Näeme jutu Sirje Runge teiega teie kodus siin Õismäe teel, kus te elate? Ma tean, et samas Õismäe teel on teil ateljee ka. Järelikult võiks arvata, et kõik eeldused loometööks on olemas, tähendab, ei ole elamismuret ei ole ateljee muret. No võiks öelda, et tõepoolest on niimoodi. Muidugi ma võiksin tahta paremat ateljeed, sest praegu mul on ateljee on väga pisikene, väga madalal maal ei ole, see eriti ei sobi. Aga teisest küljest õismäel vist on see kõige parem variant, sellepärast et mulle ei meeldi ateljees kaugele käia ja selle tõttu ma esialgu lepin sellega, nii et noh Jah, kui palju see inimene ikka tahta tahab, eks ole. Kas aeg on nii kaugel, et nüüd juba ollakse ebanormaalne, kui oma ateljeed ei oleks? Minu vanuses küll. Sellepärast, et ateljee peaks ikka olema juba instituut ta minu meelest. Sellepärast, et inimene ikka peab harjuma sellega, et tal on tööruum, kus ta saab oma tööd teha. Kui kaua täiese õnnelik naine oletajatele oma ateljee on, tähendab noh, selles mõttes, et niisugune eraldatud ruum, kus tööd teha söövad. Praegu on mul olnud 10 aastat. Ja jah, ja see oligi vist esimene tegelikult nii enam-vähem korralik ateljee, mis mul on olnud. See on väga tore atrie, mulle meenub, kui ma seal teie juures kunagi käisin, ma ei mäletagi enam, mis aastanumber saali sealt paistis tükike taevaste sari kuskil tornmaja viimasel korrusel. Jumine katusel, no kui oleks võimalik, ma läheks veel kõrgemale, aga Tallinnas kõrgemaid maju praegu. Ja ma isegi elaksin veel kõrgemal, sest et mulle väga meeldib, kui on taevast hästi palju näha. Teine asi, mis on muidugi hea, on, on see, et ta on tõesti eraldi, et seal ei ole naabreid ja niukene suurem rahu, töö tegemise rahu on. Mida kõrgemalt ja kaugemalt maailma vaatad, seda rahulikumalt vaid maailma vaadata. Kas võib öelda niimoodi, et edukas naiskunstnik ei tea mida ta ise arvab? Ma ei tea, ma olen miskipärast Edealiseerinud naiskunstniku elu. Selles mõttes, et, et olla veel vabakunstnik, siis olla vaba ja sa oled oma aja peremees, oma mõtete peremees ja sinu päralt on kõik, eks, nii suurte sõnadega öelda. Majas on. Kahe otsaga asi muidugi kunstnik peab olema vabakutseline minu meelest, et üldse normaalselt tööd teha. Teisest küljest vabakutselise niisugune puht majanduslik eksisteerimine on, on küllaltki ebamugavust, et kalorid tavaliselt jäävad hiljaks ja no sa pead kogu aeg ise otsima endale võimalusi kliente, kellele pilti müüa, ütleme või, või siis lepingute sõlmimisel niuksed asjad, need on kõik ainult nii, kuidas ma ise seda endale organiseerin. Ja kõik ei pruugi alati ka täide minna, mis ma olen planeerinud, et noh, see on. Teisest küljest tasub ära muidugi, et parem, siis vähem raha, aga rohkem vabadust. Ilmselt see aeg on möödas, kus kunstnikud elasid boheemlaslik elu ja ja neil võib-olla polnud sissetulekuid nii palju, kui nad oleksid tahtnud ja kas te olete jõukas kunstnik? On see on jälle suhteline, ma ei usu, et mõjukas kunstnikel on kui palju meil üldse jõukaid kunstnikke on? Sellepärast, et meil meie riigis ju kunsti hinnati, osteti mitte selle kunstitegelike väärtuste järgi, vaid nagu me kõik teame poliitiliste ideelist ja nii edasi ja nii edasi, kõiksugu muud väärtused seal mängisid suuremat rolli need praegu, need asjad on segamini natukene need kunstihinnad ja, ja siis see, mida heaks kunstiks lugeda, see kõik on väga segane. Praegu. Aga ometi, kunstnike eluviis on vist muutunud või pole ta võib-olla kunagi teistsugune olnudki, te olete selle peale mõelnud? No iga kunstnik kõlab omamoodi, igasuguseid kunstnikke on olemas, boheemlane on olemas ja ja teistsuguseid. Oleks ta kogu aeg olla vist nii olnud, muidugi praegu kui need üldse vaadata, kunstnik ei ole mitte mitte nüüd meil otseselt, sest meil nagu kunstnikel erilist elu ei olegi olnud siiamaani. Siis jah, tänapäeval ka on vähe neid kunstnikke, kes peale surma kuulsaks saavad ikka praegu juba enamus ikka neist on juba eluajal kuulsad ja teenivad palju raha ja elavad, kuidas nad elavad, elavad mõned väga bohemlikult. Nii et kuidas keegi. Kas teie seriaal, et korralike eluviiside austaja ilmselt ei kuulu nende kunstnike hulka, kes ülepäeviti kunstiklubis istuvad, jalg üle põlve ja, ja kunstist suuri sõnuse teevad? Vot nüüd, mis puutub korralikkusesse, siis no niukseid kunstnikele korralik tähendab see sõna korralik iseenesest on juba noh, kuidas öelda, kuulub võib-olla niisuguse kooli lapse leksikoni rohkem, aga see on ka tähendab, oli midagi halba, kui keegi istub klubis ülepäeviti, tähendab, see oleneb sellest, millised vajadused kellelgi on. Ei ole selles ka midagi halba, kui keegi istub seal ülepäeviti ja on joon täiskogu aeg, näiteks selles ka midagi halba, kui ta samal ajal tähendab, teeb head kunsti. Seal on keeruline küsimus, muidugi. No mina istu seal sellepärast tihti, et ma üldse armastan rohkem üksindust ja töö tegemiseks on mulle noh, väga pikka aega vaja väga palju üksinda olla, nii et selline pikaajaline seltskonnaaruse väsitab lihtsalt, aga on inimesi, kes naudivad seda ja miks mitte. Ma just tahtsin küsida, et kas teile seltskond meeldib, kas te armastate suurt seltskonda? Ma ei teagi, tegelikult see seltskond on, vaat meil ju ei ole seltskonnaelu. Ma olen kinos näinud seda ainult. Ja inimestevaheline suhtlemine on meil üldse kuidagi teistsugune. Ja. Ma ei oskagi öelda, son. Ta on natuke sassis, võib-olla nad on need inimestevahelised suhted on praegu sassis ja segased ja võib-olla sellest tuleb midagi head välja, aga praegu ma ei ole küll ei ole nagu aru saanud, et sellest oleks palju kasu, et sellest saaks mingit energiat, kui suhelda tihti ja palju inimestega. Võib-olla see on minuga nii, ma tean, et see on minu isiklik arvamus, tähendab, sest et kindlasti on teistsuguseid variante. Ja ma ei tea, vot see on raske küsimus. Millest meeleolu, millist seisundit teil vaja on või on mingit tõuget vaja, et tööle hakata? Ei, see töö tegemine on niivõrd loomulik protsess, ta teatud, teatud niisugust eeltööd nõuab mingisugust mõtlemisaega, see on tavaliselt pikem kui töö tegemise aeg ise. Ja no kuna ma olen juba nii kaua aega selle tööga tegelenud, siis mul mingit tõuget vaja ei ole. Ma lihtsalt teen seda tööd. Vahetevahel on mõned tähtajad, aga no need ka mind ei häiri, sellepärast et ma olen suutnud juba mitte viimasel minutil tormates ja normaalselt oma töö ära teha. Nii et ta on lihtsalt praegu normaalne protsess, mida üks iga professionaal on kunstniku, ükskõik kes kes teeb oma tööd, teeb lihtsalt seda. Kellega koostöö siin õismäel elad? Sina oma korteris ja siin ma olen koos oma abikaasaga. Kes on teie abikaasa? Minu abikaasa on teadlane, kes tegeleb ka kunstiga. Tema nimi on Jevgeni Klimov. Nimi eeldab, et teie abikaasa on venelane. Peaaegu jah, tähendab rohkem venelane kui eestlane. Ema on tal küll eestlane, aga sündis uraalidesse tuli alles siis, kui ta oli juba kuskil üle keske ja tuli Eestisse tagasi. Nii et minu abikaasat võiks lugeda venelaseks. Kas teid ei ole see kunagi häirinud? Ilmselt ei ole. No mind küll mitte muidugi seoses sellega, et ma abiellusin venelasega, mul tuli muidugi ebameeldivusi läheb veel, aga ei hakka meist ei ole mõtet nendest lähemalt rääkida, aga see oli ka väga õpetlik. Praegu viimasel ajal ei ole nüüd enam mingeid probleeme tekkinud, sellel ajal ma sain, sain aru, tähendab, vaatasin asju mitte ainult eestlaste seisukohast, vaid ka teiste inimeste seisukohast mitte üldse venelaste, vaid teiste inimeste muulaste seisukoha pealt ja noh, see oli niisugune andistatud objektiivse pildi asjast muidugi. Aga rahvusküsimus on siis teil nii-öelda üle elatud etapp elus? Ohus küsimusega. No üks asi on see, kui suhelda inimesega ühe inimesega, see on teine asi, kui nüüd vaadata seda praegust situatsiooni Eestis, siis on jälle hoopis midagi muud. Nii et mina leian, et, Seda võiks niimoodi kokku võtta, et eestlane elab omas kodus. Nii nagu mina elan siin omas korteris ja kui siia tuleb mõni võõras inimene ja tahab siin teha seda, mis mulle ei meeldi siis mul on alati õigus ta uksest välja visata. Tähendab, Eestimaal on põhiliselt praegu sama situatsioon, et eestlane on omas kodus ja tal on siin peremehe õigused. Ma arvan, niimoodi. Kas praegune niisugune pinev olukord meil Eestimaal ja väga palju rahvusküsimusest räägitakse? Kas teie kodusse on ka need teemad jõudnud? Ja, aga noh, me oleme ühel seisukohal mõlemad abikaasaga, et meil lahkhelisid mitte mingil juhul sellel teemal loonud Praegu on ka niisugune aeg, kus loomeintelligents väga aktiivselt sekkub ühiskonnaellu ja mida te sellest arvate, kas on see vajalik? No kui ta juba sekkub, siis järelikult on vajalik, kui sellest otsast vaadata, ja eks ta peabki seda tegema, sellepärast et intelligents peab ikka esimene olema. See on juba tema ülesanne, tema on see, see ühiskonnakiht, kes kõige rohkem mõtlemisega tegeleb. Aga teie ise ei ole püüdnud sekkuda. Sekkumist on mitut laadi, mina teen oma tööd ja leian, et see on ka sekkumine. Aga nii kuskil tribüünil välja astuda ei ole seda meelt ja seda loomustet, et nii aktiivselt sekkuda. Kindlasti mitte sellepärast, et esiteks ma ei oska rääkida kuna ma ei tegele, tähendab minu tegevusala on puht intuitiivne hoopis teist laadi ja no ikka inimene peab teadma, mida ta saab teha, mida ta ei saa teha ja sinna siis ei ole vaja oma nina toppida. Aga mida te süli arvata üldse niisugusest naiskunstnikupositsioonist, no võtame siis meie ühiskonnas on tal oma kindel koht olemas ja no mingil määral ma seda juba puudutasime, aga mida sellest üldse arvata? Näiteks eraldaks naiskunstnikke, sest et keegi ei ütle kunagi meest, kunstnikud aga öeldakse millegipärast naiskunstnikud, natuke imelik, eks ole. Et ühed kunstnikud kõik naistel on siiski raskem. Raskem kui ostis endale nime teha. Ikka see traditsiooniline mõtlemine, et mehed on paremad. Paljuski nad on tegelikult võib-olla paremad, küll nad on seda tõestanud, aga see siiski segab kõvasti. Palju rohkem peab energiat kulutama, et tõestada, et sa oled sama hea või võib-olla parem. Aga üldse kunstniku roll siin? No võttes ühiskonnas meil teiste elualadega kui kõrgeks teise seda hindate, meie võtame kas või meil siin Eestis. See on parajasti nii suur, kui kunstnik ise selle on teinud, tähendab, kui suur see kunstnik ise on? Kui palju tal aru peas on ja see oleneb kõik sellest. Nii et siin nagu ainult sellepärast, et ta, kunstnik, on see tema rolli veel suuremaks. Kuidas te arvate see niinimetatud aru peas, kas aitab maalikunstniku, palju räägitakse palju tegi elualade puhul lihtsalt suurest andest ja vahel täiesti lülitatakse välja, see peab ka nii-öelda midagi teadma või peab natuke targem naine olema, kui sa millegi taolisega tegeled või kuidas kunstniku puhul on? On erinevaid kunstnikuisiksusi olemas. On väga intellektuaalset laadi kunstnikke. On kunstnikke, kes saavad ainult intuitsiooniga. Siin on raske midagi öelda, ikka tulemus on kõige tähtsam ja võib ju nii olla. Väga fantastiliste tulemusteni jõuab kunstnik, kes intellektuaalselt on väga madalal tasemel. Kas on täiesti võimalik. Nii et siin reegleid mingisuguseid ei ole, aga muidugi on hea, kui inimene on tark. Et ilmselt kunagi ei tule ju kahjuks see, mida sa tead ja, ja mida sa ka nii-öelda teiste alade kohta siin teadja üldse selle elukohta, mis siin meie maailmas toimub, eks ole. Igal juhul sellepärast, et sa ikka otseselt avaldab mõju ka kunstile, mida sa teed? Ma arvan, et täitsa selle peale mõelnud iseenda peale mõelnud, milline kunstnik teie olete, kas te olete niisugune intuitiivne? Mulle tundub, et kahe vahepeal kuskil intuitsiooni tähtsus kasvab kogu aeg, mida vanemaks ma jään, ma vaatan, aga võib olla ka sellepärast, et mul on juba küllaltki suur kogemus. Ma olen juba niivõrd vaba omavahendites, tähendab, ma olen käsitöölisena, olen ma juba professionaalne, nii et ma võin seda intuitsiooni rohkem nagu kasutada või, või tema peale rohkem oma intuitsiooni peale loota. Kuna kogemust on rohkem Kas kõik selles mõttes loomingulises mõttes on läinud libedalt, et ta ei ole pidanud endale kunagi valetama ja ja teistele valetama ja arvate, saanud alati teha seda, mida, mida te tahate? Olen küll saanud kogu aeg teha, mida ma tahan, tähendab, ma olen ise võtnud endale selle vabaduse teha, mida ma tahan. Ja võib-olla ma olen noh, alguses võib-olla oli raskem sellepärast no nii majanduslikus mõttes kui ka psühholoogilises mõttes oli, oli raskem. Aga see on ju väga lihtne teha seda, mida sa tahad. Minu meelest see mõjub täiesti otseselt, kohe, ega inimese tervisele füüsilisele tervisele mõtleks. Aga kuidas tuleb teil välja naine olla peale selle, et kunstnik olete? Vaadake, ma olen kõigepealt see nõndanimetatud Nõukogude naine, et ma elan siin riigis, Nõukogude naine, siin on väga raske naine olla muideks. See tähendab üldse ma ei tea. Aga noh Mingil määral ta ikka on õnnestunud, ma loodan, vähemalt seda võiks minu abikaasa. Kas küsimuste arv sellest? Meie raske olme surub meile kõigile peale. Oleme me nii intellektuaalset kui kuitahes me ilmselt peame kõik sellega tegelema, ma mõtlesin selles mõttes ka. Seda ma ütlesingi, et on väga raske olla siin sellel nõukogudenaisel on väga raske naina olla, sellepärast et et tal ei ole ju peaaegu mitte mingisuguseid võimalusi. Mis selle naise juurde siis kuulub, naine peaks. Naisterahva moodi välja nägema, tal peaks olema aega enda eest hoolitseda, ma mõtlen seda külge just. Tal peaks olema võimalusi selleks, tähendab, tal peaks olema need vahendid, mis selleks vajalikud on. Tal peaks olema võimalik meeldivalt riides käia, tal peaks olema tähendab võimalik seda nii teha, et ta selle peale aega ei raiskaks eriti. Mida meil muidugi ei ole, nii et meie naised lihtsalt tänu sellele näevadki nii viletsat, vabandust, tähendab, vabandan meie naiste ees. Midagi ei ole teha, me kõik kuulume sinna hulka, me näeme nii viletsalt välja tänu sellele, et me lihtsalt. Meil ei ole lihtsalt võimalik normaalselt iseenda eest hoolitseda. Ma miskipärast olen arvanud, et kogu selle naiseks olemise juurde käib ka niisugune enda arendamise raske tee, väga paljud naised sellega ei tegele, aga aga see oleks vist kaunis, kui see naiste puhul niimoodi oleks. Mis te arvate, sire? Selleks on aega vaja nii nagu selle eelmise asja jaoks, millest me rääkisime, enda eest hoolitsemine ja kaunis väljanägemine, selleks on aega. Aga aega meil ju ei ole, kellel on võimalik aega võtta, muidugi, selleks on õnnelik inimene, aga naised, kellel on lapsed ja kodused mured ja, ja see igapäevane tööl käimine ja ma lihtsalt ei näe seal mingisugust kohta, kus nad selleks aega võiksid leida. Kas teil on selline aeg, et tegeleda võib-olla muude huvidega mis teil peale maalikunsti on? Kõik minu huvid on muidugi seotud maalikunstiga, tähendab, kõik suunduvad lõpuks ühte punkti, nii et. Mul on aega, sellepärast et mul peab aega olema töö tegemiseks ja selle ajama muidugi võtan, tähendab, ma olen püüdnud võtta nii palju kui võimalik endale aega, et mõtelda selle üle, mis minu ümber ja minu sees toimub, selleks peab olema palju aega. Võib-olla veel rohkem, kui ma olen seda endale võtnud, aga ma arvan, et esialgu minu jaoks piisab. Mulle tundub, et kui juba kunstnik olla, siis peaks saama reisida ka soni. Miks mitte, mina olen väga vähe reisinud, ma olen kategooriliselt keeldunud, tähendab mitte sellepärast, et ma oleksin kellelegi keeldunud, tähendab, ma lihtsalt ei ole tahtnud reisida. Turismigruppidega olen ma käinud kunagi palju aega tagasi paar korda välismaal mittegrupiga laagrites, kunstnike laagrites. Nüüd kui on tekkinud võimalused rohkem küllakutsetega ja võib-olla ka siis mingite muude kutsetega sinna minna, nüüd ma kindlasti mõtlen, et peaks kasutama neid võimalusi. Aga nüüd ma muidugi ei tea, kuidas see õnnestub ja sellega on seotud. Ei ole väga palju muresid, nagu ma olen juba kuulnud, igal pool on sabad ja kõik asjad lõpevad otsa ja, ja siis muidugi inimeste alandamine käib ikka samamoodi edasi, nagu ta enne oli, niiet see on ikkagi olla väga murelik, toimib, tähendab, ta ei ole nii, et sa kuidagi kerge südamega ja lihtsalt saad need asjad korda ajada, aga siiski ta on parem kui see gruppidega reisimine. Seda muidugi tasub kasutada seda võimalust. Aga kas teie pildid reisivad ilma teieta? No ja seda nad nüüd küll teevad. Maalikunstnikega on üldse see kurb lugu, et nemad, nende pildid küll reisivad kogu aeg, aga nemad ise istuvad kodus ja, ja isegi ei tea, kus nende pildid reisivad ega ei tea üldse, mis nendega juhtub. Niimoodi need asjad korda juba siin sätitud. Kui niimoodi lühidalt teie ankeeti vaadata, mis meil on olemas siin nõukogude liidus alate, ma just kodus sirvisin prospekti, mis oli siis, kui teil oli kunstimuuseumis näitus, seal on kõik nii selge ja lihtne. Sündisin, õppisin sellest ajast, olen kunstnike liidu liige ja nüüd elan ja töötan Tallinnas. Kas kõik on nii libedalt läinud? Tähendab selles mõttes ilmselt libedalt, et kõik on väga selge olnud, sellel kunstiteel tundub nii. No ma lisaksin veel juurde sinna lõppu, et kõige tähtsam daatum puudused suri millal? Sest et no see kunstniku jaoks on muidugi noh, võib-olla kurb nähtusega teiste inimeste jaoks on see väga rõõmus, sellepärast et alles peale kunstniku surma, siis võib ju hakata kindlalt mõtlema, et kas see kunst on midagi väärt või ei ole enam surnud. Kunstnik on ikka kõige parem kunstnik, ma ei tea, kui libedalt nüüd läinud on. Ega siin ükski asi lääni väga libedalt, aga. Selles mõttes küll, et ma nüüd olen kogu aeg teadnud, mida ma olen tahtnud, ma olen tahtnud maalida. Kõik muud probleemid seal ümber, eks kõik inimesed teavad isegi, et neid probleeme kogu aeg on ja noh, ma ütleks, et ega see ei ole eriti kerge elukutse. Aga millisesse aastasse jäävad siis esimesed katsed tegeleda maalikunstiga? Kuskil nii. 17 18. Eluaasta mul siis ma hakkasin proovima. Esinema hakkasin 20 aastaselt umbes jah. Nii, et sellest ajast peale siiamaani olen ikka kogu aeg tegelenud. Aga miks siis erialavalik instituudis disain oli? No väga hea oli tagantjärele mõelda. Ma ei olnud isegi päris kindel. Tähendab, ma tahtsin kunsti minna õppima, aga no vot need maali ja graafika ja need kujutavad erialad, need olid kuidagi peletasid eemale. Ja disain oli niisugune uus ja ja selles mõttes ka väga progressiivne kateeder. Ja ma mõtlesin, et et võib-olla prooviks sinna ja väga õigesti tegin, sest et ma sain sealt väga mitmekülgse hariduse. Aga niisugune väljendusvahenditega eksperimenteerimine, nii nagu te alustasite, Serena, ma arvan, et see pole vist kõige populaarsem niisugune eneseteostuse vorm. Miks te selle valisite, mis teid sinna tõmbas? Te mõtlete kindlasti seda geomeetrilist periood, jah, no see oli siis muidugi niisugune riskantne ja tõesti ebapopulaarne ja, ja igatepidi mitte kasulik suund, aga minul tuli ta niimoodi normaalselt, orgaanilised, ma ei mõelnud, kas ta on kasulik või mida ma peaks tegema. Niimoodi ma ei mõelnud, see kasvas välja sellest kõigest, mida ma tol ajal tegin, tegin, mida ma instituudis tegin ja ja no ta tuli kuidagi iseenesest. Nii et seda seletada ma nüüd küll ei oska, miks ma hakkasin just neid ruute Kolnud Göring. Teinekord kuluaarides olen ma kuulnud ka niisugust ütlust, et et kõik see on teie kunagise abikaasa Leo Lapini suur, see. Tähendab mingil määral kindlasti, et ja teine asi, et oli arhitekt, mina õppisin disaini ja loomulikult oli tegemist juba siis tähendab need erialad siiski ikkagi mõjutavad kõigepealt alguses inimest, mida ta teeb. Ja kindlasti seal oli tegemist selgelt konkreetsete mahtudega niisugustena, konstruktiivset ideedega rohkem. Ja, ja kindlasti see oli üks põhjus Kas te oskate Sirje ennast paigutada siia meie Eesti kunsti ka mingisugusele kohale ja ja, ja leiate võib olla seoseid mingite eesti kunsti traditsioonidega või olete niisuguse kandi pealt oma loomingu peale mõelnud? No vot nüüd ma ei tohiks küll midagi öelda selle kohtades kunstiteadlased kindlasti teistmoodi. Praegust seisu tähendab, vaadates siis ma ei oskaks ennast kuhugi paigutada mitte ühessegi grupi kellegagi kokku päris panna. Ja ega ma nüüd päris otseseid paralleele kah ei leia, ta on praeguse seisuga, aga kui ma nüüd vaatan oma loomingut kõike kokku, siis muidugi noh, nagu ikka see vana hea eesti konstruktivistitud on grupi ja, ja ütleme seal noh, ma ei hakka nimesid praegu nimetama, seal ei ole mõtet. No üldiselt ikkagi on mingisugune side kindlasti olemas 30.-te 20.-te aastate Eesti kunsti, aga nüüd see, kuhu ma välja olen jõudnud, see on juba midagi hoopis muud. Ja mis siis me seda panna, mina ütleksin minimalism, aga kunstiteosed võivad öelda, et see on midagi muud, nii et no mina olen siin ei ole mitte professionaal sellel alal. Ma ise tunnen ennast minimalistina ja ma vist eriti ei ole Eestis siiski kohanud. Saladesse. Ma olen küll. Selliseid ütlemisi ka, et no mis pildid need on ja neid on ju nii lihtne teha. Ma ei tea. Kui mina teie pilte vaatan, siis mul tekib hoopis teistsugune küsimus, et kuidas, kuidas ometi võimalik neid teha on. Seda ma nüüd ei oska öelda, kas on lihtne või keeruline teha. Tähendab iseenesest see tehniline niisugune külg asjal on, kui inimene juba midagi oskab, siis ta teeb seda, see ei ole tal raskete, aga siin on võib-olla raskem pool, on just see mõtteline mõtteline intuitiivne selline külg tähendab mis nõuab väga suurt kontsentratsiooni, mõtte, konsultatsiooni ja, ja võib-olla tõesti jah, ta on niisugune noh nagu kuidas öelda, tähendab kuivõrd tegemist on väga minimaalsete, ütleme seal värvivarjunditega minimaalse kompositsiooniga, siis peab väga täpne olema kõik. Ja selle tõttu see eelnev niukene ettevalmistus on nagu maalima hakkan, see on noh, ma pean väga kõvasti kokku võtma, see on nagu niisugune kõrgelt tornist vette hüppamine. Ta mul on alati hirm nahas enne sõda. Sest et mine tea, äkki ei tule välja. Aga noh jumal tänatud, ikka on tulnud. Kas kogu pildi sõnum on nii-öelda värvile usaldatud? Eks ikka kompositsioon on ka väga tähtis, sest et olgu see kasvõi üks üksainus joon peal, see on väga tähtis, kus ta on ja ja mida ta väljendab, ta vähemalt minu arust peaks väljenduma väga palju. Aga värv on muidugi väga tähtis. Tähtsam muidugi, suurema osatähtsust on värv. Ja mulle tundub, et mingil määral ootate, et vaataja, kes teie pilte vaatab, et tema mõtted oleksid vabad, jäeta vabalt seal ees oleks, vaataks. Ma loodaksin küll, et Et vaataja oleks tõesti võimalikult vähe Seda meie vaataja nendega noh, natuke palju nõuda, sellepärast et ei ole ju vaatajal kogemust eriti üldse maailma kunsti on vähe näinud, inimesed ja, ja väga vähe kujutavad ette, mis mujal tehakse ja, ja on näinud ainult seda, mida meie Eesti Konstanzi suutnud pakkuda. Mis on ka muidugi väga kõrgel tasemel, aga no üldse maailmas on ikka mitmekesisem see kunstipilt. Ja jah, ma arvan, et nii vabalt kui võimalik peaks olema nii vähe kui võimalik, tuleks küsida, et mida ta sellega siis öelda on tahtnud? Kui paljust vaataja peale üldse mõtlete, ilmselt ei mõtle, ma arvan. Tegevuse ajal nüüd küll mitte sellepärast, et see on juba. Tegevus, mis nõuab lihtsalt iseenese sisse seedimist, siis ma ikka tegelen rohkem oma sisemusega, aga no kui pärast, kui pilt on valmis saanud, siis ma muidugi mõtlen vaataja peale. Ma tahaksin teada, mida ta arvab sellest, enamasti ma seda teada ei saa. Sest et vaataja ei tule minu juurde, ei tule ütlema, mis ta sellest arvab, ainult kuulan võib-olla kuskilt kellegi käest, mida keegi on arvanud. Kui palju neid? Kaardi nüüd on olnud mitu korda, te olete oma pilte vaatamiseks välja pannud Eesti rahvale. No ikka iga aasta mitu korda. Pluss veel personaalnäitused, kõik näitused, just, jah, oleme ära püüdnud kasutada, mis meil siin on, need ei ole küll eriti palju. Kaks näitust ainult aastas. Ja siis, kui vähegi jõudu jätkub, siis ikka võib-olla veel midagi juurde sinna. Aga teie pilte on mujal ka välja pandud, neid on näinud muu maailm ka. Kas need muljed, huvitav, kas need võivad olla erinevad või kuidas teie pildid mõjuvad, noh näiteks Kanadas või meil Eestis. Ma ei teagi, mida seal. Mida sa selle kohta nüüd arvatakse, sest et. Mul ei ole olnud kuskil niisugust ilusat suurt personaalnäitust, kahjuks mõne üksiku pildiga on väga raske, nüüd sealsetel inimestel, kes näevad seal paari-kolme pilti, neil on väga raske midagi selle kohta öelda, aga nii palju, kui ma kuulnud olen, on suhtumine, on positiivne. Muidugi. Ma ei oska muud midagi öelda, ükski tõsisem ja niisugune kunstiteadlane sealt läänest ütleme ei ole minu teada kirjutanud midagi eesti kunsti kohta. Ei tea, kui palju pilte teil ka meie Eesti kodudes võib olla, kas on? On küll ka mitte väga palju, aga siiski on. Nüüd täpset arvu ei oskagi öelda. 10 ringis võib olla. Kas juhtub ka niimoodi, meil ilmselt ei ole siin niisugust kogemust ja niisugust truuki harjumuste traditsiooni, et tulla kunstnik ukse taha, anda uksekella pilti taha, nendel on juhtunud. Ja on juhtunud paar korda küll minu suureks imestuseks. Aga jah, ega eriti ei ole ikka isegi ma olen kuulnud, et on inimesed tahtnud näitused seda või teist pilti, aga Nad on tõesti ilmselt nii arglikud, nad ei julgenud isegi uurida, kust seda võiks saada või või nad arvavad, et see pilt, mis näitas, et see mingil juhul ei noh, ei ole kättesaadav. Ma ei tea, miks. Ja muidugi teine asi on see, et need, kes tahavad neid pilte osta, need tavaliselt on liiga vaesed. Need, kes ei taha nende käes. On teil oma, mingit Raido ka on, kui te omi pilti teete, sest siiski on meie jaoks nad on, et me neid vaataksime. Ma kuskilt intervjuust lugesin teie enda sõnu. Et teil on põhiline see, et pildideerikuks tuju ja ja annaks lootust meile juurde, järelikult kunsti vaatajatele. Ja noh, see on kõige õigem, tähendab mingil juhul ei tohi tuju rikkuda, see on küll kole ja, ja lootuste oleks vaja. Ma ise olen selle lootuse vahepeal puhta ära kaotanud, aga no võib-olla just tänu sellele, et ma püüan teistele inimestele seda lootust anda, võib-olla ma saan enda oma tagasi. Aga on teil ka endal kunstnikke, kelle juures teie käite, lootust saamas või keda te vaatate või või kes teid? Ma ei tea, mõnel kurval kurvemal tunnil saadab. Kui ka mitte ainult maalikunstnikud, eks siin ole muusika ja ja kirjandus ja kinokunst ka ja. Üldse hea kunst annab alati lootust ja lohutab. See on tema põhiline omadus.