Eile, kolmandal oktoobril möödus 70 aastat Eesti tšello kooli rajaja oma aja ühe eredama isiksuse, meie muusikute hulgas August karjusi sünnist. Oma õpetajat, kolleegi mängupartnerid meenutavad tänases saates Tallinna riikliku konservatooriumi professor, viiuldaja Vladimir Alumäe, solistid Ivo Juul ja Toomas Velmet, mida karjus ise on meenutanud oma õpinguaastatest ja kuhu ulatuvad siis meie Eesti tsellu kooli juured. August Karjus sai oma tšellomänguhariduse Tallinna konservatooriumis Tallinna konservatooriumis, tema avamisest oli tšello professoriks Raimond peeke. Tšellot küll karjus, hakkas õppima enne konservatooriumi juba professor Vaksmanni era tundides oma mälestuste järgi küllaltki vanalt küll õppima 16 aastaselt. Kuid muusikaga ta oli juba varem tegelenud, oli mänginud kooli orkestris mandoliini ja juba seal ilmselt ilmnes tema suur andekus, ta mängis seal solisti osa ja mängis ka kõige raskemaid viiulipartiisid seal. Mäletab, et oli hiilgavalt välja tulnud Wilhelm Telli avamäng mandoliinel ja tšello mängimine. Vaksmanni juures oli tal väga kiirelt edenenud. Paistised hakkab kõik tõusvas joones minema. Tol ajal olid ka tal perekonna suured majanduslikud raskused. Ja ta ei suutnud maksta vajaliku õpperaha Vaksmanile. Ja nagu ta hiljem poolhuumoriga mäletab, et õpetajaga ei olnud kade, ütles, et kui raha ei ole, siis ära õpi ja tuli kohe tselloga hakata leiba teenima. Tol ajal tegutses kinodes väiksed orkestrid tummfilmi saateks. Ja seda ma ei tea täpselt öelda, mis koosseisus oli, kui ta oli kusagil just seal listi vaja ja algaja sellist võiti kinosse mängima. Ja seal ta oli, alguses sai vist pool palka, kuna te ei mängib kõiki noote, väljasoolod mängiti klaveri peal ära tema eest kuid poole aasta pärast tuli ka nende kõige raskemate sooladega toime juba seal. Ja professor Wax van oli väga üllatunud, kui kuulis kinos mängib tema ärapõlatud õpilane. Edasi astus ta konservatooriumisse professor pööke juurde ja vaatamata sellele, et Vaksmani juures õppimine jäi pooleli, ta siiski mäletab, kui pedagoogi väga heade sõnadega ja pidevalt toonidest oma laula, hea toonile on ta palju tänu võlgu. Just Vaksmanni pähvaks, Manoodi Brandokovi õpilane. Vene progressiivse sello kooli esindaja. Lööke oli muidugi ka tugev pedagoog ja omandas suure tehnilise meisterlikkuse suure mõju tema õpingutele omas täiendamine-Prantsusmaal professor Morris Marshalli juures, kuhu ta peale konservatooriumi lõpetamist suunati riigi stipendiaadina. Mulle meenubAugust Karjus enesejutustuste järgi siiski, et väga suure aluse pani tema muusikalisele arengule, mis omakorda õieti oli ju selleks et Morris Mareshalge tema vastu huvi tundis nimelt suur osavõtt kammeransamblite tööst kahekümnendatel aastatel juba 30.-te aastate esimesel poolel. Sealt edasi nimelt tema koos praeguse maestro Herbert Laanega oli üks neid kes panid aluse regulaarsetel enam-vähem kvarteti kontsertidele esinemistele, trioodes, kvintettides. Ja vot see instrumentaal kammermuusika sektor õieti ütelda oli õieti silmis hakkas looma alles väga tõsist pinda tõelisele muusikakultuurile. Ja kõik, kes vähegi teavad sellele repertuaarile esitatavaid nõudeid mõistavad vististi hästi, et, et selles orienteerumine nõuab väga suuri pingutusi, väga suurt distsipliini koostöös suurt süvenemise oskust ja pidevat teadmiste täiendamist. Igatahes eesti muusikakultuurile just need aastad olid ja nende töö nendel aastatel. Ta oli äärmiselt tähtis ja vajalik just sellel tõsise suuna võtmisel mis hiljem siiski leidis heakskiitu õige mitmete poolt. Ja nähtavasti ka see oli aluseks, miks Morris Marshall nii väga tõsiselt suhtus oma uude kasvandiku mõistes, et siin ei ole mitte tegemist ainult ilusa tooni ja puhta intonatsiooniga vaid eelkõige ikka juba arenenud muusikuga, kes orienteerub juba erinevates stiilides orienteerumis tõepoolest, selles, mis peegeldub eelkõige kammermuusikasfääris. Õpingutest Morris määras, selle juures on olnud palju juttu maestro haridusega ja paistab, et sõjalini tema kujunemisel üks nurgakivisid. Seda tähtsust on arvatavasti võimatu üle hinnata. Esiteks muidugi peab ette kujutama seda muusikalist atmosfääri mis valitses 30.-te aastate Pariisis. Seal ikka üks eks muusika tsentrumite maailmas ja eriti, mis kaasnes Morris marssali klassiga, kus seal tänaseni tuntud tema, tema õpilased, tolleaegsed õpilased, praegu tunnustatud ja maailmakuulsuse võitnud sotsialistid. Nagu fornie, Andrei Navarra. Pool tordile, seal on väga suur au olla selliste sotsialistide kaasõpilane imestama muidugi ja, ja üllatama paneb see tohutu töö, mis ta suutis ära teha selle lühikese ajaga Pariisis vaatamata kõikidele majanduslikudele ja olustikulistele raskustele kus lagede puudus sõiduraha ühiskondlikus transpordis ja, ja rääkimata lõunasöögist, see repertuaar, mida õieti läbi selle aja jooksul see ületab minu meelest isegi tänapäeva tormata programmid. Ja ühesõnaga seal mängiti läbi põhiline tsellu repertuaar algusest kuni kuni kaasajani välja. Bachi süütidest kuni Mio kontsert inimesele äsja kirjutatud, ilmselt marssali mõju ei piirdunud mitte ainult August karjusega Vaidan pannud kaaluse. Karjus oli oma kunstniku natuurilt küllaltki temperamentne. Ta võiks iseloomustada kui kirglikku või kuid tulihingelist sellisti piiritult armastas oma pilli. Võib-olla aga on siin Pariisi kooli mõju. Eriti armastas ta ju hispaania autorite teoseid nagu ranna tostefalia, tema lemmikautorina esineb tihti veel Schubert. Ka eesti heliteostest kandis ta espressiivsemaid lugusi parema meelega, et võiks nimetada siin Karindi meditatsiooni. Taasid uska, sõprus autoriga. Esimesed suured muljed koostööst augus kaljusega jättis just koosesinemine trios ja võib-olla siit eriti eredalt meenub et me esitasime mõned korrad koos Tšaikovski triot seoma suure Ellegilise paatusega ja väga suurelt kulminatsiooni tega. No tõesti sobis temale äärmiselt hästi ja ta oli nii oma sõiduvees ja niivõrd jäägitult iga fraasi ja iga motiivi küljest seal kinni. Et minul kui Kaav siiski füüsiliselt tugeval ja tervel inimesel, sest August karjus oli väga tugev füüsiliselt ja, ja võis tõesti siin pingeid kannatada. Et mulle tundus isegi, et raske oli võistelda nendes kulmineeruvates suurtes tõusudes ja perioodile, maestro ka. Muidugi tuleb arvestada Taimarguselt 10 aastat olin noorem ja olin jäägitult haaratud tema ettekandes tema ettekandel loogilisusest justest, monument taalsusest. Kogu tema väga selgest fraasi kujundamisest tahaks siiski seda toonitada alla, et seal on üks niisugune oskus ja kunst ja vajadus, mida kahjuks ei esinenud väga sageli isegi suur selgus kõigepealt interpretatsioonis. Igatahes esimesed kokkupuutumisel koos ansamblis tina niisuguste meestega nagu karjus oli mõjusid et minu põlvkonna esindajatele mulle enesele väga viljastavat ilmselt, sest ta pani järjest uute probleemide ette, näitas alles meie oma arusaamiste võimet piiratust küllaltki. Kuigi sellele meil oli küllaltki väledad sõrmed puhas viiulimäng, nagu üldiselt kavatseti öelda, kuid või ballas euriga esialgu kõik siin siiski mulle meenub väga, kuidas sai alt üles vaadatud karjuse poolija igatsetud mõnikord kui oskaks ise ka vaat niisugune interpreet olla, kui tema oli just nimelt mulle meenub see eriti Tšaikovski trio puhul sellest perioodist kui tulla hilisemasse perioodi, kus, nagu sa isegi rohkem küpsenuna, samuti juba vaadeldud ja osa võetud koos musitseerimisest kvarteti koosseisus, seda võimalust meil oli, aeg-ajalt siis peab tunnistama, et, et ega lugupidamine maestro vastu ei kahanenud ja see on väga hea tunnus. Sugugi mitte. Esiteks tema, võib-olla oli see kõige nõudlikum osagi ja lülikvartetis, püüa sugugi teisi solvata, aga ta oli mõnikord lihtsalt väiklaslikult nõudlik. Kui seal mingi lõik jäi, kasvõi mõni oktav või kliente ei kõlanud kvartetis päris puhtalt. Tema oma väga terava kuulmisega ikka nõudis nii kaua tööd, kuni see asi pidi saama puhtaks ja sai puhtaks. Samuti rütmi, probleemidesse suhtumisega, kui ka selgus, et see asi ei klapi, ikka nõudis jälle tööd ja jälle tööd. Ja võtta tahaks ütelda, et kutse-eetika, kes mul nii-ütelda tundub, et kui need, kes temaga on kokku puutunud, mõtleksid mille poolest võib-olla on ka tema jätnud sügavad jäljed siiski eelkõige oma kutse-eetika poolest pisemgi distsipliini rikkumine tõi kaasa tema poolt üsna teravat läbi sarjamist hoida siis tema õpilane või tema kolleeg. Ja ilma selleta kunstist läbi ei saa, paistab temasugused mehed aitasid selgitada ja lõplikult veenduda ühes, et üks kvartett, mis koondseb neljast isiksusest võib saavutada ühtse ettekande, kaotamata kübetki igaühe isikupärasest ettekandest vaid, et just see isiksuste koostöö ongi õige. Kvarteti alus. Ühte sõna, võib-olla ma ei kuulnud siin tema iseloomustamisel, mis, mis minul kõige ennem pähe tulingi, ma mõtlesin seda, kuidas teda kui interpreedi ja kunstniku iseloomustada. Võib-olla tema on niisugune, ma isegi julgeks väita, et see on kaasasündinud artistlikus ja niisugune lavanärv. Sellega on seletatav kõik, kõik see, mis, mis toimus temaga laval. Karjuse eluaegne klaverisaatja Elsa Haavesson on rõhutanud tema erakordselt suurt tahet esineda ja seda, kuivõrd ta nautis oma esinemist. Kõige paremaks näiteks on, on see tema tagasitulek lavale pärast seda, kui ta oma käe vigastas. Seda vist ei kujuta keegi ette, millist tööd nõuab see, kui interpreet pool aastat ei ole tegelenud aktiivselt mängimisega ja siis uuesti alustada, aga siin oli tegemist palju pikema vaheaega ma isegi ei teadnud praegu täpselt, kas viie aastaga või isegi rohkem umbes 56-ga. Mul endal oli see taaskontsert Tuleb arvestada seda, et sellel samal viienda 10 kuuendal aastal juba tuli sõita Eesti dekaadini Moskvas ja ega keegi ei märganud, et mees oli vahepeal eemal olnud vigastatud vastupidi kõik need retsensioonid, mis tookord seal kvarteti tööd ära märkasid, juhtisid tähelepanuga Cheldisti väga suurele osale. Nii et see maja ikka tahaks toonitada see kokkuvõtmise võimelise kontsentratsioonivõime vaatamata võib-olla suurtele valudelegi olid seal ikka lihtsalt meeletu. Üks juhus, ma mäletan, oli tal tõesti niisugune, kus ainus juhus elus, kus ta ajas kuupäevad segi ja magas maha ühe raadioesinemise, õnneks me siit majast helistasime. Poeg suutis hankida, tahaks, tahaks siis ta riietus ja jõudis täpselt pilli häälde panna. Selleks hetkeks, kui algas teadvustamine, oleksime kübetki märganud tema ettekandes selle juures mingisugust niisugust lahti mängimatust, mitte midagit. Kontsentratsioonivõime oli lihtsalt õudne. Karjus töötas Ringhäälingu orkestris kuni 45. aastani. Peale nõukogude võimu taaskehtestamist Eestis. Siis ta sai konservatooriumi dotsendi koha ja töötas seal elu lõpuni. Vahepeal, viiekümnendatel aastatel töötas taga estraadiorkestri kontsertmeistrina. Kuidas te iseloomustaksite karjusid tunnis? Karjust tunnis olnud au olnud kohata väga mitmel eluetapil. See on ühes kolmes õppestaadiumis laste muusikakoolis, muusikakoolis ja terve konservatooriumi ajal. Ja üllatavalt ta igal pool sai suurepäraselt omamoodi hakkama. Peab ütlema, et noh laste muusikakoolis jättis ta väga õhukese nõudliku ja autoriteetse mulje. Ta oli koolilistel külgelt külgedes eriti nõudlik poognakäetooni tekitamise suhtes. Ja ma arvan, et see on väga vajalik laste muusikakoolis ja ilmselt piisas sellest nii palju, et kolme aasta õpingu järgi laste muusikakoolis võttis ta meid Tallinna muusikakooli. Seal juba tuli tema teised niisugused huvitavad pedagoogijooned välja võttis väga palju repertuaari läbi ja pani suurt rõhku ettekande sisukusele. Igatahes see, mis me läbi mängisime, muusikakoolis ületas jälle kõik õppeprogrammid ja konservatooriumis juba tuli tal veel niisugune uus joon nalja, et ta väga palju arvestab õpilasega. Juba esimestes 16 peale ei olnud seal enam suurt ettekirjutamist aplikatuuride suhtes. Ta soovitas küll. Oota, mina mängisin niimoodi. Kuid kui ma leidsin midagi paremat, ei olnud kunagi selle üle vaidlust, vaid ta kiitis takka ütlased. Lase käia. Ja seesama liin, mis need muusikakoolis jätkus konservatooriumis. Et mängisime tohutult palju läbi paljude teiste kolleegidelt küsinud, et millised õpetajad sulle rohkem meeldivad, need, kes ei öelda, tuiavad üht pala lõpuni või need, kes palju läbi võtavad. Kõik ütlevad, et laste, muusiku silmaringi avardamiseks on vaja palju läbi mängida. Muidugi sellega ei saa öelda, et ta seal midagi kahe silma vahele jättis või väga hoolega töötati fraasi kallal viima ehitiskresse enda enda. Kõik oli siiski vaja viimistleda. Et see tuleks loogiline välja. Ei lasknud ta läbi maitsevääratusi kassal. Mul tuli meelde minu esimene kokkupuude temaga, ma olin muusikakooli teisel kursusel, kui ma esimest korda puutusin kokku nii autoriteetse maestro nagu August karjus. Minu vanusepiir oli nii kaugel, et ma nagu mõtlesin konservatooriumi peale ja käisin tema juures konsultatsiooni sette mängimas. Esimene, mis mind hämmastas oli nii-öelda tema uskne äärmiselt silmatorkav ja, ja isegi füüsiline aktiivsus tunnis. Niisugune pisike detail, esimene asi, kui ta tuli uksest sisse klassis, mõtlesite pintsaku ära, kääriks, käised üles. See oli niisugune tõsine lähenemine tööle väga harva, isegi tema sihukestel ütleme, kui ta ei tundnud ennast päris hästi ja isegi siis ma ei mäleta, et oleks kunagi tunnis istunud kuskil klassinurgas jalg üle põlve, paistab, et ta ei hoidnud küll energiat kokku vaatamata suurele koormusele. Jaa, jaa. Ja kella ei vaadanud kunagi minu õpingud tema juures piirdusid konservatooriumi, aga mis puutub seda repertuaari, milles ta ise oli kasvanud ja ja mis oli tema raudvara repertuaar, seal olid tal väga kindlalt väljakujunenud tõekspidamised ja nendest ta hoidis väga kinni ja tõestas nii ettemängimisega kôige loogilise aruteluga, nende õigsust. Ja väga raske oli siiski minusuguste väheste kogemustega pillimehel neid ümber lükata. Ja paistab, et selleks ei olnudki vajadusi. Kuigi ma mäletan hiljem, kui ma olin Moskvas õppisin ja, ja tulin tema juurde Brahmsi eemal sonaadi võrdlemisi erineva trakteeringuga võrreldes tema ettekandega ja tema soovitustega siis teda alguses väga üllatas. Ma mäletan, et ma mängisin talle seda vist korda kolm Moskva pianistiga enne kontserti. Ja siis ta alles kirjutas sellele alla, et ka nii võib mängida. Nüüd, mis puutub repertuaari, mis hakkas sel ajal ilmuma päevakorda? Kui mina õppisin tema juures 60.-te aastateni esimene pool, millega ütleme, tema tegi niisamasugust värsket tutvumist siis see oli ka äärmiselt kaasaegne lähenemine selga ja äärmiselt loominguline lähenemine kõige kaasaegsemat repertuaari. Kunagi ta ei teinud mingisugust piire sellele ja kõike seda avastamisrõõmu jagas õpilastega oli igati hea sool. Kas te meenutaksite August karjust konservatooriumi koridorides? Mitte ainult konservatooriumi koridorides, aga kõigis koridorides võiks ütelda ja kuluaarides samuti jalutades, parkides, kui oli tegemist näiteks mõne kontsertreisiga või ka ühises vagunikupees või hotellitoas. Me saime palju temaga koos reisida, augus kaljus oli väga suure huumoritundega, armastas väga palju rääkida, väga häid anekdoot, tema pean ütlema tõesti häid anekdoote, maitse oli ikkagi Prantsusmaal veel lihvitud, nagu ütelda võiks. Omamoodi. Aga siis eriti torkas silma tema fanatism ühes harrastuses, kus isegi vaatamata tema meisterlikkusele oma väljendus, sest ta ei suutnud mind siiski ka fanatlikuks teha. See oli kalamehe fanatism, see oli temal vist domineeriv. Ja tema oma kalastamise seiklustest hakkas juba rääkima, siis teadsid, et need ei ole igavust karta, need olid tõesti huvitavad seigad. Sest ilmselt on see tööka põnev nendele, kes sellest nakatunud on. Ja tema suutis seda veenda. See oli jälle üks näide, kus August Karjus vist kõigis oma ettevõtmistes ja harrasustes oli alati kirglik, ta põles kogu aeg.