooksis eest ära nii kootides kui Bospungi sisse vaatajatest, omastades biitleid ja psühhedeliat varsti ning saades nii suureks, et nüüd esineti juba niisugustes kohtades nagu Royal Albelfool. Siis nagu ka näiteks Barnimann jättis oma põhilise toimiva keemia fänne rahuldavalt kodulähedaseks, kuid vaatas alati kõrgemale ja kaugemale, ei peljanud välja ulatuda ja kasvada ei psühhadeiljaks ega popiks. Äraviennaits. 80.-te algusega süvendas ka enne eelmistes saadetes kuulatud Kiur enda jaoks aina enam seda uut Bospungi alažanri või koopi. Kuhu neid polnud enam võimalik mitte heita, kui ilmus neljas album 1982. aasta Fornograti, mis oli nii tohutult rusuv album, et tagasivaatamise Luklusega võib isegi pillavalt öelda, et see on juba kui gooti karika natuur nii vara kui 82. Nagu oleks kohustus olla tumedas end järeleandmatult pimeduses ja tulles 82. aastasse saigi praktilisteks gootide keskseid albumeid. Tegelikkus on lähemale öeldule, sest Roberts, mis on tagantjärele kirjeldanud seda aega ka päris rusuvalt elatud ajana kuna just ei söödud ja magatud ja tarvitati rohkem kui ütleme, harilikud inimesed ja Smith pidi end leidma mingi hetk suisa haiglast. Need maskid, mida kasutati pornographi kaanekujunduseks, ei loonud mitte ainult pildil. Olid ehk ka pisut praktilise väärtusega. Niisiis kaks eri suunda, 80.-te hakul Bospongis üks uue popi kõrgustesse, teine pimedasse ja sügavustesse. Aeg taas hüpata üle lombi või Ameerika poole. Vaikses Ülikooli linnakeses nimega Ateena. Ameerika Georgia osariigis sündis väikeses geenetlemis, tahtis tantsida, aga seda. Üks Ateena bändidest, kes hiljem läbi lõi, oli näiteks Harri emm, kelle slipp uhkeldas, et see linn sai enne New Yorki Sid Elleysid teada kängaforiencert heinatest, mis väikeses geenekese põhiliseks peoplaadiks ja pidusid pandi seal väikses linnakeses palju, sest muidu oleks igavusse surnud. Ja jälle tuli esilase kängafoori debüütalbum ja selle võimas mõju. Kui New Yorki skeene kippus tihti veidi liialt tõsiseks jääma, siis eraldi kommuunis, kus toimus kõvasti loomingut, rohkem isegi ülikoolilinnale omaselt kunsti kui muusika. Ja kus taheti palju pidu panna, sündis pinnas, mis lõi kõigepealt New Wave'i hitti Masina piid Kitty, Joe siin ja nende üsna üleöö edu plokk lopseriga ja nende järgi sõbrad-tuttavad nimega bailan ning hiljem oriem. Se paviljonid tantsitav post-punk tänu skeene eripärasusele ei hoolinud muust kui lõbuste, nende albumi Tšairweitjadžamp jäid ühtedeks hästi hoitud, kuid vääriliselt üle ülihinnatud, mitte kindlasti ülevaid ülihinnatud saladuseks. Chiveti Pealt pensionär. Käime ära ka Saksamaal, just sel ajal, kui Daniel Milleri oma projektide Pioneerivad Bospungija sündi segu tegijat, tema mütsi firmal hoogu sisse said, ühines iseseisva firmaga Saksa Deutsche Ameerikaaniš Franzija, kelle rokkmuusika ja selle angloameerika imperialismivastasus soovitus rusikas silmaauku Bospungi külma eetusega ja seda just eriti nagu rusikas tahvli puhul otsesemas mõttes, sest nende muusika rusikas oli alati väga otsekohene ja ründav ja selline otse näkku. Ja see tagatemaatikas, sest lauljat või siis vahel, kuid diktaatorliku kõnepidajat kabidel kaadat vaimustas kõik, mis oli vähegi tabu. Seepärast kohtusid AF-i maailmas karmid sünnid ja trummi saundid selliste fašistlike, kommunistlike teemade või täiesti üle käte, seksuaalsusega ja väga tihti ka sadamas ahismiga. Ehk sai UK-s ja hiljem ka mujal kultusstaatusesse, kui ta oli Saksamaal edukamaid saksakeelseid gruppe. Järgnevate albumitega inspireeris terve alažanri, mida hakati nimetama elektroonikale. Sarnaselt liitsis geene bändidel tuli Birminghamis teravalt vasakpoolselt poliitiline, intellektuaalne, aga ka kuiva saundiga fancy tegev OP Myers kelle liider Lesley Woods oli avameelne feminist ja lesbi ja võis ühest küljest tuua oobersi teadlikud sõnumeid, vaated ebamugavalt lähedaseks ja teisest küljest anda nende tantsida tavale post Lungile mõtlemapaneva kuulil. Nende debüüt sobiliku pealkirjaga Leinguid diferentseks on üks unustatud Bospungi pärle kus on küllaga tugevaid sõnumeid, nagu Sovinistliku hoiakud, your Patifend, põrmustav it's, objess. See peaks ära mainima ka Leinguda diferentseksi peal olevat ühte kaverit, kus harva on kaveri valik nii tabav olnud ja nii õnnestunud oma teostuses ka, kui võeti käsile David Bowie, repetišin, kus kahetsusest julmaks jäänud peremehe karakter koduses vägivallas on puutsi häälega lauldes kuidagi palju reaalsem kui see, kui seda tegi povi. Oled võrdne, aga ei ole õiged sõnumid seal toob Herzilts. Edasi liikudes. Tagasi Londoni minnes on vähe teada fakt, et peale paaskoxis Bayrals gradži EP ta oli esimene ise välja antud täispikk vungi album hoopis Lõuna-Londoni autsaider. Vaata saavutusest ei saanud nad tuntud nimeks, kuid kurvem on see, et kui liider Eidrueen polland asutas järgmise bändides sound ja tegi midagi sootuks paremad ja arenenumad post-pungi vallas jäi teenitud edu jällegi tulemata. Sound segas põhjast tulevaid suundasid nii väga, et nad kõlasid, kui panime Joy Division, oleks näiteks saanud lapse. Kuid erinevalt Neist jäid nad vaid kultusstaatusesse, kuigi just eriti kaks esimest albumit, 80. aasta tšempioni ja 81. aasta from tal laiens maod olid fantastilised, uue kaheksakümnendates suuna näited. Sobib ka, et laiendused Nausi kallal töötas. Tiirtropp eks pluusi ja panni meni Moosterdanud meister, produtsent Jounes. Peale viit albumit asus pooland tegema kõrvalprojekte ja jällegi kahjuks ebaedukat soolokarjääri, valides omadusi ilmast 99. aastal, kahjuks liigagi Sis, peegeldades ühte oma eeskuju ja sarnasust Choidimisenit. Frodo Lions mauhti pealt, aga mis on vaieldavalt võib-olla ta soundi tipphetk. Kantsakt lõppe. Uus popp oli aga see, mis 80.-te post kungist edasi aina arenes ja kasvas ja sellega jätkamine oli sellistel plaanis, nagu me kohe kuulame. Ja kuulame ka järgmises ja viimases Bospongi sarja osas. Sellistel nagu ultratiimides. Alustades noore näolisest Šotimaast järgmises saates, seega jätame siin väikese klipphangerina selle šoti grupikese, kelle esimene singel teeb popstaar. See oli väga vastuoluline, kuna ilmus juhuslikult vahetult peale Lennoni mõrva 80. aastal. Rohkem on siin luubi alla aga popstaaride kui zombistunud müügiobjektide konveier, mis on nagu altarit immitses tegelikult enda karjäär. Miski, mis näitab tuleviku poole. Neist sai üks väga ülemeelik, 80.-te popbänd aga tulid nad gospongi eneseteadlikkust uuest generatsioonist. Vaatamegi järgmises ja viimases osas selles gospongi sarjas, kuidas üleminek toimus ja mis sai edasi?