Kui me nende Läänemaalugude jaoks muusikat otsisime siis. Ega ei leidnudki päris head ja Armo, kas sa oled nüüd nõus, et me jätaksime siia hoopis võib-olla selle muusikamis? Külas Läänemaa aasade nurmede lagendike kohal juba siis, kui inimest veel ei olnudki. Vaenulind, miks niimoodi? Sellepärast et et tol ajal, kui külarahvas läks sissetungi eest põgenes ära kas metsa või teinekord ka põllu peale vilja sisse siis kiivitajad andsid nende peidukohad ära, lendasid põgenete varjupaiga kohal ja nii saadi need põgenikud kergesti kätte. Muide, mõned päevad tagasi käisin ma Tallinna külje all ühte päris ilusat eramaja vaatamas. Autorili omanikul on tugev arhitektuuriliste rütmide ja vormide tunne. Ta on paekivist seina äärde üles seadnud vanu veskija käsikive Läänemaalt. Kaks aastat tagasi. Suri tema naine. Nüüd elab mees üksinda majas, vanad kivid on seina ääres. Ei ole ta lapsega lapselapsi. Ühe mühkliku väikese käsikivi leidis ta Soontaga maa linnuselt kiviaia seest. Mööda sooteed vedas ta väikese autoga kivi välja. Mees üksinda teab, kust see kivi päritan. Pärast tema surma aga ei keegi enam. Läänemaa ajalugu on võitlust lugu ja see oli võitlus igapäevase pärast, võitlus vabaduse eest. Me teame ju, et Läänemaa vabadus langes 1216. aastal esimeses kõige suuremas kirjalikult üles tähendatud tapluses pajatab Läti Henrik. See oli see lugu, kui ordu rüütlid üle jää läksid. Soontaga na sohu. Ja nad jaotasid seal sõjaväe kõikide eid ning küli mööda laiali ning ajasid siis põgenevad eestlasi taga tapsid kinni tabatud maha ja röövisid naisi, lapsi ning karja. Siis kogunesid nad soont agana linnuse alla piirasid selles viibivad eestlased sisse, võitlesid nendega üheksa päeva. Nad püstitasid Sis puudest rünnakuvalli ja nihutati linnusele lähemale. Liivlased ning lätlased ronisid ammu meeste seltsis selle otsa, tapsid hulga linnuse valli ülemises osas olnud eestlasi, haavasid hulga ning tõrjusid neid kaitselt ära. Eestlased sööstsid nimelt liiga julgesti võitlusse ja seega otsekui andsid ammu meestele suuremat tabamispinna ja neid sai suurel hulgal haavata ning surm viimselt, siis andsid nad alla Impaasid rahu pärast seda, kui paljud neist olid surma saanud. Ja seepärast, et valitses vee ning toidumoona puutus. Siin linnuses lõpetas Läti Hendrik, Läänemaa ja Eesti alade alistamise kroonika järgmiste sõnadega. Mida kuningad tänini pole suutnud seda püha neitsi oma teenrite hiiglaste läbi oma nime auks, üürikese ajaga ning leebesti täide saatnud. Nüüd pärast seda, kui see on lõpule viidud, kui see on sündinud mäelt, kogu rahvas arestitud, Tarapida välja heidetud, vaarao meres ära uputatud ning vangid vabastatud pöörge riidlased rõõmuga koju tagasi. Kui teie eesnimi on Hendrik jah, on ja teie perekonnanimi on soonpank ja ka siis neid kaht nime saaks siduda ka Läti Hendriku ja Soontaga maa linnusega, sest Läti Hendrik kirjutas oma kroonika viimased leheküljed just seal maa linnusel oli küll vist jah, niisugune mitmendat põlve teie soon, tark olete või. No 21 põlv peab olema, see on nii tekkimist, vastab peaaegu tõelisi, on 1812 ja 13 oli siin Pärnumaal ja seal mingi omasse perekonnanimede panemine ja selleaegne kirikuõpet. Ta tants, rämmar Alsramon, ütelda, et see on välja uuritud, teil on nimi olemas, seda ei saagi enam muuta. Et need, mis on selle järeltulijad, mis seal linnuses on hakanud elama ja need on siis sealt välja läinud veel. Nendel on kõik üks perekonnanimi. Soundtrack siin suund, aga linnal on ju küllalt käinud õnneotsijaid ja, ja mida siis need õnneotsijad sealt maabuvad? Need otsistekki, raha patsid raha kuldlaste ja olen kuulnud küll jah, et kuld seal on, ainult aeg jäi liimile. Muinaskuskilt kaugemalt olutsejad käinud vä? Oi NM, mina tean, minu isa rääkis muskus jäit. Rootsis olevat mingi plaan kuskil, no see oli niisugune, see oli 1914. Enne ilmasõda siis tuli sinna, siis tulid niisama alad, kus siis tuld, kelle noored mehed sinna kaevama, noh, ja seal oli siis, mis te siit leiate, no ja siis sealt ütlus, see, mis nende juht oli, üks noormees ütleb, trepi võtame täna välja, sest tal oli pikksilm ja vot selle vaatas sealt otse avastima, nukus on alkoga nakkasid, kaebajad olidki nii suurt põnentuurid välja ja ma eelnevaid väikseid kaks pinki tulid sealt siis välja. Ja siis tema ütles, et vot mina käin Rootsimaal ja Rootsimaal on kõik need andmed täpselt, aga neid ei saa kätte ei anta välja, ütles aga nüüd sain nii palju, et mul on seal tutvust jälle, ma lähen sinna tagasi ja kui ma tagasi tulen, siis mõtleme välja. No aga sellest ei olnud veel rohkem, kui kuu aega hakkas sõda ja see mees läks. Kuidas siis nüüd juhtus, et need 21 põlve said seal Soosaare peal ära elada ja vanaeestlaste muistse linnuse läheduses seda vaest maad seal harida ja kuidas siis see nüüd juhtus, teie ära linna tulite siis 22. põlv siis? Ja nüüd on niisuguseid olukord on hoopis tellinud, see baas läks ja metskonna all ja sealt endale midagi tööpataljonid on ju niisugune asi, Sulele omast käest ei saa enam, seal tuleb ikka kõik nii. Nojah, sellepärast ja niisuguse koha peal ei saa enam elada, nyyd niuksed kohad jäävad kõik nüüd. Aga kas teie poeg Jaan käis siis sealt ja soovitan soontel saaredase keskkoolile seitse, kaheksa kilomeetrit, siis, mis tal tuli sinna maanteele minna või rohkemgi veel tema käist tar Tarval koolis, seal vihklisse on seitse ja sealt 2013, te näete, kui inimesel ikka kihk oli haritud meheks saada, siis ei lugenud. Nüüd vestad Killomeetrid pidanud Tartus õppejõude. Kõige verisemad aastad saabusid Läänemaal ikkagi Liivi sõdade ajal. Rootslane taplas venelasega, taanlane sakslasega. Maamees söötis ja jootis sõda ja kui hästi läks, jäi tema naine puutumata. Balthasar Russovi hanesulg viib meid tagasi täpselt 500 aastat tagasi. 1576. aasta jaanuarikuus tuli Liivimaale venelaste ja tatarlaste vägiarvult 6000 27. jaanuaril tungisid nad Läänemaale sõit koluvere Lihula ja Vigala lossid ja kindlused kätte. Need anti jalamaid üpris truudusetult ilma hädata üle. Kui aga venelased lossi tulid, siis olid mõned junkrutest veel nii heas tujus, et ühel neist istus kaks aadlipreilid süles ja ta naljatles nendega selle suure muretus üle heisanud. Venelased küllaltki imestada ja ütlesid Henrik Bousmannile Hertsog Magnuse õue junkrule. Kes seda pealt ka oli vaatama tulnud. Henrik, mis imelikud inimesed teie, sakslased küll olete. Kui meie venelased säärase lossi nii kergesti oleksime käest ära andnud, siis meie ei julgeks enam ühegi aus inimese ees oma silmi üles tõsta ja meie suurvürst ei teaks, missuguse surmaga meid karistada. Sakslased aga julgevad mitanud oma silmi üles tõsta, vaid võivad ka veel preilidega mängida, just nagu oleksid nad oma asja hästi teinud. Ja kullamaa kirik, need on õde ja vend kelle punase tornimütsid üle Läänemaa tasandike tarendamas. Ja nüüd siis kullamaa kirikusse. See saladus, millest juttu tuleb, ei kuulu küll bitte veriste Liivi sõdade aegadesse. Ka Põhjasõda on juba möödunud. Kuid rahvas teatavasti ei meenuta lugusid ju tavaliselt kronoloogilises, vaid ikka põnevusjärjekorras. Printsessi haud on puust pealt või on kivi all, siin oli olnud ennem ennem peal see noh, raudaed nagu sind tunnevad niuksed, aga nüüd ma ei tea kas sõja ajal või mis ajal, see on need ära ära viidud. Kes see printsess ikkagi oli ja mismoodi tema siia kullamaa kiriku põranda alla oma elu? Tema oli kas Württembergi või kuskilt sealt. Selle maa valitseja tütar oli Katarina kasvandik. Siis Hasa ei valvanud üldse tema ihu, vaid vastupidi. Ta viidi. Ja siis, kui asi nii kaugele läks, siis ta kägistas ärade. Ja siis ta nutuga maeti. Nii et arstliku järelevaatust ega midagi ei olnud ja maid ja matmise kohta siin on väike Mati, tagasi kiriku põrandal. Aga siis mõni aasta hiljem oli see asja hakanud uuesti nii öelda, susiseb keegi hakanud seda asja torkima. Ja siis arstlik ekspertiis võtnud selle ava uuesti lahti ja oli leinud jah, et seal oli kaks luukeret, üks oli väike tenori suur. Kurb ja müstiline lugu, kas printsessi vaim kullamaa vastu halb ei ole või ei? Käisin ka niimoodi meelde tuletada. Kas see laul on teile tuttav või noh, ta oli küll, aga ma olen ju nüüd ära unustanud väga palju. Kui ma laps olin, siis ma lapsena laulsin seda, laulis Te, olete elupõline kulla inimene. Olen küll oma noore elu kõik ära. Ja see, ja see kulla maanteel kuldrannake ühtlasi ka see kuldrannake on mulle olnud täiesti kuldrannake. Aga ega te ei tea mikspärast? Kullamaa nimi just selline on. Kas siin on väga rikas ja kuldne Maavion kuldset südameid inimestel ei tea, väga rikkasega kollane küll, või need maa poolest ei ole, aga kuulnud olen mina, naiskond lugesin ühest raamatust, et et olevat siia kullamaa rohumäele maetud suur kuldorel. Ja, ja siis sellest nimest on saanud see kullanud omal ajal hakati siit seda orelit välja kasvanud. Siis jäi ta käänamata. Ma seda mäletan veel. Stahli ja tema abikaasa on siin Kullamaal sündinud-kasvanud ja suure tüki elust ära elanud. Mõni kilomeeter kullamaa kirikust eemal on nende kodu. Senikaua kui teie, mees August oma pilli häälestada, Öelge mulle, palun tegelikult käega lossi kakaks kellele legite kuningatele ei käin krahvidele, lastele naistele ei saa lahti hetkel teatud tornid olid seal alles kelder, kõik Alexis lossis pole veel nüüd te olete, ei ole oma oma abikaasale, kes on seemnekullamaa tuntumaid pillimehi ja teab vanu lõbus, temale olete kokaks temale pookida Temase kuningas, paremad toidud, kala nahka võtta, kuidas te noh, nii sellise haruldase mehe ikka kinni püüdsite Raissa jahule, aga õigemaks ise, kuidas mina tänasel lossi mööbel kätte sega, enne igavesed liigud. Noorena lehmade välja anda korraga lossitornis on ainsana kui vana te olete kuidagi lossist ära toodud? Ja siis ma mäletan veel, kui ta oli kolmeaastane. Emal oli seal taru käest natukene maad ja ma olen ka niisugune nelja-viieaastane poisike, läksin sinna. Ja siis ma mäletan lõbusaid roosa kleidiga plika, lükkasin selle kraavi ja pärast tuli välja, et seesama noori sobing asemel pärast tegema. Ja kui nad surnud ei ole, siis nad elavad siiamaani ikka lossis. Aga ega mõnes, et läheb niimoodi, aga Läänemaa muinasjutt? Ta on selline, et kuna põllumaad ja, ja on kehvad ja viljad väikesed. Et siis on siinkandis palju käsitöömeistreid, kelle hulgas ka palju pillimeistreid, kes siis oma meelt muusikaga. August taan mängib Tättega viiulit, jalgadega kannel. Peame Kadapiti kaasa. Mul oleks niukene noor tädi oli teener, tüdruk seisavad aluse. Mis sel ajal nimetatud silm läks, et ilmselt ei olnud seal näpuga, saime juhtmeta kanneli old, aga simmer oli. Ja äkki mina jaburad kogemata. See on ka päris ajalooline asi, et ma ei mäleta, mis aastal kullamaa puhkpilliorkester asutati. No see oli tsaariajal. Ja kui te olete kuulnud siis koluvere krahv andis ka 25 rubla esialgseks pilli ostmiseks, aga selle inimest iga tema sünnipäeva ajal siis orkestritele lossis mängima.