Täna on 31. jaanuar 2005. aastal ja eetrisse läheb 585. ajaloo tund mis on pühendatud akadeemik Paul Aristele. Ja seda kahel põhjusel on tema 100. sünniaastapäev ja 15. surma-aastapäev. Paul Ariste sündis kolmandal veebruaril 1905. aastal ja suri teisel veebruaril 1990. aastal. Ja ma mäletan, kuidas surmateade jõudis tartlasteni. Me olime kogunenud Vanemuise tänavale Tartu rahu maja ette, kes päeval toimus seal vabaõhukõnekoosolek, inimesi oli nii üle 100. Ja siis tuli üks tuttav ütles, kas tead, täna öösel Paul Ariste suri. Aga eest järgmisel päeval oli planeeritud tema 85. sünnipäeva. Esinduslik tähistamine teaduskonverentsiga publikatsioonidega. Nüüd asendusse matustega ülikooli aulast, Ariste. Kreeka õigeusukommete kohaselt Võrru preestri poolt. Paul Ariste on Torma vallas rääbise mõisa sepa Aleksander Vergi ja Vasula koolmeistrit, tütre Liisa Bergi neiupõlves põmmati poeg. 1927. aastal võttis ta endale uue perekonnanime ja olevat leidnud seda nime uurides eesti kaarti Saaremaal Ariste lahe ja Ariste küla järele. Tol ajal oli üldse moes keelemeestel Endale Steel lõpulisi eesti nimesid. Meenutagem Mägiste Saareste, Laugaste, nüüd siis ka Ariste. Pikka aega 1925.-st aastast peale oli ta seotud Tartu ülikooliga. Tuli siia õppima eesti keelt üldisemalt läänemeresoome keeli uurali keeleteadust ja rahvaluulet. 29. aastal lõpetas ülikooli nendel erialadel ja 31. kaitses magistritööd teemal eestirootsi laensõnad eesti keeles. Ja järgmisest aastast oli ta ülikooli teadusliku stipendiaadina täiendamas ennast Helsingis salas ja Hamburgis ja 1933.-st aastast alustas ülikooli õppetööd. Abiõppejõuna. Luges eesti keelt eesti keele foneetikat. 40. aastal sai dotsendiks ja 39. aastal oli kaitsnud doktoriväite kirjahiiu murrete häälikutest. Enne teist maailmasõda oli Ariste põhiliselt eesti keele uurija. Muide, 1943. aastal kutsuti ta Helsingi Ülikooli juurde eesti keeles Ta jõuks. Ariste oli nõus, aga vajas sakslaste poolt väljasõidu luba. Ülikooli tolleaegne juhtkond andis Aristele aga poliitiliselt umbusaldada, Ottawa isiku hinnangu. Väljasõitu lubada ei saanud ja jäi Eestisse. Ta abiellus, oli abielus eestlannaga Põhja-Lätimaal, Errnaaristega ja naise kaudu sai ta ka läti keele vabalt suhu. Ariste kultuuripoliitiline eesmärk Tartu Ülikooli õppejõuna ja Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik, kuna oli koolitada iga nõukogude liidus elava sageli rahvusena hääbuva soome-ugri rahvale selle keelk lingvistikat, rahvaluulet, etnograafia süvitsi tundvat noort võimekas teadlast. Ja sellega tuli ta põhijoontes ka toim. Tõnu Seilenthal kirjutas Paul Ariste 80. sünnipäeva puhul et selleks ajaks on tema käe all aspirant tuuris olnud ja kaitsnud ka väitekirja 58 noort teadlast, mis on Eesti kohta rekkast. Aspirantide seas oli tal eestlaste kõrval ka soomlasi, ungarlased, Marrisid, mordvalased venelasi ühtlasi ja tema innustusel on kümmekond. Filoloogiakandidaat ei jõudnud doktorikraadini ta Annaponeerinud kogu nõukogude liidu ulatuses 100 kahtekümmend ühte kandidaadikraadi ja 33 doktoriväitekirja seistes nende hea taseme eest Nõukogude Liidu kõrgema Atestatsiooni komisjoni eksperdina. Paul Aristest võiks rääkida õiges mitmes plaanis. Ta oli lingvist teadlane, oli ühiskonnategelane. Oli väga suhtlev inimene, kes uuris eelkõige vadja keelt, aga oli tuttav ka mustlaste keelega. Ja ta oli tartlane. Ma pööran peamise tähelepanu Aristele kui inimesele. Väliselt oli Ariste tööpäev vägagi lihtne ja ta ei teinud, kelle kees saladust oma päevakavast. Hommikul tõusis väga vara, et kasutada toda hommikusi miljakaid tunde teaduslikuks tööks. Seejärel keskhommikul tuli ülikooli, kusjuures ta armastas sest varahommikusi kell kaheksa algavaid loenguid, siin ta õpet tas Jajas kateedris asju, seejärel läks kohvikusse, kus vestles noortega või kolleegidega neid. Ariste kohviku loenguid on meenutanud paljud aspirandid, üliõpilased ja tuttavad kui olulist osa oma kujunemisloos. Õhtupoole töötas ta kodus mõne artikli kallal või pühendus mõnele oma hobile. See võis olla näiteks aiatöö toidu valmistamine või siis sahva võimlemisrühmas õppejõudude rühmas. Treeningutest osa võtmele. Ariste juurde kuuluksid Uno Uiga, Tartu poistekoori mõningad laulud. Ühte neist kuulete praegu. Läti helilooja Raimond Pauls laul sünnimaale nüüd mõni sõna Aristest kui keeleteadlasest ja eesti foneetika rajajast. Tema õpilane Tõnu Seilenthal kirjutas. Ülikoolist kaugel seisva tavaeestlase jaoks on Ariste mees, kes oskavad kõiki keeli. Aga Ariste ise on öelnud, et ta ei tea, mitut keelt ta valdab ja on väitnud, et kõnekeelena ta suudab rääkida viitteist keelt. Lisaks veel lugemiskeelena 17. Eri keelte kõnelemise tasemest on arrisse kirjutanud järgmist. Pidasin Norras Oslos ühel keeleteadlaste kongressil saksakeelse ettekande ja võtsin saksa keeles osa diskussioonist. Pärast koosolekut küsis minult üks saksa dialektoloog missuguselt saksa murde alalt. Ma olen päritud, sest mul olevat keeles olnud mõningaid ilmseid murdejooni. Arvan, et need murdejooned võiksid olla baltisaksapärased. Teinekord Rootsis jäinud vestlema tolliametnikuga Nõukogude Liidu pass näpu vahel. Tolliametnik küsis, kas härra on juba mitme aasta eest Venemaale siirdunud. Ta pidas mind ilmselt rootslasteks, kelle keelan võõrsil natuke imelikuks muutunud. Ja samamoodi on vadjalasi pidanud teda vadjalaste leks mustlased mustlaseks juudid juudiks, lätlased lätlasteks. Ariste on öelnud keelte kohta veel nii, millest ma olen visalt kogu viimase eluperioodi, aga see on nüüd üle 50 aasta visalt kinni hoidnud. See on vadja keel ja vadja rahvalooming. Tänu sellele on Aristelt valminud maailma suurim kogu Vadja etnoloogia 23. piss ühtekokku rohkem kui 7000 lehekülge ja neile lisaks umbes 45000 vadja sõnasedelit. Paul Ariste meenutab südamlikult Vadja keelejuhte, kes kõik on nüüd maagamassa maata Cheba jääta. Maa peal ja Vadja keelne ütlus. Ja 1947.-st aastast toimusid Ariste juhtimisel 32 uurimisreisi kõigi läänemeresoome rahvaste juurde kusjuures kõige sagedamini on ta käinud Narva jõe taga hääbuva Vadja rahvakeelt ja folkloori üles kirjutamas. Nendest ekspeditsioonidel osavõtjad on imestanud akadeemiku võimet suhelda kõige tavalisemate lihtsate maa inimestega otsekui oma õdede-vendadega. Keelejuhi töö on küllaltki raske, aga Ariste oskas inimesi avada. Muide, ta ise oli ka väga ekstraverdid, näe, väljapoole pööratud, siiras ja avameelne ja Aristega juttu ajades nii mõnigi kidakeelne informant keelejuht muutus õige jutt tõukaks sõnakaks sest Aristet ei huvitanud mitte üksnes küsitluskavas fikseeritud keele detailid, vaid alati keelejuhi, kogu elu ja tema mõtted. Üliõpilaspõlves paelusid teda, üks ala rootsi laenud eesti keeles ja eesti keele foneetika. Huvi rootsi keele vastu olla tärganud juba poisikesepõlves, nimelt ta ema poolt. Vanaema oli Noarootsi juurtega ja kõneles vabalt rootsi keelt. Algteadmisi rootsi keele alal omandas Tallinnas samas majas elanud Noarootsi perega suheldes ja ka Tallinna esimeses gümnaasiumis. Praeguses Gustav Adolfi gümnaasiumis leidus koolikaaslaste hulgas paar rootsi poissi, kellega jutt toaiades rootsi keel tuli ikka kindlamalt Paul Ariste suhu. Hiljem piss ta kerge vaevaga kõnelema rootsi keele sugulaskeeles norra keeles. Ülikooli astudes valista juba esimesel kursusel Andrus Saareste juures magistritöö teemaks rootsi keele uurimise ja 27. aasta suvel oli Noarootsi poolsaarel, et üles kirjutada sealsed kohalike elanike rahvaluulet ja keeleandmeid. Järgmistelgi suvedel oli Ariste keeleretked Bel Noarootsis, siis ka Vormsi ja Hiiumaal. Ja pole siis imeks panna, et 31. aastal ta kaitses magistritööd eestirootsi laensõnad eesti keeles, milles on lähemalt analüüsitud 250 kolme laensõna. Nendest pooled, muide olid seotud merega. Hiljem tõid veel esile laene riigirootsi keelest eesti keelde. Enamik neist tulnud seitsmeteistkümnendal aastasajal, siis kui Eesti kuulus Rootsi kuningriigi koosseis. TEMA foneetika alaliseks suurtööks oli aga 39. aastal kaitstud doktoriväitekiri Hiiu murrete häälikud. Foneetikaalaste tööde puhul torkab silma, et Ariste pöörab palju tähelepanu sõnade etümioloogiale, nende kujunemisloole. See töö vajab intuitsiooni, fantaasiat, aga samas ka keelte väga head tundmist ja selle keele kõnelejate konkreetse eluolu olmeteadmist. Sellel alal on Aristel taas eesti lingvistide hulgas ületamatu panus. Oma paljudes artiklites anda analüüs enam kui 2000 eesti sõna päritolu. Tänu Aristele teame, et sellised sõnad nagu hiivama hiil jampsima kepp. Plika, räim ja teised on eestirootsi murretest meie keelde tulnud riigirootsi, keelest aga sõnad kroonuriik, pagar tasku. Umbes 1000-st eesti keeles leiduvast alamsaksalaenust on Ariste etum oli seedinud 400 kuni 500. Näiteks sõnad memm, mats, ruut, Kits, krants, kruus, neer ja see ja ta on toonud esile ka vanaslaavi ja vene keeletüvedest eesti keelde tulnud sõnu, nagu sundima kama, kõrts lesima, mässama ja ka mustlaste ning isegi heebrea keelest. Märgitakse, et Ariste ise on loonud eesti keelde uudissõnu. Selliseid nagu aldis ei Rama baitzi taatlema tähendab mõõtude või mõõtriistade täpsust määrama väisama visiteerimise asemel üllitis väljaanne. Nii et erakordselt laia haardega lingvist. Üliõpilasena 1920.-te aastate teisel poolel tuli Paul Ariste küllaltki vaesel poisil stuudiumi kõrval ka endale leivaraha teenida. Ja tema esimeseks töökohaks kujunes tol ajal Eesti Rahva muuseumi juures olnud eest. Eesti kultuurilooline arhiiv on alles praeguseni, ainult asub Eesti Kirjandusmuuseumi juures ja ma käisin seal küsimas milline seisus, kui suur on neil Paul Ariste, käsikirjaline pärand. Kui tavaliselt ülikooli professorid usaldavad oma järelejäänud materjali Tartu Ülikooli teadusliku raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatut osa kanda siis Ariste oli erand, ta ütles seal kultuuriloolises arhiivis oli mu esimene töökoht. Sinna ma jätan ka oma käsikirjalise pärandi. Mulle öeldi nii, Ariste, kogu suuruselt säilikute arvult on neil üldse kolmandal kohal. Kõige suurem kogu on Eesti avalikud tegelased. Käsiraamatu biograafilise ülevaate käsikirjad, aga see on kollektiivne teos. Teisel kohal on Carl Robert Jakobson. Jakobsonile on 3368 säilikut ja kolmandal kohal Paul Ariste 3366. Nii et ainult kaks säilikut vähem. Kui Eesti rahvusliku liikumise ühel suurkuju Carl Robert Jakobsoni. Sinna kuuluvad siis Ariste käsikirjad, kirja taristele ja Aristelt adressaatidele mitmesugused dokumendid, perekonna materjalid, vaaria esemed ja medalid. Ariste viimastel eluaastatel tuli mul umbes 10-l korral käia tema pool kodus Tartus, Tähtveres, Jakobsoni tänaval. Et saada informatsiooni ülikooli uuema ajaloo kohta, milles kirjalikud märkmed olid lünklikud või puudusid või Läänata Aristelt teoseid näiteks eemaniini vaara mälestusteraamatus oli peatükk õpingut, kuidas Tartu Ülikoolis? Aristel oli see soomekeelne originaalautori poolt saadetud ja Ariste hea meelega loovutas selle paariks nädalaks mulle tõlke tegemiseks. Võttis kaustikus allkirja sel ja sel kuupäeval Eeva, nii, nii vara selline raamat antud Hillar Palametsale tagasi toob sel ja sel kuupäeval ja seal, kus oli õige palju selliseid eelnevaid märkmeid. Ma küsisin, miks ta nii teeb? Ariste naeratas natukene kurvalt ja ütles ja elu on õpetanud. Ma olen õige, mitmest, väga väärtuslik, kust keeleteaduslikust kultuuriloolises teosest kergelt välja laenamise tõttu ilma jäänud. Ja nüüd ma laenutan küll, aga kindlasti märgin üles. Ja vot nüüd Ariste andis ka mulle lugeda oma elulugu, see oli kirja pandud autobiograafiana kirjutatud aastatel 1979 kuni 83 ja haaras ajavahemiku tema sünnist kuni 1955. aastani. Neli tüsedaid kaustikud, kokku 674 lehekülge, tindiga kirjutatud lehe mõlemale poolele. Nende läbilugemiseks mul lihtsalt aega ei jätkunud, neid Ariste koju kaasa ei andnud. Küll sirvisin sealsamas ja tegin õige mitmeid väljakirju, tõsi, mida ma nüüd, lugupeetud kuulajad, teile Ariste mälestuseks ette loen. Ariste kirjutab oma õpingutes Tallinna esimeses keskkoolis Gustav Adolfi gümnaasiumis järgmist. Juba 1920. 21. õppeaastal oli see kool täiesti eestikeelne. Meile õpetas ajalugu Uus õpetaja Pedusaar. Tema käest kuulsime siis esimest korda, missugune oli olnud Eesti rahva minevik. Aga õpetaja, keda vist kõik õpilased austasid, oli ajaloolane Vassili Orav. Hiljem Villem Orav. Ta rääkis küll veidi monotoonselt, kuid väga põnevalt. Igale õpilasele andis ta talve jooksul mõne raamatu lugemiseks, mida õpilane pidi hiljem refereerima. Oraval oli väga hea mälu. Oma tundide uued osad jutustas ta alati peast, kordagi konspekti vaatamata. Edasi leidsin sellise detaili. Kui olime gümnaasiumi lõpetanud ja meile anti pidulikul aktusel kätte küpsustunnistused, see oli 25. aasta kevadel. Oli tulnud aktusele ka haridusminister Bauer. Direktor Kuusik nägi välja väga pidulik, tal oli seljas vrakk, ees valge lips. Direktor läks kõnepulti, tee köhatas kolm korda ja alustas pateetiliselt. Kõrgesti austatud härra minister, austatud kolleegid, armsad lõpetajad, viimane päev on käes. Poiste näod tõmbusid kuidagi naerule. See oli siis viimne päev, millest usuõpetuse tundides oli meile ju räägitud. Kiitusega lõpetas sel kevadel kokku kolm poissi ja b klassist kuulusin mina, Paul Verg tol ajal veel nende kolme hulka. 25. aasta sügisel sõitsime Tallinna esimese gümnaasiumi ühe ja sama klassi poisid Tartusse ja selleks üürisime kaubavaguni. Ühe klassivenna isa oli raudtee lane ja andis meile head nõu. Nii tuleb teil sõit kõige odavam pakkide ja kohvrite vahele põrandale panime õlg, madratsid ja nendel siis me külitasime. Kogu pika reisi ajal. Sõitsime segarongiga, milles oli nii reisi- kui kaubavaguneid. Sõit läks aeglaselt, mäletan, et jaamades seisis segarong hästi kaua, eriti pikalt tapal. Seal tuli meie vaguni juurde jutt too ajama, keegi soliidne vanem härrasmees küsis, kes need poisid on ja kuhu nad sõidavad. Ja hiljem Tartus selgus, et see mees oli ülikooli rektor professor Heinrich Koppel. Ta nimelt tuli tapalt sama rongi peale, et edasi sõita Tartusse. Ariste eluloos või meenutustes oli ka selline detail. Ladina keele kasulikkusest. 1937. aastal oli Paul Ariste Brüsselis kus suhted prantsusekeelsete valloonid ja hollandikeelsete flaamide vahel olid tol ajal õige teravad. Võis juhtuda nii, et kui pöördusid mõne inimese poole jutumärkides vales keeles ei saanud sa temalt üldse vastust. Ariste tahtis minna kiidetud brüsseli botaanikaaeda uudistama, sõitis trammiga eeslinna, aga edasi minna ei osanud. Vaatab vastu, tuleb noorevõitu. Too hästitise preester Ariste pöördub tema poole sõnadega salve, paater Ubjest, Hortus botaanikus. Ja saab vastuseks viija Tertsia manud ekstra. Ladinakeelne jutt. Ole tervitatud isa Ubjest Hortus botaanikus, kus on paanikaaed ja vastus kolmas tee paremat kätt. Veel leidsin sellise detaili hiina keele kergusest. Gümnaasiumi õpilasena andis Paul Berg järeleaitamistunde seda keelte alal. Kalamaja kandis abistas ta üht poissi eesti keele õppimisel. Esimene keeletund oli lõppenud ja sisse jooksis õpilase noorem vend ja poisid hakkasid omavahel rääkima Aristele täiesti võõras keeles. Ariste sekus, küsis poisid, mis keelte räägite hiina keelt. Nimelt perekond oli enne Tallinnasse tulekut elanud Mansuurias, kus poisid olid mänginud noortena peamiselt Hiina lastega. Ja nad ütlesid Aristele hiina keelt on hoopis kergem kõnelda kui neile veel võõrast eesti keelt. 1954. aastal valiti Ariste Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemikuks. Uusi akadeemikuid oli Gustav Naan Sis õpetanud käitumisreeglid osas, öeldes, et Akadeemikutel ei sobi ilmuda purjuspäi avalikesse kohtadesse. Aristaga oli elu algusest peale veendunud karsklane ja kui ta Venemaal bankettidel ei tõstnud klaasi alkoholiga ja temalt küsib Dimix, kas ta ei austa seltskonda piisavalt olevat Harriste kurtnud, et tal on raske haigus, mis ei luba alkoholi pruukida ja küsib, mis haigus on Harriste vastas. Hüdrofiilia. Kreekakeelsed sõnad tähendab armastus v vastu niiet hüdrofiil Ariste pidi tervise tõttu loobuma. Alkoholiklaasi tõstmisest küll tõstis klaasi limonaadi või Porošomiga. Muid absoluutne karsklane ta siiski ei olnud. Ülikoolis oli teada, et ühel juhul Ariste tõstab klaasi šampusega, joob ka sellest vähemalt poole ära. See juhus on siis, kui keegi tema kolleegidest tähistas oma 70 viiendat sünnipäeva. Nädalat kaks pärast Paul Ariste surma käisin ma tema kodus ja vestlesin abikaasa Erna Aristega. Ja sellest vestlusest tehtud üleskirjutusest loen praegu järgmist. Erna Ariste rääkis. Paljud inimesed olid üllatunud, et Paul maeti õigeusu kombe kohaselt. Asi oli selles, et kui me 1928. aasta suvel abiellusime siis Ariste lubas pulmade läbiviimise huvides luteri usku astuda. Ja sellest lubadusest piisas, et Benno Rahumägi meid luteri rituaali kohaselt ülikooli kirikus paari pani. See toimus pärast üht pühapäevast jumalateenistust tühjas kirikus. Kohal oli ainult paar inimest tunnistajatena ja jäigi Paul Ariste õigeusklikuks. Tõsi, sageli käis ta jumalateenistusi kuulamas meie elukoha läheduses olevas katoliku kirikus. Paul sai väga hästi läbi mustlaste ja juutidega Taskas nii mustlaste keelt kui jidišit ja suhtles nendega meelsasti. Varem käisid mustlased sageli meil kodus, ajasid abikaasaga Juta Yarist andis meelsasti neile oma vanu riide asju, toit mitu ja mõnikord ilmselt ka raha. Ma pahandasin temaga, sellepärast tulen koju, toidukapp tühi. Ariste kõik muslastele jaganud olin seepärast mustlaste vastu tõre ja kui juhtus, et nad helistasid ja ma läksin välisust avama siis nad kaugemale ei tulnudki. Aga egas ma siis kogu aeg kodus ei olnud. Ariste sai nendega kokku mujalgi tänaval ja Tähtvere pargis ja siis oli juttu pikalt. Ta oli väga suhtlemisaldis inimene, sõitis bussiga Tallinna või tuli Tallinnast ikka ajas naabriga juttu. Kui jutule ei saanud, siis luges vastusõitvaid busse ja autosid. Ta lihtsalt ei saanud olla tegevuseta. Tuli koju ja teatas. Täna sõitis mulle vastu nii mitu auku, vot ja nii mitu bussi. Kuni haigeks jäämiseni vanuigikäis ta peaaegu iga päev vähemalt korra ülikooli kohvikus, mõni päev, kaks korda hommikupoole ja pärast lõunat. Mitte et ta oleks vajanud söögipoolist, otsis sealt tuttavaid, et nendega juttu ajada. Toidu suhtes oli Ariste üldse vähenõudlik. Vanemas eas tänam liha ei tahtnud. Selles osas tuli meil isegi ütlemist, mida Talle ikka lõunaks teha. Kala õnneks sõi, tavaline toit oli kartul võiga piimaga tehtud puder ja piimasupid. Haiglasse viidi ta reieluumurruga. Kukkus kodus teise korruse trepilt alla tulles alumistel astmetel. Alguses lebas start maarjamõisas, aga hiljem viidi Tallinna neljandasse haiglasse. Eksta organism olnud juba sedavõrd kulunud, et ööl vastu teist veebruari saabus une pealt loomulik surm. Süda jäi lihtsalt seisma. Kolleeg Allan Liim meenutas kahte episoodi, mis olid seotud Paul Aristega. Vanema kursuse üliõpilasena oli Allan Liim, ÜTÜ üliõpilaste teadusliku ühingu tegelane, Ariste aga ajaloo-keeleteaduskonna ÜTÜ kureeriv õppejõud. Kordoli liimil vaja mingile avaldusele paberile saada Ariste allkirja. Ariste kutsus teda enda poole koju. Tal oli üldse selline komme. Üliõpilast ei aspirantidega kodus suhelda. Liim meenutab, läksin, Aristetel oli parajasti lõunasöök valmis ja ka mind kutsuti lauda. Pakuti kanasuppi ja seejärel keedetud kanasupi söömisega polnud mingit probleemi. Aga kuidas sa sööd nii peenes perekonnas noa ja kahvliga kombekalt kana. Olin sellega püsti hädas. Ariste, panime kimbatus tähele. Disoma kanakoiva lihtsalt näppude vahele ja tead taset. Kana tulebki nii süüa. Mul langes nagu kivi südamelt ja sain oma kanatükiga näppude abil hakkama. 1989. aastal oli Arist astumine juba õige vilets, aga sellele vaatamata täis ka kõigil ülikooli nõukogu koosolekutel. Treppidest tuli teda üles-alla aidata, muidu käis ikka omal jalal. Ühel nõukogu koosolekul kippus vaheaeg pikaks minema. Suitsumehed ei jõudnud õigeks ajaks tagasi nõukogu saali. Tolleaegne rektor Kärner saatis õppeosakonna juhataja Matti Salundi suitsumehi tagant kiirustama. Salomdi tuligi teatega, kohe-kohe tulevad. Möödus minut, ei midagi. Siis hakkas nõukogu saali uks pikkamööda avanema, mille peale rektor Kärner ütles. Noh, üks tasuta ja lõpuks tuleb. Aga tuli hoopis tuntud tubakavaenlane ja karsklane Paul Ariste kui Ariste koju nende sõnade saatel ukseavasse ilmus, kes teda vastu nõukogu liikmete üksmeelne naerupahvatus sedavõrd koomilisena tundus situatsioon. Suitsumehed aga saabusid kohe pärast Aristet ja ülikooli nõukogu koosolek võis jätkuda. Tartu pääl räägiti Aristas sellist lugu. Tal oli komme rääkida kõigiga sena ja see tuli tal välja kuidagi loomulikult ja lihtsalt ei tea, kuidas ta rektori ja kõrgemate ülemustega suhtles. Aga kolleegidega õppejõudude ja üliõpilastega oli tal tavaline kõnetlus, vorm sõna, kusjuures tudengid rääkisid vastu ei. Seejuures armastas ta rääkida ja kuulata lugusid endast sageli anekdootlike pajatada, tõsi, ja ei pannud sugugi pahaks, kui tema kuju koomilist olukorda jäi. Üks lugu oli järgmine. Juba pensionieas Ariste ostnud Raekoja apteegis hulga ravimeid, marlit ja vati. Ja sellises koguses, et ostetud ei tahtnud kuidagi tema kõhnukesse portfelli ära mahtuda, toda palunud siis proviisorit, et panda, kui kogu see kraam ühte suuremasse pappkarpi ja kark tõmmatagu paberpaelaga kokku. Nii tehtigi. Ariste võttis karbi kaenlasse ja kõndis Werneris mööda peahoone poole. Peatus kord siin, kord seal, et tuttavatega mõni sõna juttu puhuda. Vestluskaaslased heitsid pilgu pappkarbile ja tegid õige imestunud näo. Mõnigi muigas. Sest karbile oli kleebitud suurt, et venekeelsete tähtedega markeering preservatiivi tühjetsustuk. Loomulikult preservatiivi seal karbis ei olnud. Aga ühe anekdoodi sünnilugu oli teada. Jah, surnuks lõin. Nii jah. Ariste elas Jakobsoni tänaval Tähtveres ja kõnetas peaaegu kõiki möödaminevaid sama linnaosa inimesi. Sageli lihtsalt tõstis käe ja küsis, kuhu lähed. Silvia Keer, pensionär nüüd elab Jakobsoni tänav 10 meenutas järgmist. Ligi 50 aastat elasime Aristega, peaaegu vastad koti tudengipäevil laenasin tema käest ühe väikese saksa keele grammatika ja Ariste kirjutas selle laenutuse vihikusse. See solvas mind, pesu. Kulla laps saate vanemaks, siis näete, kui vajalik. On raamatu laenutamise puhul allkiri võtta, ütles mulle Ariste. Ja aeg on tema sõnade õigsust kinnitanud. Niisamuti. Ilma jutu puhumata ei läinud Ariste minust kunagi mööda. Marika Mikelsaar, Ülikooli mikrobioloogia instituudi juhataja, meenutab Ariste suhtles ju kõikide inimestega, eriti laste ja noortega. Jakobsoni nurga peal poes, selgitas ta punapõsk selle müüjale lainele. Milliseid toiduaineid tarvitada, tavad, vadjalased ja milliseid indialased. Ariste matustel oli kõige soojem sõnavõtt mustlaste kogukonna esindajalt. Ja ülikooli inimesed panid tähele. Mustlased olid soliidsetest mustades ülikondades valgetes särkides mustad lipsud ees. Nad matsid oma suurt sõpra. Jaga vahekohtuniku. Nimelt, kui mustlastel tekkisid omavahelised tülid arusaamatused, siis viimase instantsena pöörduti Paul Ariste poole. Pullerits. Tartu linnamuuseumi endine direktor. Me kohtusime Aristega Jakobsoni tänaval alailma. Rääkisime igasugustest maailma asjadest. Ariste soovitusel läksin ülikooli slaavi filoloogiat õppima. Ariste ütles, et seal õpetavad väga huvitavad ka jõud, nagu Lotman, Jegorov ja veel noor Issakov. Nii oligi. Ta andis mulle kallaste kasvatusliku nõuandeid, vaata et sa last ära ei hellita, aga tegele kogu aeg lapsega. Ariste oli hirmus uudishimulik, tahtis kõike teada, aga hindas väga oma aega ega jäänud kunagi pikalt lobisema. Paul Ariste oli Tartu linna markantsemaid kujusid, nii et nõukogude ajal nimetati ta Tartu linna aukodanikuks. Aga taasiseseisvunud Eestis võeti see aunimetus talle ära, mis tundub õige kummalisena. Ja Kadi Villems meenutab, tähendab nii, meil oli oma tüdruk Lotte kamp, mängisime kuuri all kodu ja maja ümbert, Rich vaad. Ariste oli väga hea suhtleja, tõeliselt sõbralik vanaonu. Alati ajas meiega mõni sõna juttu. Kogunesime tema ümber ja siis õpetas ta meile mustlaste keelt. Mäletan kahte sõna. Afroliis tähendab tere. Jäädžodi ossa. Head aega. Tuttavate ringis kasutas ikka neid sõnu. Aga mustlastega Pole mina tehana veel rääkida. Niipalju siis Paul arristest kelle sünnist möödub 100 ja surmast 15 aastat. Kuulmiseni. Kui tahab ta öisel linna kergel särgil kanakoori Aga siis ei ole. Aks Laaksoppi mehega sörgib, sörgib ruun vihma otsas. Sargu kuu. Ja näed veidi. Kuula kõrgelt kooki ja ajast maha on, et sina. Ei kustunud. Mu hall, kui mu onu hobusõidu viimne rüütel soo. Viidad ei, ta ei seal linnas. Sil.